3-3-1-30-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-30-06

Otsuse kuupäev

29. mai 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

L. P. ja M. P. kaebused kaitseministri 19. aprilli 2004. a käskkirja

nr 100 tühistamiseks ning sooritamata toimingu sooritamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2005. a otsus

haldusasjas nr 2-3/563/2005 ja Tallinna Halduskohtu

29. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-1599/2004.

Menetluse alus Riigikohtus

L. P. ja M. P. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada L. P. ja M. P. kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/563/2005 ja

Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-1599/2004.

Teha uus otsus, millega tühistada kaitseministri 19. aprilli 2004. a käskkiri nr 100 ja teha

kaitseministrile ettekirjutus vaadata L. P. ja M. P. taotlus uuesti läbi.

Kautsjonid tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla maakonnas Vigala vallas Avaste külas toimus 4. oktoobril 2003 Kaitseliidu

reservõppekogunemine, mille käigus langevarju mitteavanemise tõttu hukkus langevarjuhüppe

sooritamisel Kaitseliidu Harju Maleva majanduspealik-relvur lipnik S. P. S. P. oli MTÜ Sõjaväe

Langevarjuklubi liige.

2. S. P. ülalpidamisel olid alaealised lapsed L. P. ja M. P. Nende seaduslik esindaja E. P. esitas taotluse

hukkunu ülalpidamisel olnud alaealistele lastele ühekordse toetuse maksmiseks S. p. 10 aasta palga

ulatuses Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 164 lg 1 alusel.

3. Kaitseministri 19. aprilli 2004. a käskkirjaga nr 100 jäeti taotlus rahuldamata, sest S. P.-le ei olnud

vastavuses Kaitseväe sisemäärustiku punktiga 14 antud käsku sooritada langevarjuhüpe ja ta ei

täitnud 4. oktoobril 2003 langevarjuhüpet sooritades teenistusülesandeid.

4. L. P. ja M. P. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada kaitseministri

19. aprilli 2004. a käskkiri nr 100 ning kohustada kaitseministrit maksma S. P. lastele L. P.-le ja

M. P.-le S. P. kümne aasta palga KVTS § 164 alusel kummalegi 384 780 krooni (kokku 769 560

krooni). Kaebuses väideti, et S. P. osales ja hukkus Kaitseliidu organiseeritud sõjalise õppuse käigus

ja riik on kohustatud maksma kaebuse esitajatele KVTS § 164 lg-s 1 ettenähtud hüvitise.

Kaitseminister oli seisukohal, et S. P. ei hukkunud Kaitseliidu tegevliikmena teenistuskohustuste

täitmisel, vaid teenistusest vabal ajal ning mitte teenistuskohustusi täites.

5. Tallinna Halduskohus jättis kaebused rahuldamata järgmiste põhjendustega:

1) Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2003. a määrusega nr 213 on kehtestatud Kaitseväelase

teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise või töövõimetuks jäämise korral antava ühekordse

toetuse maksmiseks taotluste esitamise, toetuse määramise ja väljamaksmise kord. Nimetatud korra

§ 2 lg 1 kohaselt makstakse toetust asjaomase ministri käskkirja alusel selle ministeeriumi eelarvest,

kelle valitsemisalas asub kaitseväelase teenistuskoht. Korra § 3 kohaselt esitab isik, kellel on õigus

saada toetust, taotluse koos sellele lisatud dokumentidega kaitseväelase teenistust korraldavale

ülemale, kes vastavalt §-le 4 kontrollib, kas kõik §-s 3 sätestatud dokumendid on esitatud, lisab

nimetatud dokumentidele teenistusliku juurdluse kokkuvõtte, muud § 4 lg-s 4 ettenähtud dokumendid

ning esitab korra §-s 3 ja § 4 lg-s 4 ettenähtud dokumendid toetuse maksmise otsustamiseks

asjaomasele ministeeriumile;

2) seega pidi S. P. teenistust korraldav ülem tulenevalt korra § 4 lg 4 esitama dokumendid, mis

tõendaksid, et S. P. oli seotud teenistusülesannete täitmisega. Vastavalt kehtivale korrale koos

taotlusega ühekordse toetuse määramiseks pidid kaitseministrile esitama dokumendid, mis tõendaksid

tema hukkumist teenistuskohustuste täitmise tõttu, Kaitseliidu Harju Maleva pealik ja Kaitseliidu

ülem. Vaidlustatud käskkirja kohaselt sellekohaseid dokumentaalseid tõendeid ministrile ei esitatud

ning vastavaid tõendeid ei ole esitatud ka kohtule;

3) tõenditest ei nähtu, et S. P. täitis 4. oktoobril 2004 toimunud reservõppekogunemisel kaitseväe

sisemäärustiku p-dest 134-140 tulenevaid teenistusülesandeid. Vastavalt Kaitseliidu seaduse (KLS)

§ 23 lg-le 1 loetakse teenistuskohustuse täitmiseks ülesande täitmist, mis Kaitseliidu tegevliikmele

antakse käsu korras vastavalt kaitseväe määrustikele. Käesoleval juhul ei täitnud S. P.

langevarjuhüpet sooritades käsu korras antud ülesannet;

4) Kaitseliidu Lääne Maleva pealiku Rapla Maleva pealiku ülesannetes 19. septembri 2003. a

käskkirjas nr 94, millega määrati kindlaks reservväelaste õppekogunemise läbiviimine Raplamaal

ning õppuste juhtkond, instruktorkoosseis ja logistikakoosseis maleva kaaderkoosseisust, ülema

käsutusse suunatud kaadrikaitseväelastest ning lepingulistest ja vabatahtlikest kaitseliitlastest, S. P.

nime ei esine. Samuti ei ole S. P. nime maleva pealiku 21. septembri 2003. a käskkirjas nr 95, millega

määrati kindlaks reservõppekogunemisel osaleva lahingukompanii ohvitser- ja allohvitserkoosseis,

ega 28. septembri 2003. a käskkirjas nr 96, millega määrati kindlaks reservõppekogunemisel osaleva

lahingukompanii reakoosseis;

5) et isik ei saa samaaegselt olla lepingulises tegevteenistuses ja reservis, siis on ebaõige väita, et

S. P.-l oli kohustus reservõppekogunemisel osaleda ja seal langevarjuga hüpata. Kaitseliidu Rapla

Maleva korraldatud reservõppekogunemisel osalesid vastutegevuse käigus langevarjurid. Kuna

kaitseväe koosseisus puudub vastava spetsiifikaga (langevarjurid) allüksus, siis komplekteeriti

õppustel langevarjuhüppe sooritajad vabatahtlikkuse alusel MTÜ Sõjaväe Langevarjuklubi kaudu.

Klubi juhatuse liikme A. Sarapiku seletuse kohaselt osales peale S. P. vastutegevuse üksuse

koosseisus langevarjuritena veel 4 kaitseväelast, ülejäänud olid tsiviilisikud. Kõik klubi liikmed

osalesid langevarjuhüpetel vabatahtlikkuse alusel, käsku selleks kellelegi ei antud;

6) S. P. hukkumise asjaolude uurimiseks alustati Rapla Politseiprefektuuris menetlust KarS § 117

tunnustel. Uurija määrusega kriminaalasja menetlus lõpetati seoses kuriteosündmuse puudumisega.

Uurija leidis, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, kellegi süülist käitumist ei tuvastatud;

7) kaevatava käskkirja õiguslik põhjendus pole väär. Kaitseminister jättis E. P. taotluse ühekordse

toetuse määramiseks rahuldamata KVTS § 164 lg 1 alusel, kuna pole tõendatud kaitseväelase S. P.

hukkumine teenistuskohustuste täitmise tõttu;

8) antud juhul ei ole ühekordse toetuse maksmisest keeldumist põhjendatud KLS § 23 lg-ga 4, kuigi

käskkirja põhjendavas osas on märgitud, et S. P.-le ei antud pealiku käsku langevarjuhüppe

sooritamiseks, mis oleks lubanud lugeda S. P. kui Kaitseliidu tegevliikme teenistuskohustuste

täitmisel olevaks alates hetkest, mil ta oleks asunud pealiku käsku täitma;

9) Kaitseministeeriumis on ette nähtud palgaline juriidiline teenistus, kes peab olema võimeline

esindama kohtus ministrit ministeeriumi pädevusse kuuluvates küsimustes tekkinud vaidlustes.

Ministeeriumil puudub seetõttu põhjendatud vajadus kasutada kohtus esindamiseks advokaadi

õigusabi.

6. Apellatsioonkaebuses nõustus kaitseminister kaebuse rahuldamata jätmisega, kuid vaidlustas

kohtukulude väljamõistmata jätmist ja osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

L. P. ja M. P. leidsid apellatsioonkaebuses, et halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse

norme ning hinnanud tõendeid ebaobjektiivselt.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega korranud neid. Vastuseks

apellatsioonkaebustele märkis ringkonnkohus järgmist:

1) halduskohus ei tõlgendanud vääralt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2003. a määrusega nr 213

kehtestatud Kaitseväelase teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise või töövõimetuks jäämise

korral antava ühekordse toetuse määramise korda. Kohus on juhtinud tähelepanu, et taotluse

lahendamine toimub kahes etapis. Ministri käskkirjas on õigesti jõutud järeldusele, et temale pole

S. P. teenistust korraldava ülema poolt esitatud dokumente, millest nähtuks, et S. P.-le oli antud käsk

langevarjuhüppe sooritamiseks kooskõlas Kaitseväe sisemäärustiku punktiga 14 ja et S. P. täitis

4. oktoobril 2003 teenistusülesandeid. Kohus märkis, et selliseid tõendeid pole esitatud ka kohtule.

Seega kontrollis kohus ministri poolt temale esitatud tõenditele antud hinnangu õigsust ega välistanud

teistsuguse lahendi tegemist, kui ministri hinnang osutub ebaõigeks;

2) KVTS § 164 lg 1 kohaselt sõltub toetuse maksmine kannatanu lastele kahest asjaolust. Kõigepealt

peab olema tegu kaitseväelasega ning kaitseväelase surm peab olema saabunud teenistusülesannete

täitmise tõttu. S. P. vastab esimesele tingimusele, sest tegu on lepingu alusel tegevteenistuses oleva

kaadrikaitseväelasega (KVTS § 8 lg 2 p 2). Seega pole S. P. puhul vaja kontrollida, kas toetuse

maksmine tema lastele oleks võimalik ka vastavalt Kaitseliidu seaduse §-le 32. S. P. ei kaotanud oma

kaitseväelase staatust, kui määrati Kaitseliidu struktuuri kuuluvale ametikohale.

3) kuna S. P. ei hukkunud teenistusülesannete täitmise tõttu, siis pole KVTS § 164 lg 1 teokoosseis

täidetud ja toetuse maksmisest keelduti õigesti. KVTS § 176 kohaselt algab kaitseväelase

teenistuskohustuste täitmine tegevteenistuse käskkirjas märgitud päeval ja lõpeb tegevteenistusest

vabastamise käskkirjas märgitud päeval. Teenistusülesanded tulenevad Kaitseväe sisemäärustikus

sätestatud üldistest kohustustest (p 6), kaitseväelase ametikohast, vahetu ülema või kõrgema ülema

käsust (KVTS § 177);

4) langevarjuhüppe sooritamist ei saa käsitada sisemäärustiku p-s 6 sätestatud teadmiste ja oskuste

täiendamisena, sest tegemist pole oskusega, mida kaitseväelane peaks arendama tulenevalt

väljaõppeprogrammist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei täitnud laupäeval 4. oktoobril 2003

toimunud õnnetusjuhtumi ajal oma ametikohast tulenevaid ülesandeid. Tegemist oli

kaadrikaitseväelasele Töö- ja puhkeaja seaduse § 21 lg-ga 1 ette nähtud üldise puhkepäevaga;

5) tulenevalt KVTS § 168 lg 5 määratakse kaadrikaitseväelase töö- ja puhkeaeg Töö- ja puhkeaja

seaduse järgi. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et S. P. tööaja graafik oleks teisiti ette näinud.

Langevarjuhüpetel või reservväelaste õppekogunemisel osalemiseks S. P.-le käsu andmist ei

tuvastanud ka teenistuslik juurdlus. Teenistusliku juurdluse kokkuvõte viitab õppekogunemise

läbiviijate ja S. P. eelnevale kokkuleppele langevarjuhüppel osalemiseks. Kui sellisel kokkuleppel

olekski õiguslik tähendus, siis tegelikult ei leidnud ka kokkuleppe olemasolu tuvastamist, sest MTÜ

Sõjaväe Langevarjuklubi instruktor J. Tauram valis langevarjurid hüppeks välja iseseisvalt ning

õppekogunemise korraldajate poolt talle selleks mingeid juhtnööre ei antud;

6) kaebajad on viidanud KVTS § 164 lg 9 loetelule olukordadest, mida ei loeta teenistusülesannete

täitmiseks sama seaduse mõttes, ja leiavad, et kuna S. P. puhul ei tule kõne alla ükski sättes märgitud

olukord, hukkus ta teenistusülesannete täitmise tõttu. Tegelikult võib S. P. puhul viidata ka 9. lõike

punktile 1, mille kohaselt ei loeta teenistusülesande täitmiseks olukorda, kus kaitseväelane on

puhkusel või lubatud ülema loal välja väeosa territooriumilt. Nagu eespool märgitud, kasutas S. P.

õnnetusepäeval temale töögraafikuga ettenähtud puhkepäeva, seega oli ta ülema loal väljaspool

väeosa territooriumi;

7) kaebajate tõlgendus ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, mis näeb ette täiendavad tagatised

kaitseväelase perekonnale, arvestades kaitseväes teenimisest lähtuvat kõrgendatud ohtu. Mõistlik ei

ole eeldada, et kaitseväelase lapsele ettenähtud toetust saaks nõuda ka juhul, kui kaitseväelane

hukkuks näiteks puhkepäeval olmetrauma või isiklike asjade ajamise käigus toimunud autoavarii

tagajärjel. Sellisel juhul oleks kõrgendatud oht ja sellest tulenev toetuse saamise õigus seotud

kaitseväelaseks olemisega, mitte teenistusülesannete täitmisega. Sõltumata seaduse normitehnilisest

ülesehitusest annab sätete tõlgendamine aluse asuda seisukohale, et teenistusülesande täitmisena saab

vaadelda ikkagi tegevust, mida kaitseväelane pidi sooritama tulenevalt tema kui kaitseväelase

tegevust reguleerivatest õigusaktidest või ülema käsust;

8) S. P. osales küll õppekogunemisel, kuid mitte kaitseväelasena, vaid eraõigusliku klubi liikmena.

Langevarjuhüppele kandideerimisel ja selle sooritamisel ei erinenud ta millegi poolest teistest

eraisikutest klubiliikmetest. Asjaolu, et S. P. oli kaadrikaitseväelane, ei mõjutanud sündmuste kulgu

ning seetõttu oli tegemist juhusliku kokkusattumusega. Kaebajate esindaja leidis kohtuistungil, et

eraisikutest langevarjurite ülalpeetavatel poleks olnud õigust langevarjuhüppel hukkumise korral

toetusele KVTS § 164 lg 1 alusel. Kui asuda seisukohale, et S. P. lastel on nimetatud sätte alusel

õigus toetust nõuda, oleks jällegi tegemist toetuse maksmisega lähtuvalt asjaolust, et isik on

kaitseväelane. See poleks kooskõlas KVTS § 164 lg 1 sätestatuga;

9) kohus jättis põhjendatult rahuldamata vastustaja õigusabikulu taotluse. Tegemist ei olnud lihtsa

vaidlusega, kuid kuna vaidlus käis eelkõige kaitseväelase teenistusülesannete mõiste sisustamise üle,

siis oleks Kaitseministeeriumi juristid ministri käskkirja kaitsmiseks olnud kompetentseimad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Kassatsioonkaebuses paluvad L. P. ja M. P. tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega tühistada kaitseministri vaidlustatud käskkiri ja kohustada kaitseministrit maksma L. P.-le ja

M. P.-le KVTS § 164 lg-s 1 ettenähtud toetust. Kassaatorid väidavad järgmist:

1) mõiste "teenistusülesannete tõttu hukkumine" määratlemiseks tuleb hinnata, kas hukkumise tingis

osalemine kaitseväe kui organisatsiooni tegevuses;

2) S. P. osales hukkumise ajal Kaitseliidu Rapla Maleva korraldatud Kaitseliidu

reservõppekogunemise vastutegevuses. Maleva pealiku kohusetäitja kinnitatud õppekogunemise kava

nägi otseselt ette langevarjurite rühma dessandi, sellele järgneva langevarjurite rünnaku

reservväelaste positsioonidele ning langevarjurite poolt rünnaku käigus positsioonide hõivamise kui

õppekogunemise osa. Vastutegevuse organiseeris Kaitseliidu Rapla Malev, et näidata õppustele

kutsutud reservväelastele langevarjurite dessanti ja sellele järgnevat rünnakut;

3) käesoleval juhul pole tähtis, et lipnik S. P. oli vabatahtlikuna nõus osalema vastutegevuses ja

sooritama langevarjuhüpet ning puudus sellekohane käsk. Vabatahtlikkus ülesande täimisel ei mõjuta

vastutegevuse olemust. Langevarjurite rühma komplekteerimine vabatahtlikkuse alusel ei muuda

reservõppekogunemise vastutegevust eraalgatuslikuks ürituseks. S. P. oli küll vabatahtlikuna nõus

osalema vastutegevuses ja sooritama langevarjuhüpet, kuid sellega ka tema vabatahtlikkus piirdus.

Nõuded langevarjuritele, hüppe aeg ja koht, langevarjurite edasine vastutegevus oli määratud

Kaitseliidu Rapla Maleva ja Kaitseväe Lennubaasi poolt;

4) kuna langevarjurite rühm vastutegevuseks oli võimalik komplekteerida vabatahtlikkuse alusel, siis

polnud vajadust määrata selle liikmeid käsu korras.

9. Kaitseminister on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selle

üle, et S. P. osales õppustel vabast ajast ja vabatahtlikult ja ta ei saanud langevarjuhüppe

sooritamiseks käsku, samuti selle üle, et S. P. eraeluliseks harrastuseks oli langevarjusport. Sooritades

õppustel langevarjuhüpet, tegeles S. P. vabal ajal ja vabatahtlikult enda eraelulise harrastusega ja see

pole käsitatav teenistuskohustuste täitmisena.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas S. P. hukkus teenistusülesannete täitmisel ja kas tema

lastele tuleb maksta Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 164 lg-s 1 sätestatud hüvitist.

KVTS § 164 lg 1 sätestab: "Teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase lastele,

vanematele, lesele ja perekonnaseaduse alusel hukkunu ülalpidamisel olnud teistele isikutele kokku

maksab riik ühekordset toetust hukkunu 10 aasta palga ulatuses."

11. Vaidlust pole järgmiste asjaolude üle:

1) S. P. oli lepingulises tegevteenistuses olev kaadrikaitseväelane, kelle teenistuskoht oli Kaitseliidus;

2) S. P. osalemine Kaitseliidu reservväelaste õppustel oli kirjalikult vormistamata, ka ei antud talle

muus vormis käsku osaleda langevarjurite vastutegevuses õppuste käigus. S. P. hukkus

graafikujärgsel puhkepäeval;

3) S. P. ei täitnud hukkumise ajal (hüppe sooritamisel) oma ametikohajärgseid ülesandeid. Tema

ametikohajärgsete ülesannete hulka ei kuulunud ka osalemine langevarjurite vastutegevuses õppuste

käigus;

4) langevarjuhüppe harjutamine ei olnud Kaitseliidu õppuste element;

5) õppekogunemisel osalesid maapealse vastutegevuse käigus langevarjurid. Kuna kaitseväe

koosseisus puudus langevarjurite allüksus, siis komplekteeriti õppustel langevarjuhüppe sooritajad

vabatahtlikkuse alusel MTÜ Sõjaväe Langevarjuklubi kaudu.

12. Kohtud ja vastustaja on otsustava tähtsuse omistanud sellele, S. P. hukkus vabatahtlikult

sooritatud langevarjuhüppel, samuti sellele, et S. P. ei olnud lülitatud õppustel osaleva

lahingukompanii koosseisu ja ta hukkus puhkepäeval. Neid asjaolusid ei saa aga kolleegiumi arvates

KVTS § 164 lg 1 lahtimõtestamisel üle tähtsustada.

Kolleegium on seisukohal, et tegevteenistuses olnud kaitseväelase hukkumine õppuste käigus saab

teatud konkreetsetel asjaoludel olla käsitatav hukkumisena teenistusülesannete täitmise tõttu ka siis,

kui tema osavõtt õppustest on jäetud nõuetekohaselt vormistamata.

13. Tuvastatud asjaolude pinnalt on kolleegiumile üheselt selge, et vastutegevuses osalev

kaadrikaitseväelane pidi vastutegevuse käigus alluma õppustel antavatele käskudele, samuti see, et

S. P. sooritas langevarjuhüppe selleks, et osaleda õppustel Kaitseliidus teeniva kaadrikaitseväelasena

langevarjurite maapealses vastutegevuses. Kolleegium ei pea oluliseks seda, et langevarjuhüppe

sooritajaid komplekteeriti MTÜ Sõjaväe Langevarjuklubi kaudu. Kolleegiumi jaoks on oluline see, et

õppuste käigus maapealses vastutegevuses osalenud langevarjurite grupp komplekteeriti lennuklubi

kaudu õppuste korraldajate teadmisel.

Need asjaolud võimaldavad teha järelduse, et S. P. hukkus õppuste korraldajate teadmisel endale

vabatahtlikult võetud teenistusülesannete täitmise tõttu.

14. L. P. ja M. P. kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsus ning

kaitseministri 19. aprilli 2004. a käskkiri nr 100 tühistatakse. Riigikohtu halduskolleegium ei pea

võimalikuks kohustada kaitseministrit maksma L. P.-le ja M. P.-le KVTS § 164 lg-s 1 ettenähtud

toetust, sest ta ei saa võtta seisukohta KVTS § 164 lg 9 p-des 3 või 6 nimetatud asjaolude esinemise

või puudumise kohta. Kolleegium teeb kaitseministrile ettekirjutuse vaadata L. P. ja M. P. taotlus

uuesti läbi. Kolleegium on seisukohal, et asja uuesti läbivaatamisel ei saa takistuseks olla see, et

2004. aastal toetuse taotlemiseks esitatud dokumendid ei vastanud Vabariigi Valitsuse 5. augusti

2003. a määrusega nr 213 on kehtestatud Kaitseväelase teenistusülesannete täitmise tõttu hukkumise

või töövõimetuks jäämise korral antava ühekordse toetuse maksmiseks taotluste esitamise, toetuse

määramise ja väljamaksmise korrale.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann