3-2-1-129-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. detsember 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

H. V (V) hagi A. V (V) vastu kinnistusraamatu kannete

muutmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/173/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. V kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2005. a otsus

osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kustutada kostja

kinnistusraamatust kinnisasja omanikuna ja kanda

omanikuna sisse hageja, samuti hagejalt kostja kasuks

kohtukulu väljamõistmise osas.

2. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue kustutada kinnistusraamatust

kanne tähtajatu isikliku kasutusõiguse kohta hageja ja V. V

kasuks.

4. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Tagastada Kaimo Räppole hageja eest 1. juunil 2005. a

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja H. V E. Y poolt

hageja eest 3. juunil 2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

7. Mõista Osaühingu Aare Raigi Advokaadibüroo kasuks

riigieelarvest välja hagejale osutatud riigi õigusabi eest 2478

krooni.

8. Mõista Advokaadibüroo T. M. Hiob OÜ kasuks riigieelarvest

välja kostjale osutatud riigi õigusabi eest 2147 krooni 60 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. V esitas 20. veebruaril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi A. V vastu, paludes kustutada

Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Tallinna Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa

nr xxxxx tehtud kanded A. V omanikuna sissekandmise ning hageja ja V. V kasuks isikliku

kasutusõiguse sissekandmise kohta. Samuti palus hageja kanda ennast omanikuna samasse

registriosasse.

Hagi kohaselt kanti hageja 29. oktoobril 1999. a kinnistusraamatusse kinnistu nr xxxxx, mis asub

Xxxxxxxxx Xxxxx xx xx (edaspidi kinnisasi), omanikuna. 27. novembril 2002. a kinkis hageja

kinnisasja, mis kuulus temale ja tema abikaasale V. V, kostjale. Kostja on hageja ja V. V poeg. V. V

andis nõusoleku kinkeks ja omandi ülekandmiseks. Pooled sõlmisid notariaalselt tõestatud

kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, ühtlasi koormati kinnisasi tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega

hageja ja V. V kasuks. Kostja kanti 7. jaanuaril 2003. a kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse.

Samal päeval kanti kinnistusraamatusse ka kinnisasja tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus hageja ja

V. V kasuks.

Kostja on kingisaajana näidanud hageja kui kinkija ja tema abikaasa vastu üles jämedat tänamatust

võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1 mõttes. Omandi ülekandmise ajal elas kinnisasjal asuvas elamus

lisaks hagejale ja V. V nende teine poeg T. V koos elukaaslase ja tütrega. Alates 2003. a maist on

kostja nõudnud korduvalt vanemate ja venna pere lahkumist elamust ja ähvardanud vanemad

vanadekodusse paigutada. Kõik kinnisasjaga seonduvad kulutused on kandnud hageja, V. V ja T. V.

17. septembril 2003. a taganes hageja ühepoolse avaldusega kinkelepingust, asjaõiguslepingust ja

kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise avaldusest. V. V tegi samasuguse taganemisavalduse

3. novembril 2003. a. Notarid edastasid lepingust taganemise avalduste ärakirjad kostjale hiljemalt

9. novembril 2003. a.

Kuivõrd hageja ja tema abikaasa on kinkelepingust taganenud, on kehtetu ka kinkelepingus sisalduv

asjaõigusleping kinnisasja omandi ülekandmiseks kostjale ning kinkijate isiklik kasutusõigus

kinnisasjale. Kinnistusraamatu kannete õiguslik alus on ära langenud. Kuna kostja ei andnud

nõusolekut kinnistusraamatu ebaõigete kannete muutmiseks, palus hageja asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 65 lg 1 alusel kinnistusraamatu kannete parandamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei ole kinkelepingust kui võlaõiguslikust lepingust taganemine kaasa toonud kinnisasja

omandiõiguse üleminekut hagejale ja kinnistusraamatu ebaõige kande muutmise nõuet. Jäme

tänamatus kinkija või tema lähedaste vastu on VÕS § 267 p 1 kohaselt hinnanguline mõiste, mille

sisustab kohus. Jäme tänamatus eeldab olulist lepingurikkumist VÕS § 116 tähenduses. Hageja ei ole

tõendanud, milles seisnes kostja jäme tänamatus või kinkelepingu rikkumine. Hageja on tasunud enda

tarbitud teenuste eest. Kostja ei ole hagejale kehavigastusi tekitanud.

3. Kohus kaasas 7. mai 2004. a määrusega kostja taotlusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna hageja poolel V. V.

Kolmas isik ei ole haginõude suhtes seisukohta avaldanud.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 20. oktoobri 2004. a otsusega hagi ning otsustas kustutada

kinnisturaamatust kinnisasja omanikuna kostja ja kanda omanikuna sisse hageja. Samuti otsustas

kohus kustutada kinnistusraamatust kinnisasjale hageja ja kolmanda isiku kasuks seatud isikliku

kasutusõiguse. Kohus mõistis lisaks kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 60 krooni ning

Eesti Vabariigilt 1040 krooni hageja õigusabikuluna Osaühingu Aare Raigi Advokaadibüroo kasuks.

Otsuse põhjenduste kohaselt kasutasid kinkijad seaduspäraselt oma õigust kinkelepingust taganeda,

kuna kingisaaja näitas nende vastu üles jämedat tänamatust. Hageja ja kolmanda isiku seletustega

ning tunnistaja E. Y ütlustega on tõendatud, et kostja nõudis venna ja vanemate majast lahkumist,

käitus venna elukaaslase ja hageja suhtes vägivaldselt, ähvardas neid ja nõudis hageja käest raha.

Kolmas isik seletas, et kostja ei suhtle temaga ega aita teda. Kohtu hinnangul väljendub jäme

tänamatus selles, et kostja on nõudnud vanemate lahkumist kinnisasjal asuvast elamust, kuigi

kinkelepingu tingimuseks oli elamu tähtajatu ja tasuta kasutamisõigus kinkijatele. Elamu tasuta

kasutamisõigusega ei ole samuti kooskõlas asjaolu, et hageja pidi ise kommunaalteenuste eest

tasuma. Kostja ei töötanud ega abistanud vanemaid. Kostja on kinkelepingut rikkunud ning kohus

rahuldas hageja nõude kinnistusraamatu ebaõigete kannete parandamiseks VÕS § 186 p 5 ja § 270

lg 1 ning AÕS § 65 lg 1 alusel.

5. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud jätta hageja kanda.

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Samuti palus

ta jätta kohtukulud Eesti Vabariigi kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. aprilli 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja jättis hagi

rahuldamata. Samuti mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja 60 krooni ning jättis poolte

õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda.

Kohus leidis, et hagejale lähedaseks isikuks on eelkõige kolmas isik. Isikuteks, keda lugeda kinkijale

lähedasteks VÕS § 267 p 1 mõttes, ei saa pidada T. V, tema elukaaslast ega last. T. V ja kostja on

mõlemad hageja ja kolmanda isiku pojad ning kolleegiumi arvates ei ole alust pidada ühte vendadest

oma vanematega lähedasemaks kui teist. Hageja ei ole välja toonud, et T. V oleks talle lähedasem kui

kostja. Hageja on oma seletuses väitnud, et ta tahaks praegu kinkida elamu võrdsetes osades

kummalegi pojale. Ka sellest järeldub, et kostja ja T. V on hagejale võrdselt lähedased.

Kohtu arvates oleks jämeda tänamatuse ülesnäitamisena hinnatav see, kui kingisaaja sunnib

kinnisasjalt lahkuma oma vanemaid, kes talle kinnisasja kinkisid. Kohus leidis, et see ei ole

tõendatud. Linnakohus luges kostja jämeda tänamatuse tuvastatuks hageja ja kolmanda isiku seletuse

ning tunnistaja E. Y ütlustega. Linnakohus on tõendeid hinnates jõudnud ebaõigele järeldusele, et

hageja esitatud asjaolud on tuvastatud. Tunnistaja ütlustest tuleneb küll, et kostja palus oma vennal ja

tema elukaaslasel elamust lahkuda, kuid tunnistaja ei ole väitnud, et ta oleks ise näinud, et kostja on

sundinud vanemaid elamust lahkuma ja neid ähvardanud. Tunnistaja ütlusest selgub, et kostja ja tema

venna vahel olid lahkarvamused. Hageja seletusest ei tulene, et kostja oleks vanematel palunud

elamust lahkuda või et ta oleks muul viisil olnud vanemate vastu tänamatu.

Ka on hageja ja kolmas isik kasutanud kinnisasja tasuta. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostja

peaks oma vanemate eest tasuma nende tarbitud kommunaalteenuste ja elektri eest, mistõttu nende

eest pididki hageja ja kolmas isik tasuma teenuste osutajatele ise. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

ei ole vanematelt nõudnud tasu kinnisasja kasutamise eest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata

asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus ta jätta kohtukulud Eesti Vabariigi

kanda.

Hageja arvates on ringkonnakohus ebaõigesti sisustanud "jämedat tänamatuse" mõistet. Erinevalt

linnakohtust asus ringkonnakohus enne "jäme tänamatuse" tuvastamist hindama, keda on peetud

silmas VÕS § 267 p-s 1 nimetatud kinkija lähedaseks inimeseks. Mõiste "kinkija lähedane" ei olnud

esimese astme kohtus vaidlusalune. Ebaõige on ringkonnakohtu hinnang, et kinkija teine poeg, kes

elab kinnisasjal, ei ole lähedane, s.t VÕS § 267 p-s 1 nimetatud isik. Ringkonnakohus on ületanud

apellatsioonkaebuse piire. Kostja ei ole menetluse kestel väitnud, et hageja täiskasvanud poeg ei saagi

olla kinkija lähedaseks isikuks.

Hageja arvates ei vasta vaidlustatud otsus ka seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele.

Ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et hagejale lähedaseks isikuks on eelkõige tema abikaasa,

mis tuleneb kinkelepingust, millega anti kinkijatele õigus kinnisasja tähtajatult kasutada.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et tegemist on kahe lepinguga - kinkelepinguga ja isikliku

kasutusõiguse seadmise kokkuleppega. Ebaõige on VÕS § 267 p-s 1 nimetatud kinkija lähedase isiku

mõiste sisustamine pelgalt sõlmitud lepingu kaudu. Kohtuotsus on järeldustes vastuoluline.

Ringkonnakohus märkis, et T. V ja kostja on hageja pojad ning ringkonnakohtu arvates ei ole alust

pidada ühte vendadest oma vanematega lähedasemaks kui teist. Samas on kohtuotsuses märgitud, et

hageja seletustest tulenevalt on mõlemad pojad hagejale lähedased.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 332. Ringkonnakohus pidanuks selle sätte alusel linnakohtu otsusega vastupidise otsuse

tegemiseks kuulama tunnistaja vahetult üle või põhjendama sisuliselt ja veenvalt, miks ta hindab

esimese astme kohtu poolt hinnatud tunnistaja ütlusi teistmoodi, hagejale kahjulikul ja

edasikaebeõigust äravõtval viisil. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et kostja oleks

soovinud vanemaid kinnisasjalt lahkuma sundida. Hageja leiab, et põhiseaduse §-s 15 sätestatud

kaebeõiguse efektiivse tagamise mõttes oleks pidanud kohus nimetatud järeldusele jõudmisel saatma

asja esimese astme kohtule.

Kohtuotsuse järelduste kohaselt ei ole pooled kokku leppinud, et kostja peaks oma vanemate eest

tasuma ka nende tarbitud kommunaalteenuste ja elektri eest. Samas on kinkelepingus kokkulepe, et

kasutusõigus seatakse tasuta. Kohtuotsuses ei ole TsMS § 330 lg-le 4 vastavaid põhjendusi, miks on

vajalik veel eraldi kokkulepe mingite teenuste eest tasumiseks, kui kasutusõigus seati tasuta.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kostja arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et asja lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kostja on

näidanud kinkija või tema lähedaste vastu üles jämedat tänamatust. Ringkonnakohus ei ületanud

apellatsioonkaebuse piire, vaid analüüsis ringkonnakohtu istungil esitatud asjaolusid ja seisukohti.

Kassatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kumbki poeg kinkijale lähedane, on meelevaldne. Kostja

arvates on ringkonnakohus otsuses analüüsinud tunnistaja ütlusi ja jõudnud seeläbi õigetele

järeldustele. Kassatsioonkaebusest ei selgu, kuidas ja millisel protsessõiguslikul alusel oleks

ringkonnakohus saanud tunnistaja uuesti üle kuulata, kui kumbki pooltest seda ei taotlenud.

Kinkelepingust ei nähtu, et kostjal oleks kohustus võimaldada kinkijatele tasuta

kommunaalteenuseid. Hagejal on tähtajatu tasuta kasutusõigus lepingu eseme suhtes.

10. Hageja esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo ja kostja esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

taotlevad osutatud riigi õigusabi eest tasu kindlaksmääramist.

Hageja esindaja on taotluse järgi kulutanud 0,6 tundi ringkonnakohtu otsuse analüüsimisele ja 1,6

tundi kassatsioonkaebuse koostamisele (taotluses on ilmselt ekslikult räägitud ka vastuse

koostamisest kostja apellatsioonkaebusele, mille ringkonnakohus on juba lahendanud). Hageja

esindaja palub mõista riigilt välja tasu 2,2 tunni eest, millele lisandub käibemaks 18%.

Kostja esindaja on taotluse järgi tutvunud ringkonnakohtu otsusega ja kassatsioonkaebuse

põhjendustega ning koostanud kassatsioonkaebusele vastuse. Ta palub riigilt välja mõista selle eest

900 krooni, millele lisandub käibemaks 18%, seega kokku 1062 krooni.

11. Hageja taotleb kautsjoni topeltmaksmise tõttu, et tema kontole tagastataks 3. juunil 2005. a

tasutud kautsjon 200 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegiumi arvates tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsus tuleb

TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsust osaliselt muuta põhjenduste osas.

13. Hageja nõudeks oli kinnisasja omanikuna kostja kohta kinnistusraamatusse tehtud kande

kustutamine ja hageja omanikuna sissekandmine ning hageja ja kolmanda isiku kasuks seatud isikliku

kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamine.

Hagi alusena on esitatud asjaolud, et hageja kinkis kinnisasja kolmanda isiku nõusolekul kostjale.

Kuna kostja on näidanud üles jämedat tänamatust, on hageja ja kolmas isik lepingust taganenud.

Hageja arvates annab see talle õiguse nõuda ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist.

14. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

Hageja sõlmis kostjaga, kes on tema poeg, 27. novembril 2002. a kinkelepingu, millega kinkis

kinnisasja kostjale. Eelnevalt seati kinnisasjale isiklik kasutusõigus hageja ja kolmanda isiku, kes on

hageja abikaasa ja kostja isa, kasuks ja sõlmiti kinnisomandi üleandmise asjaõigusleping. Kolmas isik

andis lepingute sõlmimiseks nõusoleku.

Kostja kanti 7. jaanuaril 2003 kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Samal päeval kanti

kinnistusraamatusse ka kinnisasja tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus hageja ja kolmanda isiku

kasuks.

Kinnisasjal olevas elamus elavad hageja ja kolmas isik, samuti nende teine poeg T. V koos

elukaaslase ja tütrega.

Hageja ja kolmas isik on kasutanud kinnisasja tasuta, kuid kinnisasjaga seonduvad kulutused on

kandnud hageja, kolmas isik ja T. V.

Kostja on palunud T. V ja tema elukaaslasel elamust lahkuda ning nende vahel olid lahkarvamused.

Kostjale on edastatud hageja ja kolmanda isiku kinkelepingust, asjaõiguslepingust ja kinnisasja

isikliku kasutusõigusega koormamise avaldusest taganemise avaldused.

15. Kolleegium käsitleb esmalt kostja omanikuna kinnistusraamatust kustutamise ja hageja

sissekandmise nõude rahuldamise võimalusi (I) ja selle nõude rahuldamise eelduseks oleva

kinkelepingust taganemise kehtivust (II). Seejärel hindab kolleegium hageja nõuet isikliku

kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks (III). Lõpetuseks annab kolleegium kokkuvõtlikult

juhised asja uueks lahendamiseks ning lahendab esitatud taotlused (IV).

I. 16. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud hageja nõuet kostja omanikuna kinnistusraamatust

kustutamiseks ja hageja sissekandmiseks õigesti kvalifitseerinud ja sellest lähtudes lahendanud. Selle

põhjuseks on esmajoones kohustus- ja käsutustehingute ebapiisav eristamine ning tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-te 3 ja 4 tähelepanuta jätmine (vt nt ka Riigikohtu 1. septembri 2004. a

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III 2004, 23, 251), 25. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-

2-1-134-04 (RT III 2004, 34, 360), 4. mai 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05 (RT III 2005, 16,

168) ja 23. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 (RT III 2005, 29, 300)).

17. Hageja on nõudnud kinnistusraamatu parandamist sel alusel, et ta on taganenud kinnisasja omandi

ülekandmise aluseks olnud võlaõiguslikust kinkelepingust. Kui lugeda taganemine toimunuks, oleks

võlaõiguslik kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud. See ei mõjutaks TsÜS § 6 lg-te 3 ja 4 järgi

aga iseenesest omandi ülekandmise asjaõiguslepingu kehtivust. Lepingust taganemise üldkorra järgi

muutub leping taganemisel nn tagasitäitmise võlasuhteks (VÕS §-d 189-191). Sellest tulenevalt

peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. Erandlikult viitab VÕS § 268 lg 1

kinkelepingust taganemise korral tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb

kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu VÕS § 1028 lg 1 järgi, arvestades

VÕS §-des 1028-1036 sätestatut. Kuna kinge on tasuta leping, on sellest taganemise põhiliseks

tagajärjeks kingisaaja kohustus lepingu järgi saadu välja anda. Praegusel juhul on kostja saanud

hagejalt kinkelepinguga kinnisasja omandi, otsest valdust kostjale asja materjalide järgi üle antud ei

ole. Seega on hagejal juhul, kui kinkelepingust taganemine kehtib, võlaõiguslik nõue kostja vastu, et

see kannaks hagejale tagasi omandi kinnisasjale.

18. Hageja nõuet ei saa pidada AÕS § 65 järgseks nõudeks ebaõige kande kinnistusraamatust

kustutamiseks. Kinnistusraamat ei ole ebaõige, kuna kinnisomandi ülekandmise asjaõigusleping ei

lõpe kinkelepingust taganemisega. Hageja nõue on suunatud omandi tagasikandmisele, s.t sisuliselt

asjaõiguslepingu sõlmimisele AÕS § 641 järgi. Tegemist on võlaõigusliku nõudega. Selline

nõudeõigus on hagejal kinkelepingust taganemise korral VÕS § 268 lg 1 ja § 1028 lg 1 järgi. Kostja

nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68

lg 5 järgi asendada kohtuotsusega. Seega saaks hagi rahuldava kohtuotsuse resolutsiooniga lugeda

kostja omanikukande muutmisega nõustunuks. Eelnevalt tuleb aga tuvastada, kas hagejal on

võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks. Kuna kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnisasja

omanikuna, on ta puudutatud isikuks, kelle nõusolek on asjaõiguse üleandmisel vajalik

kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 3 järgi. Kolleegium märgib seejuures, et kostja

nõusolekut asendav kohtulahend ei asenda teisi võimalikke tahteavaldusi, mis on kinnistusraamatusse

kande tegemiseks vajalikud, esmajoones hageja enese tahteavaldust enda omanikuna

sissekandmiseks. Kinnistusraamatu kande muutmise asjaõigusliku nõude ja võlaõigusliku nõude

eristamise vajalikkusele on Riigikohus korduvalt tähelepanu juhtinud (vt nt Riigikohtu 1. aprilli

2003. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-29-03 (RT III 2003, 12, 118) ja viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-

80-05).

Kolleegiumi arvates oleksid kohtud pidanud selgitama hagejale vajadust oma nõuet täpsustada. Siiski

on kolleegiumi arvates võimalik käsitleda hageja nõuet selliselt, et see on suunatud kostja

kinnisomandi tagasikandmise tahteavalduse kohtuotsusega asendamisele. Hagi rahuldamise

tingimusena tuleb tuvastada, kas eeldused omandi tagasikandmiseks on VÕS § 268 lg 1 ja § 1028

lg 1 järgi olemas, s.t kas kinkeleping on taganemisega lõppenud.

19. Eelnevat ei mõjuta asjaolu, et hageja on nii hagi kui taganemisavalduse (linnakohtu tl 20)

kohaselt taganenud lisaks kinkelepingule ka kinnisasja omandi ülekandmise asjaõiguslepingust.

Asjaõiguslepingu sisu ei ole võlaõiguslike kohustuste tekitamine, vaid teatud õigusmuutuse

saavutamine, vaidlusalusel juhul omandi tagasikandmine. Selle kokkuleppe sisu on seadusega

määratud (AÕS § 120) ning sellest ei saa taganeda ega seda üles öelda. Ka näeb VÕS § 268 lg 1 ette

üksnes kinkelepingust taganemise võimaluse. Seega saab kolleegiumi arvates, vaatamata notarite

poolt ebaõigesti sõnastatud taganemisavaldustele, tulla kõne alla vaid võimalus, et selle

taganemisavaldusega taganeti üksnes kinkelepingust.

20. Käesoleva vaidluse puhul on problemaatiline ka kolmanda isiku V. V protsessuaalne staatus

kinnisomandi hagejale tagasikandmise nõudes, mille kohtud on tähelepanuta jätnud. Kolmas isik on

hageja abikaasa ja kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel.

Linnakohtu menetluses ei ole kolmas isik asja materjalidest nähtuvalt hagi suhtes seisukohta

avaldanud ning kohus ei ole seda temalt ka küsinud. Ainsana võib tema seisukohta järeldada kohtu

30. septembri 2004. a istungi protokollist, kus kogu menetluse kohta sisaldavad kolmanda isiku poolt

öelduna vaid laused: "A ei käi külas ega tule mulle appi. Ta ei suhtle minuga." Küll on kolmas isik

avaldanud seisukoha ringkonnakohtu menetluses, kus ta on 30. märtsi 2005. a istungil protokolli järgi

kostja apellatsioonkaebusele vastu vaielnud (ringkonnakohtu tl 37). Kolleegiumi arvates pidanuks

juba linnakohus kolmanda isiku seisukoha hagi suhtes selgelt fikseerima, eriti seetõttu, et kolmas isik

viibis kohtuistungil. Siiski võib asja materjalidest järeldada, et ta nõustub hageja seisukohtadega, st

toetab hagi rahuldamist.

21. Kinkeleping ja asjaõigusleping sõlmiti kolmanda isiku nõusolekul (linnakohtu tl 11-13). Ka

kolmas isik on teinud avalduse taganeda kinkelepingust (ka asjaõiguslepingust) (linnakohtu tl 21).

Kinkelepingust saab VÕS § 268 lg 1 järgi taganeda üksnes kinkija, kui võlaõigusliku lepingu pool.

Kinkelepingust ei nähtu, et kolmas isik oleks kinkelepingu pooleks. Samuti ei olnud ta kinnisasja

omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Seega ei ole hagejal kinkelepingust taganemiseks kolmanda

isiku nõusolek vajalik. Omandi ülekandmise asjaõiguslepingust taganemine ei ole nagunii võimalik

(vt otsuse p 19). Seega ei ole kolmanda isiku taganemisavaldusel asja lahendamisel rohkem

tähendust, kui et see võib väljendada tema nõustumist kinnisomandi tagasikandmisega hagejale.

Kolleegium juhib aga kolmanda isiku ja kohtute tähelepanu perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg-le 1,

mille järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, samuti PkS § 17 lg-le 5,

mille järgi juhul, kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks, on mõlemal abikaasal õigus olla

omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Sel alusel võib kolmas isik nõuda ka enda sissekandmist

kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Selles asjas tehtav kohtulahend saab asendada üksnes

kostja tahteavalduse kinnistusraamatusse kandmiseks.

22. Kolleegium märgib, et kinkelepingu ja asjaõiguslepingu on allkirjastanud ka Aktsiaseltsi

Hansapank (AS Hansapank) esindaja (linnakohtu tl 11). Asja materjalide juures olevast 18. mai

2004. a kinnistusraamatu väljavõttest (linnakohtu tl 70) nähtub, et AS-i Hansapank kasuks on

7. jaanuaril 2003. a kantud kinnistusraamatusse kinnisasja koormav hüpoteek. Siiski ei ole

hüpoteegipidaja nõusolek omaniku vahetuse kande tegemiseks vajalik. Hüpoteegiga koormatud

kinnisasja võib omanik käsutada hüpoteegipidaja nõusolekuta (AÕS § 333, § 337 lg 1).

Hüpoteegipidaja ei ole omandi ülekandmisel puudutatud isikuks, kelle nõusolek oleks omaniku

muutmise kandeks vajalik (KRS § 341).

II. 23. Järgnevalt käsitleb kolleegium kinkelepingust taganemise kehtivusega seonduvat, mis on

eelduseks hageja omandi tagasikandmise nõude rahuldamisele. Poolte vahel on kesksena vaidluse all,

kas kostja on käitunud sellisel viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Linnakohus

leidis, et hagejal oli taganemise õigus, ringkonnakohus eitas seda.

24. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi väidab hageja, et ta taganes juba täidetud kinkelepingust

VÕS § 268 lg 1 järgi põhjusel, et kostja on näidanud üles jämedat tänamatust. Selle põhjendusena on

ta toonud kostja vastuvõtmatu käitumise hageja, kolmanda isiku, T. V ja viimase pere suhtes.

Apellatsioonikohus leidis, et kuna kostja ei ole nõudnud vanemate lahkumist kinnisasjal olevast

elamust, vaid on seda teinud üksnes oma venna T. V ja tema pere suhtes, ei ole see piisav tema

käitumise hindamiseks jämeda tänamatusena.

25. Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud

kostjale lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud

tähtaega. Kolleegium juhib seejuures ringkonnakohtu tähelepanu, et taganemise kui tahteavalduse

kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse koostamise aeg, nagu on märgitud apellatsioonikohtu

otsuses, vaid selle teise pooleni jõudmise aeg (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1). Et taganemise

avaldus kehtiks ja lõpetaks VÕS § 188 lg 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise

sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. Hageja enda

esitatud asjaolude järgi peab ta tõendama, et taganemiseks õigustas teda mõni VÕS §-s 267 nimetatud

alustest. Hageja ise on tuginenud VÕS § 267 p-le 1.

26. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui

kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt

järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-

ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli "kingi vääriline". Kolleegiumi arvates ei ole

ringkonnakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel sätte kinkijat kaitsvat eesmärki piisavalt arvestanud

ning on sisustanud sätte liiga kitsalt. Ringkonnakohus on põhjendamatult asunud võrdlema hageja

kahe poja lähedust hagejale ja leidnud lisaks, et kinkija abikaasa on kinkijale lähedane, poeg aga

mitte.

27. Kinkijat õigustab VÕS § 267 p 1 järgi lepingust taganema asjaolu, et kingisaaja on tema, s.o

kinkija, vastu näidanud üles jämedat tänamatust. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab

selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. "Lähedane"

on sättesse hõlmatud esmajoones seetõttu, et kinkija huve paremini kaitsta. Vastasel juhul võiks sätet

kitsalt tõlgendades väita, et kingisaaja ei tohi rünnata kinkijat, küll aga tema perekonnaliikmeid, ilma

et see õigustaks kinkijat kinkelepingust taganema. Kolleegiumi arvates ei ole põhjust kahelda, et

vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema

vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Apellatsioonikohut on ilmselt eksitanud

asjaolu, et kingisaajaks ja ründajaks on hageja teine poeg, kelle kohus luges samuti hageja

lähedaseks. See asjaolu ei muuda aga kolleegiumi arvates VÕS § 267 p 1 tõlgendust ega rakendust.

Kohus on sisuliselt välistanud võimaluse, et kingisaajast lähedane võiks kinkija suhtes jämedat

tänamatust väljendada teisiti kui ründega kinkija enda vastu. Arvestamata on jäetud, et kinkelepingu

eripära arvestades on kingisaajaks tihti või koguni enamasti kinkijale lähedane isik.

28. Kolleegiumi arvates saab asja uuel lahendamisel kaaluda hageja taganemisavaldust ka VÕS § 267

p 3 alusel, põhjusel, et kingisaaja jättis õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või

tingimuse. Kuna kinkelepingu sõlmimise eelduseks oli vanematele isikliku kasutusõiguse tagamine

elamule, võib selle kasutusõiguse tingimuste aktsepteerimist lugeda ka kinkega seotud koormiseks

või tingimuseks. Nii võib kostja nõue T. V elamust lahkumiseks olla vastuolus ka AÕS § 227 lg-ga 2,

mille järgi võib elamut isikliku kasutusõiguse alusel kasutav isik majutada elamusse ka oma

perekonnaliikmeid, samuti isikuid, kes teda hooldavad. Eelnevat saab arvestada ka kostja käitumise

hindamisel VÕS § 267 p 1 järgi.

29. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja taganemisõiguse hindamisel tuleb jätta

tähelepanuta, et hageja ja temaga kooselavad isikud on kandnud elamuga seotud kommunaalkulud.

Tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste

tarbimisega põhjustatud kulusid. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks nõudnud elamu kasutamise eest

tasu.

30. Kolleegium nõustub hagejaga, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 332 nõuetele.

Linnakohus kuulas tunnistajana üle E. Y. Tunnistaja ülekuulamise protokollis (linnakohtu tl 92)

sisalduvad muu hulgas järgmised tunnistaja ütlused: "Ta (s.o kostja) nõudis oma venna ja vanemate

lahkumist, ähvardas, et kaebab kohtusse. Ta käitus vägivaldselt ema vastu ja Te elukaaslase vastu, kui

ema kaitses teda. Ta nõudis ema käest raha. /- - -/ Palun minge siit ära, ütles ta oma emale.".

Linnakohus järeldas tunnistaja ütlustest, et kostja on nõudnud oma vanemate lahkumist elamust,

ringkonnakohus hindas tunnistust vastupidiselt. Tunnistaja ütluste ümberhindamist on

ringkonnakohus põhjendanud sellega, et "tunnistaja ei ole väitnud, et ta oleks ise näinud, et kostja on

sundinud vanemaid elamust lahkuma ja neid ähvardanud". Kolleegiumi arvates ei ole selline

põhjendus tunnistaja ütluste ümberhindamiseks piisav ega vasta TsMS § 332 nõuetele (vt ka

Riigikohtu 21. detsembri 2001. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-164-01 (RT III 2002, 4, 42) ja

13. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-72-05 (RT III 2005, 27, 288)). Tunnistaja

ülekuulamise protokollist ei ole võimalik järeldada, et tunnistaja ei andud ülaltsiteeritud ütlusi oma

vahetu kogemuse põhjal. Kui ringkonnakohtul tekkis sellekohane kahtlus, tulnuks tunnistaja uuesti

üle kuulata, et kahtlus kõrvaldada.

31. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus hageja nõude osas kostja kinnistusraamatust

omanikuna kustutamiseks ja hageja omanikuna sissekandmiseks tühistada ja saata tagasi uueks

lahendamiseks.

III. 32. Kolleegiumi arvates on kohtud ebaõigesti hinnanud hageja nõuet kustutada kinnistusraamatust

kanne hageja ja kolmanda isiku kasuks sissekantud isikliku kasutusõiguse kohta ning jätnud pooltele

selgitamata hageja nõude rahuldamise eeldused ja tagajärjed.

33. Sisuliselt ei ole linnakohus põhjendanudki isikliku kasutusõiguse kustutamise nõude rahuldamist

ega seda nõuet analüüsinud. Samamoodi ei ole ringkonnakohus põhjendanud ka linnakohtu otsuse

tühistamist selle nõude osas. Kui pooled ka kontsentreerivad oma sisulise vaidluse mingile

konkreetsele küsimusele (praegusel juhul kinkelepingust taganemise kehtivusele), ei tohi kohus jätta

käsitlemata vaidluse lahendamise teisi aspekte ning peab juhtima menetluses poolte tähelepanu kõigi

oluliste küsimuste kohta seisukoha avaldamise vajadusele.

34. Hageja on nõudnud enda ja kolmanda isiku kasuks kinnisasjale seatud isikliku kasutusõiguse,

mille alusel nad elamut kasutavad, kinnistusraamatust kustutamist. Hageja ei ole hagis sidunud selle

nõude rahuldamist enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega, st esitanud haginõuet selliselt,

et isikliku kasutusõiguse kustutamise nõue oleks rahuldatud üksnes põhinõude rahuldamise korral.

Seega võinuks tekkida menetluses olukord, kui kostja kaevanuks linnakohtu otsuse peale vaid selles

osas, mis puudutab kostja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatust kustutamist ja hageja omanikuna

sissekandmist. Sel juhul oleks ringkonnakohus võinud teha otsuse, millest tulenevalt ei oleks hageja

saanud kinnisasja omanikuks ja oleks kaotanud ka elamu kasutamise õiguse. Kohtud pidanuks hageja

tähelepanu eelnevale juhtima.

35. Isiklik kasutusõigus seati hageja ja kolmanda isiku kasuks kinnisasjale koos kinkelepingu ja

kinnisomandi ülekandmise asjaõiguslepinguga (linnakohtu tl 11-19). Tulenevalt lepingu p-dest 2.1,

3.1 ja 3.3 on hageja ja kolmas isik otsustanud kinnisasjale isikliku kasutusõiguse seada enne

kinkimist ja on taotlenud ka kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmist enne omaniku vahetust.

Eelneva põhjal on isikliku kasutusõiguse seadmise aluseks mitte hageja leping kostjaga, vaid hageja

ja kolmanda isiku ühepoolsed avaldused, s.t kolmandat isikut puudutavas osas sisuliselt leping hageja

ja kolmanda isiku vahel. Isiklik kasutusõigus on hageja ja kolmanda isiku kasuks kantud

kinnistusraamatusse. Selle õiguse sisu kohta on lepingu p-s 2.1 üksnes märgitud, et tegemist on

kinnisasja tähtajatu ja tasuta kasutusõigusega. Isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse sisu on avatud ka

AÕS §-des 225-228.

36. Kinnisasja koormava asjaõiguse lõpetamiseks on AÕS § 642 järgi nõutav õigustatud isiku

notariaalselt kinnitatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust,

kui seadus ei sätesta teisiti. Isikliku kasutusõiguse kui kinnisturaamatusse kantud asjaõiguse

kustutamisel on puudutatud isikuks, kelle nõusolek on kustutamiseks vajalik, KRS § 341 lg 2 p 2 järgi

kustutatava asjaõiguse omaja, samuti isik, kes omab asjaõigust kustutatavale asjaõigusele. Seega on

hageja ja kolmanda isiku kasuks kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks

vajalik üksnes hageja ja kolmanda isiku enda nõusolek, st kinnistamisavaldus. Hageja ja kolmas isik

võivad esitada avalduse isikliku kasutusõiguse kustutamiseks, vajamata selleks kostja kui kinnisasja

omaniku nõusolekut. Kostja kui kinnisasja omaniku jaoks on isiklik kasutusõigus üksnes koormatis,

millest vabanemine tema õigusi ei kahjusta. Samamoodi ei riku see ka isikliku kasutusõiguse

seadmiseks nõusoleku andnud AS-i Hansapank (linnakohtu tl 13) õigusi, s.t ka AS Hansapank ei ole

selle kande kustutamisel puudutatud isikuks.

37. Tähendust ei oma hageja ja kolmanda isiku taganemisavaldustes märgitu, et nad taganevad ka

kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise avaldusest (linnakohtu tl 20 ja 21). Ühepoolsest

avaldusest ei saa sarnaselt lepingule taganeda, asjaõiguslepingust ei saa aga üldse taganeda (vt otsuse

p 19). Teise pooleni jõudnud tahteavaldusest ei saa samuti ühepoolselt loobuda ega seda tagasi võtta

(TsÜS § 72), st kehtib tahteavalduste ühepoolse tagasivõtmatuse põhimõte.

38. Eelneva põhjal ei ole hagejal ja kolmandal isikul vaja isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatust

kustutamiseks esitada nõuet kostja vastu. Seega puudub ka võimalus hageja nõude alusel kostja vastu

kustutada isiklik kasutusõigus kinnistusraamatust. Vaidluse korral isikliku kasutusõiguse

kinnistusraamatust kustutamiseks saab hageja esitada nõude kolmanda isiku vastu, kellel on samuti

õigus kinnisasja isikliku kasutusõiguse alusel kasutada ja kes on kustutamisel puudutatud isikuks

KRS § 341 lg 2 p 2 järgi. Käesolevas menetluses seda lahendada ei saa, st kolmandale isikule ei saa

panna lahendiga kohustusi (vt ka Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05

(RT III 2005, 30, 304)). Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et hageja nõue isikliku

kasutusõiguse kinnistusraamatust kustutamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid seda käesolevas otsuses

nimetatud põhjendustel. Vastavalt tuleb ringkonnakohtu otsust põhjenduste osas muuta.

IV. 39. Lähtudes eelnevast, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt lahendada küsimus,

kas hageja saab lugeda kinkelepingust taganenuks. Seejuures tuleb järgida Riigikohtu juhiseid VÕS

§-de 267 ja 268 tõlgendamise ning tunnistajate ütluste ümberhindamise põhjendamise kohta. Kui

kohus leiab asja uuel lahendamisel, et taganemise saab lugeda toimunuks, tuleb lahendada hageja

nõue kostja tahteavalduse andmise kohta kinnistusraamatus kinnisasja omaniku kande muutmiseks

(vt otsuse p 18).

40. Kuna asi saadetakse uueks lahendamiseks, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka osas,

milles hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kohtukulu 60 krooni.

41. Kolleegiumi arvates on kaebuses ekslikult palutud ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies

ulatuses. Kaebusest ei nähtu põhjendusi, miks tuleks otsus tühistada ka poolte õigusabikulude riigi

kanda jätmise ja pooli esindanud advokaatide kasuks advokaadibüroodele riigi õigusabi tasu

väljamõistmise osas. Nimetatud taotlused tuleb jätta rahuldamata.

42. Poolte esindajad taotlevad ka osutatud riigi õigusabi eest tasu kindlaksmääramist.

Hagejale on määratud riigi kulul advokaat 19. septembril 2003. a menetluseks linnakohtus

(ringkonnakohtu tl 16) ja 24. jaanuaril 2005. a apellatsioonimenetluseks (ringkonnakohtu tl 17).

Kostjale on riigi kulul advokaat määratud linnakohtus 8. aprillil 2004. a (linnakohtu tl 40).

Ringkonnakohus kostjale riigi õigusabi korras advokaati määranud ei ole, kuid on aktsepteerinud

tema esindajana vandeadvokaat T. M. Hiobit ja mõistnud talle otsusega välja ka tasu riigi õigusabi

katteks. Lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 3 laieneb riigi õigusabi korras määratud

advokaatide esindusõigus ka kassatsioonimenetlusele. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks RÕS

§ 17 lg 4 järgi riigi õigusabi andmise tingimusi uuesti hinnata ning seda ei tee ka Riigikohus (vt ka

Riigikohtu 27. oktoobri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05 (RT III 2005, 35, 341)). Seega

tuleb poolte esindajate taotlused rahuldada ning riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb RÕS § 23 lg 1 ja

justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja

kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata ja riigieelarvest välja mõista.

43. Korra § 12 lg 1 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise

eest 1400 krooni. Riigikohus asus oma viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05 seisukohale, et

see kehtib igas kohtuastmes. Korra § 3 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluses riigi õigusabi

tasu arvestamisel tasu suhtes menetluse liigile vastavat koefitsienti, milleks on hagimenetluse puhul

1,3 kuni 2,0. Lähtudes korra § 3 lg-st 3, arvestab kolleegium koefitsientide määramisel advokaatide

varasemat osalust menetluses ja asja ettevalmistamisel eeldatavasti kulutatud aega. Kolleegium leiab

olevat põhjendatud kohaldada kassatsioonkaebuse koostanud hageja esindajale osutatud riigi

õigusabiteenusele koefitsienti 1,5 ja vastuse koostanud kostja esindajale koefitsienti 1,3. Tasu

määramisel lähtub kolleegium TsMS § 2 järgi tasu määramisel kehtivatest õigusaktidest.

Eelneva põhjal määrab kolleegium hageja esindaja tasuks riigi õigusabi eest 2100 krooni (1400x1,5)

ja kostja esindaja tasuks 1820 krooni (1400x1,3). Kuigi taotlustes ei ole selgelt välja toodud, et tasu

palutakse välja mõista advokaatide töökohaks olevale advokaadibüroode kasuks, tuleneb see nii

taotlustest kui ka korra § 1 lg-st 2. Vastavalt taotlustele ja korra § 1 lg-le 2 lisandub sellega

väljamõistetavale tasule käibemaks 18%.

44. Kokkuvõttes mõistab kolleegium riigieelarvest välja hagejale osutatud riigi õigusabi eest 2478

krooni Osaühingu Aare Raigi Advokaadibüroo kasuks ja kostjale osutatud õigusabi eest 2147 krooni

60 senti Advokaadibüroo T. M. Hiob OÜ kasuks.

Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi välja Eesti Advokatuur.

45. Kolleegium ei määra RÕS § 25 lg 1 alusel kindlaks kostja kui riigi õigusabi saanud isiku

kohustust hüvitada riigile advokaadile makstud summa, kuna kostjale ei ole sellist kohustust varem

pandud (vt ka viidatud Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05).

46. Põhjendatud on ja rahuldada tuleb hageja taotlus topelt makstud kautsjoni tagastamiseks. Kuna

hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tema tasutud kautsjon TsMS § 56 lg 3 alusel nagunii

tagastada. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja eest tasunud 1. juunil 2005. a kautsjoni 200 krooni

K. Räppo ning 3. juunil 2005. a 200 krooni E. Y. Hageja taotleb 3. juunil 2005. a tasutud kautsjoni

tagastamist tema kontole AS-is Hansapank nr 1100560203. Kolleegiumi arvates tuleb taotlus

rahuldada.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik