3-1-1-121-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-121-05

Otsuse kuupäev

9. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi G. R. süüdistuses KarS § 25 lg 2 ja § 294 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2005. a otsus nr 2-1/392/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G. R. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. november 2005. a

Istungil osalenud isikud

Põhja ringkonnaprokurör Kristel Eliste ja G. R. kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2005. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. R. tunnistati Tallinna Linnakohtu 5. aprilli 2005. a otsusega süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ning teda

karistati vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti karistus kolme-aastase

katseajaga täitmisele pööramata. KarS § 49 alusel võeti G. R.-lt kolmeks aastaks õigus töötada

politseiametnikuna.

G. R. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna isikuvastaste

kuritegude talituse politseivaneminspektorina, s.o ametiisikuna KarS § 288 mõistes, võttis 10. märtsil 2004. a

M. L.-lt ametisaladuse avaldamise eest altkäemaksu. M. L. soovis vastutasu eest saada politsei

infosüsteemist "Kairi" pärinevat jälitusteavet I. B.-i kohta. Kuna selline teave on Politseipeadirektori 4. mai

2001. a käskkirja nr 87 p. 6.9 kohaselt ametisaladus, siis rikkus G. R. teabe edastamisega M. L.-le

Politseipeadirektori 23. jaanuari 2002. a käskkirja nr 10 punkti 9 ja 2. juuni 2003. a käskkirja nr 123 punkti

5. 2. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G. R.-i kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes taotles oma

kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant leidis, et linnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kui

võimaldas M. L.-l kuriteo matkijana osaleda jälitustoimingus. Kaitsja märkis, et kuna kohtu poolt karistatud

M. L. oli kuriteoteate esitamise ja kuriteo matkimise ajal tagaotsitav, on tema ütluste usaldusväärsus

kaheldav. Apellant osutas sellele, et Politseiameti peadirektori 7. märtsi 1997. a käskkirja nr 9 punkti 13

kohaselt ei või salajasele koostööle kaasata kuriteo toime pannud isikuid, kellele pole seaduses ettenähtud

korras süüditust esitatud või kelle suhtes pole jõustunud kohtuotsust. Kuna M. L. kaasamisel rikuti sellest

käskkirjast tulenevat keeldu, siis oli tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega kogutud teabega ja seetõttu

kõlbmatu tõendiga.

Kaitsja arvates rikkus kohus ka süütuse presumptsiooni. Nimelt leidis kaitsja, et M. L. sisututes ütlustes

sisalduvad ebatäpsused ja vastuolud tekitavad tema ütluste hindamisel selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mida

oleks tulnud tõlgendada G. R.-i kasuks. Kohtuotsuses pole kummutatud G. R.-i väidet, et ta sai M. L.-lt raha

edastamiseks A. Õ.-le. Kaitsja avaldas kahtlust, et M. L. "ostis" G. R.-it süüstava info edastamisega ennast

kuriteokahtlusest vabaks. Kuna kogu asjas sisalduv ja kohtu poolt usaldusväärseks loetud tõendite kogum

seondub M. L. isikuga, siis puudus kaitsja arvates tegelikult igasugune usaldusväärne teave, mille pinnalt

saaks süüdimõistvat kohtuotsust teha.

Kaitsja leidis, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, sest kohus jättis rahuldamata tema taotluse nõuda välja

tema arvates oluline teave, mis puudutab M. L. registreerimist politseiinformaatoriks. Selle taotluse

rahuldamata jätmisega rikkus kohus kaitsja arvates kriminaalmenetluse võistlevuse printsiipi, mis on kaitsja

hinnangul kriminaalmenetluse õiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kriminaalmenetluse

võistlevuse põhimõtet rikkus kohus kaitsja arvates ka sellega, et jättis Tallinna Halduskohtust välja nõudmata

haldusasja JT-21, mille raames anti luba jälitustegevuseks. Kaitsja märkis, et kuna tal puudus võimalus

tutvuda kõne all oleva haldusasja materjaliga, ei saa ta kaitsjana öelda, kas kuriteo matkimine on toimunud

vastavalt seadusele. Sellega on kaitsja arvates ära võetud süüdistatava põhiseaduslik õigus kaevata

jälitustegevuseks luba andva kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule.

3. Linnakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooniorras ka prokurör, kes taotles selle osalist tühistamist, uue

otsusega G. Ränkeli süüditunnistamist KarS § 25 lg 2 ja § 294 lg 1 järgi ning seda, et G. R.-le kohaldataks

KarS § 73 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatut ja määrataks, et mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele.

Prokurör leidis, et karistusest tuleks koheselt ära kanda kuus kuud vangistust, ülejäänud karistusest tuleks

aga süüdimõistetu kolme-aastase katseajaga tingimuslikult vabastada. Prokurör ei lugenud G. R.-i täielikku

karistuse kandmisest vabastamist põhjendatuks tema süü suuruse tõttu. Tema hinnangul pani G. R. toime

raske ametialase kuriteo, mille puhul karistusest täielikult tingimisi vabastamine ei vasta karistuse üld- ning

eripreventiivsetele eesmärkidele.

Prokurör märkis veel, et linnakohus on Riigikohtu 2. detsembri 2004. a otsusele tuginevalt põhjendatult

leidnud, et G. R.-i tegu on kvalifitseeritav altkäemaksu võtmise katsena. Kuna aga kohtuotsuse resolutiivosas

on G. R. süüdi tunnistatud lõpuleviidud altkäemaksu võtmises, on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus G. R.-i süüditunnistamises

KarS § 294 lg 1 järgi ja tunnistati ta uue otsusega süüdi KarS § 25 lg 2 ja § 294 lg 1 järgi. Mõistetud karistus

jäeti muutmata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja apellatsiooni keskse seisukohaga, et M. L.-st kui tõendi allikast

lähtuvad tõendid on kohtukõlbmatud. Kohtukolleegiumi arvates ei muutnud M. L. kui tagaotsitava staatus

tema kaasamist kriminaalmenetlusse ebaseaduslikuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb kõnealuse

küsimuse lahendamisel lähtuda Jälitustegevuse seadusest (JTS-st), mis on ametkondliku käskkirja suhtes

ülimusliku jõuga. Isiku kaasamine salajasele jälituslikule koostööle on sätestatud JTS §-s 14, kusjuures

mingeid piiranguid ei ole seadusandja selles paragrahvis ette näinud. Apellandi kahtlust, nagu oleks M. L.

seoses menetlustoimingutega käesolevas asjas vabanenud kahtlustatava staatusest ja ennast n.ö vabaks

ostnud, pidas ringkonnakohus alusetuks ja meelevaldseks. Samuti märkis ringkonnakohus, et G. R.-i väite,

nagu olnuks M. L.-lt saadud raha mõeldud üleandmiseks A. Õ.-le, on linnakohus tõenditele tuginedes

kummutanud põhjalikult.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et M. L. ütlustest nähtub selgelt, et ta vajas politseist tavainimesele

kättesaamatut teavet, mida G. R. talle andiski. M. L. kohtus G. R.-ga Tallinna reisisadama A terminaali

parkimisplatsil, kus ta sai teavet selle inimese kohta, kelle andmeid oli küsinud ja kus käis jutt ka raha

üleandmisest ning et ta võttis oma rahakotist raha ja andis G. R.-le. Ka selgitas M. L., et vestluses kasutatud

fraas "füürivärki tooma" tähendab slängis raha tooma. Linnakohus hindas M. L. ütlusi kogumis teiste

tõenditega. Seega ei pidanud ringkonnakohus asjakohaseks kaitsja väidet, nagu olnuks M. L. ütlused sisutud

ja nagu ei sisaldanuks need G. R.-le altkäemaksu andmise sõnaselget kokkulepet.

Ringkonnakohus leidis, et andmed M. L.-i politseiinformaatoriks registreerimise kohta ei seostu arutatava

kriminaalasja olustikuga ja need ei saa muuta G. R.-le esitatud süüdistust. Haldusasja nr JT-21 välja

nõudmata jätmine ei rikkunud ringkonnakohtu hinnangul süüdistatava põhiseaduslikke õigusi, sest Tallinna

Halduskohtu õiendis on selle vaidlustamise kord kirjas. Samuti on Tallinna Halduskohtu 25. veebruari

2004. a otsusega just M. L. -le antud luba salaja pealt kuulata ja audio-video salvestada M. L., G. R. ja teiste

võimalike kaasosaliste vahel toimuvat ja matkida KarS § 298 lg 1 järgset kuritegu G. R.-le JTS § 12 lg 2 p 3

ja 4 järgi.

Ringkonnakohus nõustus osaliselt prokuröri apellatsiooniga G. R.-le süüksarvatud teo kvalifitseerimise osas

ja ei nõustunud selle apellatsiooniga G. R.-i KarS § 73 sätete kohaselt karistusest vabastamata jätmise osas.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. R.-i kaitsja vandeadvokaat M. Sikut, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja G. R.-i õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et G. R.-i süüdimõistmine

rajaneb ühele ja seejuures vastuolulisele tõendiallikale. Kaitsja hinnangul on M. L.-st kui tõendi allikast

pärinevad tõendid kohtukõlbmatud seetõttu, et tema kaasamisega jälitustegevusse rikuti politsei peadirektori

vastavasisulist käskkirja, mis keelab kaasata salajasele koostööle isikuid, kellele pole seaduses ettenähtud

korras süüdistust esitatud või kelle suhtes tehtud kohtuotsus pole jõustunud. Kassaator ei nõustu

ringkonnakohtu otsuses märgituga selle kohta, et kuna Jälitustegevuse seadus on ülimuslik ametkondliku

käskkirja suhtes, siis ei oma viimane mingit tähendust. Kassaator on seisukohal, et Politseiameti peadirektori

7. märtsi 1997. a käskkirja nr 9 punkt 13 on konkretiseeriv akt, mis tõlgendab ja täpsustab Jälitustegevuse

seadust.

Kassaator väidab ka, et M. L. ütlused kohtuistungil on olnud väheütlevad, ebaadekvaatsed ja vastuolus

kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Seetõttu tõusetub kaitsja hinnangul kahtlus, et M. L. eeluurimisel

antud ütlused pole tõesed.

6. Põhja ringkonnaprokurör Kristel Eliste kassatsioonivastuses taotletakse kassatsiooni rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Prokurör ei nõustu kassaatori väitega, et süüdimõistev kohtuotsus

rajaneb vaid ühele vastuolulisele tõendiallikale ning et alama astme kohtud pole kõrvaldanud kahtlust M. L.-i

süüstavate ütluste tingitusest tema enda tagaotsitava staatusest. Prokurör märgib, et mõlemad kohtuotsused

rajanevad omavahel seostatud tõendite kogumile, kuhu lisaks M. L. ütlustele kuuluvad veel jälitustegevuse

käigus saadud audio ja videosalvestised, A. Õ. ütlused ja dokumendid. Ringkonnakohus on põhjendanud,

miks ta peab M. L. ütlusi usaldusväärseks ja tõendina arvestatavaks. Prokurör märgib veel, et tagaotsitava

isiku jälitustegevusse kaasamise lubatavuse hindamisel tuleb ennekõike lähtuda JTS § 14 lg-st 1, mis on

ülimuslik Politseiameti peadirektori käskkirja suhtes ja millest ei tulene tagaotsitava isiku jälitustegevusse

kaasamise keeldu.

7. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsiooni, taotledes selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsiooni

rahuldamiseks puudub alus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus

muutmata.

Tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et isikute salajasele jälituslikule koostööle kaasamise

õigusliku lubatavuse ja sellise isiku kaasamise tulemina tõendi saamise KrMS § 111 nõuetele vastavuse

küsimuse lahendamisel lähtuda JTS §-st 14. Ebatäpne on aga ringkonnakohtu väide, et selles paragrahvis ei

sisaldu üldse mingeid salajasele jälituslikule koostööle kaasamise piiranguid. Sellised - Riigikogu ning valla-

ja linnavolikogu liikmete, kohtunike, prokuröride, advokaatide ja vaimulike ning Riigikogu poolt valitavate

ja nimetatavate ametiisikute salajasele jälituslikule koostööle kaasamise piirangud - on sätestatud JTS § 14

lg-s 6.

Hindamaks Politseiameti peadirektori 7. märtsi 1997. a käskkirja nr 9 õigusliku tähendust tuleb arvestada

järgnevat. Esmalt tuleks kindlaks määrata Politseiameti koht haldusorganisatsioonis. Vabariigi Valitsuse

Seaduse (edaspidi: VVS) § 70 lg 1 kohaselt on amet seaduses sätestatud ning ministeeriumi valitsemisalas

tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab

riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Siseministri 15. juuli 2005. a määrusega nr 63

kinnitatud Politseiameti põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on Politseiamet Siseministeeriumi valitsusalas

tegutsev valitsusasutus (analoogne säte sisaldus M. L.-i jälitustegevusele kaasamise ajal kehtinud

Siseministri 14. novembri 2003. a määrusega nr 92 kinnitatud Politseiameti põhimääruses). Seega on

Politseiamet käsitatav ametina VVS § 70 lg 1 mõttes ja selle peadirektori pädevus tuleneb VVS § 74 lg-st 1,

mille kohaselt on ameti ja inspektsiooni peadirektoril õigus anda käskkirju teenistusalastes küsimustes.

Teenistusalaste küsimustena tuleb mõista asutuse sisemist töökorraldust, asutuse sisekorda ja teenistujate

asutusesisest käitumist puudutavaid küsimusi, nende hulka ei kuulu aga asutuse teenistujate hulka

mittekuuluvatele isikutele õiguslikke tagajärgi kaasa toovad normid. Seetõttu ei muuda käsitletavas

käskkirjas sisalduv keelunorm ebaseaduslikuks sellise isiku jälitustegevusele kaasamist, kelle suhtes on see

JTS § 14 sätete kohaselt lubatav.

Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni

rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2005. a otsuse muutmata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg