3-2-1-67-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i E (pankrotis) hagi V. L vastu laenulepingust tuleneva

võlgnevuse 1 790 036 krooni 22 sendi nõudes ning Aktsiaseltsi

N vastu kohustuse täitmisele sundimiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 13. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-182/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i E (pankrotis) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS E (pankrotis, registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov.

Kostjad V. L (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Aktsiaselts N

(registrikood xxxxxxxx), kostjate lepinguline esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm.

Asja läbivaatamise kuupäev

4. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov,

kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Küllike Namm,

protokollija Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 13. detsembri 2005. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS E (pankrotis) esitas 30. augustil 2001. a hagi V. L (edaspidi kostja 1) ja Aktsiaseltsi N (edaspidi

kostja 2) vastu, paludes kostjalt 1 välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse 1 790 036 krooni

22 senti ja tunnustada hageja õigust nõuda kostjalt 2 nõude garanteerimiseks pandi seadmist vastavalt

lepingule.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane Virumaa Kommertspank ja kostja 1 30. oktoobril

1996. a laenulepingu nr 35, mille järgi hageja andis kostjale 1 laenu 300 000 krooni. Tasumise

tähtpäev oli 30. oktoobril 2001. a, intress 16% aastas ja viivis 0,5% võlgnetavalt summalt päevas.

1. oktoobri 2003. a seisuga võlgnes kostja 1 hagejale 1 790 036 krooni 22 senti, millest põhiosa

võlgnevus oli 300 000 krooni, intressid 178 528 krooni 52 senti, põhiosa viivis 1 051 500 krooni ja

intressi viivis 260 007 krooni 70 senti.

Laenulepingu kohase täitmise tagamiseks väljastas kostja 2 29. novembril 1996. a hagejale

garantiikirja nr 158, millega kostja 2 garanteeris vastavalt oma juhatuse otsusele firma töötaja kostja

1 laenulepingut nr 35 kinnisvaraga, mis oli panditud Virumaa Kommertspangale põllumajanduslaenu

katteks summas 350 000 krooni, ja kohustus pärast põllumajanduslaenu tasumist 15. märtsil 1997. a

kindlustama nimetatud objekti pandilepingu sõlmimise kostja 1 laenu tagamiseks.

Kostjad ei ole laenulepingu ega garantiikirjaga võetud kohustusi nõuetekohaselt täitnud.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Laenusumma üleandmine on tõendamata ja võlgnevuse arvestus on

ebaselge. Laenulepingust ei tulene intressimäära 16% aastas. Garantiikirjas ei ole näidatud

konkreetset tähtaega pandilepingu sõlmimiseks. Lõppenud (lõpetatud) kohustise täitmise tagamine on

võimatu.

3. Lääne-Viru Maakohus jättis 1. detsembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis tõendeid ! poolte seletusi, tunnistajate ütlusi, laenulepingut, 29. novembri 1996. a

garantiikirja, võlgnevuse arvestusi, 31. oktoobri 1996. a maksekorraldust nr 342, kostja 2

majandusaasta aruandeid ja maksekorraldusi hagejale ning konto väljavõtteid ! kogumis hinnates, et

hagi on tõendamata.

Hageja õiguseelneja Virumaa Kommertspank ja kostja 1 allkirjastasid 30. oktoobril 1996. a

laenulepingu, mille kohaselt pidi pank andma kostjale 1 laenu 300 000 krooni. Kostja 1 seletuse

kohaselt pidas ta seda eellepinguks, mille alusel ta laenu ei saanud. Laenulepingus nimetatud summa

kanti üle laenaja asemel kolmandale isikule ! kostjale 2. Samuti ei ole kostja 1 asunud

laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma. Kostja 1 seletuse kohaselt ei ole ta andnud ühtegi

korraldust raha ülekandmiseks kostjale 2. Nimetatud asjaolu ei lükka ümber ka tunnistajate ütlused.

Möönmine, et raha ülekandmiseks pidi olema laenusaaja sellekohane kirjalik avaldus, ei ole piisav,

tõendamaks käsundi olemasolu poolte vahel, kuivõrd kirjalikku avaldust laenusumma ülekandmiseks

kostjale 2 kohtule esitatud ei ole. Kostja 1 laenu kajastumine kostja 2 majandusaasta aruannetes

võlausaldajana ei tõenda seda samuti.

Laenulepingut ei sõlmitud, sest raha üleandmist tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 2 järgi ei ole

toimunud.

Kuna laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, ei saa rahuldada ka hageja nõuet pandilepingu

sõlmimiseks. Hagejal on õigus esitada rahaline nõue kostja 2 vastu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus

maakohus menetlusõiguse norme, hinnates vääralt asjas esitatud tõendeid.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus jättis 13. detsembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kordamata

selle põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ega

tuvastanud ekslikult, et kostja 1 ei ole andnud hagejale käsundit raha üleandmiseks. Asjas ei ole

esitatud ühtegi tõendit, mis tõendaks seda, millal ja kui suure laenusumma andis hageja õiguseelneja

kostja 1 käsutusse. Maakohtu järeldus selle kohta, et kostja 1 laenusumma kanti üle kostjale 2, on

kooskõlas hageja õiguseelneja maksekorralduse nr 342 tekstiga. Kostja 2 majandusaasta aruannete ja

kontode väljavõtteid selle kohta, et kostja 2 on tasunud kostja 1 laenu pealt hagejale intressi, ei saa

lugeda sellisteks usaldusväärseteks tõenditeks, mis kinnitaksid, et kostja 1 sai laenulepingus

nimetatud laenusumma ja andis Virumaa Kommertspangale korralduse selle laenusumma

ülekandmiseks kostjale 2.

Kuna laenulepingust tulenev nõue jäi rahuldamata, siis jäeti põhjendatult rahuldamata ka

laenulepingu täitmise tagamisega seotud nõue kostja 2 vastu.

Ringkonnakohus mõistis hagejalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 57 lg-te 2 ja 3 ning § 64

lg 2 alusel riigituludesse riigilõivu 70 060 krooni ja kostja 2 kasuks põhjendatud ja vajalike

õigusabikuludena 7080 krooni. Ringkonnakohus leidis, et hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest

vaid apellatsioonkaebuse esitamisel, mitte aga selle rahuldamata jätmisel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud jätnud tähelepanuta hageja tõendid ja

argumendid. Tõendeid vääralt hinnates on kohtud jõudnud järeldusele, et raha üle ei antud. Raha

kanti üle kostjale 2, kelle majandusaasta aruannetes see ka kajastub. Samuti tasus kostja 2 kostja 1

laenu intresse. Maksekorralduselt nähtub, et 31. oktoobril 1996. a kanti laenusumma kostja 1

laenukontolt üle kostjale 2. Seega anti laenusumma üle kostjale 1, misjärel kanti see üle kostjale 2.

Kohus ei ole hageja esitatud tõendeid sisuliselt analüüsinud.

Samuti vaidlustas hageja otsuse riigilõivu osas. Kuna pankrotihaldur on vabastatud riigilõivu

maksmisest riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 10 alusel, ei teki küsimust enne 1. jaanuari 2006. a

kehtinud TsMS § 57 lg-te 2 ja 3 ning § 64 lg 2 kohaldamisest.

8. Kostjad palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista hagejalt välja kohtukulud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

10. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt 1 välja laenulepingujärgse võlgnevuse 1 790 036

krooni 22 senti, millest põhiosa võlgnevus on 300 000 krooni, intressid 178 528 krooni 52 senti,

põhiosa viivis 1 051 500 krooni ja intressi viivis 260 007 krooni 70 senti. Kostja 1 vaidles hagile

vastu ja väitis, et laenulepingut ei ole sõlmitud, sest talle ei ole raha üle kantud ja tema ei ole andnud

ka korraldust raha ülekandmiseks kostjale 2. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas laenulepingus

märgitud summa on kostjale 1 TsK § 272 lg 2 järgi üle antud ja laenuleping sellega sõlmitud või

mitte.

Vaidluse lahendamisel on kohtud tuvastanud järgnevad asjaolud:

30. oktoobril 1996. a allkirjastasid hageja õiguseelneja ja kostja 1 laenulepingu nr 35, mille kohaselt

pidi hageja kostjale 1 laenama 300 000 krooni (maakohtu tl 6);

31. oktoobril 1996. a kanti maksekorraldusega nr 342 kostja 1 laenukontolt 297 000 krooni üle

kostjale 2 (maakohtu tl 38);

kostja 2 1996.!2000. a majandusaasta aruannetes on kajastatud pikaajalise kohustusena 300 000

krooni suurune laen kostjalt 1 (maakohtu tl-d 55, 75, 104, 128);

1996. aasta novembrist 1998. aasta maini on kostja 2 tasunud hagejale kostja 1 laenulepingujärgseid

intresse (maakohtu tl-d 196!215).

11. Kohtud leidsid nimetatud asjaolude alusel õigesti, et vaidlus tuleb lahendada TsK § 272 lg 2

alusel. Samuti on õige kohtute järeldus, et TsK § 272 lg 2 järgi on laenuleping sõlmitud nii raha

üleandmisel laenusaajale kui ka raha laenusaaja käsundi alusel kolmandale isikule üleandmisel.

Laenuleping loeti TsK § 272 lg 2 järgi sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.

Pangalaenulepingu võis lugeda sõlmituks selles kokku lepitud raha laenuvõtja kontole ülekandmise

momendist (vt Riigikohtu 7. detsembri 2001. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-143-01 (RT III 2002, 3,

17)). Kuigi TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei

järeldu sellest, et pangalaenulepingu sai lugeda sõlmituks ainult siis, kui selles kokku lepitud summa

oli kantud laenusaaja kontole. Raha sai pidada üleantuks ja laenulepingu sai lugeda sõlmituks ka

näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (vt

Riigikohtu 11. detsembri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02 (RT III 2003, 1, 11)).

Seega tuli kohtutel vaidluse lahendamisel tuvastada raha üleandmine kas kostjale 1 või kostja 1

korraldusel kolmandale isikule.

Kohtud asusid seisukohale, et puuduvad tõendid selle kohta, millal ja kui suur laenusumma anti

kostja 1 käsutusse. Tõendatud on see, et kostja 1 laenusumma kanti 31. oktoobril 2006. a üle kostjale

2, kuid tõendamata on asjaolu, et kostja 1 andis korralduse laenuraha ülekandmiseks kostjale 2.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on sellistele järeldustele jõudes rikkunud menetlusõiguse

norme.

Vastavalt maa- ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal, enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 227

lg-le 1 pidi kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes pidi kohus TsMS § 228 järgi

hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. TsMS § 231 lg 4 kohaselt tuli otsuse põhjendavas osas

märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus pidi otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu

hageja või kostja väidetega. Kohus pidi otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit

ei arvestanud, pidi ta seda otsuses põhjendama. Tõendiks oli TsMS § 90 lg 1 järgi igasugune teave,

mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb

kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (sama tuleneb ka kehtiva TsMS § 229

lg-st 1). Kohus pidi TsMS § 95 järgi hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

(sama nõue sisaldub ka kehtiva TsMS § 232 lg-s 1).

Vastavalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-le 4 tuli ka ringkonnakohtu otsuse

põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele rajati kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Jättes esimese astme

kohtu otsuse muutmata, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 330 lg 5 kohaselt esimese astme kohtu

põhjendusi kordama, kuid pidi sama paragrahvi 6. lõike kohaselt vastama apellatsioonkaebuse

põhjendustele (sarnane regulatsioon sisaldub ka kehtiva TsMS § 654 lg-tes 4!6).

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse muu hulgas põhjusel, et maakohus ei hinnanud ega analüüsinud

kõiki asjas esitatud tõendeid (ringkonnakohtu tl 11). Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus jõudis

kõiki tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et hagi on tõendamata, analüüsimata iga üksikut tõendit

eraldi. Ringkonnakohus nimetatud asjaolule tähelepanu ei pööranud ega analüüsinud ka ise otsuses

kõiki asjas esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks üks või teine tõend tuleb vaidluse lahendamisel

jätta tähelepanuta. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks esitatud tõenditega ei ole tõendatud raha

üleandmine kostjale 1. Kuna Riigikohus TsMS § 688 lg 5 järgi tõendeid ei uuri, tuleb asi saata

tõendite hindamiseks ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Seejuures juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et kehtiva TsMS § 229 lg 1 järgi on tsiviilasjas

tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus

seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.

Hageja nõude tõendamiseks on kohtule esitatud poolte 30. oktoobri 1998. a laenuleping nr 35

(maakohtu tl 6), millest nähtuvad kostja 1 laenuarve nr 778521, laenusumma 300 000 krooni ning

teenustasu laenu vormistamise eest 3000 krooni. Samuti on esitatud maksekorraldus nr 342

(maakohtu tl 38), millega on 31. oktoobril 1998. a kantud kostja 1 laenuarvelt nr 778521 kostjale 2

üle 297 000 krooni. Maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohtud oleksid nimetatud tõendeid

asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks analüüsinud.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kõiki asjas esitatud tõendeid analüüsides selgitama,

kas raha anti kostjale 1 üle, st kanti kostja 1 kontole (mh laenukontole) või kanti kostja 1 korraldusel

kohe kolmanda isiku pangakontole, ning põhjendama, miks üks või teine tõend hageja väiteid ei

tõenda.

Asja lahendamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et kostja 2 ei olnud kostjale 1 tundmatu. Kostja 1

seletuste kohaselt töötas ta kostja 2 varustusosakonna juhatajana ning ta on lepingu sõlmimise

asjaolude kohta andnud järgneva selgituse: "Kui juba kokkulepped olid panga ja N vahel sõlmitud,

siis ma tahtsin kaasa aidata firmale." (maakohtu tl-d 225!226). Samuti nähtub kostja 2

majandusaasta aruannetest, et kostjalt 1 saadi 297 000 krooni (maakohtu tl-d 55, 75, 104, 128), mida

kostja 2 käsitab kostjalt 1 saadud laenuna. Lisaks on kostja 2 tasunud kostja 1 eest laenu intresse

(maakohtu tl-d 196!215).

Kolleegium leiab, et korraldus raha ülekandmiseks kolmandale isikule ei pidanud olema kirjalik.

Maksekorralduse tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 91 lg 1 järgi võisid pooled

teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei

sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Korralduse kirjaliku vormi nõue ei tulenenud ei korralduse

tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksist ega ka poolte laenulepingust.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et poolte väiteid võivad lisaks otsestele tõenditele

tõendada kogumis ka kaudsed tõendid. Vastavalt kehtiva TsMS § 232 lg-le 1 hindab kohus seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse

kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Lisaks tuleb

TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike

väidete kohta ning selgitada lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.

13. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse tervikuna, tuleb asja uuel läbivaatamisel

lahendada ka hagejalt välja mõistetava riigilõivu küsimus.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 47 lg-te 2-

4, § 60 lg 8 ja § 64 lg 2 ning RLS § 37 lg-te 1 ja 3 ning lisa 2 alusel tuli pankrotis äriühingult hagi

rahuldamata jätmisel mõista riigilõiv riigituludesse.

Tulenevalt ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud RLS § 16 lg 1 p-st 10 oli pankrotihalduril

automaatne vabastus riigilõivu tasumisest, mida enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 57 lg-te 2

ja 3 alusel eraldi taotleda ei tulnud. TsMS § 57 lg 1 järgi ei pidanud kohus riigilõivuseaduses

märgitud juhtudel, sh pankrotimenetluses vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise hagides kaaluma, kas

isik vabastada riigilõivu tasumisest või mitte. TsMS § 57 lg-te 2 ja 3 alusel võis pankrotihaldur

taotleda riigilõivust vabastamist ka muudes asjades kui vara tagasivõitmine ja tagasinõudmine.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu