3-1-1-47-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-47-06

Otsuse kuupäev

21. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

M. K. süüdistusasi KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2006. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

31. mai 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2006. a kohtuotsus M. K. süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi

muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista 2124 (kaks tuhat ükssada kakskümmend neli) krooni Ida-Viru Advokaadibüroo kasuks.

3. Välja mõista M. K-lt riigieelarve tuludesse 2124 (kaks tuhat ükssada kakskümmend neli) krooni kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtueelses menetluses süüdistati M. K. KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi selles, et ta 5. oktoobril 2004. a kella 12.10

paiku Narvas, eelneval kokkuleppel ja röövimise eesmärgil, tungis koos J. Z-ga kallale A. M-le. J. Z. lõi kannatanut kasteediga

vastu pead. Süüdistatavad tassisid kannatanu M. K. autosse, kus viimane ähvardas teda noaga. J. Z. tõmbas kannatanule

kilekoti pähe. Nad nõudsid A. M-lt 4500 krooni, samaaegselt peksid teda nuiadega. M. K. nõudis kohe 1000 krooni tasumist.

Kannatanu nõustus, sest kartis oma elu ja tervise pärast. Peksmisega tekitati A. M. elule mitteohtlik kuid pikaajaline

tervisekahjustus.

M. K. ei tunnistanud oma süüd ning keeldus ütluste andmisest. 11. märtsil 2005. a tegi ta prokuratuurile avalduse, milles

tunnistas end täielikult süüdi ja taotles kriminaalasja lahendamist lühimenetluses. Samasisulise taotluse esitas ka J. Z.

Prokuratuur oli taotlustega nõus ja kriminaalasi saadeti kohtusse arutamiseks lühimenetluse korras.

2. Narva Linnakohtu istungil 21. aprillil 2005. a selgitas M. K. kohtule, et saab talle esitatud süüdistusest aru, kuid tunnistab

süüd vaid osaliselt. Tema kaitsja palus kuriteo ümber kvalifitseerida kas kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi või

omavolina KarS § 257 järgi.

Prokurör tegi kohtule taotluse tagastada kriminaalasi prokuratuurile ja menetleda asja üldises korras. Prokurör leidis, et

olukorras, kus süüdistatav asub kohtus oma süüd eitama, ei ole eetiline lahendada isiku süüküsimus toimiku materjalide põhjal

ilma tunnistajaid kohtusse kutsumata.

3. Narva Linnakohtu 21. aprilli 2005. a kohtumäärusega tagastati kriminaalasi prokuratuurile KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel.

4. Narva Linnakohtu 5. oktoobri 2005. a kohtuotsusega tunnistati M. K. süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi ja teda

karistati vangistusega 5 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kuid

kandmata karistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vangistust.

5. Süüdistatav M. K. leidis apellatsioonis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid kannatanule kehavigastuste tekitamise kohta

väljapressimise eesmärgil. Apellandi arvates pani ta toime kuriteo KarS § 121 järgi.

Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2006. a kohtuotsusega jäeti Narva Linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. M. K. kaitsja Sergei Politševi kassatsioonis palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata kriminaalasi samale kohtule

uueks arutamiseks.

Kassaator leiab, et linnakohtu määrusega kriminaalasja tagastamine prokuratuurile halvendas süüdistatava olukorda ja võttis

temalt õiguse põhikaristuse kergendamisele ühe kolmandiku võrra.

Narva Linnakohtu määrus, millega kriminaalasi tagastati KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel, ei ole kaitsja arvates seaduslik. Vastavalt

KrMS §-le 235 ei olnud prokuröril õigust keelduda lühimenetlusest kohtus põhjendusel, et süüdistatav asus kohtulikul

uurimisel süüd eitama. Kohtu käsutuses oli piisavalt tõendeid, et otsustada M. K. süüküsimus.

Kassaator leiab, et ringkonnkohus rikkus ise KrMS § 340 lg 1 sätteid, sest sõltumata apellatsiooni taotlusest, jättis muutmata

süüdistatava olukorda raskendava linnakohtu lahendi.

Kassaator leiab taas, et ei ole tõendatud M. K. tahtlus kannatanult raha välja pressida. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid

konkreetset ja reaalset ähvardamist puhuks, kui kannatanu rahanõuet ei täida.

7. Prokuratuuri kassatsioonivastuses palutakse jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole.

Kuigi Riigikohtul puudub alus hinnata Narva Linnakohtu 21. aprilli 2005. a kohtumääruse sisulist ja vormilist vastavust

lühimenetlust reguleerivatele menetlusnormidele, selgitab kriminaalkolleegium seoses kassatsiooni väidetega järgmist.

9. Lühimenetluse kohaldamise alused on sätestatud KrMS §-s 233. Selle paragrahvi 1. lõike järgi saab lühimenetlust kohaldada

üksnes süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri nõusolekul sama paragrahvi 2. lõike sätteid arvestades. Sõltumata nimetatud

asjaoludest, on kohus ise vaba otsustama, kas kohtule esitatud kirjalikud tõendid on küllaldased isiku süüküsimuse õigeks

lahendamiseks lühimenetluses või mitte. Oma järelduse peab kohus vormistama ühes KarS § 238 lg -s 1 loetletud

kohtulahendis.

10. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Narva Linnakohus tagastas 21. aprilli 2005. a määrusega M. K. ja J. Z. kriminaalasja

prokuratuurile KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel. Viidatud sätte kohaselt tagastab kohus kriminaalasja prokuratuurile, kui

kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses.

Kuigi Narva Linnakohtu määrust ei saanud määruskaebe korras vaidlustada (KrMS § 385 p 12), oli M. K-l nagu ka tema

kaitsjal, seaduslik võimalus esitada vastuväited linnakohtu määrusele apellatsioonis (KrMS § 383 lg 2).

M. K. tunnistatigi Narva Linnakohtu 5. oktoobri 2005. a kohtuotsusega süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi. Linnakohtu

otsuse peale esitas ta apellatsiooni, milles eitas väljapressimist ja palus kuritegu ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Kuid

linnakohtu määrust, millega asi esmalt prokuratuurile tagastati, M. K. apellatsioonis ei käsitlenud.

11. Juhindudes KrMS § 331 lg-st 2, vaatas ringkonnakohus kriminaalasja läbi apellatsiooni piirides ning leidis, et M. K. süüdi

tunnistamine ja karistamine KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi on põhjendatud ja seaduslik. Apellatsioon jäi rahuldamata.

M. K. olukorda raskendavat kriminaalmenetluse õiguse olulist rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud.

Neil põhjustel ei ole Riigikohtul alust kontrollida ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust küsimuses, mida ei ole ringkonnakohtu

otsusega lahendatud ja mis on tõstatatud alles kassatsioonis.

12. Riigikohus märgib, et kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja

ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüditunnistamise põhjendatuses ega

seaduslikkuses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-05, RT III 2005, 31, 309).

Tulenevalt lühimenetluse regulatsiooni eripärast (KrMS 9. peatüki 1. jagu) ei ole iseenesest välistatud olukord, kus näiteks

väljapressimise toimepanemises kahtlustatav või süüdistatav, kes ei nõustu oma käitumise kvalifitseerimisega KarS § 214 järgi,

taotleb samas lühimenetluse kohaldamist. Seejuures arvestab ta lühimenetluse taotlemisel eelkõige KrMS § 238 lg-st 2

tuleneva kohtu kohustusega vähendada lühimenetluse kohaldamisel mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kui kohus teeb sellises olukorras määruse prokuratuurile kriminaaltoimiku

tagastamise kohta põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (aga ka

juhul, kui puuduvad lühimenetluse kohaldamise alused), ei ole kindlasti tegemist süüdistatava olukorra raskendamisega,

millega peaks kaasnema ringkonnakohtu kohustus väljuda apellatsiooni piiridest ja teha ise uus otsus KrMS § 340 lg 1 alusel.

Vastupidi - kui kohus ei pea kriminaaltoimiku materjalide põhjal võimalikuks süüdi- ega ka õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemist, tuleb kriminaaltoimik, sõltumata lühimenetluse kohaldamise aluste esinemisest, prokuratuurile tagastada. Selline,

KrMS § 238 lg 1 p-st 2 tulenev nõue peab tagama süüdistatava õiguste realiseerumise suuremas mahus, sh õiguse soovi korral

end süüdistuse vastu aktiivselt kaitsta ja osaleda kohtus tunnistajate ristküsitluses.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga M. K-le süüksarvatud väljapressimise tõendamatuse

kohta ja soostub kohtuotsuste põhjendustega selles küsimuses.

14. M. K. kaitsja määratud korras, vandeadvokaat Sergei Politšev, esitas Riigikohtule taotluse 2124 krooni õigusabikulude

hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Riigieelarvest eraldatud

vahendite arvelt tuleb Ida-Viru Advokaadibüroo kasuks välja mõista 2124 krooni. KrMS § 186 lg 2 alusel kuulub see summa

väljamõistmisele M. K-lt riigi kasuks.

Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2006. a otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher