3-1-1-6-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-6-06

Otsuse kuupäev

20. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

D. R. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Ida-Viru Maakohtu 25. oktoobri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-188/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Ida Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

31. mai 2006. a

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 25. oktoobri 2005. a kohtuotsus D. R. väärteoasjas liiklusseaduse § 7419 järgi ja saata

väärteoasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuuri 7. septembri 2005. a otsusega karistati D. R. liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi rahatrahviga 220

trahviühikut (13 200 krooni) selle eest, et ta 19. augustil 2005. a kell 23.10 juhtis X Maakonnas X vallas X külas

mootorsõidukit alkoholijoobes olles.

2. D. R. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Ida-Viru Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebuses väitis D. R., et pärast joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga soovis ta ka selle meditsiinilist tuvastamist,

kuid politseiametnikud selgitasid, et joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine maksab 3000 krooni ning maksta tuleb temal ja

koheselt. Kuna tal nõutavat rahasummat ei olnud, andis ta joobeseisundi tuvastamise protokollile allkirja. Pisut hiljem sai D. R.

aga teada, et joobeseisundi meditsiiniline tuvastamine maksab 290 krooni, mispeale sõitis ta koos abikaasaga Ahtme haiglasse.

Haiglas kontrolliti ta joovet 20. augustil kell 01.00 ning leiti, et ta ei ole joobeseisundis.

Kaebuses seati kahtluse alla politseiametnike poolt kasutatud indikaatorvahendi näidu usaldusväärsus ka põhjendusel, et

kontrollimisel kasutati kahte erinevat indikaatorvahendit, kusjuures menetlusaluse isikuga samaaegselt kontrollitud teisel juhil

näitas üks neist vahenditest samuti alkoholisisaldust väljahingatavas õhus, teine aga mitte.

Menetlusalune isik esitas väärteoprotokollile vastulause ja lisas sellele Ahtme haiglas koostatud joobeseisundi meditsiinilise

tuvastamise akti. Kohtuväline menetleja vastulauset otsust tehes aga arvesse ei võtnud ega põhjendanud, miks ta vastulausega

ei nõustunud.

3. Ida-Viru Maakohus tühistas 25. oktoobri 2005. a otsusega Ida Politseiprefektuuri otsuse ja lõpetas väärteoasjas menetluse.

Kohus nentis, et kohtuvälise menetleja otsuses ei ole vastuväitega mittenõustumist põhjendatud. Kohtuistungil arvas

politseiprefektuuri esindaja, et Ahtme haiglas võis D. R. asemel käia keegi teine. D. R-le koostati väärteoprotokoll kella 23.45-

ks, X küla ja Kohtla-Järve X linnaosa vaheline kaugus on 40 km, mistõttu on usutav, et D. R. joovet kontrolliti haiglas kell

01.00. Seda, et joobeseisundit kontrolliti just kaebuse esitajal, kinnitab asjaolu, et haiglas koostatud joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise akti on märgitud D. R. ID kaardi number. Kohtuväline menetleja mingeid tõendeid selle kohta, et

kontrollitav isik ei olnud D. R., esitanud ei ole. Asjaolu, et ekspertiisiaktist tulenevalt oli D. R. kell 01.00 kaine, seab kahtluse

alla ka selle, et ta indikaatorvahendiga kontrollimise ajal kell 23.10 oli joobes.

Lisaks märkis kohus, et indikaatorvahend ei ole mõõteriist ning selle näidu alusel ei saa kindlalt väita, et D. R. väljahingatavas

õhus oli alkoholi 0,1 mg/l või enam.

4. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes palub kohtu otsuse tühistada ja saata

väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

Kaebuses leitakse, et kohus on põhjendamatult seadnud kahtluse alla joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise

protokolli. Joobeseisund tuvastati indikaatorvahendiga Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi

tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" regulatsiooni järgides. Korraga

kehtestatud joobeseisundi tuvastamise regulatsioon näeb ette, et indikaatorvahendiga saadud tulemuse saab koheselt

vaidlustada. Vaidlustamise korral ei ole joobeseisundi tuvastamise protokollil õiguslikku tähendust ja sellega on tagatud

menetlusaluse isiku õiguste kaitse. Kord lähtub eeldusest, et kaine inimene ei anna allkirja joobeseisundi tuvastamise

protokolliga nõustumise kohta ega loobu joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest. Alkoholijoove on seisund, mida inimene

ise väga hästi tajub, samuti on isik teadlik sellest, kui palju ta alkoholi tarvitanud on. D. R. indikaatorvahendi tulemust ei

vaidlustanud ega nõudnud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist. Seega nõustus ta, et on toime pannud LS §-le 7419 vastava

teo.

Kohus jättis tähelepanuta, et sündmuskohal tuvastati D. R-l ka välised joobetunnused (häiritud kõne, silmade sidekestade

punetus, tasakaaluhäired, alkoholilõhn suust).

Haiglas kontrolliti, kas D. Roštsupkin on joobes, kell 01.00, s.o ligi kaks tundi pärast väljahingatava õhu alkoholisisalduse

kontrollimist indikaatorvahendiga. See, et isik oli kaine kaks tundi hiljem, ei tähenda, et ta oli kaine ka kell 23.10.

Kohtuväline menetleja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, jättes rahuldamata tunnistajate kohtuistungile

kutsumise taotluse. Seetõttu ei olnud uurimine objektiivne, igakülgne ja täielik. Kohus tekitas kunstlikult kõrvaldamata

kahtlusi ning tõlgendas need siis menetlusaluse isiku kasuks.

5. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi

eriarvamused, anti väärteoasi 10. aprilli 2006. a määrusega läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kuigi Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud

"Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" (edaspidi Kord)

ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse

isiku esitatud Ahtme haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend.

Taolisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium ka varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-05, RT III 2005, 13, 131, p 9). Seega võis maakohus sellele tõendile tugineda. Kuivõrd

tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise

protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse.

6.1 Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väidetega selle kohta, et maakohus on väärteoasja arutamisel rikkunud

menetlusõigust sellega, et kohtuotsusest nähtuvalt lähtuski maakohus sisuliselt vaid Ahtme haiglas 20. augustil kell 01.00

D. R-le koostatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist ja menetlusaluse isiku ütlustest selle kohta, et joonud oli ta

üksnes võimalik, et käärinud kalja, ning et ta kahtleb politseiametnike indikaatorvahendi korrasolekus. Kohus tõdes, et need

tõendid seavad kahtluse alla selle, kas menetlusalune isik sai 19. augustil kell 23.10 olla alkoholijoobes. Sellega möönis kohus

vastuolu Ahtme haiglast väljastatud tõendi ja joobeseisundi tuvastamise protokolli vahel. Eelistades selles olukorras esimesena

nimetatud tõendit, ei selgitanud kohus, miks ta pidas seda usaldusväärsemaks ja jättis teised tõendid (s.h joobeseisundi

tuvastamise protokolli) kõrvale. Seejuures ei analüüsinud kohus seda, et joobeseisundi tuvastamise protokollis oli kirjeldatud

ka muid joobeseisundile viitavaid tunnuseid peale indikaatorvahendi näidu ega hinnanud ajavahet D. R. peatamise ja Ahtme

haiglas toimunud joobe tuvastamise vahel.

6.2 Nõnda toimides on maakohus ebaõigesti sisustanud ka süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kriminaalkolleegium on

varasemas praktikas selgitanud, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus

kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole

enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-147-05, RT III 2006, 8, 69). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste

tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi

kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks.

6.3 Kriminaalkolleegium kordab ka varasemat seisukohta selle kohta, et osade tõendite hindamata jätmise põhistuse

puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150

lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03, RT III 2003, 30, 310).

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ida-Viru

Maakohtu 25. oktoobri 2005. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher