3-2-1-144-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-144-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i Hert Transport hagi AS-i Inges Kindlustus vastu 26 129

krooni 55 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/317/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Hert Transport kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2005. a

Istungil osalenud isikud

AS-i Inges Kindlustus esindaja vandeadvokaat Marko Aavik

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2005. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Hert Transport esitas Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Inges Kindlustus vastu 64 442 krooni 98

sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sai 27. augustil 2002. a autotreilerilt autode mahalaadimisel

vigastada AS-ile Kommest Auto kuuluv sõiduauto Peugeot 307. Autode vedajaks oli AS Hert

Transport ja ekspedeerijaks OÜ Corpotrans. Hageja tasus 30. detsembril 2002. a temalt nõutud

kahjuhüvitise 60 550 krooni. Hageja on sõlminud kostjaga kindlustuslepingu, mille alusel on

kindlustatud hageja vastutus vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonile

(CMR). Konventsioonist tulenevalt tekkis hagejal vedajana vastutus, seega on tegemist

kindlustusjuhtumiga. Kostja keeldus hageja nõuet rahuldamast. Hagiavalduse täpsustuses märkis

hageja nõude suuruseks 56 129 krooni 55 senti. Kostja tasus 30. jaanuaril 2004 hagejale 30 000

krooni. Seisuga 13. mai 2004. a on hageja nõue kostja vastu 26 129 krooni 55 senti, sealhulgas

hüvitis 17 235 krooni 60 senti ja viivis 8893 krooni 95 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kahjujuhtumi põhjustas kindlustusvõtja töötaja, kes rikkus

veotingimusi raske ettevaatamatuse tõttu. Kindlustusvõtja autojuhi seletuskirjast selgub, et olles

eemaldanud järelhaagisel asunud sõiduauto Peugeot 307 koormarihmad, veeres sõiduk üle

tõkiskingade treileri järelhaagiselt maha ning sai kahjustada. Sõiduki iseeneslik veeremine pärast

koormarihmade eemaldamist sai toimuda vaid vedaja töötaja poolse ohutusnõuete ning eeskirjade

raske rikkumise tulemusena. Rahvusvahelisi autovedusid teostaval professionaalsel autojuhil on suur

hoolsuskohustus. Autojuht oleks pidanud veenduma, et käsipidur on peal ning et tõkiskingad

iseenesliku liikumise välistavad või et käsipidur ei ole pika veo käigus järele andnud või kahjustatud.

Autojuht ei teinud minimaalselt tarvilikku oma töökohustuste täitmisel, seega on tegemist

töötajapoolse käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisega ning see tegu vastab Inges

Kindlustus AS-i autovedajate ja ekspediitorite vastutuse kindlustamise üldtingimuste (edaspidi

üldtingimused) § 3 punktile 4, mis annab aluse kindlustusandjale kahju hüvitamisest keeldumiseks.

Ekslik on hageja väide, et kindlustusandja võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 1 kohaselt kahju

hüvitamisest keelduda vaid juhul, kui vedaja on kahju tekitanud tahtlikult. Sel juhul poleks

kindlustusandjal võimalik analoogse juhtumi puhul keelduda kahju hüvitamisest ka juhul, kui vedaja

autojuht oleks vedamise ajal olnud raskes joobes. VÕS § 452 lõikes 1 sätestatud keeld ei ole

kehtestatud kindlustusvõtja kaitseks, vaid kindlustusandja kaitseks. Viidatud säte pole imperatiivne.

Ka VÕS § 513, mis on vastutuskindlustuse erinorm, ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt

kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest kindlustusvõtja raske ettevaatamatuse korral.

Kostja vaidlustas ka hüvitise suuruse arvutamise metoodika ja viivise suuruse.

3. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Poolte sõlmitud kindlustuslepinguga on kindlustatud

hageja varalised huvid kaupade rahvusvaheliste vedude tegemisel CMR-i alusel. Lepingu

!kindlustusvastutusest vabanemise" alalõigu punkti 3 ja üldtingimuste § 3 punkti 4 kohaselt ei teki

kostjal kindlustusvastutust, kui kahju põhjuseks on kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatus.

27. augustil 2002 toimus juhtum, kus hageja (vedaja) autojuht laadis maha sõiduautosid autotreilerilt

ja üks AS-ile Kommest Auto kuulunud auto sai vigastada. Hageja hüvitas tekkinud kahju 60 550

krooni. Hageja leiab, et kindlustuslepingu sätted, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb vastutusest

kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatuse tõttu põhjustatud kahju hüvitamisest, on vastuolus VÕS

§ 452 lõikega 1. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Selle sätte mõtte kohaselt on tühine kokkulepe,

mille järgi kindlustusandja kohustub hüvitama kahju neil juhtudel, mil kindlustusvõtja on

põhjustanud kahjujuhtumi tahtlikult. Selline kokkulepe on tühine tulenevalt vajadusest kaitsta

kindlustuse olemust. VÕS § 452 lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb

kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske ettevaatamatuse tõttu.

Pooltevaheline kindlustusleping ja üldtingimused kindlustusvastutusest vabanemise osas ei ole

vastuolus VÕS § 452 lõikega 1 ega §-ga 513. Kohus toetab kostja seisukohta, et VÕS § 513 eesmärk

on kaitsta kindlustusandjat ning sellest tulenevalt ei ole sellest sättest kindlustusandja kasuks

kõrvalekalduv kokkulepe keelatud. Hageja töötaja ei rakendanud auto mahalaadimisel vajalikke

ohutusmeetmeid. Kahjujuhtumi põhjuseks oli hageja töötaja raske ettevaatamatus ning seetõttu ei

tekkinud kostjal kindlustusvastutust. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis ta ei hinnanud kahju

suurust ja viivise arvestamise õigsust.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. juuni 2005. a otsusega linnakohtu otsuse lõppjärelduse

muutmata, kuid täpsustas otsuse motiive. Kohtuotsuse põhjenduste järgi on hageja ebaõigesti leidnud,

et kindlustusandja ei saa keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest VÕS § 452 lg 1 kohaselt. Selle

normi järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või

soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult; sellest kõrvalekalduv kokkulepe

on tühine. Selle sätte eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja

tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust

kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Ka VÕS

§ 513, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas

tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku

eest vastutab, ei keela lepingupooli muude süüvormide korral kohustuse täitmisest vabanemises

kokku leppimast. Võlaõigusseaduse § 513 ei ole VÕS § 427 lõikes 1 nimetatud sätete loetelus, milles

sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Linnakohus tuvastas, et kahju kolmanda isiku omandile tekkis hageja tegevuse tulemusena. VÕS

§ 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi

rikkumisega. Seega piisab hageja tegevuse õigusvastasuseks, et tema tegevuse tulemusena tekkis

kahju kolmanda isiku omandile.

Hageja autojuht tegutses kutsetegevuse raames ja laadis üksi veokilt (kaldpinnalt) maha uusi hinnalisi

sõidukeid. Autojuht pidi tegema kõik võimaliku, et välistada sõiduki tahtmatut liikuma hakkamist.

Selleks pidi autojuht veenduma, et käsipidur on peal, see ei ole pika veo käigus järele andnud või

kahjustunud, rool on lukustatud ning tõkiskingad välistavad auto iseenesliku liikumise. Asjaolu, et

neid nõudeid oleks tulnud mahalaadimisel järgida, ei ole hageja vaidlustanud. Hageja väitel tema

autojuht neid nõudeid ka järgis. Hageja leidis, et kostja ei ole osutanud hageja töötaja teole, millest

saaks järeldada tema rasket ettevaatamatust. See ei ole õige. Vastuses hagile märkis kostja, et hageja

autojuht ei rakendanud mahalaadimisel vajalikke ohutusabinõusid ega taganud auto

kinnitusrihmadest vabastamisel tõkiskingade olemasolu, käsipiduri kohast rakendamist ja rataste

fikseeritud nurga all rooli lukustamist. Nimetatud ohutusabinõude kutsetegevuses autode

mahalaadimisel rakendamata jätmine on käsitatav raske ettevaatamatusena üldtingimuste § 3 p 4

mõttes. Kostja esitatud asjatundja arvamusest nähtub, et lukustunud rooli korral on Peugeot 307

esirattad fikseeritud nurga all, mis ei võimalda auto otsesuunalist liikumist, sealhulgas treilerilt

otsesuunalist mahaveeremist; lahtiste kinnitusrihmadega Peugeot 307, millel on käsipidur peale

tõmbamata, ei saa veereda paigalseisva autotreileri korral üle nõuetekohaselt paigaldatud

tõkiskingade; nõuetekohaselt rakendatud käsipiduri korral püsib Peugeot 307 seisva autotreileri

tõusuga platvormil sõltumata tõkiskingade olemasolust. Asjatundja arvamusest tuleneb, et auto ei

oleks saanud treilerilt maha veereda, kui kas või üks eelnimetatud ohutusabinõudest oleks olnud

nõuetekohaselt rakendatud. Põhjendamata on hageja väide, et asjatundja arvamus pole usaldusväärne,

kuna see on antud kaks aastat pärast juhtumit. Tegemist on tehniliste küsimuste kohta antud

arvamusega. Arvamuses on märgitud eeldused, millest asjatundja lähtus ning hageja ei ole väitnud,

nagu oleksid arvamuse aluseks olnud eeldused ebaõiged. Kuna tegemist on dokumentaalse tõendiga,

mitte eksperdiarvamusega, siis ei olnud vajalik arvamuse andnud isikut teadvalt valearvamuse

andmisest hoiatada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse. Kaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et VÕS

§ 452 lg 1 kaitseb kindlustusandjat. Kindlustusandja on kindlustuslepingu sõlmimisel pooleks, kes

seab teisele poolele lepingu sõlmimise tingimused. Sellises olukorras vajab kaitset kindlustusvõtja.

VÕS § 452 lg 1 kohaselt vabaneb kindlustusandja kohustuse täitmisest, kui kindlustusvõtja põhjustas

kindlustusjuhtumi tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Hageja arvates ei võimalda

võlaõigusseadus hooletuse ja raske hooletuse korral kahju hüvitamisest kõrvale kalduda.

Vastutuskindlustuse regulatsioon on erisätteks üldregulatsiooni § 452 suhtes. VÕS § 513 alusel võib

kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest ainult kindlustusvõtja tahtliku ja õigusvastase tegevuse

korral ning see säte ei hõlma hooletust ja rasket hooletust. VÕS § 513 regulatsioon kaitseb

kindlustusvõtjat.

Selleks, et isik vastutaks õigusvastaselt tekitatud kahju eest, on vajalik välja selgitada süü

obligatoorsed tingimused. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja põhjendanud, milles seisnes

kindlustusvõtja süüline tegevus, vaid on leidnud, et ei ole vajadust tuvastada, millised kindlustusvõtja

töötaja konkreetsed teod kahju tekkimisele viisid. Tõendamiskoormus kahju hüvitamisest

keeldumiseks on kindlustusandjal, mitte kindlustusvõtjal. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 167 lg 3 alusel peab kostja esitama tõendid, millega ta oma vastuväiteid põhjendab.

Ringkonnakohus leidis, et kostja väited asjaoludest on tõendatud asjatundja arvamusega. Hageja selle

seisukohaga ei nõustu, sest see koostati sündmuse toimumisest 2 aastat hiljem ja juhtunud sündmuse

asjaolusid ei tea arvamuse koostaja ega kostja.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige.

8. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja varem esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

10. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et vaidlusaluse vastutuskindlustuslepingu poolte vahel

sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kahju

põhjustas kindlustusvõtja töötaja raske ettevaatamatus, on vastuolus VÕS § 452 lg-ga 1. Hageja

arvates ei võimalda võlaõigusseadus hooletuse ja raske hooletuse korral kahju hüvitamisest kõrvale

kalduda. Veel väidab hageja, et VÕS § 513 kohaselt võib vastutuskindlustuslepingu kindlustusandja

keelduda hüvitise maksmisest ainult juhul, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt

sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Kindlustusvõtja raske

hooletuse korral ei saa aga kindlustusandja hüvitise maksmisest keelduda ja selline

vastutuskindlustuslepingu poolte kokkulepe on tühine. Kolleegium nende kassatsioonkaebuse

väidetega ei soostu.

11. VÕS § 452 lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja,

kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Kohtud on õigesti leidnud, et VÕS § 452 lg 1 ei keela kokkuleppeid, mille kohaselt kindlustusandja

vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, kui kindlustusvõtja on põhjustanud kahju raske hooletuse

tõttu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada

kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi

korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest

keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et

selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis

panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja,

kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja

kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2.

12. Vastutuskindlustust reguleerib võlaõigusseaduse 24. peatüki (kahjukindlustus) 3. jagu. Selle jao

paragrahvis 513 on seadusandja pidanud vajalikuks reguleerida kindlustusandja vabanemist täitmise

kohustusest vastutuskindlustuse korral. Nimetatud sätte kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise

kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest

tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku eest vastutab. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse

väitega, et VÕS § 513 on erisätteks VÕS § 452 lg 1 suhtes. Kolleegium ei nõustu aga

kassatsioonkaebuse väitega, et VÕS §-st 513 tuleneb vastutuskindlustuslepingu poolte kokkuleppe

tühisus, mille järgi kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja põhjustas raske hooletuse tõttu sündmuse toimumise, mille tõttu kindlustusvõtja

kahjustatud isiku ees vastutab. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 513 on kehtestatud

vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks ning see ei keela pooli leppimast kokku nõnda, et

kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud

sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu järeldus kahjujuhtumi põhjustamisest hageja töötaja raske

ettevaatamatuse tõttu on otsuses seaduse nõuete kohaselt põhjendatud. Kohtuotsusest nähtuvalt on

kohus rasket ettevaatamatust mõistnud samamoodi, kui on määratletud raske hooletus VÕS § 104 lg-

s 4. Tõendite hindamisel pole apellatsioonikohus protsessiõiguse norme rikkunud. TsMS § 353 lg 3

kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ja Riigikohtu otsus peab

põhinema alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Seega jätab kolleegium arvestamata

kassatsioonkaebuse väited, mis puudutavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Samas märgib

kolleegium, et ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud ka seda, milline hageja autojuhi tegevus

ja miks on kohtu hinnangul käsitatav raske ettevaatamatusena.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik