3-2-1-127-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-127-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 07. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

AS-i MAAG hagi AS-i LAJOS vastu 338 913 krooni 50 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

36/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i MAAG kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-36/05 ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile MAAG kassatsioonkaebuselt 1. juunil

2005. a tasutud kautsjon 3389 krooni 10 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS MAAG esitas 10. juulil 2003. a hagi AS-i LAJOS vastu kaubaveol kauba varastamise tõttu

tekkinud 338 913 krooni 50 sendi suuruse kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt rööviti 16. aprillil 2002. a Poola Vabariigis kostjale kuuluv veoauto koos

haagisega, milles asus hagejale kuuluv kaup. Kauba arve V/02-0009 kohaselt oli kauba maksumus 31

816 eurot, s.o 497 813 krooni 50 senti. Hageja palus 29. aprillil 2002. a kostjal nimetatud suuruses

kahju hüvitada, kuid kostja keeldus kahju hüvitamisest, viidates rahvusvahelise kaupade

autoveolepingu konventsiooni (edaspidi CMR) art 17 p-le 2.

5. juunil 2002. a esitas hageja kostjale tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kostja 158 900

krooni suuruse nõude hageja vastu enda kahju hüvitamise nõudega. Sellest tulenevalt jäi kahju

hüvitamata summas 338 913 krooni 50 senti.

Hageja leiab, et kostjal oli CMR art 17 p 1 järgi täielik vastutus kauba eest. Vastutusest vabanemise

aluseid ei esine. Tõendamata on, et auto ja kaup rööviti, et tegemist ei olnud autojuhi hooletuse või

lihtsameelsusega või juhtkonna otsusega, millest oleks võidud hoiduda, et ära hoida kauba

kaotsiminekut.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et kuna veoauto rööviti, siis kostja vabaneb vastutusest CMR art

17 lg 2 alusel, sest kaup läks kaotsi asjaolude tõttu, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi

ta ei suutnud vältida.

Röövi toimumist tõendavad Eesti Vabariigi konsuli Marika Kõivi ettekanne, Poola Vabariigi politsei

õiend ja kohtumeditsiini ekspertiisi otsus. Röövitud auto oli kindlustatud ERGO Kindlustuse AS-is,

kuid kindlustusleping koorma kindlustamist ei hõlmanud. Kindlustusandja ega kostja ei pea hagejale

kauba rööviga tekitatud kahju hüvitama. Alusetu on hageja väide, et röövkallaletungi puhul, mille

käigus tekitati kostja autojuhile kehavigastusi, oli tegemist autojuhi hooletuse või lihtsameelsusega ja

et vedaja oleks saanud ära hoida kauba kaotsiminekut.

Kostja ei tunnistanud ka hageja tehtud tasaarvestust.

3. Lääne-Viru Maakohtu 17. oktoobri 2003. a määrusega kaasati kostja taotlusel menetlusse

kolmanda isikuna kostja poolel ERGO Kindlustuse AS. Kolmanda isiku vastuse kohaselt oli kostja ja

kolmanda isiku vahel sõlmitud vedaja vastutuse kindlustusleping 20. aprillist 2001. a 19. aprillini

2002. a. Kolmas isik leidis, et nimetatud juhtumi puhul oli tegemist asjaoludega, millest vedaja ei

võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei olnud võimeline vältima.

4. Lääne-Viru Maakohtu 18. mai 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja

kasuks õigusabikulude katteks välja 4602 krooni.

Otsuse kohaselt ei vaidle pooled kahju olemasolu ja kahjusumma suuruse üle ning selle üle, et asja

lahendamisel tuleb lähtuda CMR-i sätetest. Kohus leidis, et täidetud on CMR art 1 p-s 1 sätestatud

konventsiooni kohaldamise tingimused, mistõttu tuleb asi lahendada CMR art 17 alusel.

Kohus leidis, et Poola Vabariigis Eesti Vabariigi esindaja osavõtul vormistatud dokumentide ja

tunnistajate ütlustega on tõendatud, et veos rööviti ja kostja kui vedaja võimuses ei olnud sellest

hoiduda.

Veos ei läinud kaduma vedaja süül. Autojuht peatas veoauto purunenud rehvi vahetamiseks. Autojuhi

tegevuses ei ole tuvastatav autojuhi süü - hooletus või ettevaatamatus.

Tõendatud ei ole, et autojuht võttis põhjendamatuid riske autoga läbi Poola sõites. Hageja väited

Poolas valitsevate ohtude ja seoses sellega kostja kohustuse kohta autojuhte vastavalt juhendada

võivad olla õiged ja põhjendatud, kuid sellega ei oleks saanud toimunut välistada. Hageja ei ole

tõendanud, et pooltel oli kokkulepe kauba vedamiseks ainult päevasel ajal, kolonnis ja kindlat teed

mööda ja et hageja oleks selliste ohutusnõuete eest lubanud kostjale eraldi tasu maksta. Seega ei ole

hageja tõendanud erilisi riske CMR art 17 lg 4 tähenduses. Seega tuleb kostja vastutusest vabastada.

Maakohus juhindus otsuse tegemisel ka Riigikohtu 20. märtsi 2003. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-

18-03 (RT III 2003, 10, 106), kus kolleegium asus seisukohale, et röövimine võib CMR art 17 p 2

mõttes olla piisavaks asjaoluks, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud

vältida.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse,

millega hagi rahuldada, leides, et kohus on vääralt kohaldanud CMR art 17 lg-t 2 ja rikkunud

protsessiõiguse norme.

6. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Viru Ringkonnakohus jättis 4. mai 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata maakohtu otsuse põhjendusi kordamata. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata,

mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud kohtukulude hüvitamiseks

4012 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et väide Poola Vabariigi territooriumil valitsevast röövimise ohvriks

langemise kõrgendatud riskist ei ole millegagi tõendatud ja asja lahendamisel tuleb lähtuda vedaja

sõidust tavaolukorras, s.o kas vedaja täitis oma kohustust mõistliku hoolsusega ning tegi kõik endast

sõltuvalt mõistlikult vajaliku, et kohustus nõuetekohaselt täita.

Tsiviilasja materjalide kohaselt asus kostja autojuht pärast 3-päevast sunnitud seisakut Slovakkia-

Poola piiril teele umbes kella 13.00 paiku (maakohtu tl-d 119-120), sõites koos teise Eestist pärit

autoga.

Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 70 kinnitatud "Mootorsõiduki sõidu- ja

puhkeaja kestuse ning arvestuse korra" (edaspidi kord) § 6 lg 1 järgi ei tohi sõiduaeg kahe ükskõik

millise päevase puhkeaja või päevase puhkeaja ja iganädalase puhkeaja vahel ületada üheksat tundi.

Korra § 7 lg 1 järgi peab juht pärast nelja ja poole tunnist sõiduaega tegema vaheaja vähemalt 45

minutiks.

Autojuht tegi esimese sõiduvaheaja kella 17.00 paiku ning puhkas ca 1,5 tundi. Teine auto jäi

Krakovi kandis maha raha ootama. Autojuhi arvestuste kohaselt pidanuks ta järgmisse puhkekohta

tavapärase sõidu korral jõudma ca kell 22.30 (maakohtu tl-d 119-120). Seega pidas vedaja kinni

korras ettenähtud sõiduajast. Autojuhi otsust sõita pärast 3-päevast sunnitud seisakut sõiduajana

kokku üheksa tundi (vastavalt korra §-dele 6 ja 7) pidas ringkonnakohus mõistlikuks otsuseks,

millega autojuht ei võtnud endale põhjendamatuid riske. Ilmselt ei oleks mõistlik olnud pärast 3

päevast seisakut oodata piiril veel näiteks 18 tundi ja alustada sõitu järgmise päeva hommikul kell

7.00. Selline lahendus ei oleks olnud ei vedaja ega kauba tellija huvides, sest kauba sihtkohta

toimetamine oleks veelgi hilinenud.

Autojuht käitus mõistlikult, kui asus parempoolse esimese rehvi purunemisel seda ise vahetama.

Tunnistaja Arvi Parve ütluste ja kostja seadusliku esindaja Tõnu Kruusmaa seletuste kohaselt on

rehvivahetus autojuhi tavapärane töö, millega on autojuht kohustatud ise hakkama saama (maakohtu

tl-d 114 ja120).

Rehvivahetuse teenust pakkuva isiku kutsumine ja ootama jäämine ei oleks ringkonnakohtu arvates

välistanud röövimist. Juhul, kui selle teenuse osutaja kohaletulekut tulnuks oodata pikemat aega, kui

autojuhil endal ratta vahetuseks aega kulus, ei oleks see röövimise ohvriks langemise riski

vähendanud.

Seega on täidetud vedaja vastutusest vabanemiseks CMR art 17 lg 2 viimase lauseosa mõlemad

tingimused, s.t tegemist on asjaoluga, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud

vältida. Vedaja on täitnud oma kohustust mõistliku hoolsusega ning on teinud kõik endast sõltuva, et

kohustust nõuetekohaselt täita.

Kostja seadusliku esindaja T. Kruusmaa seletuste kohaselt on autojuhte instrueeritud röövimiste

vältimiseks (maakohtu tl.113), mille kohaselt ei tohi peatuda suvalistes kohtades suvaliste

märguannete peale. Praegusel juhul oli aga autojuht sunnitud peatuma, sest üldteadaolevalt ei tohi

purunenud rehviga edasi sõita. Põhjendamatuks tuleb lugeda apellandi väidet, et kostja pidanuks

autojuhte kirjalikult instrueerima Poolas valitsevast röövimise kõrgendatud ohust. Kostja seadusliku

esindaja seletuste kohaselt ei erista nad Poolat teistest riikidest, kust läbi tuleb sõita. Kostja auto sõitis

Varssavi ümber oleval teel, mida mööda kaubaautod tavaliselt sõidavad.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kui hagejale kauba tellijana oli teada Poola territooriumil

valitsev röövimise ohvriks langemise kõrgendatud risk, võinuks ta vastavas veolepingus määratleda

konkreetse ohutu tee, mis välistanuks röövimise riski.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

kohtule uueks läbivaatamiseks

Kassatsioonkaebuse kohaselt puuduvad käesolevas vaidluses asjaolud, mis annaksid alust CMR art

17 p 2 kohaldamiseks ja kostja vastutusest vabastamiseks. CMR art 17 p 2 kohaldamiseks pidanuks

kohus tuvastama, kas vedaja täitis oma kohustust mõistliku hoolsusega ning tegi kõik endast sõltuvalt

mõistlikult vajaliku, et kohustust nõuetekohaselt täita. Ringkonnakohus nimetatud asjaolusid

tuvastanud ei ole.

Igasugune röövimine ei ole CMR art 17 lg 2 mõttes piisavaks asjaoluks, et vabastada vedaja

vastutusest. Käesoleval juhul oli ohvriks langemist võimalik vältida ja kahju tekkimist ära hoida.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata kostja käitumise tekkinud tagajärgede osas. Samuti ei ole

ringkonnakohus põhjendanud ega ümber lükanud hageja seisukohta, et just kolonnis sõidust

loobumine ja öine sõit olid need riskifaktorid, mis soodustasid võimaliku röövi toimumist.

Vastutusest vabastamise välistab ka asjaolu, et kostja ei kindlustanud veost varguse ja röövi vastu.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks oli autojuhi käitumine mõistlik.

Ringkonnakohus on jätnud käsitlemata asjaolu, mis puudutab CMR art 17 lg-st 2 tulenevat

tagajärgede vältimise kohustust. Autojuht pidanuks autokummi purunemisel välja kutsuma vastavat

teenust osutava isiku, mitte asuma ise pimeduses kummi vahetama. Samuti saanuks autojuht sõita

päeval või öösel kolonnis. Autojuhi ütluste kohaselt otsustas ta sõita õhtul kohani, kus enamik

eestlasi koos puhkavad, kuhu röövi toimumise paigast jäi poole tunni tee. Seega eelistas autojuht oma

huve veose saatja huvidele.

Kostja pidanuks kahju vältimiseks sõlmima ka kaubaveost hõlmava kindlustuslepingu. Kostja ei ole

teavitanud hagejat sellest, et kindlustuslepingut kauba kohta ei sõlmitud, ega teinud ettepanekut

kauba kindlustamiseks. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud asjaolusid, mis puudutasid kaupade

kindlustamist tellija poolt ning tellija nõude esitamist kindlustusandja vastu. Kuna kostja ei ole

tõendanud, et tal puudusid võimalused kindlustada veost varguse ja röövi vastu või et tellijaga oli

kokkulepe selles, et veose kindlustamine ei ole vajalik ja tellija kannab riisikot, puudub alus CMR

art 17 lg 2 kohaldamiseks.

Kohtu seisukoht, et kohtule ei ole esitatud lepingut, mille kohaselt hageja võinuks nõuda seda, millist

teed peab auto sõitma, või seda, et autojuht sõidaks ainult päeval või kolonnis ja kutsuks kummi

vahetama eriteenistuse, on vastuolus CMR art 17 p-s 1 sätestatuga, mille kohaselt vedaja vastutab

kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba vastuvõtmise hetkest kuni

üleandmise hetkeni. Vedaja on kohustatud teostama veo nõuetekohaselt ja rakendama meetmed

võimalike ohtude vältimiseks. Tellija ei pea kohustuse nõuetekohase täitmise eest maksma lisatasu,

nagu leidis maakohus ja millega ringkonnakohus nõustus.

Kostja ei ole CMR art 18 kohaselt tõendanud, et esinesid asjaolud, millest vedaja ei võinud hoiduda

ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.

Kohus, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lg-s 1 ja § 231 lg-s 4 sätestatut, ei

ole põhjendanud, millel põhineb kohtu järeldus, et kostja kui vedaja võimuses ei olnud veose

röövimisest mõistlikke vahendeid kasutades hoiduda, miks pidanuks olema eraldi kokkulepitud

ohutusnõuete rakendamine ning miks pidanuks hageja ohutusnõuete rakendamise eest täiendavalt

tasuma. Samuti on kohus hinnanud vääralt tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 95 lg-t 1.

9. Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi

väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja

kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni

üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viisil viivitamise eest. Seejuures

vastutab vedaja CMR art 3 järgi oma agentide, teenistujate ja kõigi vedu teostavate isikute tegevuse ja

tegevusetuse eest nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest, kui nimetatud isikud tegutsevad oma

töökohustuste piires.

Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest muu hulgas juhul, kui kahju on tingitud asjaoludest,

mida vedaja ei saanud ära hoida ja mille tagajärgi ta ei saanud vältida. Nimetatud asjaolusid peab

CMR art 18 lg 1 järgi tõendama vedaja.

12. Riigikohus on 20. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03 (RT III 2003, 10, 106) asunud

seisukohale, et CMR artikkel 17 lg 1 mõttes saab kauba kaotsiminekuks lugeda olukorda, mil kaupa

ei ole võimalik kaubasaajale üle anda, ja selline olukord võib tekkida kauba röövimise tulemusena.

Kolleegium leidis, et vedaja vastutab sõltumata oma süüst ning pidas veose röövimist

liikluspolitseinikena esinenud isikute poolt piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes

vedaja vastutusest vabastamiseks. Seejuures ei pidanud kolleegium mitte igasugustel asjaoludel

toimunud röövi vedaja vastutusest vabanemise aluseks.

13. Ka käesolevas otsuses jääb kolleegium varem väljendatud seisukohale, et vedaja vastutus ei sõltu

vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja

vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul,

kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu

vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks

suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.

Kauba rööv ei ole iseenesest selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17

lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui vedaja, vaatamata rakendatud kõrgendatud

hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju tekkimist vältida.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus tõlgendanud vääralt CMR art-t 17, kui nõustus maakohtu

otsuse põhjendusega, et veos ei läinud kaduma vedaja süül. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei tule

selgitada mitte vedaja süü küsimust, vaid seda, kas vedaja käitus kõrgendatud hoolsusega, et kahju

tekkimist ära hoida.

14. Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda

kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega määrab

kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt hoolas

käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta

rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks.

Hageja leidis, et kostja oleks saanud kahju tekkimist vältida, kui oleks hoiatanud autojuhti Poolas

valitsevatest ohtudest ning nende vältimise võimalustest, poleks loobunud öisel ajal kolonnis sõidust

või oleks sõitnud päevasel ajal, oleks kutsunud autokummi purunemisel välja vastavat teenust

osutava isiku ning oleks kindlustanud veose varguse ja röövi vastu.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja väiteid ja kostja esitatud tõendeid hindama

ning selgitama välja, kas kostja käitus enne röövi toimumist kõrgendatud hoolsust rakendades. Kui

kostja käitumine ei vastanud professionaalselt vedajalt oodatavale kõrgendatud hoolsusmastaabile, ei

ole alust kostjat CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vabastada.

V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik