3-2-1-61-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-61-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

S. H ja A. H hagi aktsiaseltsi J ja aktsiaseltsi H vastu kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/922/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. H ja A. H ning aktsiaseltsi J kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad S. H (isikukood xxxxxxxxxxx) ja A. H (isikukood

xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Liina Linsi.

Kostjad aktsiaselts H (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar, ja aktsiaselts J

(registrikood xxxxxxxx).

Iseseisva nõudeta kolmandad isikud E AS (registrikood

xxxxxxxx) ja osaühing A (registrikood xxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

5. juuni 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Liina Linsi ja

aktsiaseltsi H lepinguline esindaja Urmas Kõrgesaar.

Resolutsioon

1. Muuta ringkonnakohtu otsust osaliselt põhjenduste osas

ning otsuse resolutiivosa punktid 1.1, 1.2 ja 2 sõnastada

järgmiselt:

"1.1 Rahuldada S. ja A. H hagi osaliselt. Välja mõista

solidaarselt aktsiaseltsilt J (registrikood xxxxxxxx) ja

aktsiaseltsilt H (registrikood xxxxxxxx) S. H (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja A. H (isikukood xxxxxxxxxxx) kasuks

1 092 883 (üks miljon üheksakümmend kaks tuhat

kaheksasada kaheksakümmend kolm) krooni 90 senti.

1.2 Välja mõista solidaarselt aktsiaseltsilt H ja aktsiaseltsilt J

S. H ja A. H kasuks 54 000 (viiskümmend neli tuhat) krooni

kohtukulu.

2. Välja mõista solidaarselt S. H ja A. H aktsiaseltsi H ja

aktsiaseltsi J kasuks 15 000 (viisteist tuhat) krooni

apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu hüvitamiseks."

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kostja aktsiaseltsi J kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada AS-ile Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär

LAWIN S. ja A. H kassatsioonkaebuselt 17. novembril 2005. a

tasutud kautsjon 13 661 (kolmteist tuhat kuussada

kuuskümmend üks) krooni.

6. Tagastada aktsiaseltsile J kassatsioonkaebuselt

21. novembril 2005. a tasutud kautsjon 5464 (viis tuhat

nelisada kuuskümmend neli) krooni 40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. mail 2001. a esitasid S. H ja A. H Lääne Maakohtule hagi aktsiaseltsi (AS) H ja aktsiaseltsi

(AS) J vastu 1 366 104 krooni 90 sendi suuruse kahju hüvitamiseks. 9. juulil 2001. a anti asi

kohtualluvuse järgi menetleda Harju Maakohtule.

2. Hagiavalduse kohaselt hävis 25. detsembril 1999. a toimunud tulekahjus täielikult hagejate

ühisomandisse kuuluv suvila Xxxxxx vallas Xxxxxxxxx. 1999. aastal suvila rekonstrueeriti. 25. mail

1999. a S. H sõlmitud tööettevõtulepingu kohaselt kohustus AS H tegema alljärgnevad tööd koos

vajalike materjalide hankimisega: Ungru paekivist väliskamina ehitus; malmsüdame ja paekivi

viimistlusega sisekamina ehitus; eelnimetatud kahele kaminale ühise korstna paigaldamine koos

ilukorstna, sädemepüüdja ja veetõkkega. Ülejäänud suvila rekonstrueerimistööd peale kaminaehituse

tegi AS J vastavalt OÜ A koostatud tehnilisele projektile.

Hagejate hinnangul toimus tulekahju seetõttu, et AS H paigaldas tuleohutusnõuetele mittevastava

kaminakorstna (suitsulõõri) ja AS J paigaldas laelaudise kaminakorstnale projekteerimisnormides

(SniP p 3.79 ja EPN 10.4) lubatust lähemale. AS H rikkus kamina ehitamisel tol ajal kehtinud

planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 43 lg 1 p 5 ning § 64 lg 1 p 3. Kostja ehitas kaminat ilma

projektita, paigaldades Saksamaal toodetud moodulkorstna !Arosta", millel puudus Päästeameti

Tehnilise Sertifitseerimisbüroo väljastatud sertifikaat. Samuti ei vastanud moodulkorsten oma

ehituselt EPN 10.4 nõuetele, kuna soojusisolatsiooni kiht oli 25 mm, mitte 50 mm. Kostja kinnitas

moodulkorstna kinnitusklambriga laetalade külge, mille kaudu sai võimalikuks soojusülekanne

ehitise süttivmaterjalidest konstruktsioonidele (laetaladele). Samuti ei täitnud AS H tehnilise projekti

määratud tulekaitsenõudeid, mille kohaselt korstna välispind tuleb eraldada põlevast

konstruktsioonist 100 mm kivivillast katikuga. Hagejad leidsid, et AS J vastutab solidaarselt AS-iga

H kahju tekkimise eest, kuna ei järginud üldehitustööde tegemisel projekti nõuet jätta

laekonstruktsiooni ja korstna välispinna vahele vähemalt 100 mm laiune vahe ning täita see sama

paksu kivivillast isolatsioonikihiga.

3. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kostja AS J väitis, et ehitas suvila vastavalt

A koostatud !Suvila rekonstrueerimise tehnilisele projektile". Ebaõige on hageja väide, et tulekahju

tekkimise põhjustas puitkonstruktsioonide ehitamine kaminakorstnale ettenähtust lähemale. Eesti

projekteerimisnormide EPN 10.4 p-s 2.5 on sätestatud, et põlevmaterjalist vooder võib ulatuda

suitsulõõri seina välispinnani, kui laudise või voodri paksus on kuni 30 mm. AS J paigaldatud

voodrilaua paksus on 9 mm, pealegi paigaldas kostja ümber kaminakorstna 600*600 mm mõõtudega

vinkelrauast tugikorstna, mis kaitses puitkonstruktsioone süttimise eest.

Kostja AS H eitas oma süüd kahju tekkimises ja ühines AS-i Kindlustusekspert eksperdi arvamusega,

mille kohaselt suvila puitkonstruktsioonid võisid süttida liiga väikese vahekauguse tõttu

metallkorstna pinnast. Vahelagi ja korsten paigaldati pärast kamina ehitamist ja selle eest AS H ei

vastutanud. Metallkorsten oli ostetud AS-i W Kütteseadmed vahendusel Saksamaa Liitvabariigi

sertifitseeritud korstnatorude tootjalt Arosta.

4. 13. novembri 2001. a kohtumäärusega kaasas Harju Maakohus protsessi kolmandate isikutena

kostja poolel E AS-i ja OÜ A.

E AS toetas hagi osaliselt ja leidis, et see tuleb rahuldada AS-i H suhtes. Samas tuleb arvesse võtta

hagejate endi süüd kahju tekkimisel ja vähendada väljamõistetavat hüvitist TsK § 229 ja § 462 lg 1

alusel, kuna hagejad asusid ehitist ilma kasutusloata kasutama ja ehitise tuleohtlikule seisukorrale oli

eelnevalt juhitud tähelepanu. Samuti jäi hagejate vastuseisu tõttu paigaldamata lae läbiviik, mis oleks

süttimise vahelae kohalt välistanud. AS J ei vastuta kahju tekkimise eest.

OÜ A välistas enda vastutuse ning asus seisukohale, et koostatud suvila rekonstrueerimise tehniline

projekt oli kooskõlas tuleohutuse nõuetega ja EPN p-ga 10.4. Kahju võis tekkida seetõttu, et

ehitamisel kalduti projektist kõrvale.

5. Harju Maakohus rahuldas 28. veebruari 2005. a otsusega hagi ja mõistis AS-ilt J ja AS-ilt H

solidaarselt välja kahjuhüvitise 1 366 104 krooni 90 senti hagejate kasuks.

6. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kahju hüvitamise üldisteks alusteks TsK § 448 lg 1 ja TsK

§ 222 lg 2. Tsiviilkoodeksit ja teisi kahju tekkimise ajal kehtinud õigusakte tuleb asjas kohaldada

VÕSRakS § 22 lg-st 1 tulenevalt.

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejatele tekkis 25. detsembril 1999. a suvila põlengu tagajärjel kahju

suuruses 1 366 104 krooni 90 senti. Kohus leidis, et kahju vahetuks põhjuseks (tulekahju

tekkepõhjuseks) oli hagejatele kuulunud suvila kaminaruumi kohal asunud katusetaskus paiknenud

puitkonstruktsioonide süttimine, mille tingis kamina suitsulõõri välispinna kuumenemine üle lubatud

piiri ja selle soojusenergia ülekandumine puitkonstruktsioonidele ebapiisava soojusisolatsiooni ja

suitsulõõrile paigaldatud metallklambri kinnitushaarade kaudu, mis olid kinnitatud laetalade külge.

Eeltoodut kinnitab kohtu määratud ekspertide arvamus. Pooled ei vaidle selle üle, et AS H ehitas

kamina, paigaldades kõnealuse suitsulõõri ja kaminasüdamiku, ning AS J tegi suvilas üldehitustöid,

mis vaidlusaluses osas seisnesid sarikate ja katusekatte paigaldamises ja esimese korruse laelaudise

paigaldamises. Analüüsides kostjate tegude võimalikku õigusvastasust ja selle põhjuslikku seost

kahju tekkimisega, jõudis kohus järeldusele, et kostjad rikkusid ehitustööde tegemisel kuni

31. detsembrini 2002. a kehtinud planeerimis- ja ehitusseadust (PES), siseministri 3. juuli 1998. a

määrusega nr 25 kinnitatud tuleohutuse üldnõudeid ja Vabariigi Valitsuse 30. septembri 1997. a

määrusega nr 182 kehtestatud ehitamise dokumenteerimise nõudeid ning kahju tekkimine oli

põhjuslikus seoses ülalnimetatud õigusaktide rikkumisega kostjate poolt.

Täpsemalt ei olnud AS-i H tegevus kamina ehitamisel kooskõlas PES § 64 lg 1 p-dega 1 kuni 3, § 43

lg-ga 1 ja § 45 lg-ga 1. AS J rikkus PES § 43 lg 1 p 5 ja § 64 lg 1 p 2. PES § 43 lg 1 p 5 kohaselt peab

ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi ning

kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et see oleks piisavalt kaitstud tulekahju puhkemise

ja levimise ning teiste õnnetuste eest. Vastavalt PES § 45 lg-le 1 tohib ehitusmaterjale ja -tooteid

kasutada ehituses, kui nende vastavus normidele ja standarditele on kontrollitud ja tõendatud

vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale. PES § 64 lg 1 p-de 1 kuni 3 kohaselt on

ehitusettevõtja kohustatud tagama: 1) ehitamise käigu dokumenteerimise; 2) projektikohase

ehitamise; 3) standarditele ja tehnilistele nõuetele vastavate ehitusmaterjalide ja -toodete kasutamise.

AS H rikkus planeerimis- ja ehitusseaduse nõudeid sellega, et ehitas kamina ilma projektita eskiisi

alusel, kuigi ehitise tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitus- ja paigaldustööde jaoks (PES

§ 39 p 4) oli vajalik projekt. Kamin moodustas omaette rajatise ja A koostatud suvila

rekonstrueerimistööde tehnilises projektis oli ette nähtud küttekamina projekteerimine

individuaallahendusena. Tuleohutuse üldnõuete p 56 kohaselt pidi paikne kütteseade vastama ehitiste

projekteerimisnormidele. PES § 43 ja § 64 lg 1 mõttest lähtuvalt oli projekteerimine ehitaja kohustus

ning projekti koostamist võis eeldada AS-ilt H. Teiseks kasutas kostja kamina ehitamisel

standarditele mittevastavaid komponente. PES § 64 lg 1 p-s 3 on mõeldud Eestis kehtivaid

standardeid ja nõuetele vastavaid tooteid. Kamina suitsulõõr "Arosta" oli toodetud Saksamaal ja

kostja ei esitanud tõendeid, et see oleks vastanud standarditele. Tunnistaja A. S ütluste kohaselt

hankis ta kamina ehitamiseks vajaminevad komponendid (kaminasüdamiku ja suitsulõõri), lähtudes

vaid kaminasüdamiku klaasakna mõõtudest ja suitsulõõri välisviimistlusest. Ekspertiisiaktist

nähtuvalt tõusis suitsulõõri välispinna temperatuur kamina kütmisel üle EPN 10.4 p-s 2.5

lubatud 80ºC ja suitsulõõri sisemine soojusisolatsiooni kiht oli 25 mm EPN 10.4 p-s 3.2.1 nõutud 50

mm asemel. Seega ei vastanud suitsulõõr "Arosta" Eesti projekteerimisnormidele. Kolmandaks rikkus

AS H head ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreegleid sellega, et kaminaehitustöid tegid vastava

kvalifikatsioonita isikud ning puudus igasugune kontroll tööde tegemise üle. Kamina materjalide

hankimisel projekti puudumise tingimustes ei seatud nõudeks tehnilisi parameetreid (vrd A. Saare

ütlused). Projektijuht Ü. P kui ehitusalase väljaõppeta isik ei olnud teadlik ehitusprojekti koostamise

ja tööde dokumenteerimise vajadusest, mis tulenes PES § 64 lg 1 p-st 1 ja ehitamise

dokumenteerimise nõuete p-dest 5 ja 26. Ü. P ei pidanud vajalikuks kaminaehitusel tehtud tööde akte

vormistada ega taganud järelevalvet ehituse käigu üle. AS H ei kindlustanud oma töötajaid vajaliku

informatsiooniga, mis nähtub vahetult kamina ehitanud Kaarel Tomsoni ütlustest selle kohta, et

kaminasüdamikuga kaasasolnud dokumendid olid võõrkeelsed ja neist ta aru ei saanud ning

suitsulõõri kohta üldse ehitajale dokumente ei näidatud. Kohus leidis, et kamina projekti puudumine

tõi kaasa Eesti standarditele ja normidele mittevastavatest materjalidest mittenõuetekohase ehitamise

ja oli kahju tekkimise põhjuseks. Nimelt pidi PES § 35 lg 1 p 3 järgi projekteerija tagama

projekteeritava ehitise vastavuse PES §-s 43 sätestatud nõuetele. Projekteerijaks võis vastavalt PES

§ 32 lg-le 1 olla kõrgharidusega arhitekt või ehitusinsener.

AS-i J vastutuse kohta leidis maakohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri ei olnud

EPN 10.4 p-ga 2.5 otseselt vastuolus, kuna alla 30 mm paksuse laelaudise ulatumine suitsulõõri seina

välispinnani on EPN 10.4 järgi lubatud (vastavalt projektile oli laelaudise paksuseks 9 mm). Seevastu

rekonstrueerimistööde tehnilises projektis nõutud 100 mm soojusisolatsiooni paigaldamist suitsulõõri

ja laetalade vahele ei ole kostja tõendanud. Kuigi see eksperdiarvamuse kohaselt ei oleks süttimist ära

hoidnud (kamina normidele mittevastavuse tõttu), süttisid põlevmaterjalist ehituskonstruktsioonid

ilma igasuguse isolatsioonita ilmselt veelgi kiiremini. AS-i J peamine süü hagejatele kahju tekkimises

seisneb AS-i H tegevuse kontrollimata jätmises. Üldehitustööde tegijana ehk sisuliselt

peatööettevõtjana rikkus AS J sellega head ehitustava (PES § 43 lg 1 p 5). AS J oleks pidanud välja

selgitama kamina ehitamiseks projekti olemasolu ja ehitusnormid, millest kaaskostja kamina

ehitamisel juhindus. Hea ehitustavaga on kooskõlas, kui ehitajad samal objektil kooskõlastavad

omavahel ehitusstandardid ja tagavad standardite ühilduvuse. AS J ei pidanud kinni ka ehitamise

dokumenteerimise nõuetest, mille p 10.2 kohaselt oli peatöövõtja ülesandeks koguda kokku ehitamise

kohta dokumenteeritav materjal ja p 15 kohaselt oli ehitusettevõtjal kohustus nõuda materjali tarnijalt

(praegusel juhul AS-ilt H) ehitusmaterjalide sertifikaatide ja teiste tooteid iseloomustavate

dokumentide olemasolu ning tagada nende ja kogu ehituse dokumentatsiooni säilitamine ja

üleandmine ehitise omanikule. Kui AS J oleks eelnimetatud nõudeid täitud, oleks ilmnenud kamina

ehitamisel projekti puudumine ja materjalide normidele ja standarditele mittevastavus ning oleks

olnud mõistlikult eeldatav, et kaminat ei oleks asutud kasutama. Seega oli kahju tekkimine

põhjuslikus seoses ka AS-i J tegevusetusega.

Kohus analüüsis, kas hagejate enda süü võis soodustada kahju tekkimist või suurenemist ja saada

aluseks hüvitise suuruse vähendamisele või kahju hüvitamisest keeldumisele TsK § 462 lg 1 järgi.

TsK § 462 lg 1 kohaldamiseks on vaja tuvastada hagejate süü vähemalt raske ettevaatamatuse vormis.

Kohus leidis, et hagejate tegevuses oli küll kerge ettevaatamatuse (hooletuse) koosseis, mis aga

kahjuhüvitise vähendamiseks alust ei anna. Hooletus seisnes selles, et hagejad asusid suvilat

kasutama (sealhulgas kaminat kütma) enne PES § 58 lg-s 4 ettenähtud kasutusloa saamist kohalikult

omavalitsuselt. Samas ei rikkunud hagejad tavapärast hoolsuskohustust, kuna nende teadmist mööda

ja kostjate kinnituse kohaselt olid 16. detsembri 1999. a elamu ülevaatuse protokollis fikseeritud

kamina puudused (liiga väikesed konvektsiooniavad) kõrvaldatud ja Ü. P oli teinud proovikütmise.

Kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist ei saa hagejatelt kui tarbijatelt selles õigussuhtes nõuda.

Hagejad kasutasid kaminat eesmärgikohaselt ja mõistlikus ulatuses, st ei ole tõendatud kütmine liiga

suure puukogusega. Raske ettevaatamatusega oleks tegemist juhul, kui hagejad oleksid asunud

kaminat kasutama 16. detsembri 1999. a protokollis fikseeritud puudusi kõrvaldamata. Lae läbiviigu

paigaldamata jätmine süü hindamisel tähtsust ei oma, kuivõrd AS-i J vastutuse analüüsimisel tuvastas

kohus, et laelaudise paigaldamine vastu suitsulõõri ei olnud põhjuslikus seoses tulekahju tekkimisega.

7. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale ühise apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha

uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kolmandad isikud kirjalikku seisukohta ei esitanud.

Ringkonnakohtu istungil märkis OÜ A esindaja, et neil ei ole kohtuotsuse sisulisele osale

vastuväiteid. E AS-i esindaja leidis, et AS J ei vastuta üldse, 70% vastutab AS H ja 30% hagejad.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus muutis 20. oktoobri 2005. a otsusega maakohtu otsust osaliselt

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel ning sõnastas teisiti ka otsuse resolutiivosa.

Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes AS-ilt H hagejate kasuks välja 546 441 krooni 96

senti ning AS-ilt J 546 441 krooni 96 senti.

9. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostjad otsust tulekahju tekkepõhjuse osas vaidlustanud,

kuid ei nõustu kohtuotsusega selles, et kahjusumma on välja mõistetud neilt solidaarselt ning ei ole

arvestatud hagejate vastutusega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega, et ehitajad pidid

ehitamise ajal järgima kehtinud PES § 43 lg 1 p 2 nõuded, mille kohaselt ehitis, mille koostisosa on

ka kamin, peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ja üldtunnustatud ehitusreeglite järgi

ning kehtivatele nõuetele vastavatest materjalidest nii, et ei tekiks ohtu elule, varale, tervisele ja

keskkonnale. Maakohus asus tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et mõlemad ehitajad

rikkusid PES § 43 lg 1 p 2 nõuet. Maakohtus leidis tõendamist, et AS H, asudes kaminat ehitama ilma

vastava projektita ning kasutades ehitamisel Eesti standarditele ja tehnilistele nõuetele mittevastavaid

ehitustooteid, rikkus PES § 64 lg 1 p 2 ja 3. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta eeltoodud

järeldusele jõudis.

10. AS-i H väidetel on maakohtu seisukoht ekslik selles, et projekti tegemise kohustus oli nende

aktsiaseltsil. Kaminat ehitati hagejalt saadud juhtnööride järgi. Vastavalt PES § 32 lg-le 3 võis

suvilate ja ühepereelamute projekteerimistöid teha ka erihariduseta isik projekteerimisloa olemasolu

korral. Seega hagejat saab pidada projekteerijaks PES § 32 lg 3 tähenduses ning hageja kohustuseks

oli taotleda projekteerimisluba. Ka ei nõustuta sellega, et kahju tekkis seetõttu, et nende töötajad ei

kontrollinud kaminaehitust. Üldehitustööd tegi AS J ning suhteid erinevate ehitajate vahel ei olnud

hagejad reguleerinud.

Õige on kostja väide, et PES § 32 lg 3 lubab ühepereelamut ja suvilat projekteerida ka erihariduseta

isikul, kuid seejuures oli nõutav kohaliku omavalitsuse antud projekteerimisloa olemasolu. Toimikust

ei ilmne, et hagejatel oleks vastav projekteerimisluba olemas. PES § 64 lg 1 p 2 järgi on

ehitusettevõtja kohustuseks tagada projektikohane ehitamine. Seega kamina ehitaja pidi tellijalt

nõudma vastava projekti esitamist, kui tal projekteerimiskohustust ei olnud. Praegusel juhul nõustus

kostja kamina ehitama ilma projektita, mille tõttu kaebuses toodud väited ei anna alust tema

vabastamiseks kahju hüvitamisest.

Õige on kostja väide, et üldehitustöö üle järelevalvamine ei olnud AS-i H kohustuseks, kuid otsusest

ei ilmne, et selline kohustus oleks kostjale pandud. Maakohus põhjendas, milles seisnes kostja

töötajate asjatundmatus kamina ehitamisel. Nimelt kamina ehitamisega tegelenud kostja töötajad ei

osanud lugeda kaminasüdamiku ja suitsulõõri osade kohta käivat võõrkeelset dokumentatsiooni, mis

oli aga oluline välismaal valmistatud toote paigaldamiseks ja kasutamiseks. Samuti puudus vajalik

järelevalve kamina ehitamise üle, mis ilmnes tunnistaja Ü. P ütlustest. Seega ei anna AS-i H väited

alust jätta hagi tema suhtes rahuldamata.

11. AS-i J väidetel ei olnud tema peatöövõtja ning ta ei näe kahju tekkimise ja dokumenteerimise

nõuete rikkumise vahel põhjuslikku seost. Kamina ehitamine ei olnud tema kohustuseks.

Ringkonnakohus nõustus kostja seisukohaga selles, et toimikust ei ilmne, et AS-i J vastutus kamina

ehitamise osas tulenes tema kui peatöövõtja kohustusest. Vastupidi, toimik sisaldab ehituse

töövõtulepingut E-9916 25. maist 1999. a, mille on sõlminud hageja S. H ja AS H. Nimetatud leping

tõendab, et AS-il H oli tööettevõtuleping hagejatega. Õige on väide, et dokumenteerimise nõuete

rikkumine iseenesest ei saanud olla tulekahju tekkimise põhjuseks, kuid süü puudumise

tõendamiskoormis lasub kahju hüvitamise nõuetes kostjal. Seega oli AS-i J kohustuseks tõendada, et

tulekahju tekkimises puudus tema süü. AS J ei suutnud tõendada, et oli paigaldanud projektis

ettenähtud 100 mm soojusisolatsioonikihi ümber suitsulõõri. Kostja väidetel hävisid seda asjaolu

tõendavad dokumendid tulekahjus, mistõttu ongi maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et süü

puudumine jäi kostjal tõendamata ning ehitusalane dokumentatsioon tulnuks hoida kontoris.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hea ehitustava kohaselt tulnuks üldehitust teinud

tööettevõtjal välja selgitada kamina tehnilised tingimused ja selle paigaldamise nõuded üldehituse

suhtes, seda enam, et kamin ehitati ajal, mil suvila ehitus oli pooleli ning AS J polnud laelaudist veel

paigaldanud. Erinevate ehitajate poolt tööde tegemisel tuleks lugeda heaks ehitustavaks ehitajate

poolt tööde kooskõlastamist eesmärgil tagada ehitise vastavus PES § 43 lg 1 p 2 nõuetele. Vaidluses

leidis tõendamist, et esines mõlema tööettevõtja süü hagejale kahju tekkimises.

12. Kuivõrd kostjad on vaidlustanud nende vastutust tekkinud kahju osas, siis tuleb kontrollida, kas

kostjate suhtes solidaarse vastutuse kohaldamine oli põhjendatud või mitte. Hageja ja kostjate vahel

oli tööettevõtust tulenev õigussuhe. Seega kostjate vastutus tuleneb lepingust. Kostjate kohustus

hüvitada hagejatele kui tellijale tekkinud kahju tuleneb TsK § 222 lg-st 1. Kuivõrd hagejad sõlmisid

kostjatega eraldi tööettevõtulepingud, siis ei ole põhjendatud kostjate suhtes solidaarvastutuse

kohaldamine. Kostjad vastutavad nendega sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest

eraldi. Hagejatele tekkinud kahju on tekkinud mõlema kostja poolt nende kohustuse rikkumise

tagajärjel ning esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja kohustuste rikkumise vahel, mistõttu tuleb

kohaldada osavastutust. Kuivõrd ei ole võimalik täpselt tuvastada, millises ulatuses kumbki kostja

põhjustas kahju tekkimise, siis tuleb kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju kostjate

kanda võrdses osas.

13. Ringkonnakohus nõustus kostjate väidetega selles osas, et hagejad ei oleks tohtinud asuda

kaminat kütma enne ehitisele kasutusloa saamist ning nende käitumises esines raske ettevaatamatus.

Kehtinud PES § 58 lg 4 järgi võis ehitist hakata kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult

omavalitsuselt ning PES § 59 p 5 järgi oli ehitise omaniku kohustuseks tagada ehitise

kasutusloakohane kasutamine. PES § 58 lg 2 järgi antakse kasutusluba pärast ehitise ülevaatamist,

ehitusjärelevalve ettekirjutuste täitmist ja ehituse dokumentatsiooni üleandmist. Selle sätte mõtteks

on tagada ehitise üldehitustööde ja eritööde vastavus õigusaktides toodud nõuetele. Hageja

vastuväide selles, et kamin oli vastu võetud ning esinenud puudused kõrvaldatud, ei ole põhjendatud

ega kooskõlas toimikus olevate tõenditega. Hagejale kuuluv ehitis ei olnud kamina kütmise ajal

kasutusluba saanud, kusjuures hagejale oli teada suitsulõõri ülekuumenemine, mis oli fikseeritud

arhitektuuribüroo elamu ülevaatuse aktis 16. detsembril 1999. a (I kd, lk 202). Paigaldamata oli lae

läbiviik, mis võimaldaks laelaudise suitsulõõrist eemale paigutada. Ehitis ei olnud vastu võetud.

Kamin oli tuleohtlik seade, mistõttu selle kütmine enne lõplikku kontrollimist spetsialistide poolt oli

ebamõistlik ja vastuolus kehtinud õigusnormidega ning sellega hagejad võtsid osa riskist enda kanda.

Seega esineb kahju tekkimises ka hagejate süü, s.o raske ettevaatamatus, mis soodustas kahju

tekkimist, ning see on TsK § 462 lg 1 järgi aluseks tekkinud kahju hüvitise vähendamiseks.

Ringkonnakohus pidas õiglaseks ja mõistlikuks lugeda hagejate süüastmeks 20%, mistõttu hüvitist

vähendati 273 220 krooni 98 sendi võrra.

14. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjate väitega selle kohta, et hagi tuleks täies ulatuses jätta

rahuldamata. Toimikus puuduvad tõendid, et tulekahju tekkis sellepärast, et hagejad kasutasid

ebaõigeid kütmisvõtteid. Tulekahju tekkepõhjuseks on eksperdid toonud tulekaitse nõuete eiramise

ehitajate poolt (I kd, lk 19, lk-d 271!279). Tunnistaja Ü. P ütluste kohaselt ta informeeris hagejaid,

et kaminat ei tohi rohkem kütta kui paari haluga (II kd, lk 145), kuid tunnistaja ütlustest nähtub ka, et

kaminat köeti enne selle üleandmist. Seega on põhjendatud osaliselt hagejate väited selle kohta, et

nad said aru, et kamin oli vastu võetud. Samas ei õigusta see hagejate käitumist, kes ei oleks tohtinud

enne ehitise vastuvõtmist ise kaminat kütta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Kassatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse,

millega jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.

16. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti tõlgendanud TsK § 187, leides, et

tegemist on osavastutusega. Praegusel juhul on kahju tekitanud mõlemad kostjad ning tegemist on

jagamatu kohustusega. TsK § 187 järgi tekib solidaarne nõue, kui see on ette nähtud lepingu või

seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Osavastutuse põhimõtte rakendamine ei taga

seda, et kahju kannatanud isikud pannakse olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus

ta oleks viibinud, kui talle ei oleks kahju tekkinud.

Ringkonnakohus ei ole korrektselt põhjendanud oma seisukohta, millega loeti hagejate süüastmeks

20%. Ringkonnakohus on toetunud üksnes arhitektuuribüroo koostatud elamu ülevaatuse aktile, jättes

tähelepanuta tsiviilasjas kogutud muud tõendid.

17. Kostjad leiavad vastustes hagejate kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik

ja põhjendatud. Kolmandad isikud ei ole oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta väljendanud.

18. AS J palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti AS-ilt J

välja 546 441 krooni 96 senti, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

19. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid hagejad oluliselt PES § 58 lg-t 4 ja hakkasid

ekspluateerima poolelioleva ehitise kõige tuleohtlikumat osa enne kasutusloa saamist. Hagejaid oli ka

hoiatatud kamina tuleohtlikkusest.

Poolelioleva ehitise korral ei saa lugeda AS-i J süüks, et osa töid oli lõpetamata

(soojusisolatsioonikihi paigaldamine ümber suitsulõõri). Kui kohus on tuvastanud hagejate raske

ettevaatamatuse ja hagejad on kaminat kasutanud enne kasutusloa saamist, ei saa AS J vastutada

tekkinud kahju eest.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et AS H on tasunud kogu riigilõivu. Toimikus olevatest

kviitungitest on näha, et mõlemad kostjad tasusid 50% riigilõivust, kuivõrd nad esitasid ühise

apellatsioonkaebuse.

20. AS H leiab, et AS-i J kassatsioonkaebus on põhjendatud. Hagejad leiavad, et AS-i J

kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.

21. Riigikohtu istungil jäi hagejate esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. AS H

esindaja jäi vastuses esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsust tuleb TsMS § 691 p 5 alusel osaliselt muuta

põhjenduste osas ning osaliselt tuleb muuta ka ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa.

23. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud tsiviilkoodeksi norme, asudes

seisukohale, et kostjad vastutavad TsK § 186 lg 1 järgi osavastutuse põhimõttest lähtuvalt.

Kohtud on käesolevas tsiviilasjas tuvastanud, et mõlema kostja tegevus põhjustas kahju tekkimise

hagejatele. Kohtud on leidnud, et hagejatele tekkinud kahju on tekkinud mõlema kostja poolt nende

kohustuse rikkumise tagajärjel ning esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja kohustuste rikkumise

vahel.

Sellisel juhul tuleb kohaldada TsK § 459, mille kohaselt vastutavad ühiselt kahju tekitanud isikud

kannatanu ees solidaarselt. TsK § 459 kohaldamise eeldused ? mitu isikut on põhjustanud sama kahju

? on tuvastatud. TsK § 459 on käsitatav üldise sättena ka lepingulistest suhetest tekkinud kahju

juhtudel, kui kahju põhjustavad mitu isikut ühiselt. Võlaõigusseaduse kohaselt on analoogiline norm

§ 137 lg 1. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt on osavastutus põhjendatav sellega, et

kostjad sõlmisid hagejatega eraldi töövõtulepingud. Solidaarvastutuse tekkimine ei sõltu

pooltevahelise suhte õiguslikust alusest, määrav on see, et kaks või enam isikut tekitasid ühe ja sama

kahju.

Menetlusökonoomia huvides ei saada kolleegium tsiviilasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule,

vaid saab vastavalt muuta ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa, mõistes ringkonnakohtu otsuses

märgitud summad kostjatelt hagejate kasuks välja solidaarselt.

24. Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK

§ 462 lg-t 1, lahendades küsimust hagejate süüst kahju tekkimisel. Asjas tulnuks kohaldada TsK

§ 229 lg-t 2, mis on erinorm lepingulistest suhetest tekkinud kahju hüvitamise korral. TsK § 229 lg 2

kohaselt võib kohus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või

ettevaatamatusest soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahjude

suurenemist. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu TsK § 462 lg 1 alusel tuvastatud raske

ettevaatamatus hagejate käitumises täidab ka TsK § 229 lg 2 koosseisu ning seetõttu ei ole vaja saata

asja ringkonnakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

25. Vastuseks kassatsioonkaebuste väidetele hagejate käitumise hindamise osas leiab kolleegium, et

ringkonnakohus on otsust piisavalt põhjendanud. TsMS § 688 lg-tes 4 ja 5 sätestatud asjaolude

tuvastamise ning tõendite kogumise ja uurimise lubamatuse tõttu Riigikohtu menetluses ei saa

kolleegium ringkonnakohtu otsust selles osas sisuliselt hinnata. Menetlusnormide võimalikku

rikkumist kolleegium ei leidnud.

26. Põhjendatud on AS-i J kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonkaebuse eest on riigilõivu

tasunud ka AS J. Asja materjalide hulgas on riigilõivu maksmist tõendav maksekorraldus (III kd,

lk 105), mille kohaselt on AS J tasunud apellatsioonkaebuse esitamise eest 29 000 krooni riigilõivu.

Ringkonnakohus on pidanud põhjendatuks hagi osalise rahuldamata jätmise tõttu mõista hagejatelt

AS-i H kasuks välja 15 000 krooni apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu. Ringkonnakohus on

põhjendanud riigilõivu väljamõistmist ka sellega, et AS H on tasunud kogu apellatsiooniastme

riigilõivu. Kuivõrd 50% apellatsiooniastme riigilõivust on tasunud aga AS J, kelle suhtes jäi hagi

samuti osaliselt rahuldamata, leiab kolleegium, et ringkonnakohtu väljamõistetud summa tuleb

lugeda väljamõistetuks ka AS-i J kasuks. Kolleegiumi arvates on põhjendatud mõista riigilõiv

hagejatelt kostjate kasuks välja solidaarselt.

27. Kuivõrd põhinõude osas vastutavad kostjad hagejate ees solidaarselt, kaitsesid end ühiselt hageja

vastu ning on põhjustanud ka hageja kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-

153-04, RT III 2005, 3, 30), tuleb kolleegiumi arvates vastavalt muuta ka ringkonnakohtu otsust

kohtukulude osas ning mõista kohtukulud hagejate kasuks kostjatelt välja solidaarselt.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik