3-2-1-149-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-149-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 07. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Slops hagi Aivar Viiarti vastu tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/675/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Slops kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus ja

saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Aavik, Arvisto & Partnerid OÜ-

le kassatsioonkaebuselt 13. juulil 2005. a tasutud kautsjon

1198 (üks tuhat ükssada üheksakümmend kaheksa) krooni 8

senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Slops esitas 8. novembril 2004. a kohtule hagi, milles palus Aivar Viiartilt välja mõista

tekitatud kahju 119 808 krooni.

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures tootmisjuhi ametikohal ja tal oli õigus kasutada

hageja renditud sõiduautot Honda CR-V (reg nr 675 MDJ). 12. oktoobril 2003. a toimus Kohilas

nimetatud sõidukiga liiklusõnnetus, millega tekitati hagejale varaline kahju 119 808 krooni.

31. märtsil 2004. a Urmo Möldri kriminaalasjas nr 1-209/03 tehtud Rapla Maakohtu otsuse kohaselt

tekitati hagejale materiaalset kahju, kuid tsiviilhagi tuleb tsiviilkorras läbi vaadata pärast AS-ilt If

Eesti Kindlustus seisukoha saamist kahju hüvitamise võimaluste kohta. 8. oktoobri 2004. a kirjas

teatas AS If Eesti Kindlustus hagejale, et ei hüvita tekitatud kahju, viidates asjaolule, et kostja andis

sõiduki valduse vabatahtlikult üle U. Möldrile, kes oli alkoholijoobes.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tekitatud kahju peab hüvitama avarii põhjustanud U. Mölder.

U. Mölder tekitas hagejale otsese kahju ja tunnistas seda ka kriminaalasja arutamisel.

3. Rapla Maakohus jättis 15. veebruari 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus juhindus otsuse

tegemisel töökoodeksi (TööK) § 125 lg-st 1, § 128 lg 1 p-dest 1-7 ja § 128 lg-st 2.

1. septembril 2001. a sõlmitud töölepinguga luges kohus tuvastatuks, et kostja töötas liiklusõnnetuse

toimumise ajal hageja juures. Sõiduki registreerimise tunnistusega luges kohus tuvastatuks, et

sõiduauto kasutajaks oli rentnikuna hageja. Kostja seletuse ja hageja esindajate A. Mumme ja

I. Rihkrandi seletustega luges kohus tõendatuks, et sõiduauto oli antud kostja kasutusse tööülesannete

täitmiseks.

Rapla Maakohtu 31. märtsi 2004. a otsusega tuvastati, et 12. oktoobril 2003. a sõitis alkoholijoobes

U. Mölder sõiduautoga Kohilas teelt välja, purustades lippidest aia, kivist laotud aiaposti ja kamina.

Sõidukil olid muljutud parempoolsed uksed, esikapott ja parempoolne post ning parema esiukse klaas

ja iluvõre olid katki. U. Möldrit karistati karistusseadustiku (Kars) §-de 424 ja 329 järgi vangistusega.

Samuti tuvastati, et U. Mölder kasutas kostja kasutuses olnud sõiduautot kostja nõusolekul.

Kostja oleks kohustatud hüvitama organisatsioonile tekitatud kahju, kui otsene tegelik kahju oleks

tekkinud kostja poolt liiklusõnnetuse toimepanemisega. Tõendatud ei ole kostja väärteo- ja

kriminaalkorras süüdimõistmine liikluseeskirja rikkumise eest. Kostja ei juhtinud õnnetuse

toimumise ajal sõiduautot alkoholijoobes ega tekitanud avariid. Kostja küll lubas töövälisel ajal

kasutada sõiduautot U. Möldril, kuid kostja käitumise ja hagejale tekitatud kahju vahel puudub

põhjuslik seos. Sõiduautole tekitas vigastused U. Mölder, kes rikkus liikluseeskirja nõudeid ja

põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai vigastusi hageja kasutuses olev sõiduauto.

Töökoodeksi § 128 lg 2 kohaselt on lubatud sõlmida kirjalikke lepinguid täieliku varalise vastutuse

kohta ainult nende töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad tööd, mis on vahetult seotud neile

üleantud materiaalsete väärtuste hoidmise, töötlemise, müügi, väljastamise, veo või kasutamisega

tootmisprotsessis. Pooled ei sõlminud täieliku materiaalse vastutuse lepingut.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata selle põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt töötas kostja hageja juures töölepingu alusel. Töökoodeksi 9.

peatüki sätete kohaselt vastutab töötaja, kes on süüdi kahju tekitamises tööandjale, üldjuhul piiratult,

kuni ühe kuu keskmise palga ulatuses. Töökoodeksi § 125 sätestab töötaja materiaalse vastutuse

üldised alused ja nende tingimused. Vastutuse ulatuse sätestavad TööK §-d 126-128. Töötajate

täieliku varalise vastutuse alused on sätestatud TööK §-s 128, mida maakohus on põhjalikult

analüüsinud.

Kostja ei ole sõlminud täieliku materiaalse vastutuse lepingut, mis tuleb seaduse mõtte kohaselt

sõlmida üldjuhul eraldi kokkuleppena. Töölepingu p 6.3 ei ole käsitatav täieliku varalise vastutuse

kokkuleppena TööK § 128 mõttes. Sõiduauto ei olnud üle antud ka ühekordse dokumendi alusel, mis

oleks varaliseks vastutuseks vajalik.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja oleks kohustatud hüvitama hagejale

tekitatud kahju 119 808 krooni täies ulatuses, kui otsene tegelik kahju oleks tekkinud tema poolt

liiklusõnnetuse toimepanemisega. Hagejale tekitas kahju U. Mölder, kes rikkus liikluseeskirja

nõudeid ja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai vigastusi hageja kasutuses olev sõiduauto.

U. Mölder on KarS §-de 424 ja 329 järgi süüdi tunnistatud. Kohus märkis õigesti, et kostja ei sõitnud

12. oktoobril 2003. a hagejale kuuluva sõiduautoga ega teinud avariid. Kostja küll lubas töövälisel

ajal sõiduautot kasutada U. Möldril, kuid sellest iseenesest ei tulene alus kohaldada kostja suhtes

täielikku materiaalset vastutust.

Kohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud kaebuses väidetud protsessiõiguse norme, hinnanud

ebaõigesti tõendeid ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Kohus ei rikkunud protsessiõiguse

norme, jättes kaasamata kolmanda isiku.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta lepingu p 6.3 ja

TLS § 48 lg 1 p 3, mille kohaselt oli töötaja kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad tööandja

vara, samuti liiklusseaduse § 20 lg 2, mille kohaselt oli kostjal keelatud lubada alkoholijoobes isikut

mootorsõidukit juhtima. Lubades rooli alkoholijoobes isiku, on töötaja seda kohustust rikkunud, s.t

käitunud õigusvastaselt.

Kui kostja ei oleks lubanud alkoholijoobes isikut autot juhtima, ei oleks hagejale kahju tekkinud.

Rapla Maakohus on 31. märtsi 2004. a otsuses tuvastanud, et U. Mölder kaotas alkoholijoobe tõttu

sõiduauto üle valitsemise ning sõitis teelt välja. Seega on kahju tekkimise ja kostja teo vahel olemas

põhjuslik seos.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hagejale on tekkinud otsene varaline kahju ja et kostja on

kahju tekitamises süüdi. Joobes isiku rooli lubamine on vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine VÕS § 104 mõttes.

Kohtud on vääralt leidnud, et käesolevas asjas puuduvad alused töötaja täieliku varalise vastutuse

kohaldamiseks. Kuigi töölepingu p 6.3 ei ole käsitatav täieliku varalise vastutuse kokkuleppena,

vastutab kostja piiramatult TööK § 128 järgi, kuna kahju tekitati joobes ja kahju tekitamine ei olnud

seotud tööülesannete täitmisega. Rapla Maakohtu 31. märtsi 2004. a otsusega on tuvastatud, et töötaja

andis sõiduki joobeseisundis üle U. Möldrile alkoholi toomiseks ja külaliste sõidutamiseks, seega ei

täitnud kostja sel ajal ka tööülesandeid.

8. Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tühistada ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Asjas on tuvastatud, et pooltel oli kahju tekitamise ajal töösuhe ning hageja andis tööülesannete

täitmiseks kostja kasutusse sõiduauto Honda CR-V. Samuti on tuvastatud, et nimetatud sõidukiga

tekitas töövälisel ajal liiklusõnnetuse kostja tuttav U. Mölder, kes oli joobes ja kellel kostja lubas

töövälisel ajal sõiduautot kasutada.

Kohtud jätsid hagi rahuldamata, märkides, et kostja oleks kohustatud hüvitama hagejale tekitatud

kahju vaid siis, kui kostja ise oleks tekitanud kahju liiklusõnnetuse toimepanemisega. Seega leidsid

kohtud, et puudub põhjuslik seos kostja tegevuse (sõiduauto U. Möldrile lubamise) ja tekkinud kahju

vahel. Kolleegium seda arusaama ei jaga.

11. Kuna pooled olid kahju tekitamise ajal töösuhtes ja sõiduk, millega kahju tekitati, oli kostja

kasutusse antud tööülesannete täitmiseks, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kas kostja rikkus mõnd

töösuhtest tulenevat kohustust ning kas kostja vastav tegevus on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse ja

hagejale tekkinud kahjuga.

Töölepingu seadus kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei sätesta.

Seetõttu tuleb VÕS § 1 lg 1 järgi nimetatud küsimuse lahendamiseks kohaldada võlaõigusseaduse

lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades töökoodeksis sätestatud töötaja varalise

vastutuse erisustega.

VÕS § -de 101 lg 1 p 3 ja 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on

kohustust rikkunud. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumiseks ka võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine.

Töölepingu seaduse § 48 lg 1 p 3 järgi on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud hoiduma

tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks

kolmandate isikute vara. Samuti kohustus kostja töölepingu p 6.3 järgi hoidma heaperemehelikult

temale üleantud vara ja töövahendeid ning täitma nimetatud vara hoidmiseks ning kasutamiseks

ettenähtud tingimusi. Seega lasus kostjal kohustus hoida sõidukit heaperemehelikult, täita sõiduki

hoidmiseks ja kasutamiseks ettenähtud tingimusi ning hoiduda tegudest, mis võiksid kahjustada

tööandja vara.

Asja materjalide põhjal võiks kostjale eelkõige ette heita nii sõiduauto võtmete lohakat hoidmist kui

ka sõiduauto kasutada andmist U. Möldrile või viimasele sõiduauto kasutamise lubamist ja tema

takistamata jätmist. Hageja tugines oma nõudes sellele, et kostja andis sõiduauto valduse

vabatahtlikult üle alkoholijoobes U. Möldrile. Kohtud lähtusid oma põhjendustes sellest, et kostja

lubas sõiduautot kasutada U. Möldril.

12. Kui töötaja rikkus töölepingust või töölepingu seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärgiks oli

vastava kahju ärahoidmine, tuleb selgitada, kas töötaja vastutab tekkinud kahju eest. VÕS § 127 lg 1

järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

Seega peab kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel esinema põhjuslik seos ja töötaja peab

hüvitama vaid sellise kahju, mis tekkis töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tulemusena.

Ringkonnakohus põhjendas põhjusliku seose puudumist kostja käitumise ja kahju tekkimise vahel

sellega, et kahju tekitas U. Mölder. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kui U. Mölder rikkus

liikluseeskirja nõudeid ja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai vigastusi hageja kasutuses

olev sõiduauto, võib U. Mölder vastutada hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Nimetatu ei

välista aga kostja kui töötaja varalist vastutust tööandja ees. Tegemist saab olla kahju hüvitamise

kohustusega mitme isiku poolt, mida reguleerib VÕS § 137.

Kui hagejale tekitatud kahju eest vastutab lisaks U. Möldrile ka kostja, vastutavad nad VÕS § 137

lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt ning VÕS § 137 lg 2 järgi jaguneb vastutus nende

omavahelises suhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu

käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

13. Ringkonnakohus jättis sisuliselt kostja käitumise ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose

hindamata. Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud õigusnormidele, mille alusel ta järelduse

põhjusliku seose puudumise kohta tegi. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu,

st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on

olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (conditio sine qua non

reegel). Seega kohtu poolt tuvastatu põhjal tuleks vastata küsimusele, kas kahju oleks tekkinud ka

siis, kui kostja ei oleks lubanud U. Möldrile sõiduautot teistkordseks Raplasse sõiduks, et

seltskonnast ära viia võõras inimene. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele vajalik põhjuslik seos

puudub. Eitava vastuse korral sellele küsimusele peab hageja põhjusliku seose puudumise tõttu

vastutusest vabanemiseks tõendama, et kahju oleks tekkinud ka ilma temapoolse kohustuse

rikkumiseta. Seega peaks kostja tõendama, et hagejale oleks kahju tekkinud ka siis, kui kostja ei

oleks rikkunud töölepingu p 6.3 või TLS § 48 lg 1 p 3, st ei oleks lubanud U. Möldrile sõidukit

teistkordseks Raplasse sõiduks.

14. Kui kostja vastutab töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu hagejale tekkinud kahju eest,

tuleb selgitada kostja vastutuse ulatus. Kuna tegemist on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega,

tuleb kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada töökoodeksis töötaja materiaalse

vastutuse kohta sätestatuga.

Töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest vastutavad töötajad TööK § 126 järgi reeglina süüliselt

tekitatud otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga (ametipalga). TööK

§ 127 sätestab juhtumid, mil töötaja vastutust on võrreldes TööK §-ga 126 veelgi piiratud ning TööK

§ 128 sätestab juhud, mil töötaja vastutab kahju eest täies ulatuses. Muuhulgas vastutab töötaja TööK

§ 128 lg 1 p-de 4 ja 7 järgi tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju on tekitanud ebakaine töötaja

või kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Tulenevalt hagi aluseks olevatest

asjaoludest peab kohus hindama, kas on täidetud TööK § 128 lg 1 p-des 4 või 7 sätestatud töötaja

piiramatu varalise vastutuse alused.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa