3-2-1-11-06 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-11-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi K hagi P.S ja A.M vastu 700 000 krooni

saamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ja asjade

väljanõudmiseks ning kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1019/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi K kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator Aktsiaselts K (registrikood xxxxxxxx) ning vastustajad

P.S (isikukood xxxxxxxxxxx) ja A.M (isikukood xxxxxxxxxxx).

Kassaatori esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat

Risto Käbi.

Asja läbivaatamise kuupäev

27. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a

otsus osas, millega tühistati maakohtu otsus kostjatelt P.S ja

A.M kummaltki hageja kasuks 122 000 krooni

väljamõistmiseks, ning kohtukulude väljamõistmise osas.

2. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Tõnis Tamme 6. oktoobril

2005. a Aktsiaseltsi K kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon,

2 440 (kaks tuhat nelisada nelikümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts (AS) K esitas Pärnu Maakohtule hagiavalduse P.S ja A.M vastu, milles palus kostjatelt

välja mõista alusetult omandatud viilhalli-töökoja (edaspidi viilhalli) väärtuse 700 000 krooni. Samuti

palus hageja tunnustada tema omandiõigust viilhallis asuvatele vallasasjadele ning mõista need asjad

kostjatelt välja. Kaotsiläinud vallasasjade eest palus hageja kostjatelt välja mõista 209 650 kroonise

hüvituse.

Hagiavalduse kohaselt tagastati Xxxxxx Xxxx xx xx asuv maatükk Pärnu Linnavalitsuse 1. veebruari

1999. a korraldusega nr 334 1/2 mõttelises osas P. S ja korraldusega nr 355 1/2 mõttelises osas A. M.

22. juulil 1999. a kanti kostjad kinnistu omanikena kinnistusraamatusse. 20. juunil 2002. a müüs

A. M oma osa kinnistust P. S. Kinnistul asub viilhall, mille hageja on kehtiva ehitusloata

1993.-1994. a püstitanud ning mis on muutunud maatüki oluliseks osaks ja läinud üle kostja P. S

omandisse. Kostjatele on 16. aprillil 2002. a väljastatud selle ehitise kasutusluba. 2. mail 2002. a

võttis kostja P. S ukseluku vahetamise teel üle viilhalli valduse ja tema valdusse läks ka 292 202

krooni väärtuses viilhalli ladustatud hageja vallasasju. Hageja tugines oma nõudes asjaõigusseaduse

(AÕS) § 139 lg-le 1 ja tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-tele 1 ja 3.

2. Kostja P. S hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on ta alates 18. maist 2000. a korduvalt

nõudnud, et hageja kõrvaldaks tema maatükil asuva ehitusmaterjali, tootmisjäätmed ja muu prahi.

Hagejat ei ole takistatud asju äraviimast. Nimetatud asjaolude tõttu ei ole AÕS § 139 lg 1 kohaldatav.

Asjaõigusseaduse § 139 lg 3 järgi ei ole materjali omanikul õigust nõuda hüvitust materjali eest, kui

maatüki omanik on esitanud nõude materjali eemaldamiseks. Kostja vaidles vastu ka kahju

hüvitamise nõudele ja viilhalli väärtusele. Kostja ei tea, kus asuvad hageja nimestikus loetletud

vallasasjad praegusel ajal ja kas need üldse on kunagi olemas olnud.

3. Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt P. S mõisteti hageja

kasuks välja viilhalli väärtus 244 000 krooni. Muus osas jäi hagi rahuldamata ja poolte kohtukulud

jäeti nende endi kanda. Maakohus märkis otsuses, et 6. novembri 2002. a istungil loobus hageja

nõudest kostja A. M vastu.

Otsuse põhjenduste kohaselt asub vaidlusalune ehitis kostja kinnisasjal. Kostja on avaldanud, et ta

soovib ehitist seadustada. 16. aprillil 2002. a anti ehitisele kasutusluba, mille alusel on kostjal lubatud

viilhalli kasutada tootmis- ja laohoonena. Seega soovib kostja ehitise endale jätta ja on arvestanud

hagejale hüvituse maksmisega. Kohtu määratud eksperdi arvamuse kohaselt on ehitise väärtuseks

ilma maa maksumuseta 244 000 krooni. Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvituse nõue

tuleb jätta rahuldamata. Kogutud tõendeid analüüsides leidis kohus, et väidetavalt kadunud

vallasasjade olemasolu ja kaotsimineku asjaolud pole tõendatud. Hageja ei tõendanud, et tal üldse oli

põhivara või et see oleks asunud vaidlusalusel kinnistul.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega

hagi osaliselt rahuldati, samuti kohtukulude osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi 700 000 krooni saamiseks täies

ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostjal puudus õiguslik alus Xxxxxx Xxxx xx xx

asuva maatüki omandamiseks või et see oleks hiljem ära langenud. Seega ei ole alusetu rikastumise

õigussuhet TsK § 477 lg-te 1 ja 3 mõttes tekkinud ning hagi rahuldamiseks puudub alus. P. S ja A. M

said kumbki kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuks omandireformi käigus. A. M müüs talle kuuluva

osa kinnistust kostjale. Seega omandas kostja P. S koos maatükiga ka vaidlusaluse viilhalli.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et hageja nõue kaotsiläinud asjade eest 209 650-

kroonise hüvituse saamiseks ja kuue vallasasja väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata.

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse hageja, kes palus

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 2004. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas,

millega jäeti AS-i K hagi P S vastu 700 000 krooni saamiseks täies ulatuses rahuldamata, samuti osas,

millega apellatsioonikohus jättis muutmata maakohtu otsuse P. S vallasasjade väljanõudmise kohta, ja

kohtukulusid käsitlevas osas. Tühistatud osas saadeti asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kadunud vallasasjade eest 209 650 krooni suuruse hüvituse nõude kohta tehtud

otsuse jättis Riigikohtu tsiviilkolleegium muutmata.

Riigikohtu otsuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus hageja nõudes viilhalli eest 700 000 krooni

saamiseks ekslikult TsK § 477. Asjas ei vaielda selle üle, et hageja püstitas Xxxxxx Xxxx xx xx

asuvale maatükile viilhalli ilma õigusliku aluseta, mistõttu maareformi käigus viilhallialuse maa

võrdsetes mõttelistes osades tagastamisel kostjale P. S ja A. M said viimased koos maaga ka viilhalli

kui maatüki olulise osa omanikeks. Suhteid, mis tekivad maareformi käigus seoses õigusliku aluseta

püstitatud ehitistega, mis asuvad teisele isikule tagastatud maal, reguleerib AÕSRS § 14. Selle

paragrahvi 1. lõike kohaselt omandasidki maa tagastamise käigus vaidlusaluse viilhalli kostja ja

A. M. Viilhallialuse maa tagastamise ajal kehtinud AÕSRS § 14 lg 2 redaktsiooni järgi tuli maa

omaniku ja viilhalli ehitaja vahelistele suhetele kohaldada AÕS §-de 138 ja 139 sätteid, mis andsid

õigusliku aluseta rajatud ehitise varasemale omanikule õiguse rajatis ära vedada või kui see ei ole

võimalik, nõuda väärtuse hüvitamist. Käesolevas asjas ei ole kostja 1/2 mõttelist osa kinnistust

omandanud omandireformi aluste seaduse alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega, vaid

ta ostis selle A. M. Kuna AÕSRS § 14 lg-st 2 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) tulenevad

õigusliku aluseta rajatud ehitise rajaja õigused ei ole käsitatavad asjaõigustena, mis kehtiksid maa

igakordse omaniku suhtes, siis ei saa AÕS § 138 ja 139 kohaldada hageja nõude osas, mis puudutab

kostja poolt A. M kinnistu 1/2 mõttelise osa ostmist. Selles osas on ringkonnakohus õigesti jätnud

nõude TsK §-st 477 lähtudes rahuldamata, kuna kostja ei omandanud 1/2 mõttelist osa kinnistust

mitte aluseta, vaid 20. juuni 2002. a ostu-müügilepingu alusel. Vara alusetust omandamisest võib

hagejal olla nõue A. M vastu, kui viimane vastutas hageja ees AÕS §-de 138 ja 139 alusel enne

kinnistu mõttelise osa võõrandamist kostjale.

Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvituse nõude käsitlemisel pole kohus tõendite ja

nende hindamise kohta käivaid protsessiõiguse norme rikkunud. Samas rikkus ringkonnakohus

protsessiõiguse norme, kui jättis tähelepanuta hageja nõude tunnustada tema omandiõigust kostja

valduses säilinud vallasasjadele ja mõista need kostja valdusest välja. Asjas ei ole ühemõtteliselt

arusaadav, miks tuleb kohtu arvates jätta rahuldamata kostja valduses säilinud vallasasjadele

omandiõiguse tunnustamise ja nende kostja valdusest väljamõistmise nõue.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega mõisteti

P. Slt välja viilhalli väärtus 244 000 krooni ning jäeti rahuldamata hagi 6 vallasasja väljanõudmiseks.

Tühistatud osas saatis apellatsioonikohus asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus asja läbivaatamisel oluliselt protsessiõiguse norme, kui ei

kaasanud menetlusse hagiavalduses nimetatud kostjat A. M ega pidanud teda protsessiosaliseks. Asja

materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nõudest A. M vastu loobunud või et kohus oleks muul põhjusel

menetluse tema suhtes lõpetanud.

9. Pärnu Maakohtu 15. märtsi 2005. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kummaltki kostjalt

hageja kasuks välja 122 000 krooni. Maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes kostjate vastu

pumbale DE 50 0360513, piikvasarale ja trellile omandiõiguse tunnustamiseks ja nende asjade

kostjate ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hageja nõude P. S vastu pumba SF 1250,

trellkruvikeeraja ja segumasina eest 52 137 krooni väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleb asjas kohaldada AÕS § 138 ja 139. Asjaõigusseaduse § 138 lg 3

sätestab, et kui maatükile on ehitatud maatüki omaniku nõusolekuta, on omanikul õigus nõuda

materjali eemaldamist ehitaja kulul. Asjaõigusseaduse § 139 lg 1 kohaselt, kui materjali maatükist ei

eraldata, on materjali omanikul õigus nõuda maatüki omanikult kasutatud materjali hüvitamist,

arvestades maatüki ja ehitise kasutamise tingimusi. 18. mai 2000. a hagejale saadetud teatises nõudis

P. S kinnistult materjali eemaldamist. Hageja materjali ei eemaldanud ning esitas Pärnu Maakohtule

hagi kostja vastu hoonestusõiguse seadmiseks. Jõustunud kohtuotsusega on jäetud see hagi

rahuldamata. Nõude kinnistult jäätmete koristamiseks esitas P. S hagejale ka 2002. a mais või juunis.

Hageja taotles nõude täitmiseks pikendust 7. juulini 2002. a. Selleks ajaks oli kostjatele välja antud

vaidlusaluse hoone kasutusluba. Seega ei olnud enam võimalik materjali maatükist eemaldada ja

hagejal on õigus nõuda mõlemalt kostjalt AÕS § 139 lg 1 alusel materjali hüvitamist. Viidatud säte ei

kehtesta, et materjali omanikul ei ole õigust hüvitust nõuda, kui maaomanik on esitanud AÕS § 139

lg 3 kohaselt nõude materjali eemaldamiseks. Nõue kostja A. M vastu tuleneb TsK §-st 448, sest tema

müüs 20. juunil 2002. a 1/2 mõttelist osa kinnistust koos viilhalliga P. Sle. Kostja ei ole esitanud

asjaolusid ega tõendeid hageja pahausksuse kohta, mis annaks alust AÕS § 139 lg 3 kohaldamiseks.

Hageja alustas ehitamist pärast Pärnu Linnavalitsuse 25. oktoobri 1991. a määruse väljaandmist,

mille alusel anti vaidlusalune maa hagejale tähtajata kasutamiseks. Asjaõigusseaduse § 139 mõtte

järgi ei saa mõisteid "ebaseaduslik ehitamine" ja "pahausksus" samastada. Kostjatelt tuleb hageja

kasuks välja mõista 244 000 krooni, s.o kohtu määratud ekspertiisis esitatud eksperdiarvamuses

toodud viilhalli maksumus koos vundamendi, põranda ja kommunikatsioonidega.

Hagi menetlemise ajal sai hageja kätte pumba DE 50 0360513, piikvasara ja trelli ning loobus nende

vallasasjade omandiõiguse tunnustamise ja kostja valdusest väljanõudmise nõudest. Kostjad

menetluse lõpetamise taotlusele vastu ei vaielnud ja kohus võttis selles osas hagist loobumise vastu.

Hageja nõue pumba SF 1250, trellkruvikeeraja ja segumasina eest hüvituse saamiseks summas 52

137 krooni tuleb jätta rahuldamata. Tõendatud on, et P. S ei ole takistanud hagejat asju tema kinnistult

ära viimast, vaid on seda korduvalt nõudnud ja andnud selleks mõistliku aja. Kostjal ei olnud

kohustust hageja vara aastate jooksul hoida. Hageja oli oma asjade suhtes hooletu ega ole tõendanud

kostja süüd kõnealuste vallasasjade kadumises.

10. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada

osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. septembril 2005. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjatelt P. S ja A. M kummaltki hageja kasuks välja 122 000

krooni, samuti kohtukulu osas. Muus osas jäeti otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleneb AÕS §-de 138 ja 139 koosmõjust, et maatüki omanikul on

õigus valida, kas nõuda ehitajalt materjali eemaldamist maatükilt või jätta ehitis maatükile. Kui

maatüki omanik nõuab materjali eemaldamist, siis ei ole ehitajal õigust sellest keelduda ja nõuda

materjali eest hüvitust. Kui maatüki omanik materjali eelmaldamist ei nõua, on materjali omanikul

õigus nõuda maatüki omanikult temale jäänud materjali hüvitamist vastavalt AÕS §-le 139. Seega

kohaldub AÕS § 139 juhul, kui maatüki omanik soovib rajatise säilimist oma maal ja keeldub seda

välja andmast. Kuivõrd asjas esiletoodud asjaoludest sellist järeldust ei tulene, ei anna AÕS § 139

lg 1 hagejale alust nõuda P. S materjali eest hüvitust. Kostjad ei soovinud viilhalli säilimist oma maal

ning P. S nõudis hagejalt selle äravedamist. Hageja ei ole vaatamata maaomaniku korduvatele

nõudmistele seda teinud. Sellistel asjaoludel ei ole tal õigust nõuda viilhalli eest hüvitust. Hageja ei

ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja on teda takistanud viilhalli maatükist

eemaldamast ning ära vedamast. Viilhallile kasutusloa andmine ei takista selle maatükilt

eemaldamist: tegemist on avalik-õiguslike nõuete täitmisega, millel ei ole tähtsust pooltevaheliste

tsiviilõiguslike suhete seisukohalt. Kostja kinnitas ka apellatsioonikohtu istungil, et ta on endiselt

huvitatud, et hageja viilhalli ära viiks. Kuivõrd AÕS § 139 asjas ei kohaldu, ei ole vaidluse

lahendamisel oluline, kas hageja oli selle paragrahvi lg 3 mõttes pahauskne ehitaja. Samuti ei tule

hagi rahuldada kostja A. M suhtes, sest eeltoodud põhjendustel ei tekkinud ka temal enne kinnistu

mõttelise osa müüki P. Sle kohustust hüvitada hagejale viilhalli maksumust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta muutmata Pärnu Maakohtu otsus.

Ringkonnakohus tõlgendas vääralt AÕS § 138 ja 139, kui leidis, et ehitise äravedamine on varasema

omaniku kohustus, mille täitmata jätmisel kaotab ta õiguse saada hüvitust. Viidatud sätete kohaselt on

õigusliku aluseta rajatud ehitise varasemal omanikul õigus rajatis ära vedada või kui see ei ole

võimalik, nõuda väärtuse hüvitamist. Vaidlusalune ehitis on lammutamata ning on seadustatud ja

teenib P. S üüritulu. Seega tuleb ehitajale hüvitada AÕS § 139 lg 1 järgi materjali väärtus.

Asjaõigusseaduse § 139 lg-st 3 tuleneb, et ehitise maatükile jäämisel kaotab materjali omanik õiguse

nõuda hüvitust vaid juhul, kui on tuvastatud ehitaja pahausksus. Ringkonnakohtu otsuses ei ole

tuvastatud hageja pahausksust. Ringkonnakohus rikkus samuti enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 365 sätestatud põhimõtet, mille järgi on Riigikohtu

lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

13. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja P. S sellele vastu ja pidas ringkonnakohtu otsust

seaduslikuks ja põhjendatuks. Kostja A. M kassatsioonkaebusele ei vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

15. Ringkonnakohus asus kuni 1. juulini 2003. a kehtinud AÕS § 138 lg 3 ja 139 lg 1 tõlgendamisel

seisukohale, et kuivõrd hageja ei ole kostja maal asuvat viilhalli materjali vaatamata maatüki

omaniku korduvatele nõudmistele ära vedanud, siis sellistel asjaoludel ei ole tal õigust nõuda selle

eest hüvitust. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Asjaõigusseaduse § 139 lg 1 sätestab, et kui

materjali maatükist ei eraldata (AÕS § 138), on materjali omanikul õigus nõuda maatüki omanikult

kasutatud materjali hüvitamist, arvestades maatüki ja ehitise kasutamise tingimusi. Eeltoodud sättest

ei tulene, et kui maatüki omanik on nõudnud materjali äravedamist ja materjali omanik seda ei tee,

siis kaotab materjali omanik igal juhul õiguse saada materjali eest hüvitust. Seaduse mõtte kohaselt ei

ole välistatud materjali eest hüvituse saamine juhul, kui materjali pole võimalik ära vedada asjaolude

tõttu, mis ei sõltu materjali omanikust. Eeltoodud järeldus on kooskõlas ka sama paragrahvi lg-ga 3,

mis sätestab, et kui materjali omanik, kes ehitas võõrale maale, on pahauskne, on tal õigus nõuda

hüvitust, mis ei ületa ehitamise kulusid. Seda õigust ei ole, kui maatüki omanik on esitanud nõude

materjali eemaldamiseks (AÕS § 138 lg 3). Seega eristab seadus heauskset ja pahauskset ehitajat ning

võimalus, et materjali omanik kaotab õiguse hüvitusele, on kehtestatud vaid pahausksele ehitajale,

kellelt nõuti AÕS § 138 lg 3 alusel materjali eemaldamist.

Võõral maal asuvate ja õigusliku aluseta rajatud ehitiste õiguslikku olukorda on kolleegium

analüüsinud ka 23. mai 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198). Kolleegium

jääb viidatud lahendis avaldatud seisukoha juurde, et ehitise varasemal omanikul on AÕS §-de 138 ja

139 alusel õigus ehitis ära vedada või kui see ei ole võimalik, nõuda väärtuse hüvitamist.

16. Hagiavalduse kohaselt on hageja viidanud vaidlusaluse viilhalli äravedamise võimatusele,

märkides, et praeguseks ajaks on ehitis seadustatud. Kohtud on asjaolule, et kostjatele on väljastatud

16. aprillil 2002. a ehitise kasutusluba, andnud erineva hinnangu. Maakohus leidis, et kuivõrd

materjali eemaldamise korduva nõude esitamise ajaks 2002. a mais-juunis oli maaomanik ehitise

seadustanud ja ehitist on lubatud kasutada tootmis- ja laohoonena, siis tuleb kostjatelt mõista hageja

kasuks välja hüvitus. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, mille kohaselt viilhallile

kasutusloa andmine takistab selle maatükilt eemaldamist. Ringkonnakohtu põhjendustel on tegemist

avalik-õiguslike nõuete täitmisega, millel ei ole tähtsust pooltevaheliste tsiviilõiguslike suhete

seisukohalt. Kolleegium ei jaga apellatsioonikohtu eeltoodud arusaama.

17. Kohtud on tuvastanud, et kostja P. S on nõudnud oma maatükilt vaidlusaluse viilhalli eemaldamist

18. mail 2000. a ning uuesti 2002. a mais-juunis. Hageja taotles ehitise lammutamiseks pikendust

kuni 7. juulini 2002. a, kuid juba 16. aprillil 2002. a oli kostjatele välja antud ehitise kasutusluba.

Kolleegium leiab, et viilhalli äravedamise nõude aspektist pidi apellatsioonikohus analüüsima ka

viilhalli lammutamise nõude esitamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse sätteid. Praegusel

ajal reguleerib kõnealuseid küsimusi alates 1. jaanuarist 2003. a kehtiv ehitusseadus.

Nii kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus kui ka ehitusseadus käsitavad ehitise lammutamist

ehitamisena (vastavalt § 39 ja § 2). Ehitamine on aga viidatud seaduste tähenduses ehitusluba

nõudvaks tegevuseks. Nii täpsustab ehitusseaduse § 22 lg 1 p 4, et ehitusluba on kohaliku

omavalitsuse nõusolek muu hulgas selleks, et lammutada ehitusloale märgitud ehitis või selle osa.

Seega ei tähenda ehitise lammutamine mitte ainult lammutamistoimingute tegemist, vaid hõlmab ka

nende toimingute dokumentaalset ja tehnilist vormistamist, samuti juriidilist tähendust omavate

toimingute tegemist. Varem kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 53 lg 1 sätestas, et kohalik

omavalitsus annab ehitusloa ehituse alustamiseks kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on

seatud võõral maal ehitise omamist võimaldav asjaõigus (täpsustusega sama sätte lg 6 järgi, et lihtsa

ja väikese ehitise lammutamiseks võis kohalik omavalitus anda nõusoleku ilma ehitusprojekti ja

ehitusloata). Sama järeldus tuleneb ehitusseaduse § 23 lg-st 4, mille kohaselt väljastatakse ehitusluba

ehitise lammutamiseks ehitise omanikule. Põhimõte, et ehitise lammutamine on ehitustegevus,

milleks tuleb omanikul (hoonestajal) taotleda ehitusluba, on kajastatud ka Pärnu Linnavolikogu

ehitust reguleerivates õigusaktides (alates 1. juunist 2002. a kehtiva Pärnu linna planeerimis- ja

ehitusmääruse p 53 (Pärnu Linnavolikogu 16. mai 2002. a määrus nr 14); alates 1. juulist 2003. a

kehtiva Pärnu linna ehitusmääruse § 2 p 22, § 21 lg 2 (Pärnu Linnavolikogu 19. juuni 2003. a määrus

nr 27)).

Ehitise kasutusloa mõiste on sätestatud varasemalt kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 58 lg-s 1,

mille kohaselt on ehitise kasutusluba luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti

kohaselt valminud ehitisele. Sama sätte lg-s 4 märgitakse, et ehitist võib hakata kasutama pärast

kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt. Kehtiva ehitusseaduse § 32 lg-s 1 mõistetakse

kasutusluba samatähenduslikuna. Selle sätte kohaselt on kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek,

et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt

kavandatud kasutamise otstarbele. Seega tõendab ehitise omanikele 16. aprillil 2002. a välja antud

kasutusluba, et vaidlusalune omavoliliselt ehitatud viilhall on seadustatud planeerimis- ja

ehitusseaduse § 70 lg 3 alusel ja seda on lubatud kasutada tootmis- ning laohoonena.

18. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodud seadusesätete alusel hinnata, kas

hagejal oli ja on võimalik vaidlusalust ehitist ära vedada või on see võimatu. Juhul, kui hagejal pole

võimalik viilhalli ära vedada, tuleb ringkonnakohtul asjaõigusseaduse viidatud sätete alusel otsustada

hageja nõude (viilhalli eest hüvituse saamine) rahuldamise üle.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik