3-1-1-150-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-150-05

Määruse tegemise kuupäev

19. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

A. B. vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määrus asjas

nr 2-1/813/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Triin

Bergmann, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. detsember 2005. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määrus ja Tallinna Linnakohtu

14. oktoobri 2005. a eelistungimäärus A. B. vahistamise osas.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungimäärusega kohaldati A. B. suhtes tõkendina

vahistamist.

Selle peale esitasid määruskaebuse vahistatu ja tema kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev.

A. B. palus kohaldada enda suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu, sest tal on kindel elu- ja töökoht.

Prokuröri väidet, et ta hakkab vabaduses uusi kuritegusid toime panema, luges ta paljasõnaliseks. Samuti

märkis A. B., et jättes teda vahistamise otsustamise istungiks kohtuniku juurde konvoeerimata, rikuti tema

õigust väljendada oma seisukohta.

Kaitsja määruskaebuses taotleti linnakohtu määruse tühistamist, sest see on põhjendamata ja sellest ei nähtu

vahistamise kohaldamise alused. Kaitsja väitis, et A. B. ei hakka vabaduses uusi kuritegusid toime panema.

Veel leidis kaitsja, et kohus rikkus KrMS § 131 lg-te 2 ja 3 sätteid, sest süüdistatavat ei toimetatud

vahistustaotluse läbivaatamiseks kohtuniku juurde, mistõttu tal puudus võimalus esitada oma seisukohti

vahistustaotluse osas.

2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. novembril 2005. a linnakohtu määruse A. B. tõkendi kohaldamise

osas ja rahuldas A. B. ning tema kaitsja määruskaebused.

Ringkonnakohus märkis, et kuigi üldjuhul ei või süüdistatavat kohtueelses menetluses üle kuue kuu vahi all

hoida, võttis Tallinna Linnakohus A. B. vahi alla 24. septembril 2004. a ning seda tõkendit ei ole kuni

linnakohtu poolt uue vahistusmääruse tegemiseni 14. oktoobril 2005. a muudetud. Seega möödus seadusega

lubatud kuuekuuline vahi all pidamise tähtaeg 23. märtsil 2005. a. Kuna kriminaalasja materjalidest ei tulene

KrMS § 130 lg 31 sätestatud erilisi asjaolusid, mis oleksid võimaldanud vahi all pidamise tähtaja

pikendamist erandkorras üle kuue kuu ja vahi all pidamise tähtaja pikendamist reaalselt ka ei taotletud, siis

oli linnakohtu määruse tegemise ajaks (14. oktoober 2005. a) A. B. vahistamise tähtaeg lõppenud.

Ringkonnakohus märkis sedagi, et linnakohus on tõepoolest jätnud A. B.-le tagamata õiguse olla kohtuniku

poolt ära kuulatud ning see rikkumine tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS

§ 339 lg 2 mõttes.

3. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör Triin Bergmann, kes taotleb

määruse tühistamist. Seda taotlust põhistab prokurör järgmiselt.

Ringkonnakohus on eksinud, leides, et vahistamistaotluse otsustamisel A. B. küsitlemata jätmist tuleb

käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, sest selles kriminaalasjas oli A. B. vahistamise

küsimuse otsustamisel kohtu poolt juba ära kuulatud. Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungile kutsuti

kaitsja, kes esitas vahistamistaotlusele vastuväited.

Kui ringkonnakohus luges vahistatu küsitlemise kohustuslikuks, tuli ringkonnakohtul enesel see viga

parandada ja A. B.t küsitleda. Kuigi KrMS § 388 lg 3 kohaselt kutsutakse ringkonnakohtusse määruskaebuse

läbivaatamisele kaebuse esitaja, tema kaitsja ja prokurör, siis A. B.t ringkonnakohtusse ei kutsutud. Seega on

ka ringkonnakohus rikkunud kriminaal-menetlusõigust.

Määruskaebuse esitaja ei nõustunud ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna A. B. viibis vahi all alates

23. septembrist 2004. a, möödus tema vahi all pidamise kuuekuuline tähtaeg 23. märtsil 2005. a. Seda

põhjusel, et alates 15. detsembrist 2004. a kandis A. B. vangistust teises kriminaalasjas.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4. Määruskaebuste läbivaatamine toimub KrMS § 388 lg-st 2 tulenevalt üldjuhul kirjalikus menetluses

kohtumenetluse poolte osavõtuta. Sellest reeglist teeb erandi viidatud paragrahvi lõige 3, sätestades, et

kohtumenetluses koostatud vahistamismääruse ning muu kohtumääruse peale, millega kohaldati tõkendit või

muud kriminaalmenetluse tagamise vahendit, esitatud määruskaebuse läbivaatamisele kutsutakse kaebuse

esitaja, tema kaitsja või seaduslik esindaja ning prokurör. Seega tuli ringkonnakohtul A. B. ja tema kaitsja

poolt vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuste läbivaatamisele kutsuda nii vahistatu, tema kaitsja

kui ka prokurör.

Vahistatu, kaitsja ja prokuröri kutsumine KrMS § 388 lg-s 3 märgitud määruskaebuse läbivaatamisele peab

tagama nende isikute õiguse osaleda soovi korral kaebuse suulisel läbivaatamisel. Seda kinnitab KrMS

§ 166, mille kohaselt vahistatud või vangistust kandvale isikule edastatakse kutse kinnipidamiskoha juhi

kaudu, kes korraldab tema ilmumise kohtusse, ning samas ka asjaolu, et KrMS § 388 lg 3 teise lause kohaselt

ei takista vahistatu, tema kaitsja ega prokuröri ilmumata jäämine määruskaebuse läbivaatamist.

5. Kõnealuses asjas kutsus ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisele küll kaitsja ja prokuröri kuid

vahistatut üksnes teavitas sellest. Erinevalt kohtukutsest ei kohusta aga vahistatu teavitamine määruskaebuse

läbivaatamisest kinnipidamiskohta korraldama vahistatu ilmumist kohtusse. Seetõttu võeti A. B.-lt temale

kutse asemel pelgalt teate saatmisega määruskaebuse läbivaatamisel osalemise võimalus. Riigikohtu

kriminaalkolleegium loeb sellise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja

see toob kaasa ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määruse tühistamise.

6. Kriminaalkolleegium nõustub prokuröri väitega selle kohta, et erinevalt ringkonnakohtu poolt märgitust ei

viibinud A. B. vahi all üle kuue kuu ning ekslik on ringkonnakohtu määrusest nähtuv arusaam, nagu oleks A.

B. kandnud alates 15. detsembrist 2005. a karistust ja viibinud samaaegselt eelvangistuses.

Ringkonnakohus leidis, et kuna A. B. viibis vahi all alates 23. septembrist 2004. a, lõppes seadusega lubatud

vahi all pidamise kuuekuuline tähtaeg tema jaoks 23. märtsil 2005. a. Samas märkis ringkonnakohus, et

teises kriminaalasjas mõisteti A. B.-le karistuseks kaks aastat vangistust, millest kuulus koheselt

ärakandmisele kümme kuud ning neliteist kuud jäeti tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga, ning et

karistusest kümme kuud reaalset vangistust kandis A. B. ajavahemikus 15. detsembrist 2004. a kuni

15. oktoobrini 2005. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kohtumääruse ja -otsuse samaaegse eksisteerimise korral isiku

kinnipidamise alusena prevaleerib kohtuotsus määruse ees ning sellisel juhul tuleb kinnipidamisasutusel

asuda viivitamatult täitma kohtuotsust. Ning olukorda, mil isikult vabaduse võtmise aluseks on jõustunud ja

täitmisele pööratud kohtuotsus tema karistamise kohta vangistusega, ei saa lugeda eelvangistuseks isegi siis,

kui vangistusega karistatud isikut peetakse kinni eelvangistuse režiimil. Neid seisukohti on

kriminaalkolleegium väljendanud ka 9. juuni 2005. a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-55-05 (RT III

2005, 23, 236).

Seega kestis A. B. vahi all pidamine alates 23. septembrist 2004. a kuni teises asjas vangistuse kandmise

alguseni, s.o kuni 15. detsembrini 2004. a, millest alates oli tema vabadus võetud kohtuotsuse alusel ja alus

tema vahistamiseks ära langes.

7. Kuivõrd ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määruse tühistamine võib kaasa tuua A. B. vahistamise

Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a vahistamismääruse alusel, peatub kriminaalkolleegium järgnevalt

ka viimasel.

8. 14. oktoobril 2005. a toimunud eelistungil rahuldas Tallinna Linnakohus prokuröri taotluse A. B.

vahistamiseks.

Vahistamisel pidi kohus järgima KrMS §-s 131 sätestatud vahistamiskorda. Vahistatav tuli toimetada

kohtuniku juurde, kellel lasus kohustus teda vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks küsitleda ja

tagada talle seeläbi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 5 lõikest

3 tulenev õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a

määrus asjas nr 2-1-1-126-05, RT III 2005, 36, 351, p-d 10, 11).

Asja materjalidest nähtuvalt vaatas linnakohus prokuratuuri vahistamistaotluse läbi ilma, et A. B.-t oleks

tema vahistamist otsustava kohtuniku juurde toimetatud ja teda küsitlemata. Isiku vahistamist ilma, et talle

oleks tagatud õigus olla kohtuniku poolt ära kuulatud, loeb kriminaalkolleegium aga

kriminaalmenetlusõiguse selliseks rikkumiseks, mis toob kaasa vahistamismääruse tühistamise (vt viidatud

määruse p 12).

9. Prokurör on määruskaebuses heitnud ringkonnakohtule ette, et viimane jättis linnakohtu

vahistamismääruse tühistamisel arvestamata asjaolu, et A. B.-t oli samas kriminaalasjas eeluurimiskohtuniku

poolt juba küsitletud ning kohus oli kutsunud eelistungile vahistatava kaitsja, kes esitas vastuargumendid

vahistamise kohaldamisele.

Sellest etteheitest kumab läbi arusaam, nagu saaksid need asjaolud õigustada A. B. kohtuniku juurde

toimetamata ja küsitlemata jätmist. Taolise arusaamaga ei saa nõustuda.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 2 kohaselt kriminaalmenetluse allikaks oleva Konventsiooni art 5

lõikest 3 tuleneb nõue toimetada vahistatav viivitamatult kohtuniku ette, tagamaks tema õigust olla

kohtuniku poolt ära kuulatud. Sama põhimõte sisaldub Kriminaalmenetluse seadustikus kahtlustatava õigusi

ja vahistamiskorda reguleerivates sätetes (KrMS § 34 lg 1 p 6, § 131 lg-d 2-4). Vahistatava õigus olla

kohtuniku poolt ära kuulatud ei ole piiratud kordade arvuga ühe kriminaalasja menetluse raames. Vastupidi,

see õigus tuleb tagada iga vahistamistaotluse arutamisel ning sõltumata asjaolust, kas vahistataval on kaitsja

või kas kaitsja esitab vahistamise kohaldamisel prokuratuuri vahistamistaotlusele vastuargumente.

10. Arvestades asjaolu, et A. B. vahistamisel 14. oktoobril 2005. a rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja

vältimaks A. B.-lt võimalikku vabaduse võtmist linnakohtu 14. oktoobri 2005. a määruse alusel olukorras,

kus ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määrus on tühistatud, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ka

linnakohtu 14. oktoobri 2005. a eelistungimääruse A. B. vahistamise osas.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4, § 362 p-st 2 ja 361 p-st 6, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2005. a määruse ja Tallinna Linnakohtu

14. oktoobri 2005. a eelistungimääruse A. B. vahistamise osas. Kriminaalkolleegium märgib, et käesolevas

asjas puudub vajadus saata A. B. vahistamise küsimust uueks arutamiseks esimese astme kohtule, sest

vahistamistaotluse esitamine prokuröri poolt on võimalik ka kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus ning

KrMS § 275 kohaselt saab kohus kriminaalasja kohtulikul arutamisel oma määrusega tõkendi valida või

valitud tõkendi muuta.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher