3-2-1-155-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-155-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. jaanuar 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

L. T hagi AS-i I vastu kindlustushüvitise ja viivise, kokku 315

700 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/295/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i IF Eesti Kindlustus kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kassaator AS I (registrikood xxxxxxxx) ja vastustaja L. T

(isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

19. detsember 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2005. a otsus ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile I kassatsioonkaebuselt 5. juulil 2005. a

tasutud kassatsioonkautsjon 1086 (üks tuhat

kaheksakümmend kuus) krooni ja 12. juulil 2005. a tasutud

10 (kümme) krooni ja 90 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. T ja AS S (AS I õiguseellane) sõlmisid 13. oktoobril 2001. a kodukindlustuse lepingu

(kindlustusperiood 14. oktoobrist 2001. a kuni 13. oktoobrini 2002. a), mille kohaselt hageja

kindlustas talle Valgamaal Puka alevikus kuuluva elumaja. Kindlustusväärtuseks oli 236 000 krooni,

kindlustussummaks 118 000 krooni ning kindlustusvõtja omavastutuse määraks 1000 krooni.

Kindlustatud riskideks olid tulekahju ja loodusõnnetus. Lisaks kindlustas L. T 7. novembril 2001. a

sõlmitud varakindlustuslepinguga kostja juures oma koduse vara. Varakindlustuslepingu järgi oli

kindlustussummaks 171 000 krooni, kindlustusvõtja omavastutusmääraks 1000 krooni ning

kindlustusriskiks oli tulekahju. Varakindlustuslepingu kindlustusperiood oli 13. novembrist 2001. a

kuni 12. novembrini 2002. a.

2. 10. juuli 2002. a öösel toimus tulekahju, milles hävis hagejale kuuluv kostja juures kindlustatud

elumaja koos selles olnud kostja juures kindlustatud varaga. Kostja keeldus hävinud elumaja ja

koduse vara eest kindlustushüvitist välja maksmast kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste,

vorm ÜU 991 (edaspidi ÜU 991) ja kodukindlustuse üldtingimuste, vorm THHV 992 (edaspidi

THHV 992) p 12.2 alusel. Kostja väitis, et hageja rikkus THHV 992 p-s 13.15.4 ja THHV 992 p-

s 13.15.9 sätestatud ohutusnõudeid ja need rikkumised põhjustasid hagejale kahju.

3. Hageja palus 20. detsembril 2002. a esitatud ja 13. oktoobril 2003. a täpsustatud hagiavalduses

kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 287 000 krooni ja viivise 28 700 krooni. Hageja nõue koosnes

117 000 krooni suurusest kindlustushüvitisest hävinud elumaja eest ja 170 000 krooni suurusest

kindlustushüvitisest hävinud koduse vara eest. Viivise suurus tuleneb ÜU 991 p-st 5.5.4, mille

kohaselt maksab kindlustusandja, juhul kui kahju hüvitamine hilineb kindlustusandja süül,

kindlustusvõtjale viivist 0,2% päevas väljamaksmisega viivitatud summast iga viivitatud nädala eest,

kuid mitte rohkem kui 10% väljamakstavast summast.

Kindlustushüvitise väljamaksmata jätmine THHV 992 p 12.2, p 13.15.4 ja p 13.15.9 alusel ning

põhjusel, nagu oleks hageja eksinud ohutusnõuete vastu, ei ole põhjendatud. Kostja võttis hagejaga

elamu kindlustuslepingu sõlmimisel arvesse kõige madalamat tulekindlustuse astet, aktsepteerides

sellega kaasneda võivaid riske ning suurendas seetõttu kindlustusmakse tariife. Hagejal oli kaks

elukohta: korter Valgas ja maja Pukas. Pukas asuvas majas viibis hageja 8. juulil 2002. a. Kostja

väide, et tulekahju põhjuseks oli sisselülitatud elektripliit, on oletuslik.

4. Kostja on hagejale väitnud, et juhul kui ta peab hagejale kindlustushüvitise välja maksma, tuleb

seda teha vaid hageja maja turuväärtuse ulatuses enne tulekahju, mis AS-i P 2. augusti 2002. a

eksperdiarvamuse kohaselt on 60 000 krooni. Hageja ei nõustu selle väitega ja tugineb THHV 992 p-

le 6.2.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks kindlustusobjektil

kindlustusjuhtumi eelsesse seisundisse viimiseks vajaminev rahasumma, mitte aga hävinenud vara

turuväärtus. Koduse vara, mille väärtuse hindas kostja töötaja, kindlustas hageja kogumina. VÕS

§ 476 lg 2 kohaselt hõlmab asjade kogumi kindlustamisel kindlustus kogu kogumit. Seega ei tulnud

välja selgitada ja tõendada, kas kindlustusjuhtumiga on kaetud mingi konkreetne asi või mitte.

Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et kodune vara tuleks THHV 992 p 9.1 ja p 10.2 kohaselt hüvitada

vaid taassoetamisväärtuse ehk turuväärtuse ulatuses, mis kahjukäsitleja Argo Karo hinnangul võiks

olla kuni 29 560 krooni. Kuna kindlustuslepingu järgi oli koduse vara kindlustussummaks 171 000

krooni, tuleb kindlustushüvitis koduse vara hävimisel välja maksta just selles ulatuses.

5. Kostja ei tunnistanud hagi. Tulekahju hageja majas sai alguse lühisest elektrisüsteemis, mille võis

põhjustada sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Tulenevalt THHV 992

p-st 12.2 on kostjal kui kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise väljamaksmist vähendada või kahju

hüvitamisest keelduda, kui THHV 992 p-s 12.1 nimetatud kohustatud isik on rikkunud THHV 992 p-

s 13 sätestatud ohutusnõudeid. Hageja rikkus THHV 992 p 13.15.4 (kindlustuskohas on keelatud jätta

järelevalveta sisselülitatud automaatjuhtimiseta mittestatsionaarset elektriseadet) ja 13.15.9

(kindlustuskohas on keelatud kasutada mittekorras või vigastatud isolatsiooniga elektrijuhtmeid- ja

seadmeid). See, et tulekahju põhjustasid eespool nimetatud asjaolud, on tõendatud Valgamaa

Päästeteenistuse 15. augusti 2002. a kriminaalasja lõpetamise määrusega ning hageja seletustega.

Hageja ei elanud kindlustatud majas.

Tulekahjus hävinud koduse vara kogust ja väärtust ei ole hageja tõendanud. VÕS § 477 kohaselt ei

ole kindlustusandja kohustatud hüvitama rohkem, kui oli kahju tegelik suurus, seda isegi siis, kui

kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. THHV 992

p 10.8 kohaselt ei pea kindlustusandja hüvitama eraldi nimekirjas deklareeritud esemete maksumust,

kui nende olemasolu kindlustusjuhtumi saabumise ajal ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse,

esemete jäänuste ega dokumentidega. THHV 992 p 10.9 kohaselt võib kindlustusandja vähendada

kindlustushüvitist või keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest ka koduse vara puhul, kui

kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi toimumise ajal ei täitnud kõiki kindlustuslepinguga pandud

kohustusi, sh ohutusnõudeid.

Ka siis, kui hagejale tuleks kindlustushüvitis välja maksta, oleks tal THHV 992 p 6.4.3 järgi õigus

saada kindlustushüvitist elumaja hävimise eest summas 60 000 krooni, mis oli hageja elamu

turuväärtus 2002. a juulikuu seisuga AS-i P eksperdiarvamuse kohaselt, ning ülejäänud hüvitise osa

tuleks välja maksta kahe aasta jooksul vastavalt tegelikele elamu taastamiskuludele. Seega ei ole

kindlustushüvitis summas, mis ületab 60 000 krooni, käesoleval ajal sissenõutav ning tulenevalt

sellest on ka viivisenõue põhjendamatu. Ka koduse vara eest tuleks hüvitis välja maksta THHV 992

p 10.8 alusel summas 29 560 krooni, sest enamiku hageja nimetatud esemete tulekahjus hävimine ei

ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, esemete jäänuste või dokumentidega.

6. Tallinna Linnakohus jättis 16. novembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata. Kostjal kui

kindlustusandjal ei tekkinud hageja kui kindlustusvõtja ees VÕS § 476 lg-s 1 sätestatud alusel kahju

hüvitamise kohustust THHV p 12.2 alusel ning põhjusel, et hageja rikkus talle kindlustuslepingutega

pandud THHV 992 p-des 13.15.4 ja 13.15.9 sätestatud kohustusi täita tuleohutusnõudeid. Nimetatud

THHV 992 punktid keelavad jätta kindlustuskohas järelevalveta sisselülitatud automaatjuhtimiseta

mittestatsionaarseid elektriseadmeid ning kasutada mittekorras või vigastatud isolatsiooniga

elektrijuhtmeid ja -seadmeid ning ajutist elektrijuhtmestikku.

Hageja seletustega on tõendatud asjaolu, et ta võis 8. juulil 2002. a kindlustuskohas elektripliidi

vooluvõrku sisselülitatuks jätta ning et ta kasutas kindlustatud elamus mittekorras ja vigastatud

isolatsiooniga elektriseadmeid. Asjaolu, et hageja elamus olid elektrijuhtmestik ja -seadmed korrast

ära, on tõendatud fotodega ning tunnistajate ütlustega. Kohtuistungil üle kuulatud Valgamaa

Päästeteenistuse uurija, kes viibis kindlustuskohas ning koostas kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse, kinnitas kohtuistungil, et tulekahju sai 99 protsendilise tõenäosusega alguse elektrilühisest.

Ainuüksi see, et hageja ei elanud iga päev kindlustatud elamus, ei saanud olla kindlustushüvitise

väljamaksmisest keeldumise aluseks, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 2 kohaselt

võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Kindlustusvõtja kahes kohas elamine suurendas

kindlustusjuhtumi saabumise riski, kuna igapäevane kindlustuskohas elamine oleks võinud välistada

kindlustusjuhtumi saabumise.

Kuna hagi jäi rahuldamata sellepärast, et hageja rikkus ohutusnõudeid, ei pidanud linnakohus

vajalikuks analüüsida poolte seisukohti ja esitatud tõendeid selle kohta, kui suures ulatuses oleks

kahju hüvitamine kindlustusvõtjale põhjendatud, kui kindlustushüvitis tuleks välja mõista. Kuna nõue

kindlustushüvitise saamiseks jääb rahuldamata, puudub alus ka viivisenõude rahuldamiseks.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ning muuta kohtukulude jaotust. Hageja ei rikkunud kindlustuslepingust

tulenevaid tuleohutusnõudeid. Tuvastatud ei ole, et lühis sai alguse elektripliidist või elektripliit oleks

olnud sisse lülitatud. Kostja oli elamu kindlustamisel teadlik selle vanusest ja olukorrast ning seda

aktsepteerinud, suurendades kindlustusmakseid riskikoefitsiendi võrra.

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kriminaalmenetluses tuvastati, et tulekahju sai alguse

lühisest elektrisüsteemis, lühise võis põhjustada sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud

elektrisüsteem. Hageja väide, et ta elas alaliselt kindlustuskohas, ei ole õige. Linnakohus kohaldas

õigesti VÕS § 476 lg-t 1, mille kohaselt on kindlustusandja hüvitamiskohustuse alus ja ulatus

sätestatud kindlustuslepingus. Kindlustuslepingu puhul on ootuspärane, et teatud asjaoludel tekkinud

kahju ei hüvitata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. juuni 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja rahuldas hagi

osaliselt. Ringkonnakohus tugines VÕS § 476 lg-le 1 ja pidas õiglaseks kostjalt kui kindlustusandjalt

välja mõista hüvitise 50% ulatuses. Vastavalt sellele rahuldas ringkonnakohus ka hageja nõude viivise

saamiseks. Viivise arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kokku 157 850 krooni.

10. Hageja ja kostja sõlmitud kodukindlustuse lepingu ja koduse vara kindlustuse lepingu kohaselt

olid hageja elamu ja selles asuv vara tulekahju vastu kindlustatud. Kostja tugines kahju hüvitamisest

keeldumisel THHV 992 p-le 12.2, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist

vähendada või kahju hüvitamisest keelduda, kui kohustatud isik ei ole ohutusnõudeid täitnud ja

mittetäitmise tõttu on tekkinud kahju või kahju suurenemine. Ringkonnakohus ei nõustunud

linnakohtu seisukohaga, et kostjal ei tekkinud hageja ees kohustust hüvitada kindlustusjuhtumist

tulenev kahju.

Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli hagejale kuuluvas elumajas elektrisüsteem halvas seisukorras,

kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et tulekahju põhjustas vooluvõrku unustatud elektripliit või

katkised elektrijuhtmed. Valgamaa Päästeteenistuse 15. augusti 2002. a kriminaalmenetluse

lõpetamise määruses märgitakse, et tulekahju sai alguse elektrisüsteemi lühisest, mille põhjuseks võis

olla sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Lühise põhjust üheselt ei

tuvastatud. Tegemist on oletusliku järeldusega, mis ei tugine faktilistele asjaoludele. Tõendeid selle

kohta, et tulekahju tekkis vooluvõrku jäetud elektripliidist, kohtule ei esitatud. See, et hageja oli

pärast õnnetusjuhtumit antud seletustes püüdnud tulekahjule põhjust leida, püstitades mitmeid oletusi,

ei anna alust järeldada, et hageja seletustes esitatud asjaolud on tuvastatud. Ka tunnistajana kohtus üle

kuulatud varakahjude käsitleja A. Karo väitis, et hageja oli pärast tulekahju segase, laialivalguva ning

teemast kõrvalekalduva jutuga, jättes mulje, et ta ei orienteeru oma varalises kaotuses objektiivselt.

Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks oleva hoone iseloomustuse kohaselt oli vaidlusaluse elumaja

ehitusaastaks 1920 ning selle elektrisüsteemi ei ole viimase 15 aasta jooksul renoveeritud. Hageja oli

kostja pikaajaline lepingupartner, mistõttu hoone, sh selle elektrisüsteemi seisukord pidi olema

kostjale teada. See, et kindlustatud elumaja elektrijuhtmestik oli halvas seisukorras ega vastanud

ilmselt kaasaegsetele ohutusnõuetele, võis anda alust kindlustushüvitise vähendamisele, kuid mitte

selle maksmisest keeldumisele.

TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.

Kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine

võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane. Kostja käitunuks kooskõlas hea usu

põhimõttega, kui ta oleks hüvitanud hagejale kahju 50% ulatuses.

11. THHV 992 p 6.2 sätestab kahjusumma suuruse määramise põhimõtted. THHV 992 p 6.2.1

kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks kindlustusobjekti kindlustusjuhtumi

eelse seisundiga sarnasesse seisundisse viimiseks vajaminev rahasumma. Eksperdiarvamuses anti

hinnang kindlustatud maja turuväärtuse kohta, millest ei saa lähtuda kahju tegeliku suuruse

kindlaksmääramisel.

Hageja kindlustas kostja juures koduse vara, s.o asjade kogumi, kindlustussummaga 171 000 krooni.

Kindlustuspoliisist nähtuvalt hindas koduse vara väärtust kostja esindaja. VÕS § 476 lg 2 kohaselt

hõlmab asjade kogumi kindlustamise korral kindlustus kõiki asju, mis kindlustusjuhtumi toimumisel

moodustavad kogumi. Kohtule esitatud tõendite järgi asusid tulekahjus hävinud elumajas esemed,

mis moodustasid asjade kogumi eelnimetatud sätte mõttes. Hagejal ei ole kohustust tõendada, et tema

koostatud nimekirjades märgitud esemed on tulekahjus hävinud. THHV 992 p-st 10.8 tulenev

esemete olemasolu tõendatus kui esemete maksumuse hüvitamise eeldus käsitleb vaid eraldi

nimekirjas deklareeritud esemete maksumust.

Kindlustuslepingu järgi oli hageja koduse vara kindlustussummaks 171 000 krooni. THHV 992

p 10.4 kohaselt lähtutakse vara hävimisel kahjusumma suuruse kindlaksmääramisel

kindlustusväärtusest. Seega, kuni pole tõendatud vastupidist, tuleb lähtuda eeldusest, et kahju suurus

on võrdne kindlustusväärtusega. Kostja väidet hageja vara tõenäolise turuhinna kohta ei ole seetõttu

võimalik arvestada. Kahjusumma suuruse kindlaksmääramisel on aluseks kokkuleppeline

kindlustusväärtus, mille pooled on eelnevalt kindlas summas kokku leppinud (VÕS § 480 lg 1).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei vaidlusta kohtuotsust osas, mille kohaselt

ta peab maksma hagejale kindlustushüvitist 50% ulatuses. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse

väljamõistetud summade suuruse osas, sest ringkonnakohtu otsusega arvestatud kindlustushüvitis

ületab oluliselt hageja tegelikku kahju. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus VÕS §-s 477 sätestatud

põhimõttega.

Ringkonnakohus mõistis välja 50% kindlustussummast, kuid jättis Tähelepanuta, et nii

võlaõigusseaduse kui kindlustuslepingu järgi hüvitatakse mitte kindlustussumma, vaid hageja tegelik

kahju. VÕS § 477 sätestab, et kindlustusandja ei ole kohustatud hüvitama kindlustusvõtjale rohkem,

kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal

kindlustusväärtusest suurem.

Ringkonnakohus ei tuvastanud kahju suurust. AS-i Pindi Kinnisvara eksperdiarvamuse kohaselt oli

kindlustatud elamu turuväärtus 2002. aasta juulis 60 000 krooni. Elamu kindlustuslepingus sätestatud

omavastutuse (1000 krooni) mahaarvamise järel ei ole 59 000 kroonist suurem kindlustushüvitise

nõue sissenõutav. Kostja peab tasuma 50% elamu kindlustushüvitisest, s.o 29 500 krooni.

13. Kindlustushüvitis koduse vara eest on samuti piiratud vara turuhinnaga. Ringkonnakohus on

jätnud tähelepanuta, et koduse vara kindlustuspoliisil ei ole hageja ning kostja kokkuleppelise

kindlustusväärtuse summat määranud. Poliisil on märgitud üksnes kindlustussumma.

Kindlustussumma ei ole identne kindlustusväärtusega. Koduse vara kindlustuslepingu sisu on

ringkonnakohus tõlgendanud vastuolus VÕS §-ga 29.

Hageja koduse vara tegelik kahjusumma on A. Karo koostatud kahjuarvestuses toodud hageja koduse

vara tõenäoline turuhind 29 560 krooni. Koduse vara kindlustuslepingus sätestatud omavastutuse

1000 krooni mahaarvamise järel on kindlustushüvitise arvestuslik summa 28 560 krooni, millest 50%

on 14 280 krooni.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et hävinud vara moodustas koduse vara kogumi

VÕS § 476 lg 2 mõistes.

14. Hageja vaidleb kassatsioonkaebuse vastu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

16. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus lähtuda hagejale

kindlustushüvitise arvestamisel kindlustatud elumaja turuhinnast selle hävimise ajal ning kas

ringkonnakohus võttis õigesti kindlustatud koduse vara eest hüvitise arvestamisel aluseks

kindlustuspoliisil märgitud summa 171 000 krooni.

17. Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, hinnates

tõendeid teisiti kui esimese astme kohus. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 330 lg 4 sätestas, et ringkonnakohus peab otsuse põhjendavas osas märkima

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.

Ringkonnakohus rikkus viimati nimetatud sätet sellega, et ei ole oma otsuse põhjendavas osas

selgitanud, mil viisil ta jõudis väljamõistetava hüvitise suuruseni (157 850 krooni). Lisaks sellele

rikkumisele ei ole ringkonnakohus põhjendanud, mis alusel ta luges varakindlustuslepingu kohta

antud kindlustuspoliisil märgitud kindlustussummat 171 000 kr kindlustusväärtuseks.

Kassaator märgib õigesti, et kindlussumma ja kindlustusväärtus on erinevad mõisted. Vastavalt VÕS

§ 426 lg-le 1 on kindlustussumma maksimaalseks kindlustusandja poolt välja makstavaks summaks.

Kindlustusväärtus on vastavalt VÕS § 479 lg-le 1 kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi

toimumise ajal. Juhul kui kindlustusväärtus on kindlustussumast suurem, on tegemist

alakindlustusega ning sellisel juhul vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma

suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal (vt VÕS § 482).

18. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kõiki kostja vastuväiteid.

Ringkonnakohus on oma otsust hageja elamu eest kindlustushüvitise väljamõistmisel põhjendanud

THHV 992 p-ga 6.2.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks

kindlustusobjekti kindlustusjuhtumi eelse seisundiga sarnasesse seisundisse viimiseks vajaminev

rahasumma. Ta on aga jätnud Tähelepanuta kostja viidatud THHV 992 p 6.4.3, mille kohaselt:

1) hüvitatakse kahjukindlustusjuhtumi korral kindlustatule kindlustushüvitis kindlustusobjekti

jääkväärtuse ulatuses (või turuvääruseni vahetult enne kindlustusjuhtumi toimumist, kui see on

väiksem kindlustusobjekti jääkväärtusest); 2) kindlustushüvitis kindlustusobjekti jääkväärtust või

turuväärtust ületavas osas hüvitatakse vastavalt tegelikele taastamiskuludele, mis on tehtud kahe aasta

kestel, arvates jääkväärtusele või turuväärtusele vastava hüvitiseosa väljamaksmisest.

19. VÕS § 479 lg 3 sätestab ehitise kindlustusväärtuse mõiste. Selleks on tavaline kohalik

ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni

väljendav mõistlik summa. VÕS § 480 lg 1 kohaselt võib kindlustusväärtuse kokkuleppel määrata

eelnevalt kindla summana. Sama paragrahvi 4. lõike alusel võivad lepingupooled ehitise

kindlustamisel ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida kindlustatud ehitise taastamise

maksumuse. Kuna tulenevalt VÕS §-st 427 ei ole VÕS § 479 lg 3, VÕS § 480 lg-d 1 ja 4

imperatiivsed, siis võiks THHV 992 p 6.4.3 kui seaduses sätestatust erinevat poolte kokkulepet

iseenesest kohaldada ka ehitise kindlustamise korral.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus siiski hindama, kas THHV 992 p 6.4.3 on käesolevas

asjas kohaldatav või tuleb hageja elamu kindlustamisel kindlustusväärtuse osas kokkuleppe sõlmimist

tõlgendada THHV 992 p 6.4.3 kui kindlustuslepingu tüüptingimuse osas teistsuguse kokkuleppe

sõlmimisena. Juhul kui pooled ei ole THHV 992 p 6.4.3 kohta kokku leppinud teisiti, tuleb seda

punkti tõlgendada ja selle kehtivuse üle otsustada tüüptingimuste kohta sätestatu alusel (VÕS §-d 35-

42), arvestades muuhulgas elamu kui ehitise kindlustamise olemuslikke erisusi.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tulenevalt VÕS § 476 lg-st 1 peab kahjukindlustuse puhul

kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule

kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Juhul kui ehitis on TsÜS § 54 kohaselt kinnisasja oluliseks

osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui

kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise

taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud

(VÕS § 132 lg 3).

20. Ringkonnakohus on tõlgendanud ebaõigesti VÕS § 476 lg-t 2, leides, et asjade kogumi

kindlustamise korral ei pea kindlustusvõtja tõendama tema väidetavalt hävinenud esemete koosseisu

ja väärtust. VÕS § 476 lg 2 mõtteks on võimaldada kindlustuskaitset varakogumi eest selliselt, et

kindlustuslepingus ei lepita varakogumisse kuuluvate asjade loetelus kokku. Kindlustusandja võtab

endale VÕS § 476 lg 2 alusel kohustuse maksta hüvitist kõikide varakogumisse kuulunud asjade eest

ka siis, kui varakogum on näiteks suurem võrreldes kindlustuslepingu sõlmimise ajaga.

21. Kassaator on õigesti väitnud, et asjas tuleb kohaldada VÕS § 477. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

hinnata, kui suur oli hageja kahju nii elamu kui muu vara osas. Nagu eespool öeldud (vt p 17), on

kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustussuma üksnes kindlustushüvitise maksimaalseks

suuruseks.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu