3-1-1-55-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-55-06

Otsuse kuupäev

30. juuni 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi A. P. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi, M.

L. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 - § 17 lg-te 5 ja 6 järgi,

M. H. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 - § 17 lg 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2006. a otsus

kriminaalasjas nr 1-05-431

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P. kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel ja M. H. kaitsja

vandeadvokaat Natalia Suvorova, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

7. juuni 2006, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2006. a otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi

samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. A. P. ja M. H. kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P. anti kohtu alla süüdistatuna enne 1. juunit 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi alljärgneva

teo toimepanemises.

A. P. laskis end eksitada M. L. selgitusest, nagu ei tohiks ühe inimese nimele olla registreeritud rohkem kui

üks äriühing, ja nõustus end 2000 krooni eest vormistama OÜ X ainuosanikuks ning juhatuse liikmeks.

28. jaanuaril 1999. a kirjutas ta notaribüroos alla varem ettevalmistatud dokumentidele, mis olid vajalikud

OÜ X osa omandamiseks ja äriühingu juhatajaks saamiseks. Samal päeval andis A. P. AS-i Hansapank

kontoris M. L. juhendamisel allkirjad, mis olid vajalikud tema vormistamiseks OÜ X allkirjaõiguslikuks

isikuks. Samuti allkirjastas ta internetipanga-lepingu, deebetkaardi ja tšekiraamatu vormistamiseks vajalikud

dokumendid.

OÜ X juhatajana jättis A. P. maksuhaldurile esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide

jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 kohta, samuti 1999. a tuludeklaratsiooni, mille tagajärjel jäi OÜ-l X

deklareerimata käibemaksu summas 1 760 412 krooni ja tulumaksu summas 2 535 486 krooni. Samuti ei

tasunud A. P. nimetatud maksusummasid riigieelarvesse.

A. P. ei pidanud OÜ X tegevuse kohta nõutavat arvestust, ei säilitanud arvete koopiaid ega täitnud

maksuhalduri ettekirjutusi OÜ X käibedeklaratsioonide ja raamatupidamisdokumentide esitamise kohta,

kuna tal puudus selleks võimalus põhjusel, et nõutavad dokumendid olid M. L. käes.

Perioodil 1. juuni 2000 kuni 31. august 2002 oli A. P. käitumine süüdistuse kohaselt kuriteona karistatav KrK

§ 1481 lg-te 1, 5, 8 ja 10 järgi ning alates 1. septembrist 2002 KarS § 390 lg 1 järgi.

2. M. L. anti kohtu alla süüdistatuna enne 1. juunit 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 - § 17 lg-te 5 ja 6

järgi alljärgneva teo toimepanemises.

M. L. kaasas kuriteo toimepanemisele A. P. ja M. H. Kasutades ära A. P. mõjutatavust ja soovi kergelt raha

teenida, lubas M. L. maksta A. P-le 2000 krooni ja eksitas teda selgitusega, et seadus ei luba M. L. enda

nimele teist firmat registreerida, mistõttu tuleb firma registreerida A. P. nimele. Seeläbi veenis M. L. A. P-t

registreerima end OÜ X ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks. Selleks viis M. L. A. P. 28. jaanuaril 1999. a

dokumentide vormistamiseks notaribüroosse ja maksis ise OÜ X osa eest 10 000 krooni, samuti notaritasu.

Samal päeval esitas M. L. A. P. poolt allkirjastatud ja notari tõestatud avalduse koos teiste A. P. poolt alla

kirjutatud dokumentidega Tallinna Linnakohtu registriosakonnale. Nende dokumentide alusel registreeriti

OÜ X juhatuse esimeheks A. P.

Pärast dokumentide vormistamist viis M. L. A. P. AS-i Hansapank Tallinna kontorisse, kus A. P. andis M. L.

juhendamisel vajalikud allkirjad OÜ X allkirjaõigusliku isiku vormistamiseks, internetipanga lepingu

sõlmimiseks ja pangakaartide ning tšekiraamatu vormistamiseks A. P. nimele.

Olles maksnud A. P-le 2000 krooni, võttis M. L. enda kätte OÜ X asutamisdokumendid, A. P. allkirjadega

tšekiraamatu, lepingud ja pitsati.

29. jaanuaril viis M. L. A. P. uuesti AS-i Hansapank kontorisse. Sealt saadud OÜ X arvelduskonto

deebetkaardi võttis M. L. enda kätte ja hakkas faktiliselt korraldama OÜ X majandustegevust. M. L. tegi

tehinguid, mille tulemusel tekkis osaühingul käive ja osaühingu pangakontole laekus raha. M. L. valduses

olid kõik OÜ X raamatupidamise dokumendid, mille alusel oli võimalik koostada maksudeklaratsioone.

M. L. veenis M. H-d koostama A. P. nimel OÜ X müügidokumente ja sularahatšekke. M. L. juhendamisel

koostasid M. H. ja tuvastamata isikud müügiarveid mitmetele äriühingutele. Pärast raha laekumist OÜ X

pangakontole koostas M. H. A. P. nimel OÜ X sularahatšeki, mille alusel välja võetud raha andis ta M. L-le.

Ajavahemikul 3. märtsist 14. septembrini 1999. a koostas M. H. viiskümmend sularahatšekki, mille alusel

OÜ X arveldusarvelt välja võetud 11 133 731 krooni edastas ta M. L-le, kes maksis M. H-le iga tehingu eest

150-300 krooni.

Lisaks eeltoodule võttis M. L-le ajavahemikul märts kuni september 1999 OÜ X pangakontolt

deebetkaardiga välja 200 000 krooni.

Ajavahemikul jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 oli OÜ X kogukäive 11 540 481 krooni, millelt tulnuks

deklareerida ja tasuda käibemaksu summas 1 760 412 krooni. M. L. kihutamisel ja kaasabil eiras OÜ X

pädev ametiisik A. P. Maksukorralduse seadusest ja Käibemaksuseadusest tulenevaid kohustusi, jättes

maksustamisperioodidel jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid ja tasumata

käibemaksu summas 1 760 412 krooni.

M. L. kihutamisel ja kaasaaitamisel ei esitanud A. P. maksuhaldurile ka OÜ X 1999. a aastaaruannet ega

ettevõtte tuludeklaratsiooni. OÜ-l X puudus tulusid tõendav dokumentatsioon 9 751 870 krooni kohta,

mistõttu tulnuks sellelt summalt tasuda 2 535 486 krooni tulumaksu.

Eelkirjeldatud asjaoludel kihutas M. L. A. P. maksuhaldurile deklaratsioone ja muid dokumente mitte

esitama. Kuriteole kaasaaitamine seisnes selles, et M. L. tegi koos M. H-ga tehinguid, mille tulemusel tekkis

OÜ-l X käive. M. L. tegevuse tagajärjel jäi riigile laekumata 1 760 412 krooni käibemaksu ja 2 535 486

krooni tulumaksu.

Alates 1. juunist 2000 oli M. L. käitumine süüdistuse kohaselt kvalifitseeritav KrK § 1481 lg-te 1, 5, 8 ja 10 -

§ 17 lg-te 5 ja 6 järgi, alates 1. septembrist 2002 aga KarS § 390 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi.

3. M. H. anti kohtu alla süüdistatuna enne 1. juunit 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 - § 17 lg-te 5

ja 6 järgi maksukuriteole kaasaaitamises, mis seisnes selles, et ta koostas M. L. kihutamisel ja kaasabil A. P.

nimel OÜ X müügiarveid ja sularahatšekke.

Ajavahemikul 3. märtsist 14. septembrini 1999. a koostas M. H. viiskümmend sularahatšekki, mille alusel

OÜ X arveldusarvelt välja võetud 11 133 731 krooni edastas ta M. L-le, kes maksis M. H-le iga tehingu eest

150-300 krooni.

Alates 1. juunist 2000 oli M. L. käitumine süüdistuse kohaselt kvalifitseeritav KrK § 1481 lg-te 1, 5, 8 ja 10 -

§ 17 lg 6 järgi, alates 1. septembrist 2002 aga KarS § 390 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

4. Rapla Maakohtu 27. jaanuari 2005. a otsusega mõisteti A. P., M. L. ja M. H. neile esitatud süüdistuses

õigeks.

Kohus leidis, et ehkki OÜ X rikkus Maksukorralduse seadusest, Käibemaksuseadusest ja

Tulumaksuseadusest tulenevaid kohustusi, ei ole tõendatud, et OÜ X juhataja A. P. pani rikkumised toime

tahtlikult. Kuna ei ole tõendatud kuriteo täideviimine A. P. poolt, ei saa ka M. L-d ja M. H-d tunnistada süüdi

samale kuriteole kihutamises ja kaasaaitamises.

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kes palus maakohtu otsuse

tühistada ja A. P., M. L. ja M. H. neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistada.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2005. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti

maakohtule uueks arutamiseks.

7. Rapla Maakohtu 14. novembri 2005. a otsusega mõisteti A. P. KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi õigeks.

Sama kohtuotsusega tunnistati M. L. süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 - § 17 lg 6 järgi ja teda karistati kahe aasta

ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 - § 17 lg 5 järgi mõistis kohus M. L. õigeks.

Maakohus tunnistas M. H. süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 - § 17 lg 6 järgi ja karistas teda samuti kahe aasta

ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel mõistis kohus M. H-le liitkaristuseks

neli aastat vangistust, mis jäeti tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

M. L-lt ja M. H-lt mõisteti solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 4 295 898 krooni.

Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

7.1 On tõendatud, et OÜ-s X ei olnud sisse viidud raamatupidamist ja et äriühing ei esitanud deklaratsioone

maksustatava käibe ja tulu kohta. Riigil on jäänud OÜ-lt X saamata 1 760 412 krooni käibemaksu ja 2 535

486 krooni tulumaksu.

7.2 Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-s 2 sätestatud erisubjekti tunnustele vastas A. P.

Õige on nii A. P-le esitatud süüdistuses kui ka kohtuistungil prokuröri poolt väljendatud seisukoht, et A. P.

lasi end M. L. poolt eksitada. Erinevalt prokurörist asus maakohus aga seisukohale, et selline eksimus oli

A. P. jaoks vältimatu. A. P-l puudub põhikoolile vastav haridus ning oma elukogemuse on ta saanud erikooli

ja lihttöölise keskkonnas. Seega ei ole põhjust kahelda A. P. seletuses, et firma enda nimele vormistamine

tähendas tema jaoks vaid hulka arusaamatuid pabereid ja toiminguid, mille õiguslikke tagajärgi ta ei olnud

võimeline ette nägema. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pärast 1999. a jaanuarikuud oli A. P-l

võimalus saada mingit informatsiooni OÜ X või M. L. tegevuse kohta.

OÜ X enda nimele vormistamisega ei pannud A. P. toime midagi keelatut. Tema eksimus seisnes selles, et ta

ei saanud aru, millisel eesmärgil temalt sellist teenet sooviti. 1999. aastal ei olnud maksukuritegude

toimepanemine nn tankistide värbamise kaudu veel üldteada asjaolu, mistõttu on alusetu arvata, et A. P.

taoline isik pidi sellisest kuritegude toimepanemise viisist teadlik olema ja midagi sellist kahtlustama.

Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et A. P. pani talle inkrimineeritud kuriteo toime kaudse

tahtlusega, s.o et ta pidas võimalikuks ja möönis süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. A. P. usaldas

M. L-d kui oma õe tuttavat ja võis tema jutust aru saada, et tema osa firmas piirduks üksnes ärimaailmas

mingil põhjusel vajaliku formaalsusega. Arvestades A. P. subjektiivset ebapädevust ja objektiivset

informeerimatust, oleks talle raske ette heita isegi ettevaatamatust hooletuse vormis.

Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et A. P. ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli

tema jaoks vältimatu (KarS § 39 lg 1).

7.3 Kohus leidis, et kuriteo täideviija õigeksmõistmine süü puudumise tõttu ei välista kuriteost osavõtjate

vastutust.

Maakohus asus seisukohale, et usutav pole süüdistuse versioon nagu olnuks M. L. näol tegemist OÜ X

ainukese tegeliku juhiga. Samuti ei ole piisavalt tõendatud, et OÜ X pangakontolt välja võetud raha anti üle

M. L-le. Seega on alust arvata M. L-le süüks ainult A. P. värbamist nn tankistiks ja OÜ X registri- ja

pangadokumentide vormistamist A. P. nimele. M. L. sellist tegevust tuleb vaadelda kaasaaitamisena kahe

tuvastamata isiku poolt toime pandud KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi kvalifitseeritavale kuriteole.

Kohus luges tõendatuks ka M. H. tahtliku osavõtu maksukuriteo toimepanemisest.

8. Rapla Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör A. Pruus ja süüdistatav M. H.

Prokuröri apellatsioonis paluti maakohtu otsus tühistada ja tunnistada nii A. P., M. L. kui ka M. H. süüdi

kogu süüdistuse mahus. Samuti palus prokurör mõista kuriteoga tekitatud kahju välja ka A. P-lt.

M. H. palus maakohtu otsuse tema süüdimõistmise osas tühistada ja teda õigeks mõista.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2006. a otsusega tühistati Rapla Maakohtu otsus A. P.

õigeksmõistmises, M. L. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2, 7 - § 17 lg 5 järgi ja M. L-lt ning

M. H-lt solidaarselt tsiviilhagi väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tunnistas A. P. KrK § 1481 lg-te 2 ja 7

järgi süüdi ning karistas teda ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti tingimisi kaheaastase

katseajaga täitmisele pööramata. Samuti tunnistas ringkonnakohus M. L. süüdi KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi,

jättes muutmata M. L-le maakohtu otsusega mõistetud karistuse.

Kohus mõistis A. P-lt, M. L-lt ja M. H-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 4 295 898 krooni. Muus

osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

9.1 Seadusest tulenevalt oli OÜ X maksude deklareerimise ja maksmise kohustus pandud osaühingu juhatuse

liikmele A. P-le. A. P. seda kohustust ei täitnud ning tema tegevusetuse tagajärjel jäid OÜ X deklaratsioonid

esitamata ja maksud maksmata, mistõttu tekkis riigil kahju summas 4 295 898 krooni.

A. P-l oli ajal, kui ta vormistas M. L-ga koos notari juures ja pangas oma nimele OÜ X dokumendid ning sai

osaühingu ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks, võimalus nõuda enda kätte ka vastavad juriidilised

dokumendid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei huvitunud A. P. tema nimele registreeritud OÜ X

dokumentidest ja ta jättis need M. L. kätte. Samas pidas A. P. võimalikuks, et osaühingu omamine toob kaasa

õiguslikke tagajärgi ja vastutuse osaühingu tegevuse eest. Loobudes OÜ X dokumentidest näitas ta üles

soovimatust vastutada osaühingu edasise majandustegevuse eest ning möönis maksukohustuse mittetäitmist.

Ringkonnakohus märkis, et A. P-l oli vajalik haridus ja arusaam osaühingu oma nimele vormistamisest ja

sellega kaasnevatest võimalikest juriidilistest probleemidest. Kohtukolleegium ei nõustunud maakohtu

järeldusega, et M. L. viis A. P. osaühingu omandamisel vältimatusse eksitusse. A. P-l oleks soovi korral

olnud võimalus kontrollida sisuliselt talle võõra M. L., tegevust OÜ-ga X seonduvalt maksuameti või politsei

kaudu või pöörduda teiste isikute poole asjatundliku ja pädeva nõu saamiseks. A. P. jättis selle tegemata,

mistõttu on tema suhtes vältimatu eksimus välistatud.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. P. sai notaribüroos ja pangas allkirju andes aru, et tegemist on tema

kui osaühingu ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks vormistamise dokumentidega, mis toovad kaasa juriidilisi

tagajärgi ja kohustusi.

A. P. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu - maksudeklaratsioonide mitteesitamise ja

maksude mittemaksmise - saabumise võimalust ja möönis seda, kuid sellest hoolimata, jätkas

süüteokoosseisupärast tegevusetust. Seega pani ta kaudse tahtlusega toime

KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes selles, et ta jättis ajavahemikul

jaanuar 1999 kuni jaanuar 2000 igakuiselt esitamata käibedeklaratsioonid ja tasumata käibemaksu 1 760 412

krooni, samuti ei esitanud aastaaruannet ega ettevõtte tuludeklaratsiooni ning jättis maksmata tasumisele

kuuluva tulumaksu 2 535 486 krooni.

9.2 Olukorras, kus maakohus mõistis täideviijana õigeks A. P., kellel oli ainukese isikuna õiguspädevus ja

ametiseisund OÜ-s X, ei saanud kohus tulenevalt kuriteost osavõtu aktsessoorsusest tunnistada samale

kuriteole kaasaaitamises süüdi M. L-d ja M. H-d.

Kuivõrd ringkonnakohus asus A. P. süüdimõistmises maakohtust erinevale seisukohale, lähtus ta sellest ka

M. L. ja M. H. käitumisele hinnangut andes.

Kolleegium leidis, et süüasja materjalidega on kindlaks tehtud, et M. L. eksitas A. P-t sellega, et ta ei saa

enda nimele kirjutada rohkem kui ühe osaühingu ning veenis A. P-t registreerima end OÜ X osanikuks,

tasudes ise osaühingu osakapitali. Ta toimetas A. P. sellel eesmärgil varem ettevalmistatud dokumentidega

notari juurde, kus A. P. vormistati OÜ X ainuosanikuks. Samamoodi viis ta A. P. panka, kus A. P. vormistas

end OÜ X allkirjaõiguslikuks isikuks. Makstes A. P-le selle eest 2000 krooni ja võttes enda kätte osaühingu

dokumendid, tekitas M. L. A. P-le tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid

esitamata ja maksud tasumata. Sellega M. L. kihutas A. P. kuriteole.

Samuti leidis ringkonnakohus, et M. L. ja M. H. panid omavahelisel kokkuleppel toime A. P-le

inkrimineeritud kuriteole kaasaaitamise. M. L., kes valdas osaühingu asutamise ja raamatupidamise

dokumente, tegi M. H. kaasabil tehinguid. M. H. koostas M. L. kaasabil OÜ X müügiarved ja sularahatšekid

ning võttis nende alusel pangast välja raha M. L-le edastamiseks.

9.3 A. P-le mõistetavat karistust puudutavates põhistustes märkis ringkonnakohus muu hulgas, et A. P.

karistust on võimalik KarS § 60 alusel kergendada motiivil, et kuritegu on toime pandud tegevusetusega ning

A. P. oli eksitusse viidud toimunu tehioludest, mis oli välditav.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. P. kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel ja

M. H. kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova.

11. A. P. kaitsja palub ringkonnakohtu otsuse A. P. süüditunnistamise osas tühistada ja A. P. talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista.

Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Esmalt leitakse otsuses, et A. P. sai notaribüroos ja

pangas allkirju andes aru, et tegemist on tema kui osaühingu ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks

vormistamise dokumentidega, mis toovad kaasa juriidilisi tagajärgi ja kohustusi. Samas väljendas kohus

seisukohta, et A. P. oli viidud toimunu tehioludest eksitusse, mis oli välditav.

Kassaator märgib, et arvestades maakohtu otsuses tuvastatud asjaolusid, oli A. P. eksimus vältimatu. Kui

isegi nõustuda seisukohaga, et A. P. eksimus ei olnud tema jaoks vältimatu, puudus A. P-l kaudne tahtlus.

12. M. H. kaitsja palub ringkonnakohtu otsuse M. H. süüditunnistamise osas tühistada ja M. H. talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista.

Kassaator leiab, et M. H. on süüdi tunnistatud konkretiseerimata süüdistuses. Süüdistuse tekstist ei nähtu,

kuidas aitas tšekkide ja arvete koostamine ning sularaha väljavõtmine pangast kaasa A. P-le süüksarvatud teo

toimepanemisele.

Samuti leiab kaitsja, et kriminaalasjas ei ole tõendatud M. H. otsene tahtlus jätta maksudeklaratsioonid

esitamata ja maksusummad tasumata.

13. Kassatsioonidele esitatud vastustes palub ringkonnaprokurör A. Pruus jätta need rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et A. P-le, M. H-le ja M. L-le esitatud süüdistuses

kirjeldatud tegudest on käesoleval ajal kuriteona karistatav üksnes käibe- ja tuludeklaratsioonide esitamata

jätmine. Maksumaksja (Maksukorralduse seaduse § 6 lg 2) poolt enda maksukohustusest tuleneva

maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma

tasumist ei käsita Karistusseadustik kuriteona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a

otsus asjas nr 3-1-1-123-03 - RT III 2004, 8, 84, p 17). Seega ei saa kuriteona käsitada ka OÜ X käibe- ja

tulumaksusummade ülekandmata jätmist.

Kuna KarS § 390 lg-s 1 sätestatud koosseisuline tagajärg - maksude vähemlaekumine vähemalt 500 000

krooni ulatuses - saabus tervikuna vahetult käibe- ja tuludeklaratsioonide tähtaegse mitteesitamise tagajärjel,

puudub käesoleval ajal alus käsitada iseseisva kuriteona süüdistuses nimetatud maksuhalduri ettekirjutuste

täitmata jätmist ja arvestuse pidamise nõuete eiramist OÜ-s X, samuti OÜ X 1999. a majandusaasta aruande

maksuhaldurile esitamata jätmist. Lisaks tuleb märkida, et alates 27. maist 2004. a ei ole osaühingu

majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamata jätmine enam nõutav, mistõttu ei saa tulenevalt KarS § 5

lg-st 2 sellise teo eest - isegi kui see on toime pandud enne 27. maid 2004 - isikut enam karistada (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-23-04 - RT III 2004, 20, 228,

p-d 10-12).

15. Käibe- ja tuludeklaratsiooni maksuhaldurile esitamata jätmine on nii süüdistuses kirjeldatud tegude

toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg 2, 1. juunist 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 1 kui ka praegu

kehtiva KarS § 390 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes juhul, kui see toimus tahtlikult - s.o vähemalt

kaudse tahtlusega. (Kriminaalkoodeksi järgi oli küll kuriteona karistatav ka deklaratsiooni ettevaatamatu

esitamata jätmine, kuid seda üksnes juhul, kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud

halduskaristust. Käesoleval juhul sellist asjaolu tuvastatud ei ole.)

16. Rapla Maakohus ei nõustunud oma 14. novembri 2005. a otsuses prokuröri seisukohaga, et A. P. pani

talle inkrimineeritud kuriteo toime kaudse tahtlusega, leides, et A. P. subjektiivset ebapädevust ja objektiivset

informeerimatust arvestades oleks talle raske ette heita isegi ettevaatamatust hooletuse vormis. Vastuolus

selle järeldusega ei mõistnud maakohus A. P-t õigeks mitte kuriteo subjektiivse koosseisu, vaid hoopis süü

puudumise tõttu, märkides, et A. P. ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli tema jaoks vältimatu,

mistõttu pole A. P. tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 talle inkrimineeritud kuriteos süüdi.

17. Tühistades maakohtu otsuse A. P. õigeksmõistmises, asus ringkonnakohus seisukohale, et:

1. A. P. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu - maksudeklaratsioonide mitteesitamise ja

maksude mittemaksmise - saabumise võimalust ja möönis seda, kuid sellest hoolimata, jätkas

süüteokoosseisupärast tegevusetust, pannes seega kaudse tahtlusega toime KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi

kvalifitseeritava kuriteo;

2. "A. P-l oleks soovi korral olnud võimalus kontrollida sisuliselt talle võõra M. L. tegevust OÜ-ga X

seonduvalt maksuameti või politsei kaudu või pöörduda teiste isikute poole asjatundliku ja pädeva nõu

saamiseks. A. P. jättis selle tegemata, mistõttu on tema suhtes vältimatu eksimus välistatud." Samuti on

ringkonnakohus märkinud, et A. P. karistust on võimalik KarS § 60 alusel kergendada muu hulgas

motiivil, et A. P. oli "eksitusse viidud toimunu tehioludest, mis oli välditav".

18. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eelmises punktis viidatud ringkonnakohtu kaks seisukohta on

teineteist välistavad.

Kui ühelt poolt leidis ringkonnakohus, et A. P. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastavate asjaolude

esinemist ja möönis neid, siis samas võib kohtuotsusest järeldada ka vastupidist, kuna kohtu arvates oli A. P.

viidud "välditavasse eksimusse" toimunu "tehioludest". Tehiolude all mõistetakse üldtunnustatult

süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid. Samasuguse tähenduse annab tehiolude mõistele ka KrMS

§ 62 p 1. Muljet, et ringkonnakohus pole A. P. eksimuse objektiks olnud "tehiolude" all silmas pidanud A. P.

õiguslikke kohustusi OÜ X juhatajana, võib kohtuotsuse lugejas süvendada ka ringkonnakohtu seisukoht, et

A. P. puhul on vältimatu eksimus välistatud, kuna ta jättis kontrollimata "sisuliselt talle võõra M. L. tegevuse

OÜ-ga X seonduvalt". A. P. eksimus M. L. tegevuses viitab eksimusele faktilistes asjaoludes, mitte

eksimusele õiguslikes kohustustes.

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium meenutab taaskord, et Karistusseadustikus tehakse vahet

koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-95-05 - RT III 2005, 36, 347, p 8). Vastavalt

Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust

eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni

koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse

korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.

Kui isik paneb teo toime koosseisueksimuses, s.t ta ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu

ega pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda, ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse

enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest. Järelikult ei saa sellisel juhul olla juttu tahtlikust käitumisest,

mistõttu on koosseisueksimuse puhul õiguslikult ainetu püstitada küsimus, kas eksimus oli isiku jaoks

välditav või mitte. Sellist mõistet nagu "välditav koosseisueksimus" Eesti karistusõigus ei tunne.

Seega tähendab ringkonnakohtu seisukoht, et A. P. tegutses "välditavas eksimuses toimunu tehioludest",

samas kohtuotsuses väljendatuga vastuolus olevat väidet, et A. P. ei pannud tegu toime tahtlikult.

20. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav

ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 loeb kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks selle, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud

asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel

vastuolus.

Vaadeldavas kriminaalasjas vastavad ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa järeldused täielikult käesoleva

otsuse 17. punkti esimeses alapunktis osutatud ringkonnakohtu seisukohale, ent on samas vastuolus teises

alapunktis viidatud seisukohaga. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus

tuvastada faktilisi asjaolusid. Seega ei saa kolleegium anda hinnangut, kumb ringkonnakohtu järeldustest on

õige. Sel põhjusel tuleb kriminaalasi saata kõnealuse vastuolu kõrvaldamiseks ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

21. Kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus eeskätt ühemõtteliselt tuvastama, kumb käesoleva

otsuse punktis 17 osutatud seisukohtadest on õige. Selleks tuleb lahendada küsimus, kas A. P. tegu toime

pannes teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et OÜ-l X võib tekkida käive ja tulu, mida ei

deklareerita.

22. Kuna M. L-d ja M. H-d süüdistatakse A. P. täideviimisteost osavõtus, sõltub ka nende käitumisele antav

karistusõiguslik hinnang ringkonnakohtu seisukohast A. P. käitumise tahtlikkuse küsimuses. Kuna

Riigikohtul puudub võimalus näha ette, kas apellatsioonikohus tuvastab kriminaalasja uuel arutamisel A. P.

käitumise tahtlikkuse või mitte, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka M. H-d ja - KrMS § 352 lg-st 6

lähtudes - M. L-d puudutavas osas.

23. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2006. a otsuse täies ulatuses ja saadab

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. A. P. ja M. H. kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada

osaliselt.

Jüri Ilvest

Eerik Kergandberg

Peeter Vaher