3-2-1-113-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-113-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Xxxx Xxxxxxxx hagi Põlevkivi Kaevandamise AS-i vastu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

2/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põlevkivi Kaevandamise AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. oktoober 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja X. Xxxxxxx, hageja esindaja vandeadvokaat O. Niðajev ja

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat T. Vaher. Juures viibis

tõlk L. Lomp.

Resolutsioon

1. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 5. detsembri 2003. a otsus ja

Viru Ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a otsus ning lõpetada

asja menetlus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Raidla & Partnerid

29. aprillil 2005. a Põlevkivi Kaevandamise AS-i

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 1 788 (üks tuhat

seitsesada kaheksakümmend kaheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Xxxx Xxxxxxx esitas 13. detsembril 2001. a Ida-Viru Maakohtule hagi Põlevkivi Kaevandamise

AS-i vastu, milles palus kostjalt tema kasuks välja mõista hüvitise tervisekahjustusega tekitatud kahju

eest alates 7. oktoobrist 1991. a. Menetluse jooksul esitatud hüvitise arvestuse kohaselt palus hageja

kostjalt välja mõista ühekordse hüvitisena alates 1. jaanuarist 1999. a kuni 31. oktoobrini 2003. a 210

915 krooni 55 senti ja igakuise hüvitisena 4 086 krooni 75 senti.

Hagiavalduse kohaselt põhjustas tervisekahjustuse töötamine kostja õiguseellaste juures perioodidel

6. veebruar 1969. a-1. oktoober 1970. a ja 14. detsember 1971. a-16. juuli 2001. a maa-alustel töödel.

1991. aastal diagnoositi hagejal kutsehaigus ning tema kutsealase töövõime kaotuseks määrati 40%.

Hiljem on korduvalt kutsehaiguse diagnoosi täpsustatud. Hagejale tekitati kahju kutsealase töövõime

35-40% kaotusega, mille tõttu ta jäi ilma varasemast sissetulekust märgitud ulatuses. Hageja leidis, et

kutsehaiguse põhjustas see, et tööandja jättis täitmata ohutu ja tervist mittekahjustava töökeskkonna

tagamise kohustuse. Hageja töötingimused ei vastanud kehtestatud normidele, tööandja jättis

korraldamata perioodilise kohustusliku arstliku läbivaatuse, ei informeerinud hagejat tööga

kaasnevatest tööohutusteguritest ning ei korraldanud õigesti tööaega. Tööruumides valitses halb

mikrokliima ja hagejal tuli pidevalt töötada sundasendis.

Hageja märkis, et hagi on esitatud uuel õiguslikul alusel (ENSV tsiviilkoodeks (TsK) § 227, § 448 ja

§ 464) kui tema 23. detsembril 1992. a kostja vastu esitatud hagi. Varasemas hagis palus X. Xxxxxxx

kostjalt TsK § 463 alusel välja mõista kutsehaigestumise tagajärjel tekitatud kahju alates 1991. aasta

novembrist. Kohtla-Järve Linnakohus jättis 15. aprilli 1993. a otsusega selle hagi rahuldamata ning

Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi 14. mai 1993. a otsusega jäeti otsus muutmata.

Käesoleva hagi puhul ei ole tegemist varasemate kohtuotsuste vaidlustamisega.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus asjas menetluse lõpetada. Hageja on esitanud varasemalt sama

eseme ja alusega hagi ning kohus on selles vaidluses juba otsuse teinud. Kostja leidis, et hagi on ka

sisuliselt alusetu ja põhjendamatu. Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest tema sissetuleku kaotus ei ole

tekkinud töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel. Hagejal oli soodustingimustel

vanaduspensionide seadusest tulenevalt õigus pensionile jääda kümme aastat enne riikliku

pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanusesse jõudmist. Ei saa eeldada, et vanaduspensioni eas

isik, kellel pole kutsehaigust, teeks endiselt tööd. Hagejaga lõpetati tööleping 16. juulil 2001. a poolte

kokkuleppel, sest kostjal ei olnud talle enam tööd pakkuda. Hageja ei ole tõendanud kostja käitumise

õigusvastasust. Kutsehaigus võib tekkida ka normaalsetes töötingimustes. Samuti puudub põhjuslik

seos kahjutekitaja õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Kostja arvates on hüvitiseks nõutud

summa arvestatud metoodiliselt ja arvestuslikult ebaõigesti. Kostja leidis samuti, et võimaliku

väidetava kahju tekkimises oli süüdi ka hageja ise (raske ettevaatamatuse vormis).

3. Kostja taotlusel lõpetas Ida-Viru Maakohus 22. jaanuari 2004. a määrusega tsiviilasjas menetluse.

Maakohus leidis, et samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel on tehtud jõustunud

kohtuotsus. Viru Ringkonnakohtu 7. aprilli 2003. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja saadeti

asi samale kohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on

vaidlusaluse tsiviilasja ese uus, sest hüvitise väljamõistmist TsK § 464 alusel alates 1. jaanuarist

1999. a tulenevalt 23. jaanuari 1997. a ja 10. veebruari 1998. a diagnoosist ei ole varem arutatud.

4. Ida-Viru Maakohus jättis 5. detsembri 2003. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et 23. detsembril 1992. a (1992. a hagi) esitas hageja kostja vastu nõude

1991. aastal diagnoositud kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning 13. detsembril 2001. a

(2001. a hagi) esitas hageja kostja vastu nõude 1997. aastal diagnoositud kutsehaigusega tekitatud

kahju hüvitamiseks. Kutsehaiguste Kliiniku töötajate dr Viive Pille ja dr Ruth Sepperi arvamusest

nähtub, et 1997. a diagnoositud kutsehaiguse näol on tegemist sama haigusega, mis diagnoositi

1991. aastal. Vaegurluse ekspertiisi komisjoni läbivaatuse aktidest nähtub, et samaks on jäänud ka

kutsehaigusega tekitatud tervisekahju ulatus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 242 lg-st 2

tuleneb, et asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada

teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad pooled. Varasemas tsiviilasjas tehtud Kohtla-Järve

Linnakohtu 15. aprilli 1993. a otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja on tema

tervisele kahju tekitamises süüdi. Samale järeldusele jõudis ka Eesti Vabariigi Ülemkohus oma

14. mai 1993. a otsuses. Käesolevas tsiviilasjas ei saa vaidlustada varasemas tsiviilasjas tuvastatud

asjaolusid, et kutsehaiguse põhjustamisel puudub põhjuslik seos kutsehaigusesse haigestumise ja

kostja käitumise vahel ning et kostja ei ole kutsehaiguse põhjustamises süüdi. Hagi tuleb jätta seega

rahuldamata kahju hüvitamise eelduste puudumise tõttu. Kuivõrd kahju tekitamise koosseisu osa

elementide puudumine on eelnevalt tuvastatud, siis ei pidanud maakohus vajalikuks anda hinnangut

kahju tekitamise koosseisu teistele elementidele.

5. Ida-Viru Maakohtu otsuse vaidlustasid mõlemad pooled. Hageja esitas apellatsioonkaebuse,

paludes maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja esitas

vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja menetluse lõpetada ning juhul,

kui kohus ei pea menetluse lõpetamist võimalikuks, jätta maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas 13. aprilli 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 1. jaanuarist

1999. a kuni 31. märtsini 2005. a ühekordse hüvitise 96 138 krooni 80 senti ja alates 1. aprillist

2005. a kuni 13. maini 2006. a igakuiselt 5 366 krooni 40 senti.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel rikkus maakohus TsMS § 227, § 228 ja § 231 lg-t 4. Maakohus

jättis sisuliselt põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja väidetega, samuti ei ole kohus esitatud

tõendeid analüüsinud ega otsuse tegemisel arvestanud. Ringkonnakohus leidis, et nii 2001. a

hagiavalduses, kui ka 1992. aasta hagiavalduses on samad pooled ning tegemist on sama

hagiesemega. Erinev on aga hagi alus, sest varasema hagiavaldusega võrreldes on hageja toonud esile

uued asjaolud. Nii leiab hageja, et kostja jättis korraldamata perioodilise kohustusliku arstliku

läbivaatuse ning ei informeerinud töötajat tööga kaasnevatest tervist ohustavatest tööohutusteguritest.

Samuti pidi hageja pidevalt töötama sundasendis. Seega pidi maakohus nimetatud uute asjaolude

tõttu hagi sisuliselt menetlema.

Ringkonnakohus juhindus hagi läbivaatamisel TsK §-dest 448, 464 ja 472 ning Vabariigi Valitsuse

10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajate

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

ajutisest korrast" (ajutine kord). Pooled ei vaidle selle üle et, hageja oli kostjaga töösuhetes

perioodidel. 6. veebruar 1969. a-1. oktoober 1970. a ja 14. detsember 1971. a-16. juuli 2001. a.

Vaidlust ei ole ka selles, et tervisekahjustusest tulenevalt oli hageja kutsealase töövõime kaotuseks

35-40%. 1991. aastal diagnoositud kutsehaiguse tõttu oli kostja tööandjana kohustatud viima hageja

alates 15. novembrist 1991. a kergemale tööle. Seega on tõendatud põhjuslik seos, et tulenevalt

töösuhtes tekkinud (süvenenud) tervisekahjustusest, kaotas hageja osa oma varasemast sissetulekust.

Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja jättis tööandjana korraldamata perioodilise kohustusliku

arstliku läbivaatuse ning ei informeerinud hagejat tööga kaasnevatest tervist ohustavatest

tööohutusteguritest. Samas on tõendatud, et hagejal diagnoositi rinna-nimme-ristluuosa kahjustus,

mis on muu hulgas põhjustatud pidevast sundasendis töötamisest. Kostja süüd tõendab ka asjaolu, et

talle oli juba 20. mail 1982. a tehtud ettepanek hageja kergemale tööle üleviimiseks, kuid kostja seda

ei teinud. Selline kohustus tulenes tööandjale kehtinud töökoodeksi §-st 163. Kostja ei viinud hagejat

kergemale tööle üle ega lõpetanud temaga töökoodeksi § 37 alusel töölepingut, võttes endale seega

vastutuse töötaja tervisekahjustuse tekkimise eest. Eeltoodust tulenevalt on X. Xxxxxxxx hagi

tõendatud.

Hageja nõuab kahju hüvitamist alates 1. jaanuarist 1999. a kuni kohtuotsuse tegemiseni ja igakuist

hüvitist alates ühekordse hüvitise arvestuses toodud perioodi lõpule järgnevast kuust. Ajutise korra

p 7 kohaselt määratakse kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või

selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest sissetulekust

vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Hageja on saanud kahju 35-40% töövõime

kaotuse tõttu, sest tema sissetulek on vähenenud vaatamata perioodil 1. jaanuar 1999. a-31. detsember

1999. a makstud invaliidsuspensionile ja töötasule kergemal tööl. Kuna pooled ei esitanud

arvestusperioodi kohta hageja töötasu tõendeid, lähtus ringkonnakohus nimetatud perioodil kehtinud

alampalgast. Tulenevalt ajutise korra p-dest 11 ja 12 arvestas ringkonnakohus hageja keskmiseks

kuusissetulekuks 126 krooni 70 senti. Ajutise korra p 7 järgi moodustab ühekordne hüvitis perioodil

1. jaanuar 1999. a kuni 31. märts 2005. a kokku 96 138 krooni 80 senti. Igakuine hüvitis on

ringkonnakohtu arvestuste kohaselt alates 1. aprillist 2005. a 5 366 krooni 40 senti. Lähtudes sellest,

et kutsealase töövõime kaotus määrati hagejale viimati 13. mail 2004. a kaheks aastaks, tuleb

igakuine hüvitis kostjalt hageja kasuks välja mõista kuni järgneva Pensioniameti arstliku ekspertiisi

komisjoni otsuseni, s.o kuni 13. maini 2006. a.

7. Viru Ringkonnakohtu 21. aprilli 2005. a määrusega parandati 13. aprilli 2005. a otsuses tehtud

arvutusvead ja loeti kostjalt hageja kasuks 1. aprillist 2005. a kuni 13. maini 2006. a väljamõistetava

igakuise hüvitise suuruseks 2 296 krooni. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus

arvutanud ekslikult igakuise hüvitise suuruseks 5 366 krooni 40 senti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada tsiviilasja menetluse

ning juhul, kui kohus ei pea menetluse lõpetamist võimalikuks, saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule.

Kaebuse kohaselt sisustas ringkonnakohus hagi aluse mõiste ebaõigesti, kui käsitas väljatoodud

väidetavalt erinevaid faktiväiteid (perioodilise arstliku läbivaatuse korraldamata jätmine, töötaja

informeerimata jätmine tööga kaasnevatest ohuteguritest ja pidev töötamine sundasendis) hagi

alusena. Selliste faktiväidete paljususe tõttu ei saa nad kujutada endast iseseisvaid erinevaid hagi

aluseid. Hagi aluseks saab käesolevas asjas lugeda tööandja väidetava õigusvastase käitumise seoses

töötingimustega ja töökorraldusega, mis võis kaasa tuua hageja töövõime kaotuse. Hagi aluse ebaõige

määratlemine tingis ebaõige kohtulahendi ja alusetu menetluse. Menetlus vaidlusaluses tsiviilasjas

tuleb TsMS § 217 p 3 alusel lõpetada.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg-d 1 ja 2 ning § 229 lg-t 2. Ringkonnakohus on rajanud otsuse

väitele, et hageja suhtes tehti 20. mail 1982. a ettepanek kergemale tööle üleviimiseks, kuid kostja

rikkus töökoodeksi § 163 ning hagejat kergemale tööle üle ei viinud. Selliseid väiteid ei ole pooled

menetluse kestel esitanud. Ringkonnakohus luges hageja kergemale tööle üleviimise ettepaneku

tegemise tõendatuks kohtuarstliku ekspertiisi aktile lisatud kirja alusel. Nii kasutas kohus

ekspertiisiakti lubamatult eesmärgil, milleks see mõeldud ei olnud. Kostjale tuli üllatusena nii

ekspertiisiotsuse lisadest tuletatud rikkumine kui ka õigusnorm, mille rikkumises teda süüdistati.

Kostjal ei oleks raske tõendada, et hageja oli arstitõendi alusel koostatud 21. mai 1982. a käskkirja

kohaselt ajutiselt üleviidud kergemale tööle.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 67, § 91, § 93, § 118, sest toimikusse on võetud dokumente, mille

kohta pole otsust nende lisamiseks toimikusse tõendina. Arstliku ekspertiisi toimiku ja X. Xxxxxxxx

tervisekaardi olemasolu selgus kostja esindajale alles vahetult enne ringkonnakohtu 31. märtsi

2005. a istungit. Ringkonnakohus rikkus ka TsMS § 306, sest kostja esindaja ei saanud 27. aprillil

2004. a tutvuda kõigi tsiviilasja materjalidega. Eeltoodud dokumentidega sai kostja esindaja tutvuda

alles 2. mail 2005. a. Samuti on arusaamatu, kust pärineb kohtuarstliku ekspertiisi aktile lisatud kirja

lisa (väljavõte ambulatoorsest kaardist), millele tuginedes kohus tuvastas, et kostja rikkus õigusnorme

ega täitnud arsti ettekirjutust. See dokument ei ole TsMS § 118 järgi kohane tõend. Ringkonnakohus

pole järginud TsMS § 90 lg-t 1, mille kohaselt igasugune teave, mis võetakse aluseks otsuse

langetamisel, peab olema esitatud seaduses sätestatud protsessivormis. Samuti rikkus ringkonnakohus

TsMS § 227 lg-d 2 ja 5, mille järgi rajab kohus otsuse ainult asjas kogutud tõenditele.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 448 ja tuvastas vääralt põhjusliku seose kutsehaigusesse

haigestumise ja kostja käitumise vahel. Põhjusliku seose kindlakstegemiseks ei piisa sellest, et

tuvastatakse hageja töövõime kaotus ja tema töötamine kostja juures. Põhjusliku seose olemasolu

tuvastamiseks tuleb eelnevalt tuvastada, kas kostja on toime pannud õigusvastase teo.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti ajutise korra sätteid. Hüvitise arvestamisel aluseks võetava

töötasu määramisel on ebaõigesti aluseks võetud 1990. a detsembrikuu töötasu summas 119 rubla 80

kopikat, mis on kaks korda kõrgem, kui hageja tavaline töötasu. Seda põhjusel, et detsembrikuus

maksti hagejale välja tasu väljatöötatud aastate eest. Aastatasu tulnuks Vabariigi Valitsuse 15. augusti

2001. a määrusega nr 275 kinnitatud "Keskmise palga arvutamise korra" § 2 lg 4 järgi ära jaotada

proportsionaalselt vastava aasta kaheteistkümne kuu peale. Ringkonnakohus rahuldas vastuolus

ajutise korra p-ga 18 hageja hüvitise taotluse alates 1. jaanuarist 1999. a ning jättis kostja

sellekohased vastuväited tähelepanuta. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti hüvitise arvestamisel

aluseks võetavad töötasud kahekordselt indekseerinud. Eeltoodu on vastuolus ajutise korra p-ga 11.

Igakuise hüvitise väljamõistmisel alates 1. aprillist 2005. a on ringkonnakohus ekslikult lähtunud

2 690-kroonisest miinimumpalgast. Selle eksimuse parandas ringkonnakohus oma 21. aprilli 2005. a

kohtumäärusega, kuigi sellist kohtuotsuse muudatust ei saanud teha kohtuotsust tühistamata.

9. Hageja pole kassatsioonkaebusele vastust esitanud.

10. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Hageja ja tema

esindaja pidasid ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et Ida-Viru Maakohtu 5. detsembri 2003. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu

13. aprilli 2005. a otsus tuleb tühistada ning TsMS § 217 p 3 ja § 362 p 3 alusel asja menetlus

lõpetada.

12. Kohtud on tuvastanud, et X. Xxxxxxx esitas 23. detsembril 1992. a kohtusse hagi Riigiettevõtte

(RE) Eesti Põlevkivi (Kaevandus Estonia) vastu, milles palus kostjalt välja mõista

tervisekahjustusega tekitatud kahju alates novembrist 1991. Hagi alusena ehk oma nõuet põhjendava

asjaoluna märkis hageja kutsehaigusesse haigestumise alates 1972. aastast Kaevanduses Estonia

töötamise tõttu ja 1991. aastal kindlaks tehtud 40% töövõime kaotuse. RE Eesti Põlevkivi

õigusjärglane on Aktsiaselts ESTONIA KAEVANDUS ning alates 17. septembrist 2002. a on viimase

ärinimi Põlevkivi Kaevandamise AS. 13. detsembril 2001. a Aktsiaseltsi ESTONIA KAEVANDUS

vastu esitatud hagis on hageja nõudnud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist alates

7. oktoobrist 1991. a. Menetluse käigus hageja täpsustas nõuet, nõudes hüvitist alates 1. jaanuarist

1999. a. Hagi alusena ehk nõuet põhjendava asjaoluna on hageja märkinud samuti kutsehaigusse

haigestumise alates 1972. aastast Kaevanduses Estonia töötamise tõttu ning selle, et tal on

1991. aastal kindlaks tehtud töövõime kaotus 40%.

13. Vastavalt TsMS § 217 p-le 3 lõpetab kohus menetluse, kui samade poolte vaidluses sama

hagieseme üle samal alusel on jõustunud kohtuotsus või üürikomisjoni otsus või kohtumäärusega on

hagist loobumine vastu võetud või poolte kokkulepe kinnitatud.

Asjas ei vaielda selle üle, et nii 1992. aasta hagiavalduses kui ka 2001. aasta hagiavalduses on

kostjaks üks ja sama juriidiline isik ning seega on tegemist samade pooltega. Ringkonnakohus on

analüüsinud ka erinevate hagide eset (hageja nõuet) ning järeldanud õigesti, et hagiavalduste ese on

sama. Mõlemas hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitise vastavalt alates 1991. aasta novembrist ja alates 7. oktoobrist 1991. a (nõude

täpsustuse kohaselt alates 1. jaanuarist 1999. a). Kolleegium jääb oma 4. märtsi 2004. a määruses

tsiviilasjas nr 3-2-1-27-04 (RT III 2004, 8, 92) väljendatud seisukoha juurde, et tulevikku suunatud

nõude puhul ei ole uueks asjaoluks iseenesest see, kui hüvitist nõutakse esialgse hüvitise

väljamõistmise perioodiga võrreldes hilisemast kuupäevast.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 147 lg 1 p-de 4 ja 5 kohaselt peab hageja hagis muuhulgas

märkima oma selgelt väljendatud nõude (hagi eseme), aga ka hagi aluseks olevad asjaolud (hagi

aluse). Kolleegium on oma 29. jaanuari 1997. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-97 (RT III 1997, 7,

75) selgitanud, et hagi aluse all tuleb mõista neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega

hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Selles lahendis märkis kolleegium samuti, et

hagi alusena ei ole vaadeldavad hagiavalduses viidatud materiaalõiguse normid, millele hageja rajab

oma nõude ja mille kohaldamist vaidluse lahendamisel hageja kohtult taotleb.

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus sisustas hagi aluse mõiste ebaõigesti, kui käsitas kõiki

hageja esitatud erinevaid faktiväiteid hagi alusena. Ringkonnakohus on rajanud oma järelduse sellele,

et 2001. aasta hagiavalduses on võrreldes varasema hagiavaldusega nimetatud täiendavaid

tööandjapoolseid rikkumisi ning need on käsitatavad uute hagi aluseks olevate asjaoludena.

Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega

seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega

seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning

eristamist üksikutest asjaoludest. Erinevate asjaolude paljusust arvestades viiks nende käsitamine

üksikute hagi alustena olukorrani, kus igasugune hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluda

võiv täiendav faktiväide looks võimaluse uue hagi esitamiseks, mille raames lahendaks kohus

tegelikult ühte ja sama hagiasja. Eeltoodu ei oleks kooskõlas TsMS §-s 242 sätestatud põhimõttega,

mille kohaselt ei ole lubatud kohtulahendini jõudnud vaidlusküsimuse hilisem ümbervaatamine.

15. Hageja on rajanud oma nõude asjaolule (hagi alus), et kostja on õigusvastase käitumisega

põhjustanud hagejale tervisekahjustuse, mille tõttu on talle tekitatud kahju. Tööandjapoolne väidetav

õigusvastane käitumine on aga iseloomustatav konkreetsete asjaoludega (tööandja rikkumised),

millest igale väidetavale üksikule rikkumisele ei saa menetlusõiguslikult omistada hagi aluse

tähendust. Kõik asjaolud, väited ja tõendid seoses tööandja õigusvastase käitumisega pidi hageja

esitama kohtule juba 1992. aasta hagi läbivaatamisel. Asjas ei ole tuvastatud selliseid uusi asjaolusid,

mis võimaldaksid hagejal esitada uue hagi.

16. Ülaltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et hageja on esitanud uue hagi samal alusel ja

sama eseme kohta sama kostja vastu. Kuna samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel

on jõustunud kohtuotsus, tuleb käesoleva asja menetlus TsMS § 217 p 3 alusel lõpetada.

17. Kuna menetlus asjas lõpetatakse, ei käsitle kolleegium kaebuse ülejäänud väiteid protsessiõiguse

normide rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise kohta.

P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu