3-1-1-52-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-06

Otsuse kuupäev

28. juuni 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi A. Z. H. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2006. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-05-106

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. Z. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vahur Kivistik,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. juuni 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 29. augusti 2005. aasta ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari

2006. aasta otsused A. Z. H. süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohus tunnistas 29. augusti 2005. a otsusega A. Z. H. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistas

teda vangistusega üheks kuuks. Kohus määras, et KarS § 73 lg-st 1 lähtuvalt ei pöörata karistust täitmisele,

kui A. Z. H. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

A. Z. H. tunnistati süüdi selles, et ta 14. augustil 2004. a kella 22.30 paiku Tallinnas X tn N maja sisehoovis

sõimas ja mõnitas V. R. ebatsensuursete sõnadega ja lõi talle rusikaga näkku.

2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Z. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

V. Kivistik, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja A. Z. H. õigeksmõistmist.

Apellatsioonis leiti, et kohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja lähtus peamiselt kannatanu ütlustest.

Need aga on menetluse käigus olnud ebajärjepidevad ja vastuolulised.

Ühtlasi leiti apellatsioonis, et kohus hindas ebaõigesti U. K. ütlusi, lähtudes U. K. poolt kahtlustatavana,

mitte aga tema poolt kohtus tunnistajana antud ütlustest. Kohtueelses menetluses antud U. K. ütlused ei

olnud apellandi hinnangul usaldusväärsed seetõttu, et teda oli mõjutatud ebaseadusliku kinnipidamisega.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. veebruari 2006. a otsusega apellatsiooni rahuldamata ja linnakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nentis, et U. K. andis linnakohtu istungil ütlusi, mis erinesid kohtueelsel uurimisel antud

ütlustest. Samas nõustus ringkonnakohus linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt menetlusdokumentidest ei

nähtu, et U. K. ülekuulamisel kohtueelses menetluses oleks rikutud menetlusõigust. U. K. kuulati

kahtlustatavana üle kaitsja Talvi Vaske osavõtul, kelle ülesandeks on kahtlustatava õiguste kaitsmine.

Menetlusdokumentidest ei nähtu, et kahtlustataval või tema kaitsjal oleks olnud taotlusi või kaebusi

läbiviidud uurimistoimingute suhtes. Seega on põhjendamatu apellatsioonis esitatud taotlus anda hinnang

U. K. kinnipidamise õiguspärasusele. Selles osas on kaebuse tähtaeg minetatud ning seda ei saa vastavalt

kriminaalmenetluse seadustiku sätetele vaidlustada teise isiku süüasjas esitatud apellatsioonis.

Samuti ei nõustunud ringkonnakohus apellandi väitega V. R. ütluste vastuolulisuse kohta.

4. A. Z. Hirve kaitsja esitas Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist ja

A. Z. H. õigeksmõistmist.

Kassaator viitab kassatsiooni alusena KrMS § 339 lg 1 p-le 8, mille kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks kohtuotsuse resolutiivosa mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Lisaks on kaevatavad otsused vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr 3-1-1-89-03, kuna kannatanu

vastuolulistele ütlustele on omistatud põhjendamatu tõenduslik tähendus.

Kassatsioonis märgitakse, et ringkonnakohus ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et sündmuste kulgu

puudutavad kannatanu ütlused on reas detailides (kas kannatanu tundis teda löönud isikut, kas mänguväljakul

lõhuti midagi või mitte, kas A. Z. H-ga koos olnud U. K. ja A. A. osalesid kannatanu mõnitamises ja

sõimamises) vastuolulised.

Lisaks korratakse kassatsioonis seisukohta, et kohtud ei oleks tohtinud tugineda U. K. kahtlustatavana antud

ütlustele, kuivõrd need ütlused andis ta surve all ning hilisemas menetluses andis ta teistsuguseid ütlusi.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna U. K. ega tema kaitsja menetlustoimingu

õiguspärasust ei vaidlustanud, ei saa seda küsimust A. Z. H. kriminaalasja raames tõstatada. Küsimuse all ei

ole U. K. õiguste kaitsmine, vaid see, kas tema käesolevas kriminaalasjas tähtsust omavad ütlused on

usaldusväärsed.

5. Kassatsioonivastuses ei nõustu prokurör kassaatori seisukohaga, et linnakohus ja ringkonnakohus on

oluliselt rikkunud menetlusõigust.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

6. Kassaatori esimene põhiväide on selles, et A. Z. H. süüditunnistamisel on kohus tuginenud eeskätt

kannatanu poolt kriminaalmenetluse erinevatel etappidel antud ütlustele, mis ei ole kõigis detailides olnud

ühtelangevad. Kriminaalkolleegiumi arvates ei ole kriminaaltoimiku pinnalt võimalik rääkida sellest, et

kannatanu poolt erineval ajal antud ütlused oleksid vastuolulised selles osas, mis puudutavad

tõendamiseseme seisukohalt olulisi asjaolusid. Küll aga peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.

7. Tulenevalt KrMS §-st 14 lähtutakse kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel võistlevuse printsiibist.

Kohtumenetluse võistlevust rõhutab kahtlemata ka KrMS §-s 288 (ja sellele viitavates kriminaalmenetluse

seadustiku teistes paragrahvides) sätestatu, mille kohaselt isikuliste tõendite kohtuliku uurimise

põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus

põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse

tulemina. Eeskätt just isikuliste tõendite uurimisel (seega just ristküsitluses) avaldub kohtu oluliselt

neutraalsem roll võrreldes kriminaalmenetluse seadustiku eelse perioodiga. Ühtlasi tagab ristküsitlus

süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava tunnistaja või

kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida.

8. Vaatamata eelmärgitule ei ole kohtulikul uurimisel siiski välistatud teatud tingimustel ka kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine.

Täiesti iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja (ja kannatanu) ning süüdistatava poolt kohtueelses

menetluses antud ütlustel siis, kui nad on avaldatud vastavalt kas KrMS §-des 291 või 294 sätestatud

tingimustel. Iseseisev tõenduslik tähendus tähendab seda, et kohus võib otsuses otseselt tugineda neile

kohtueelses menetluses antud ütlustele.

Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava

isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud

ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel

ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus

antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS

§289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel

teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus

näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel

kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine

kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale

ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses

antud ütlusi.

9. Tulenevalt KrMS § 155 lg 2 p-dest 6 ja 7 saab kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi ja sealhulgas ka

ristküsitluse nõuet isikulise tõendite uurimisel lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka

kohtuistungi protokollis. Kooskõlas eelmises punktis märgituga tuleb kohtuistungi protokollis ära näidata ka

see, kes kohtumenetluse pooltest taotles KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitlusel kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolul seejuures täpselt silmas peeti (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrust kriminaalasjas nr 3-1-1-50-06 - RT III 2006, 22, 202).

10. Tallinna Linnakohtu 29. augusti 2005. a otsusest, samuti kõnealuse kohtuasja arutamisel koostatud

kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel järgitud ristküsitluse

reeglistikku ja seega ka kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi. Nii on kohtuistungi protokollis (2. kd, lk

33) märgitud, et kohtunik avaldab toimiku kirjalikud materjalid: T I 1, 2, 4, 5-6-7, 8-10, 11-12-13. 17, 18, 22-

24, 28-29, 32-33, 38-40, 42, 43, 45, 46-47, 48, 49, 50, 51-52, 53, 60, 61-62. Samas ei nähtu protokollist, kas

ja kuivõrd on kriminaaltoimiku materjalide avaldamisel järgitud KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid: kes

kohtumenetluse pooltest taotles ühe või teise dokumendi avaldamist ja milline oli avaldamise suhtes

vastaspoole seisukoht.

Kohtuotsuses märgitu kohaselt on kohus muuhulgas uurinud ka kirjalikke tõendeid (2 kd, lk 43). Nende -

kirjalike tõendite hulka on kohus muuhulgas paigutanud ka politseiinspektori teatise kriminaalmenetluse

alustamise kohta, Kesklinna politseiosakonna vanemkonstaabli ettekande selle kohta, et nad olid saanud

juhtimiskeskuselt väljakutse, Kesklinna politseiosakonna korrapidaja teate avaliku korra raske rikkumise

kohta ja kannatanu V. R. poolt esitatud suulise kuriteoteate protokolli. Kuid selliste - kirjalike tõendite hulka

on kohus paigutanud ka kannatanu V. R., aga ka kahtlustatavate A. A., U. K. ja A. Z. H. kohtueelsel

uurimisel antud ütlused. Samas ei nähtu kohtuotsusest, et kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisel ja

kohtuotsuses neile tuginemisel oleks arvestatud KrMS X peatüki 4. jaos, eriti aga §-des 288-289 ja §-s 296

sätestatud nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtu selline eksimus on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mille on jätnud kõrvaldamata ka

ringkonnakohus. Seetõttu, tuginedes KrMS § 361 p-le 6 ja § 362 p-le 2, tuleb nii linnakohtu kui

ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris