3-1-1-158-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-158-05

Otsuse kuupäev

13. märts 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Tõnis Vanatalu süüdistuses KarS § 137 lg 1, § 179

lg 1 ja § 418 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas

nr 1-776/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tõnis Vanatalu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. veebruar 2005. a

Istungil osalenud isikud

Tõnis Vanatalu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak,

prokurör Tatjana Tamm

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsus Tõnis Vanatalu

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 137 lg 1 järgi, KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud

karistuse osas ja talle mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Süüdistuses KarS § 137 lg 1 järgi mõista Tõnis Vanatalu õigeks.

3. Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi mõista Tõnis Vanatalule karistuseks rahaline karistus

kolmkümmend päevamäära miinimumpäevamäära alusel, so 1500.- (üks tuhat viissada)

krooni. Karistus viia täide iseseisvalt.

4. Karistusseadustiku § 179 lg 1 järgi mõistetud karistus üks aasta vangistust jätta KarS § 74

lg 1 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata, kui Tõnis Vanatalu ühe aasta kuue kuu jooksul

ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle Tartu Maakohtu 1. juuni 2005. a otsusega

määratud kontrollnõuded.

5. Asitõendid, mis olid puutumuses süüdistusega KarS § 137 lg 1 järgi, tagastada Tõnis

Vanatalule.

6. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

8. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Advocatus kasuks

4613.80 krooni (neli tuhat kuussada kolmteist krooni ja kaheksakümmend senti) seoses

kassatsiooni koostamise ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil osalemisega

vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissaku poolt.

9. Välja mõista Tõnis Vanatalult 4613.80 krooni (neli tuhat kuussada kolmteist krooni ja

kaheksakümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. Vanatalu anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, omamata jälitustegevuseks seaduslikku

õigust, hakkas pärast talle süüdistuse esitamist 1996. a politseiametniku A. Saaroni poolt viimase

suhtes läbi viima eraviisilist jälitustegevust. Andmete kogumise eesmärgil hakkas ta välja selgitama

igasugust A. Saaroni kohta käivat teavet ning jälitama tema ametialast ja isiklikku tegevust. Sel

eesmärgil küsitles T. Vanatalu vahetult ja telefonitsi mitmeid A. Saaroni sugulasi ja tuttavaid,

talletades saadud teabe enda arvuti kõvakettale.

Samal eesmärgil käis ta 12. märtsil 2004. a A. Saaroni majas ja nõudis seal üürilisena elavalt

A. Õunalt A. Saaroni eraelu puudutavat teavet, salvestades vestluse videolindile. Eeltoodu

kvalifitseeriti KarS § 137 lg 1 järgi kui eraviisiline jälitustegevus.

Veel süüdistati T. Vanatalu selles, et ta 12. märtsil 2004. a ahvatles seksuaalselt 11-aastast A.L-i,

kõnetades tütarlast läbi lahtise autoakna ja näidates talle samal ajal enda peenist. Nimetatud

käitumine kvalifitseeriti KarS § 179 lg 1 järgi.

Karistusseadustiku § 418 lg 1 järgi süüdistati T. Vanatalu laskemoona ebaseaduslikus käitlemises,

kuna tema toast leiti läbiotsimise käigus üks 16-kaliibrilise jahipüssi padrun.

2. Tartu Maakohtu 1. juuni 2005. a otsusega tunnistati T. Vanatalu süüdi KarS § 179 lg 1 järgi ja talle

mõisteti karistuseks seitse kuud vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg

(üksteist päeva) ja lõplikuks karistuseks loeti kuus kuud üheksateist päeva vangistust. Kohus jättis

karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, määrates KarS § 74 alusel katseajaks ühe aasta kuus

kuud.

Süüdistustes KarS § 137 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi mõisteti kohtualune õigeks.

Kohus leidis, et tõendatud on T. Vanatalu süü KarS § 179 lg 1 järgi. Kohus tuvastas, et kannatanu

nähes peenise paljastajaks oli just T. Vanatalu ning sellega riivati A.L-i kui lapseealise normaalset

vaimset ja sugulist arengut.

Küll aga ei pidanud kohus tõendatuks süüdistust KarS § 418 lg 1 järgi laskemoona ebaseaduslikus

käitlemises. Kohtu arvates puudusid tõendid selle kohta, et T. Vanatalu üldse teadis, et tema kapis

olevas karbis asub jahipüssi padrun. Kohus uskus T. Vanatalu väidet, et juhuslikult leitud padruni tõi

majja hoopis T. Vanatalu ema.

Samuti leidis kohus, et täidetud ei ole T. Vanatalule ette heidetud eraviisilise jälitustegevuse

süüteokoosseis. Nimelt on KarS § 137 näol tegemist blanketse teodeliktiga, mille sisustamisel tuleb

lähtuda eriseadustest, täpsemalt jälitustegevuse seadusest (JTS). Kui teo toimepanemise hetkel

kehtinud JTS sätestas tõepoolest, et jälitustegevus võib olla nii varjatud kui ka salajane, siis kehtiv

JTS koos KrMS-iga lähtub jälitustegevuse määratlemisel selle tegevuse olemuslikust salajasusest.

Seega kui teo toimepanemise ajal saanuks ka T. Vanatalule võib-olla kriminaalõiguslikult ette heita

avalikku jälitustegevust, siis nüüd kehtiv varjatuse nõue koostoimes KarS § 6 lg 2 põhimõttega

välistab selle. Kehtiv seadus ei kriminaliseeri teise isiku kohta isiklikult või telefonitsi informatsiooni

kogumist ja talletamist ning seda ei saa T. Vanatalule seega ka ette heita.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni vanemprokurör M. Gross, kes palus otsuse tühistada

T. Vanatalu õigeksmõistmise osas, kohtualune süüdi tunnistada KarS § 137 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi

ning mõista uus (liit)karistus. Otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras ka T. Vanatalu ja tema kaitsja

advokaadi vanemabi A. Vissak, kes mõlemad palusid mõista kohtualune õigeks ka süüdistuses

KarS § 179 lg 1 järgi.

4. Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsusega tühistati maakohtu otsus T. Vanatalu

õigeksmõistmise ja talle mõistetud karistuse osas. Kohtualune tunnistati süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja

talle mõisteti karistuseks kaks aastat vangistust, samuti KarS § 418 lg 1 järgi ja talle mõisteti

karistuseks kuus kuud vangistust. Karistusseadustiku § 179 lg 1 järgi mõisteti T. Vanatalule

karistuseks üks aasta vangistust. Kuritegude kogumi eest mõisteti kohtualusele KarS § 64 lg 1 alusel

lõplikuks karistuseks kaks aastat vangistust, millest loeti kantuks üksteist päeva. Mõistetud

karistusest määrati koheselt ärakandmisele kuus kuud vangistust, ülejäänud karistus jäeti

kolmeaastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Karistusseadustiku § 51 alusel

kohaldati lisakaristusena tulirelva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ning

kandmise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks.

Kohus ei soostunud maakohtu järeldusega, et padruni pani T. Vanatalu asjade hulka tema ema. Kohtu

hinnangul oli tunnistaja enda vastavates ütlustes ebakindel ning neid ei saanud võtta tõestena.

Tuvastamist leidis, et T. Vanatalu oli pedantlikult teadlik tema toas olevate asjade olemasolust ning

asjaolu, et toale oli juurdepääs ka tema emal, ei vabastanud kohtu arvates T. Vanatalu vastutust KarS

§ 418 lg 1 järgi.

Kohus ei soostunud ka maakohtu poolt JTS-ile antud tõlgendusega, et jälitustoiming saab toimuda

ainult varjatult ning märkis, et T. Vanatalu pani toime jälituslikke erandtoiminguid teo toimepanemise

ajal kehtinud JTS § 12 lg 2 p 1 mõttes. Muuhulgas luges kohus täielikult tõendatuks, et A. Saaronile

kuuluvas majas käis üürniku käest tema kohta andmeid kogumas just T. Vanatalu. Tõenditena

T. Vanatalu ebaseadusliku tegevuse kohta käsitles kohus muuhulgas tema juurest läbiotsimisel leitud

vestluste salajaseks lindistamiseks kohandatud diktofoni; kalendermärkmikku, milles esines mitmes

kohas A. Saaronit puudutavat teavet ja vaatlusprotokolli, mille kohaselt sisaldas kohtualuse arvuti

kõvaketas ametkondlikke vastuseid T. Vanatalu kaebustele seoses A. Saaroni osalusel toimunud

liiklusõnnetusega. Seejuures tunnistas kohtualune ka ise, et teavet A. Saaroni ametialaste ja

eraeluliste tegemiste kohta küsis ta enda tuttava R. Reinholti käest. Kõik see kinnitas kohtu arvates

T. Vanatalu kavatsetust arendada ebaseaduslikku eraviisilist jälitustegevust ning salvestada infot. Ta

kogus A. Saaroni kohta isikuandmeid, mis iseloomustasid tema perekonda, tööd, sidemeid, varalist

seisundit jne, ning talletas andmed videokassetile, arvuti kõvakettale ning tegi kirjalikke

ülestähendusi.

Kohus leidis seejuures, et kehtiv õigus kriminaliseerib ka isiklikult või telefonitsi teise isiku kohta

informatsiooni kogumise ja talletamise. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-124-04

viidates toonitas kohus, et KarS § 137 kaitseb isiku eneseteostusvabadust ja enesemääramisõigust

kõige laiemas mõttes ning oluline ei ole jälitustegevusega saadud andmete kvaliteet. Oluline on ainult

toimepanija käitumise motiiv ja konkreetsel juhul oli selleks T. Vanatalu poolt andmete kogumine

T. Saaroni kohta. Kohus märkis veel, et jälitustegevus võib suuremal või vähemal määral olla

legaalne, sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest ja vajadustest.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Tõnis Vanatalu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak

kassatsiooni, milles palutakse kohtualune kõigis esitatud süüdistustes õigeks mõista.

5.1 Kassaator leiab, et tõendatud ei ole süüdistus laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Kohus ei

ole hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning on vääralt leidnud, et T. Vanatalu oli teadlik tema

kasutuses olnud toas asuvast püssipadrunist.

Samuti ei ole tõendatud süüdistus KarS § 179 lg 1 järgi alaealise seksuaalses ahvatlemises.

Tõsikindlalt ei ole tuvastatud, et autos olnud meesisik oli just T. Vanatalu, lisaks sellele eeldab antud

süüteokoosseis ka alaealisel tekkivat huvi seksuaalvahekorra vastu, mida aga ei juhtunud.

5.2 Kassaatori hinnangul tuleb tühistada ka T. Vanatalu süüditunnistamine KarS § 137 lg 1 järgi

ebaseaduslikus jälitustegevuses.

Nimelt ei ole ringkonnakohus tähele pannud, et antud süüteokoosseis nõuab Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi viidatud lahendi tähenduses just jälitustoimingu teostamist ning nende

ammendav loetelu on seaduses antud. Esmalt puudub juba süüdistuses viide, millise konkreetse

jälitustoimingu T. Vanatalu seaduse mõttes toime pani, teiseks peab kohtu poolt viidatud JTS § 12

lg 2 p 1 aga otsesõnu silmas varjatud sisenemist ruumidesse, millega käesoleval juhul aga tegemist ei

ole.

Kassatsioonis märgitakse veel, et antud süüdistuse võib jagada sisuliselt kaheks. Esimese osa

moodustab T. Vanatalu tegevus aastast 1996, mil ta alustas igasuguse A. Saaronit puudutava info

kogumist. Milles see täpselt seisnes, süüdistusest ei tulene, mis on aga kaitseõiguse rikkumine.

Ringkonnakohtu poolt viidatud märkmik, diktofon ja kõvaketta vaatlus ei selgita samuti T. Vanatalu

käitumise ebaseaduslikkust.

Puudulik on ka süüdistuse teine osa, täpsemalt A. Saaronile kuuluvas majas elava üürniku

küsitlemine. Majja sisenenud ja küsimusi esitanud isiku tegevus ei olnud samuti varjatud iseloomuga.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kassatsiooni ja palus kohtualune kõigis

süüdistuse punktides õigeks mõista. Prokurör vaidles taotlusele kui ilmselgelt põhjendamatule vastu

ning palus T. Vanatalu suhtes tehtud süüdimõistev otsus jätta muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja

materjalidega, leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada T. Vanatalu süüditunnistamise ja

karistamise osas KarS § 137 lg 1 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise tõttu. Seejuures soostub kriminaalkolleegium kassaatori poolt antud

süüdistust puudutavate väidetega (p 5.2). Täiendavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium

järgmist.

8. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus vääriti mõistnud ja rakendanud Riigikohtu

lahendis nr 3-1-1-124-04 (RT III 2005, 3, 23) KarS §-le 137 antud tõlgendust. Nimetatud lahendi p-

s 10 on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud järgmist: "Kuigi KarS § 137 dispositsioonis

räägitakse vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb kõnealuse paragrahvi pealkirjast, aga ka selles

paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et KarS §-s 137

ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona mitte üksnes varjatud jälgimist kui ühte

jälitustoimingut, vaid seaduses (KrMS III peatüki 8 jaos, Jälitustegevuse seaduse §-des 71 ja 12 ning

Julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26 ) sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise

inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt".

Seega on antud süüteokoosseisu objektiivne koosseis blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu

teostamisega viidatud seaduste tähenduses, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik

toime pani ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud

ebaseaduslikuks.

Edasiselt on Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses lahendis sedastanud, et kui on tuvastatud

kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse

eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu

realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed: "Selle sättega kaitstakse kõiki, s.h elulisi

ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks. Seejuures tuleb

märkida, et KarS § 137 lg 1 on formaalne delikt, mis ei sea mingeid eritingimusi saadud teabe

kvaliteedi või omaduse osas. Oluline on pelgalt toimepanija käitumise motiiv" (otsuse p 17).

9. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud

jälitustoimingut, mille ebaseaduslikus korras teostamist saaks T. Vanatalule süüks arvata. Selles osas

sisaldub süüdistusaktis kaks sisuliselt määratlemata etteheidet. Esmalt alates 1996. aastast isiklikult ja

telefonitsi A. Saaroni sugulaste ja tuttavate küsitlemine ning saadud info talletamine arvuti

kõvakettale. Teiseks A. Saaronile kuuluva maja külastamine, seal elava üürniku küsitlemine ning

vestluse salvestamine videolindile.

Seega ei tulene süüdistusest, millise jälitustoimingu T. Vanatalu kehtiva seaduse mõttes toime pani.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on kestvalt lahendis nr 3-1-1-122-03 (RT III 2004, 7, 75) märgitud

seisukohal, et isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis

tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Isik peab aru saama, milles teda

süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05, RT III 2006, 4, 32). Käesolevas

kriminaalasjas on alles ringkonnakohus märkinud, et tegemist oli teo toimepanemise ajal kehtinud

JTS § 12 lg 2 p-s 1 sätestatud toimingutega.

Lisaks menetlusõiguslikule minetusele märgib kriminaalkolleegium, et antud seisukoht on väär ka

materiaalõiguslikult. Viidatud JTS säte käsitles valdustesse varjatud sisenemist teabe kogumise ja

salvestamise eesmärgil ning selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks. Midagi sellist

T. Vanatalu käitumises aga tuvastatud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et

jälitustoimingu spetsiifika kehtiva seaduse tähenduses ongi ennekõike salajasus ning täielikult ainetu

on seetõttu ringkonnakohtu väide, et jälitustoiming KarS § 137 mõttes saab olla ka avalik.

10. Ringkonnakohtu lahendist tulenevalt on tõenditena T. Vanatalu ebaseadusliku tegevuse kohta

KarS § 137 objektiivse külje mõttes käsitletud muuhulgas salajaseks lindistamiseks kohandatud

diktofoni, kalendermärkmikku, milles esines mitmes kohas A. Saaronit puudutavat teavet ja

vaatlusprotokolli, mille kohaselt sisaldas kohtualuse arvuti kõvaketas teavet A. Saaroni tegevuse

kohta.

Kuigi need asjaolud võivad vaieldamatult kinnitada T. Vanatalu tegevust ja ka motiivi A. Saaroni

kohta andmete kogumisel, toonitab Riigikohtu kriminaalkolleegium veelkord, et KarS § 137 mõttes

ei ole karistatav mitte teist isikut puuudutavate andmete omamine ja talletamine kui selline, vaid

nende andmete saamine ebaseaduslikus korras jälitustoimingute teostamisega. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul ongi ringkonnakohus segi ajanud eraeluliste andmete mittekaristatava omamise ning nende

karistatava ebaseadusliku omandamise viisi. Jättes tuvastamata ebaseadusliku jälitustoimingu kui

sellise, on ringkonnakohus tulemusena vääralt kohaldanud materiaalõigust.

11. Muus osas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium T. Vanatalu käitumisele antud

karistusõigusliku hinnanguga ega pea selles osas vajalikuks kassatsioonis esitatud argumente

käsitleda.

Küll aga peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks ja vajalikuks korrigeerida T. Vanatalule

mõistetud karistust KarS § 418 lg 1 järgi. Kohtualusele on süüks arvatud ühe jahipüssi padruni

omamine, karistuseks on talle selle eest mõistetud kuus kuud vangistust.

12. Karistusseadustiku § 418 on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt

eksisteerivat turvalisust. Esemed, mille käitlemine on antud sättega kriminaliseeritud, on määratletud

laialt - nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Kuna juba neist esemeist tulenev

abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni,

milleks on rahaline karistus või kuni kolm aastat vangistust. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel

tuleb seega erilise tähelepanelikkusega vaagida teo tehiolusid ning hinnata, millise kaalukusega oli

konkreetse eseme käitlemine õigushüve kahjustamise seisukohalt. Reeglina on antud koosseisu

tähenduses tulirelv õigushüve enam kahjustava olemusega kui seda on laskemoon. Seejuures võivad

tähendust omada sellised tunnused nagu eseme käitlemise eesmärk, valduse tekkimise asjaolud,

kogus jne. Samuti tuleb arvestada, et kui mingi ese on ka paigutatav KarS § 418 nimetatud

koosseisulise tunnuse alla (nt laskemoon), siis millise ohtlikkuse astmega esemega on tegemist

konkreetse koosseisulise tunnuse mõttes (kas on tegemist nt tavalise jahipadruniga või sõjaväes

kasutatava lahingmoona või hoopis selle enamohtliku, keelatud alaliigiga nagu nt nn dum-dum-

kuulid, mis inimese keha tabades muudavad oma kuju ja/või liikumissuunda jne).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu

raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi, tegemist on vähese

ohtlikkusastmega esemega (tuleb arvestada ka asjaolu, et eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt

keelatud, vaid piiratud) ning tema kogus on minimaalne, tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt

vaagida rahalist karistust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-185-04, RT III 2004,

27, 291, p-d 15-16).

13. Käesolevas kriminaalasjas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks on vajalikuks peetud jätta

kõrvale rahalise karistuse kui võimaliku sanktsiooniliigi rakendamine ning miks on kohaldatud antud

kriminaalasja tehioludel vabadusekaotuslikku karistust. Eelnevas punktis nimetatud argumentidel

leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kui süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni

ebaseaduslik käitlemine, ei ole sellise sanktsiooniliigi rakendamine kohane ega proportsionaalne.

Seetõttu tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ka KarS § 418 lg 1 järgi

mõistetud karistuse osas ning mõistab ise uue karistuse, milleks on rahaline karistus 30 päevamäära

miinimumpäevamäära alusel, so 1500.- krooni.

14. Ringkonnakohus on samuti põhjendanud, miks ta peab vajalikuks vangistuse osalist reaalset

kohaldamist - kui esimese astme kohtus tunnistati T. Vanatalu süüdi ühes, siis ringkonnakohtu otsuse

tulemusel juba kolmes kuriteos. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab

süüdimõistmise ebaseadusliku jälitustegevuse episoodis ning muudab KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud

karistuse sanktsiooniliiki, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka selles osas. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et kujunenud olukorras tuleb soostuda maakohtu järeldusega, st jätta

karistus tingimuslikult täitmisele pööramata, määrates KarS § 74 alusel katseajaks ühe aasta kuus

kuud.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-dest 1, 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsuse T. Vanatalu

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 137 järgi, KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas,

samuti talle mõistetud lõpliku karistuse osas. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

16. T. Vanatalu kaitsja määratud korras vandeadvokaadi vanemabi A. Vissak esitas Riigikohtule

taotluse 4613.80 kr õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium peab seda taotlust

põhjendatuks ja mõistab 4613.80 kr välja riigieelarvest eraldatud vahenditest advokaadibüroo

Advocatus kasuks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 alusel kuulub see summa

väljamõistmisele T. Vanatalult riigi kasuks.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher