3-1-1-33-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-33-06

Otsuse kuupäev

24. mai 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

J. K. väärteoasi Liiklusseaduse § 7430 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Lääne-Viru Maakohtu 1. detsembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 4-9/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2006

Istungil osalenud isikud

J. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson

RESOLUTSIOON

1. Jätta Lääne-Viru Maakohtu 1. detsembri 2005. a otsus J. K. väärteoasjas Liiklusseaduse § 7430 lg 1

järgi muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuuri 20. detsembri 2004. a otsusega karistati J. K. Liiklusseaduse (LS) § 7430 lg 1 järgi 100 trahviühiku

(6000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 14. novembril 2004. a kell 14.05 Rakvere vallas Vanamõisa-Veltsi-Paide

mnt 3. kilomeetril Tallinn-Narva mnt poole sõites eiras politseiametniku käega ja politseiauto töötava sinise ja punase vilkuri

abil antud kohustuslikku peatamismärguannet.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas J. K. kaitsja R. Bergson kaebuse Lääne-Viru Maakohtule.

Kaebuses märgiti, et kohtuvälises menetluses olid väärteotoimiku ainsateks materjalideks väärteoprotokoll ja vaidlustatav

otsus, kuid puudusid tõendid, sh väärteoprotokollis märgitud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ülekuulamise protokollid.

Seetõttu ei ole ka menetlusalusel isikul võimalik esitada vastuväiteid ega omapoolseid tõendeid.

Lisaks märgiti kaebuses, et J. K. ei tunnista end süüdi, kuivõrd ta ei mäleta, et ta oleks 14. novembril 2004. a autot juhtinud.

3. Lääne-Viru Maakohtu 1. detsembri 2005. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohus luges tõendatuks, et J. K. juhtis kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas sõiduautot Fiat Bravo ega

peatunud politsei peatamismärguande peale. Kohus tugines seejuures tunnistajate A. S.-i, A. R.-i ja M. O. ütlustele, mille

kohaselt nad nägid J. K. avariilise Fiat Bravo roolis Päide ristmikul või teel Veltsi poole. Eelnevat kinnitavad ka tunnistajate

M. K., K. L-i, M. O. ja K. P. ütlused, millest nähtuvalt põhjustati J. K. kasutuses oleva sõiduautoga Fiat Bravo samal päeval

kell 13.55 liiklusõnnetus. Selle eest on J. K. karistatud Ida Politseiprefektuuri 17. detsembri 2004. a otsusega, mida J. K. ei

ole vaidlustanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Maakohtu otsuse peale esitas J. K. kaitsja R. Bergson kassatsiooni, milles taotleb Lääne-Viru Maakohtu otsuse tühistamist

ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kassatsiooni alusena on kaitsja märkinud VTMS § 157 p 2 ning § 150 lg 1 p-d 7 ja 8.

Kassatsioonis korratakse maakohtule esitatud väiteid, et kohtuvälises menetluses koosnesid väärteoasja materjalid üksnes

väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest ning J. K. oma süüd ei tunnista.

Kassatsioonis ei nõustuta maakohtu hinnangutega kohtus uuritud tõenditele. Kaitsja leiab, et peamiselt olid kohtuotsuse

aluseks autot peatada püüdnud politseiametnike A. S.-i ja A. R.-i ütlused, kuid nende ütlustest nähtub, et kumbki tunnistaja ei

tundnud kindlalt ära autot juhtinud isikut. Kohtuotsuses toetuti ka tunnistaja M. O. ütlustele, kes kohtus selgitas, et ta

juhtunut ei mäleta. Ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta nägi juhti vaid paar sekundit, juht oli halli peaga, politseis näidati

talle väikest fotot, mis pidi olema selle inimese foto, kes autos pidi olema.

Eelnevast nähtuvalt on kohus lubamatult rajanud oma otsuse oletustele, jõudes ebaõigele järeldusele, et auto roolis oli J. K.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Asjaolu, et kohtuvälise menetluse materjalid, millega menetlusaluse isiku kaitsja kohtuvälises menetluses tutvuda sai,

koosnesid üksnes väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest, kujutab endast menetlusõiguse rikkumist - sellega

võeti menetlusaluselt isikult võimalus ennast kohtuvälises menetluses kaitsta. Siiski jääb arusaamatuks nimetatud küsimuse

tõstatamine uuesti kassatsioonis. Tegemist oli kohtuvälise menetleja veaga ning see tõsteti esile maakohtule esitatud

kaebuses. Kõnealune viga kõrvaldati maakohtu menetluses.

Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohustab maakohut vaatama väärteoasja läbi täies ulatuses, kontrollides alati, kas

rikkumine on tõendatud. Selleks toimus kohtus kohtumenetluse poolte esitatud tõendite vahetu uurimine - maakohtu

istungitel kuulati tunnistajad üle ning kohus avaldas ka kohtuvälise menetluse materjalid. Seega võimaldati J. K. kaitsjal

tutvuda kõigi otsuse aluseks olevate materjalidega ja esitada neile vastuväiteid. Kuivõrd kassatsioon on kohtu otsuse peale

esitatav kaebus, eeldab see VTMS § 157 p-des 1 ja/või 2 loetletud kassatsiooni aluste olemasolu kohtu otsuses. Käesolevas

kassatsioonis on viidatud küll väärteomenetlusõiguse rikkumisele VTMS § 157 p 2 ning § 150 lg 1 p-de 7 ja 8 järgi, kuid ei

selgitata, milles seisneb maakohtu otsuses põhistuste puudumine (VTMS § 150 lg 1 p 7) või milles ei vasta maakohtu otsuse

lõpposa järeldused tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele (VTMS § 150 lg 1 p 8). Asjaolu, et kassaator ei nõustu uuritud

tõenditele kohtu poolt antud hinnangutega, esitatud põhistustega ning tehtud järeldustega ei ole kassatsiooni aluseks VTMS §

157 p-s 2 mõttes.

6. Kontrollimaks, kas käesolevas asjas on vajalik väljuda kassatsiooni piiridest VTMS § 166 lg 2 alusel, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist.

6.1 Maakohus tugines otsuses muuhulgas tunnistaja A. S.-i ütlustele, kelle puhul on aga tegemist käesolevat väärteoasja

kohtuvälises menetluses menetlenud (tunnistajaid üle kuulanud ja väärteoprotokolli koostanud) politseiametnikuga.

Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 2 ei tohi väärteoasja menetlenud kohtuvälise menetleja ametnik menetluses tunnistajana osaleda,

s.o tõendada tõendamiseseme asjaolusid oma ütlustega. Selliste ütluste puhul on tegemist lubamatu tõendiga (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-05 p 7 - RT III 2005, 22, 223).

6.2 Samuti tugines maakohus tunnistaja M. O. kohtuvälises menetluses antud ütlustele, mille kohaselt nägi ta auto roolis J.

K. Kohus ei pööranud tähelepanu viisile, kuidas saadi M. O.-lt kinnitus selle kohta, et autot juhtis J. K.. Kohtuvälises

menetluses toimunud ülekuulamise protokollist ja M. O. kohtus antud ütlustest nähtub, et ülekuulamisel näidati talle Fiati

kasutaja - J. K. - fotot, eesmärgiga saada teada, kas fotol on kujutatud sama isik, keda ta nägi auto roolis. Tunnistajale isiku

äratundmiseks esitamist reguleerib KrMS § 81, mille teise lõike kohaselt tuleb isik (või lõike 4 kohaselt vajadusel tema foto)

esitada äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase isikuga (või nende fotodega). Taolise nõude eesmärgiks on vältida

äratundja suunamist ja tagada, et ta kaaluks otsustust tehes äratundmiseks esitatud objektide tunnuseid. Seda kinnitab asjaolu,

et vastavalt KrMS § 81 lg-le 6 tuleb teha tunnistajale, kui ta tunneb äratundmiseks esitatud objekti ära või kinnitab selle

sarnasust uuritava objektiga, ettepanek nimetada tunnused, mille alusel ta on oma järelduse teinud, ja selgitada objekti seost

uuritava sündmusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 82 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tunnused, mille järgi tundis äratundja

objekti ära, ära tundmiseks esitamise protokolli.

Kriminaalkolleegium leiab, et kõnealune rikkumine ei muuda tõendit siiski lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui

tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid

poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-

1-19-05 p 7.4 - RT III 2005, 15, 148). Ei ole mingit alust eeldada, et ühe foto äratundmiseks esitamine tooks alati kaasa teise

tulemuse kui vähemalt kolme sarnase isiku foto äratundmiseks esitamine. Kui äratundja lähtub otsustust tehes kindlatest

tunnustest, tunneks ta ikkagi ära ühe ja sama isiku. Küll tõusetub siinkohal küsimus tõendi usaldusväärsusest. Juhul, kui

isikule esitati äratundmiseks ainult üks foto, tuleb hinnata seda, kuivõrd tõenäoline on, et isik tegi objektiivse otsustuse.

Eelkõige tuleb siin vaadata seda, kuidas on äratundja oma otsustust põhjendanud - kui palju ja milliseid tunnuseid on ta välja

toonud. Käesoleval juhul on M. O. selgitanud vaid seda, et autojuht oli keskealine ja hallika peaga. Sellest tulenevalt ei saa

M. O. kohtuvälises menetluses antud ütlusi lugeda usaldusväärseks tõendiks.

6.3 Toodud põhjendustel ei võinud maakohus otsuse tegemisel tugineda A. S.-i ja M. O. ütlustele. Siiski ei pea Riigikohtu

kriminaalkolleegium selle tõttu vajalikuks väljuda kassatsiooni piiridest ega tunnistada seda väärteomenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Maakohtu

otsusest nähtub, et peale A. S.-i ja M. O. ütluste tõendavad asjaolu, et 14. novembril 2004. a kell 14.05 Rakvere vallas

Vanamõisa-Veltsi-Paide mnt 3. kilomeetril eiras politseiametniku antud peatamismärguannet just J. K., veel ka tunnistaja A.

R.-i ütlused ja Ida Politseiprefektuuri 17. detsembri 2005. a jõustunud otsus väärteoasjas nr 2590,04,007171. Selle otsusega

karistati J. K. liiklusõnnetuse põhjustamise eest 14. novembril 2004. a kell 13.55 Rakvere-Haljala mnt 4. kilomeetril, mis

tõendab seda, et J. K. juhtis 14. novembril 2004. a sõiduautot Fiat Bravo, sõites Kuusalust Tallinna poole.

7. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes VTMS § 174 p-le 1 jätab kriminaalkolleegium kassatsiooni rahuldamata ja Lääne-Viru

Maakohtu 1. detsembri 2005. a otsus J. K. väärteoasjas LS § 7430 lg 1 järgi muutmata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi