3-1-1-29-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-06

Otsuse kuupäev

1. juuni 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

A. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Ida-Viru Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-180/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K. kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

19. aprill 2006. a

Istungil osalenud isikud

A. K. kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu

Resolutsioon

Ida-Viru Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-180/05 jätta muutmata ja kassatsioon jätta

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuuri 1. septembri 2005. a otsusega karistati A. K. LS § 7422 lg 2 järgi 50 trahviühiku (3000 krooni)

suuruse rahatrahviga selle eest, et tema, juhtides 16. augustil 2005. a kell 12.55 Jõhvi linnas X tn 55 paikneva maja juures

sõiduautot Ford Mondeo, ületas asulas lubatud sõidukiirust vähemalt 22 km/h.

2. A. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Ida-Viru Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja menetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel või - kui kohus seda taotlust ei rahulda - karistuse vähendamist.

Kaebuse esitaja väitis, et ta ei ületanud kiirust. Kiirust mõõdeti ja ta peeti kinni väljaspool asulat, kus oli lubatud sõita 90 km/h.

Kell 12.55 ei saanud ta aga üldse olla kohtuvälise menetleja otsuses nimetatud paigas, mida tõendab kaebusele lisatud Neste

krediitkaardi väljavõte. Selle kohaselt tankis ta 16. augustil 2004. a kell 12.04 Tartus A. tanklas. Kuna kell 12.04 viibis A. K.

alles Tartus, ei saanud ta kell 12.55 olla juba Jõhvis.

Liiklusseaduse § 7422 lg 2 näeb ette vastutuse lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h. A. K. ületas väidetavalt

kiirust 22 km/h, teda karistati aga sanktsiooni ülemmäärale vastavalt, seega ülemäära karmilt. Lisaks ei võetud arvesse seda, et

tema ülalpidamisel on viis alaealist last ja lapsehoolduspuhkusel viibiv abikaasa.

3. Ida-Viru Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsusega tühistati Ida Politseiprefektuuri otsus määratud karistuse osas ja karistati

uue otsusega A. K.-d LS § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut (1800 krooni).

Kohus leidis, et kiiruse ületamine on tõendatud. Kuigi kiirust mõõtnud politseiametnik paiknes ise väljaspool asulat asula

lõppu tähistava märgi vahetus läheduses, mõõtis ta kiirust asulast välja suunduvatel sõidukitel. A. K. esitatud Neste

krediitkaardi väljavõte ei välista võimalust, et ta oli kell 12.55 Jõhvis. Nimelt võis A. K. nimel olevat krediitkaarti kasutada

mõni teine isik. Rikkumise toimumist tõendab kohtuotsuse kohaselt ka A. K. poolt kohtule esitatud mobiiltelefoni kõnede

eristus. Selles osas on kohtuotsuses märgitud järgmist: "A. K. poolt kohtule esitatud, tema kasutuses oleva mobiiltelefoni nr

5132715, AS EMT kõnede eristusest nähtub, et 16.08.2005 kell 12.55 on valitud tema poolt kõne infonumbrile 14530

kestusega 00.00.00, maksumusega 2.11. See asjaolu annab kohtule põhjendatud aluse eeldada, et nimetatud kõne valis A. K.

tema poolt väärteo toimepanemise, s. o kiiruse ületamise ajal, s. o kell 12.55 ning kõne on suure tõenäosusega katkestatud,

kuna samal ajal andis politsei temale peatumiseks märguande".

Veel on kohtuotsuses märgitud, et "kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja Igor Savvovi ütlustes, kuna tegemist on oma

ametiülesandeid täitnud politseiametnikuga, kellel puudub objektiivne vajadus väärteo asjaolude muutmiseks. Tema ütlused

kattuvad väärteoprotokolli ning muude materjalide sisuga".

Lugedes kokkuvõtvalt A. K. väärteo asjaolud õigesti tuvastatuks leidis kohus samas, et põhjendatud ei ole A. K. karistamine

LS § 22 lg 2 maksimummäärale vastava rahatrahviga. Kuna puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud, karistas

kohus A. K.-d sanktsiooni keskmisele määrale lähedase karistusega - rahatrahviga 39 trahviühikut (1800 krooni).

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. K. kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu, taotledes maakohtu otsuse

tühistamist ja menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 ning § 174 p 4 alusel seoses VTMS § 150 lg 1 p 7 rikkumisega.

Kassaator märgib, et ka kohtu põhistuste meelevaldsust ja vastuolulisust tuleb kokkuvõttes lugeda põhistuste puudumiseks.

Kassaatori kaks konkreetset põhiväidet on järgmised.

4.1. On tõendamata, et A. K. viibis 16. augustil 2005. aastal kell 12.55 (seega väidetava õiguserikkumise toimepanemise ajal)

Jõhvis. Selle väite põhjendamiseks analüüsib kassaator erinevaid tõendeid ja rõhutab eriti asjaolu, et kuna A. K.

krediitkaardiga on kõnealusel kuupäeval kell 12.04 makstud bensiini eest Tartus, ei oleks tema jõudmine 50 minutiga Jõhvi

saanud puht-tehnilistel põhjustel olla võimalik. Kassaator märgib, et kui kohus oli asunud oletuslikule seisukohale, et A. K.

krediitkaarti võis kasutada mõni teise isik, oleks tulnud selle oletuse paikapidavust kontrollida ja anda A. K.-le vajadusel

võimalus enda alibit ka tõendada, mitte aga tuginedagi otsuse tegemisel sellisele oletusele. Lubamatuid oletusi on kassaatori

arvates tehtud ka A. K. poolt infonumbril 14530 helistamise ja selle helistamise katkestamise põhjuse kohta.

4.2. Kassaatori teine põhiväide on see, et A. K. kiiruse mõõtmine Jõhvis toimus ebaseaduslikult. Kõrvaldamata on kahtlus, et

kiirust mõõdeti juba linna piirest väljas liikunud autol ja et üldse oli tegemist A. K. poolt juhitud autoga, mitte aga

autodevoolus tema ees või järel sõitjaga. Ebaseaduslik oli ka mõõtmisprotseduur ise. Väärteoprotokolli kohaselt oli

kiirusemõõtmise tulemus 77+/-5 km/h. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määrusele nr 112

"Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus-

ja üldnõuded" peab liiklusjärelevalveks kasutatavate kiirusmõõturite täpsusklass kiiruste kuni 100 km/h (k.a) puhul olema

+3 km/h s.t, et näidust tuleks 3 km/h maha arvata).

5. Kirjalikus kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et Ida-Viru Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

seega puudub alus selle tühistamiseks.

RIIGIKOHTU SEISUKOHT

6. Käesolevas väärteoasjas on nii kohtuvälise menetleja karistusotsuse kui ka kohtuotsuse vaidlustamisel esitatud kaks

niisugust põhiväidet (argumenti), mis vastastikku välistavad teineteist. Ühelt poolt vaidlustatakse enese kinnipidamise ja auto

sõidukiiruse mõõtmise seaduslikkust Jõhvis ja teiselt poolt püütakse samavõrd tõsimeelselt esitada alibit, väites, et A. K. ei

saanud sellesama õigusrikkumise ajal Jõhvis viibida. Kassatsiooni esimeses põhiväites märgitu kohaselt "kohtu väide, nagu

oleks menetlusalune isik asunud 16.08.05 kell 12.55 Jõhvi linnas ei tugine tõendite õigel ja igakülgsel hindamisel."

Kassatsiooni teise põhiväite tekstist aga võib leida järgmise laused: "A. K. väidab õigesti, et politseiametnikel tekkis mõte teda

kinni pidada alles siis, kui neil tekkis silmside A. K. isiku kontrollimiseks. ... Ebatõenäoline on ka samas, et A. K. oleks kiirust

ületanud 30 - 40 m enne liiklusjärelevalvet teostavat politseisõidukit."

Ühe või teise kaitsestrateegia ja erinevat laadi kaitseargumentide sobivuse hindamine ei ole üldiselt kohtu pädevuses.

Käesoleva kohtuasja kontekstis aga peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kardinaalselt vastupidiste ja

seega teineteist välistavate argumentide esitamist kohtukaebuses tuleks vältida. Ausa kohtumenetluse printsiip peab eeskätt ja

vahetult suunama kohtu tegevust. Kuid laiemalt sõltub kohtumenetluse ausus kahtlemata ka kohtumenetluse poolte

käitumisest.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohus oleks võinud A. K. kaebuse läbivaatamisel piirdudagi üksnes

tema kinnipidamise ja kiiruse mõõtmise seaduslikkust puudutava argumendi vaagimisega, jättes selle argumendiga loogiliselt

vastuolulise alibi-argumendi käsitlemata. Ida-Viru Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsuses ei ole siiski toimitud selliselt, vaid

on püütud kummutada ka alibi-argumenti. Seejuures, nagu on õigesti märgitud kassatsioonis, on kohus tõepoolest tuginenud

mitmesugustele oletustele. Pelgalt oletuslik ja tõenditega põhistamata on kohtu seisukoht nii isiku osas, kes võis 16. augustil

2005. a kell 12.04 tankida Tartus A. K. Neste krediitkaarti kasutades, aga ka selles osas, miks A. K. kõne kell 12.55

infonumbrile 14530 oli kestusega 00.00.00. KrMS § 60 lg 1 kohaselt aga võib kohtuotsus lisaks tõendatuks tunnistatud

asjaoludele teatud osas tugineda veel vaid kohtu poolt üldtuntuks tunnistatud asjaoludele. Kõnealuse kohtuotsuse pinnalt

puudub alus väiteks, et kohus oleks oletuslikult esitatut lugenud üldtuntuks. Seega tuleb kõnealuses kohtuotsuses oletustele

tuginemist käsitada menetlusõiguse rikkumisena.

Samas juhib Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et VTMS § 157 p 2 kohaselt on kassatsiooni aluseks ja

seega ka kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks vaid menetlusõiguse oluline rikkumine. Käesoleva väärteoasja

menetlemisel asetleidnud menetlusõiguse rikkumise saaks VTMS § 150 lg-le 2 tuginevalt lugeda menetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks vaid siis, kui see oleks kaasa toonud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemise A. K. suhtes. Sellise

kohtuotsusega oleks tegemist juhul, mil A. K. väited, mille kummutamisel tugines kohus oletuslikele seisukohtadele, seaksid

kahtluse alla võimaluse, et A. K. pani toime väärteoprotokollis kirjeldatud rikkumise. Antud juhul see aga nii ei ole.

Väärteoprotokollis tuleb teo toimepanemise aeg märkida selleks, et menetlejatel ja menetlusosalistel oleks võimalik aru saada,

millist konkreetset sündmust väärteoprotokollis kirjeldatud on. Ühtlasi tagatakse menetlusalusele isikule võimalus lükata

ümber väide, et teo toimepanija on tema, näidates, et ta ei viibinud sündmuskohal (esitades alibi). Käesoleval juhul ei ole olnud

erimeelsusi selle suhtes, millist konkreetset sündmust väärteoprotokollis silmas peetakse - just nimelt kõnealuse sündmuse aset

leidmist on väärteoprotokollis oma allkirjaga kinnitanud ka A. K. ise. Samuti puudub vaidlus selles, et politseiametnikud

16. augustil 2005. a peatasid A. K. juhitud auto põhjendusel, et ta ületas lubatud sõidukiirust. Seda enese kinnipidamise alust ei

ole menetlusalune isik kunagi eitanud. Vastupidi, menetlusaluse isiku järgmine argument ongi olnud see, et tema juhitud auto

kiiruse mõõtmine ei toimunud nõuetekohaselt. Seega ei anna väide, et A. K. viibis kell 12.04 Tartus, talle alibit ning kohtu

vead selle väite kummutamisel ei mõjuta otsuse õigsust. Kõnealuses kohtuotsuses on kriminaalkolleegiumi arvates piisava

põhjalikkusega analüüsitud kõiki A. K. kinnipidamise ja tema sõiduki kiiruse mõõtmisega seonduvaid tõendeid, sealhulgas ka

tema enda ütlusi.

8. Kriminaalkolleegium märgib, et kuna Riigikohus kassatsioonikohtuna ei tuvasta faktilisi asjaolusid, ei ole Riigikohtul

võimalik hinnata seda, kuidas toimus kiiruse mõõtmine - kas kiirust mõõdeti autol, mis paiknes asula piires või asulast väljas.

Riigikohus saab kontrollida ainult seda, kas kohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud väärteomenetluse norme.

Maakohus leidis, et kiiruse mõõtmine toimus nõuetekohaselt ning selgitas, miks ta sellisele seisukohale jõudis. Kassatsioonis

küll ei nõustuta maakohtu tuvastatud asjaoludega, kuid kassatsioonist ei nähtu, et maakohus oleks faktilisi asjaolusid

tõendatuks lugedes rikkunud menetlusõigust.

Kuigi vastavalt kassatsioonis mainitud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määrusele nr 112 peab

liiklusjärelevalveks kasutatavate kiirusmõõturite täpsusklass kiiruste kuni 100 km/h (k.a) puhul olema +3 km/h, ei näe

kriminaalkolleegium, et kiirusemõõtmise tulemuse märkimine kujul 77+/-5 km/h oleks halvendanud menetlusaluse isiku

olukorda. Asjas ei ole olnud vaidlust selle üle, et kasutatav seade oleks olnud taatlemata.

9. Kooskõlas eelmärgituga ja lähtudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohus Ida-Viru Maakohtu 12. detsembri 2005. a otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi