3-1-1-41-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-06

Otsuse kuupäev

16. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

I. G. väärteoasi Kalapüügiseaduse § 231 lg 1 ja Karistusseadustiku § 279 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 29. novembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-1163/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. G. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. mai 2006. a

Istungil osalenud isikud

I. G. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, Keskkonnainspektsiooni esindajad

M. G. ja E. N.

RESOLUTSIOON

1. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 29. novembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-1163/05 I. G. karistamise

osas KarS § 279 järgi. Teha selles osas uus otsus, millega karistada I. G.-d KarS § 276 järgi rahatrahviga

100 trahviühikut, s.o 6000 krooni.

3. Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu otsus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 17. märtsi 2005. a otsusega karistati I. G.-d Kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 231 lg 1 järgi

rahatrahviga 25 trahviühikut (1500 krooni) ja KarS § 279 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut (9000 krooni).

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt püüdis I. G. 15. veebruaril 2005. a Saku vallas T. karjääris kala, kasutades selleks lisaks

lubatud kalapüügivahenditele (kolmele taliõngele kirptirkudega) kümmet õnge, millel oli söödaks eluskala. See on vastavalt

Kalapüügieeskirja § 11 p-le 1 keelatud.

Vaatamata sellele, et õngede juurde viisid ainult I. G. jalajäljed, keeldus ta ebaseaduslikke kalapüügivahendeid inspektori

korraldusel välja võtmast. Pärast seda, kui inspektor oli võtnud elussöödaga õnged püügilt ära, kasutas menetlusalune isik tema

vastu füüsilist jõudu, keeldus kalapüüki lõpetamast ja minemast väärteoprotokolli koostamiseks inspektoriga kaasa. Seetõttu

kutsuti kohale politseipatrull, kelle juuresolekul vaadati sündmuskoht veelkord üle, mille käigus leidis kinnitust väärteo

toimepanemine I. G. poolt. I. G. allus ainult politseinike antud korraldustele.

2. I. G. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebuses väitis I. G., et ebaseaduslikud õnged ei olnud tema omad, kuid inspektor nõudis, et tema võtaks need jääaukudest

välja ja tunnistaks need omaks. Kohalekutsutud politseinikud ja keskkonnainspektor sundisid I. G.-d käima mööda jääaukudeni

viinud rada, väites, et seal on tema saapajäljed. Menetlusalune isik tegi ettepaneku kontrollida ka teiste kalameeste jalatseid,

kuna kõigil olid jalas ühesugused saapad, kuid sellest keelduti.

Lisaks märgiti kaebuses, et menetlusalusele isikule ei võimaldatud tõlgi abi. Samuti ei selgitatud talle menetlustoimingute

eesmärki ega tutvustatud tema õigusi ja kohustusi.

3. Tallinna Linnakohus jättis 29. novembri 2005. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohus leidis, et väärteoprotokolli, kohale kutsutud politseiinspektorite M. T. ja A. L. ning keskkonnainspektori R. S.-i

ütlustega on tõendatud, et I. G. rikkus kalapüügieeskirja § 11 lg 1, kasutades kalapüügil söödana eluskala.

Samuti leidis kohus, et väärteoprotokolli ja R. S.-i ütlustega on tõendatud, et I. G. keeldus täitmast inspektor E. N. korraldusi

ebaseaduslikud püügivahendid välja võtta, lõpetada kalapüük ja minna inspektoriga kaasa väärteoprotokolli koostamiseks.

Tunnistaja R. S.-i ütlusi kinnitavad tunnistajate M. T. ja A. L. ütlused selle kohta, et nad kutsuti kohale, sest I. G. ei allunud

inspektori korraldustele. M. T. ütluste kohaselt pidi tema andma I. G.-le korralduse minna jälgede kontrollimiseks jääaukude

juurde, samuti läks I. G. alles tema käsul protokolli koostamiseks keskkonnainspektoriga kaasa. Kohus leidis, et sellise

tegevusega takistas I. G. riikliku järelevalve teostamist, pannes toime KarS §-le 279 vastava väärteo.

Seoses kaebuses esitatud väidetega menetlusõiguse rikkumiste kohta märkis kohus, et tunnistajate R. S.-i, M. T. ja A. L. ütluste

kohaselt rääkis E. N. I. G.ga vene keeles ning selgitas viimasele vene keeles ka menetlusaluse isiku õigusi.

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, kes palub

linnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada väärteoasjas menetlus.

Kassatsioonis leitakse, et I. G.t on karistatud KPS § 231 järgi, kuigi tema tegu on tegelikult tõendamata. Kohus, tuginedes

tunnistajate R. S.-i, M. T. ja A. L. ütlustele, mille kohaselt viisid ebaseaduslike püügivahendite juurde I. G. saabaste jäljed, on

jätnud tähelepanuta tunnistaja I. G. ütlused selle kohta, et tal olid jalas täpselt samasuguse mustriga saapad. Jälgede kui

asitõendi mõõtmist, fikseerimist või praktilist võrdlust V. G. saapaga ei tehtud.

Lisaks leitakse kassatsioonis, et I. G. ei ole pannud toime KarS §-le 279 vastavat tegu. I. G.-le antud korraldused ei põhinenud

seadusel ja nende täitmisest ei sõltunud riikliku järelevalve teostamise tõhusus.

5. Kirjalikus kassatsioonivastuses leiab Keskkonnainspektsioon, et maakohtu otsus on põhjendatud ja palub jätta kassatsioon

rahuldamata.

6. Riigikohtu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult avaldatud seisukohtade juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Seoses kassatsiooni väitega, et menetluses ei ole kogutud kõiki võimalikke tõendeid ning kohus ei ole kõrvaldanud

vastuolusid tunnistajate ütluste vahel, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kohtuvälise menetleja ametnikud ei ole teinud

menetlustoiminguid (nt sündmuskoha ja asitõendi vaatlus), fikseerimaks, millised olid jääl olnud jäljed ja milline oli I. G.

saapa muster. Samas ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki

tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis.

Käesoleval juhul tugineski linnakohus tunnistajate ütlustele, mille kohaselt olid jääaukudeni viinud jäljed selged ja hästi

äratuntavad ning nende suurus ja muster ühtis menetlusaluse isiku jalatsijälgedega. Lisaks viisid jäljed püügiaukude juurde,

milles olid õnged elussöödaga, just menetlusaluse isiku püügiaugu juurest ning need jäljed ei ristunud teiste, kaugemal olevate

jälgedega. Jättes kõrvale tunnistaja V. G. ütlused selle kohta, et temal olid samasuguse mustriga saapad, põhjendas kohus seda

sellega, et tegemist on menetlusaluse isiku kauaaegse tuttavaga. Kriminaalkolleegium leiab, et kohus käitus õigesti olukorras,

kus ühe tunnistaja ütlused satuvad vastuollu mitme teise tunnistaja ütlustega.

8. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et KarS § 279 järgi vastutab isik ainult sellise teo eest, mis ohustab

riikliku järelevalve tõhusust - vastasel juhul ei saa rääkida takistamisest. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes

järelevalvemenetluse takistamine selles, et I. G. keeldus õngi inspektori korraldusel välja võtmast. Pärast seda, kui inspektor

oli õnged ise välja võtnud, üritas menetlusalune isik väärteoprotokollis märgitu kohaselt talle kallale minna, keeldus kalapüüki

lõpetamast ja minemast väärteoprotokolli koostamiseks inspektoriga kaasa. Maakohus leidis, et inspektorile kallale minek ei

ole tõendatud.

Kriminaalkolleegium leiab, et õngede välja võtmisest keeldumine ei takistanud mingil moel järelevalve teostamist, kuna

inspektoritel oli endil võimalus õnged püügiaukudest välja võtta, mida keskkonnainspektor ka tegi. KarS § 279 koosseisule

vastav tegu ei ole ka keeldumine väärteoprotokolli koostamiseks keskkonnainspektoriga kaasa minemast, kuivõrd tegemist on

väärteomenetluse, mitte aga riikliku järelevalve menetluse, toiminguga ja seda KarS § 279 ei hõlma.

9. Seega kohaldasid kohtuväline menetleja ja kohus I. G.-d KarS § 279 järgi karistades ebaõigesti materiaalõigust. Samas peab

kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kuigi I. G. ei takistanud riikliku järelevalve teostamist, oli mõlema eelnevalt

kirjeldatud korralduse puhul tegemist ametiisiku antud seaduslike korraldustega. Keskkonnajärelevalve seaduse § 16 p 4

kohaselt Keskkonnainspektoril oli õigus nõuda, et järelevalvet teostades tuvastatud õiguserikkumine lõpetataks - õnged

ebaseadusliku elussöödaga võetaks püügiaukudest ära. Kuna kohtuvälise menetleja ametnik pidas õigeks koostada

väärteoprotokoll koheselt ning VTMS 70 lg 1 kohaselt antakse väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule kätte allkirja

vastu, oli keskkonnainspektoril õigus anda menetlusalusele isikule korraldus väärteoprotokolli koostamiseks kaasa tulla. Seega

vastab menetlusaluse isiku käitumine KarS § 276 koosseisule.

10. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 175 p-le 1 ja VTMS § 174 p-le 8 tühistab kriminaalkolleegium Tallinna

Linnakohtu 29. novembri 2005. a otsuse väärteoasjas

nr 4-1163/05 I. G. KarS § 279 järgi karistamise osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega karistab I. G.t KarS § 276 järgi

kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel sanktsiooni keskmisele määrale vastava rahatrahviga 100 trahviühikut

(6000 krooni).

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi