3-3-1-31-06 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-31-06

Määruse kuupäev

20. aprill 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

M. S.-i kaebus Tartu Linnavalitsuse 15. detsembri 2005. a

korralduse nr 1923 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. veebruari 2006. a määrus haldusasjas

nr 3-05-1344

Menetluse alus Riigikohtus

M. S.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta M. S.-i määruskaebus rahuldamata.

Jätta jõusse Tartu Ringkonnakohtu 1. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-05-1344,

täiendades seda käesoleva määruse motiividega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsus tegi 15. detsembril 2005. a korralduse nr 1923, millega otsustas anda M. S.-ile

üheks aastaks üürile linnale kuuluva eluruumi. Korralduse vaidlustamisviite kohaselt võis selle peale

esitada 30 päeva jooksul kaebuse Tartu Halduskohtule.

M. S. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Linnavalitsuse 15. detsembri 2005. a

korralduse nr 1923 õigusvastaseks tunnistada ja tühistada. Kaebaja leidis, et VÕS § 310 lg 1 ja lg 2

kohaselt on tema ja Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna vahel 16. detsembril 1998. a sõlmitud

üürileping muutunud tähtajatuks. Tähtajatut üürilepingut omavat üürnikku ei saa kohustada samale

korterile üheaastase tähtajaga üürilepingut sõlmima. Seetõttu on linnavalitsuse korraldus

õigusvastane. Linnavalitsuse korraldusel on kaebuse esitaja suhtes õiguslikud tagajärjed, samuti on

õiguslikud tagajärjed M. S.-i keeldumisel korraldust täita. Kui korraldusel on kaebaja suhtes

õiguslikud tagajärjed, peaks selle tühistama halduskohus. Vaidlus selle üle, kas korraldusel on

kaebuse esitaja suhtes õiguslikud tagajärjed või mitte, on avalik-õiguslik.

2. Tartu Halduskohtu 9. jaanuari 2006. a määrusega nr 3-05-1344 tagastati kaebus M. S.-ile

HKMS § 11 lg 4 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Kohus viitas Riigikohtu 23. detsembri

2003. a määrusele haldusasjas nr 3-3-4-1-03, milles on märgitud, et kohtute pädevuse piiritlemisel on

määrava tähendusega vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused

jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Kohus leidis, et

tegemist on vaidlusega üürilepingu, milles Tartu Linnavalitsus tegutseb üürileandjana eraõiguslikus

suhtes, tähtaja üle. Vaidlustatud korraldus on mõistetav tsiviilõigusliku tahteavaldusena üürilepingu

sõlmimiseks. Haldusaktina väljendatud tsiviilõigusliku tahteavalduse kehtivust saab hinnata

maakohus hagimenetluse korras. Kuna tegemist on tsiviilasjaga, tuleb M. S.-il lähtuvalt TsMS § 11

lg-st 1 pöörduda maakohtusse.

3. Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses taotles M. S. halduskohtu määruse tühistamist

ning uue lahendi tegemist, millega kohustada Tartu Halduskohut võtma kaebus menetlusse. M. S.

leidis, et peab korralduse tühistamist taotlema enda kaitseks, kui ei soovi selle õiguslikke tagajärgi.

Tsiviilkohtumenetluses aga haldusakti tühistada ei saa. Seda, kas linnavalitsuse korraldusel on M. S.-i

suhtes õiguslikud tagajärjed või mitte, saab otsustada vaid halduskohus.

4. Tartu Ringkonnakohtu 1. veebruari 2006. a määrusega haldusasjas nr 3-05-1344 jäeti

määruskaebus rahuldamata ning halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Tartu

Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks

räägib see, kui avaliku võimu kandja seisund suhetes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult

väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud. Kohus leidis, et tegemist

on Tartu Linnavalitsuse ning M. S.-i vahelise üürivaidlusega, mis on olemuselt tsiviilõiguslik.

Seetõttu tuleb vaidlus üürilepingu tähtajatuks muutumise üle lahendada tsiviilkohtumenetluse korras.

Linnavalitsuse 15. detsembri 2005. a korraldus ei too iseenesest kaasa õiguslikke tagajärgi M. S.-i

suhtes.

Ringkonnakohus märkis lisaks, et kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide

täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega ka vastupidi. Vastasel juhul kannataks õiguskaitse

efektiivsus, kuna isikul tuleks sama vaidluse lahendamiseks pöörduda mitme kohtu poole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. M. S. taotleb esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ning uue määruse

tegemist, millega kohustada Tartu Halduskohut kaebust menetlusse võtma. Määruskaebuse

põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt leidnud, et Tartu Linnavalitsuse korraldusel

puuduvad kaebuse esitaja suhtes õiguslikud tagajärjed. Õiguslikud tagajärjed seisnevad selles, et

M. S. pidi pöörduma oma õiguste kaitsmiseks halduskohtusse ning tegema sellega seoses kulutusi.

M. S. esitas käesolevas asjas Tartu linna vastu ka hagi Tartu Maakohtusse, kuid see jäeti läbi

vaatamata põhjusel, et maakohus ei saa tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse korraldust.

Lisaks on kaebuse esitajal esinenud raskusi toimetulekutoetuse saamisel, kuna tal puudub ametlikult

kehtiv üürileping.

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-04 jättis jõusse ringkonnakohtu otsuse, kus

sisuliselt tsiviilõiguslikus vaidluses tühistati Tartu Linnavalitsuse korraldus. Sellest otsusest nähtub,

et lepinguõiguslikus vaidluses saab tühistada haldusorgani üksikakti. Kuna see tsiviilkohtumenetluses

võimalik ei ole, tuleb kaebuse esitajal seda taotleda halduskohtumenetluses.

Kaebuse esitajat on munitsipaalkorteri üürnikuna koheldud ebavõrdselt võrreldes eraomanikele

kuuluvate eluruumide üürnikega, kuna eraomanikud ei saa teha üürnikele õiguslike tagajärgedega

kirjalikke korraldusi, mida need kohtus vaidlustama peaksid. Võistlevuse põhimõttel toimuvas

tsiviilkohtumenetluses poleks kaebuse esitaja võimeline linna vastu võitlema ning satuks seega

põhjendamatult halba positsiooni.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Käesolevas asjas vajab selgitamist, kas kaebuse esitaja saab halduskohtus vaidlustada Tartu

Linnavalitsuse 15. detsembri 2005. a korraldust nr 1923.

7. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga

on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse

kaevata, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus,

käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi

reguleerimiseks (HKMS § 4 lg 1).

HKMS § 4 lõikest 1 nähtub, et halduskohtusse saab kaebuse esitada vaid sellise õigusakti peale, mis

on antud avalik-õiguslikus suhtes. Seega ei anna halduskohtule pädevust asja läbivaatamiseks pelgalt

see, kui dokument on vormistatud haldusaktina ning sisaldab halduskohtule osundavat

vaidlustamisviidet.

8. Tartu Linnavalitsuse korraldusega nr 1923 on otsustatud anda M. S.-ile üheks aastaks üürile Tartu

linnale kuuluv eluruum. 20. detsembri 2001. a määruses asjas nr 3-3-1-8-01 leidis Riigikohtu erikogu,

et valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn

peab vara rendile andmisel arvestama huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises.

Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida

isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku omavalitsuse seisund oma vara kasutusse

andmisel olukorrast, milles on oma vara kasutusse andvad eraisikud.

Seega toimub linna vara kasutusse andmisel mitmeastmeline menetlus: esmalt valib linn välja isiku,

kelle kasutusse vara antakse, seejärel vormistatakse valik korraldusega lepingu sõlmimiseks ning

lõpuks sõlmitakse tsiviilõiguslik leping ja poolte vahel tekib eraõiguslik suhe (vt ka Riigikohtu

erikogu 20. detsembri 2001. a määrus asjas 3-3-1-8-01, p 17). Sellise menetluse esimene pool - linna

vara isiku kasutusse andmise otsustamine - on avalik-õiguslik ning haldusorgani ja huvitatud isikute

vahel on avalik-õiguslik suhe. Valikut vormistav akt sisaldab nii avalik-õigusliku iseloomuga

korraldust linna vara kasutusse andmise osas kui ka haldusorgani eraõiguslikku tahteavaldust

konkreetse lepingu sõlmimiseks. Riigikohtu erikogu on 20. detsembri 2001. a määruses nr 3-3-1-8-01

rõhutanud, et haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele. Kui

omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke küsimusi, on

tegemist haldusaktiga.

9. Tartu Halduskohus ning Tartu Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Tartu Linnavalitsuse

korraldus nr 1923 sisaldab Tartu linna tsiviilõiguslikku tahteavaldust M. S.-iga üheaastase

üürilepingu sõlmimiseks. Lisaks sellele sisaldab korraldus otsust anda eraisiku kasutusse linnale

kuuluv eluruum. Linna vara kasutusse andmisega reguleerib korraldus avalik-õiguslikku küsimust.

Vaadeldav akt koosneb seega kahest osast: haldusorgani tsiviilõiguslikust tahteavaldusest ning avalik-

õigusliku iseloomuga korraldusest. Kuna korraldus reguleerib ka avalik-õiguslikke suhteid, vastab

see HKMS § 4 lõikes 1 nimetatud tunnustele ning tegemist on haldusaktiga. Haldusakt peab aga

vastama kõigile HMS-is esitatud nõuetele, muuhulgas peab sellises aktis olema vaidlustamisviide.

10. Halduskohtul ei ole pädevust hinnata haldusorgani tsiviilõigusliku tahteavalduse kehtivust ka siis,

kui selline tahteavaldus on väljendatud osana haldusaktist. Kohtute pädevuse piiritlemisel on

otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (Riigikohtu erikogu 23. detsembri 2003. a määrus asjas

nr 3-3-4-1-03, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. septembri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-42-04).

Seega peab halduskohus kaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel tuvastama, millist haldusakti

osa on vaidlustatud. Kui kaebaja vaidlustab seda, kuidas haldusorgan on aktiga lahendanud avalik-

õiguslikku valdkonda kuuluvat küsimust, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamine

kuulub halduskohtu pädevusse. Näiteks linna poolt tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise või muutmise

vaidlustamise puhul kolmanda isiku poolt, kes ei ole lepingu pool põhjusel, et linn on lepingut

sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva

avalik-õigusliku vaidlusega (Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-8-01).

Kui kaebaja vaidlustab aga haldusaktis väljendatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust, tuleb kaebus

HKMS § 11 lg 4 alusel tagastada, sest sellise tahteavalduse kehtivuse hindamine on üldkohtu

pädevuses.

11. M. S. on Tartu Linnavalitsuse 15. detsembri 2005. a korralduse vaidlustanud põhjusel, et

väidetavalt on tema ning Tartu Linnavalitsuse vahel 1998. aastal sõlmitud üürileping muutunud

tähtajatuks. Seetõttu on õigusvastane linna tahteavaldus M. S.-iga üheaastase tähtajaga üürilepingu

sõlmimiseks. Kaebaja on seega vaidlustanud haldusaktis väljendatud haldusorgani tsiviilõiguslikku

tahteavaldust. Linna tahteavalduse kehtivuse ning kaebuse esitaja väidete hindamiseks tuleb teha

kindlaks, kas M. S.-i ja Tartu linna vahel 1998. aastal sõlmitud üürileping on muutunud tähtajatuks

või mitte. Sellise pooltevahelisest tsiviilõigussuhtest tuleneva asjaolu tuvastamine ning linna

tahteavalduse hindamine on üldkohtu pädevuses. Tartu Halduskohus ning Tartu Ringkonnakohus on

kaebuse õigesti HKMS § 11 lg 4 alusel tagastanud.

12. Küsimus, kas haldusorgani tsiviilõiguslikku tahteavaldust sisaldava haldusakti vaidlustamiseks

tuleb pöörduda üld- või halduskohtu poole, pole eeltoodust tulenevalt isikule alati selgelt mõistetav.

Lisaks on ka tsiviilõiguslikku tahteavaldust sisaldavates haldusaktides halduskohtule osundav

vaidlustamisviide. Isiku suhtes, kes soovib vaidlustada haldusaktis sisalduvat tsiviilõiguslikku

tahteavaldust, võib sellist vaidlustamisviidet pidada eksitavaks. Seetõttu leiab Riigikohtu

halduskolleegium, et sellise haldusakti peale ekslik halduskohtusse pöördumine võib anda aluse

taotleda menetlustähtaegade ennistamist üldkohtus.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann