3-1-1-123-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-123-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 7. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi ning liikmed Hannes Kiris ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi S. V. süüdistuses KarS § 183 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2005. a määrus, millega

tühistati Tallinna Linnakohtu kohtuniku 3. märtsi 2005. a

määrus ja 26. mai 2005. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.

V. kaitsja

vandeadvokaat

Leonid

Olovjanišnikov,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. oktoober 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2005. a määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohus andis 27. aprillil 2004. a kohtu alla S. V., keda süüdistati KarS § 183 lg 2 p 2 järgi,

s.o narkootilise aine väikeses koguses käitlemises edasiandmise eesmärgil isiku poolt, keda on sarnase teo

eest juba karistatud.

Kohtuistungil 3. märtsil 2005. a esitas ringkonnaprokurör Rita Siniväli kohtule taotluse kohtunik Leo

Kunmani taandamiseks, kuna oli tekkinud kahtlus kohtuniku erapooletuses.

2. Kohtunik L. Kunmani 3. märtsi 2005. a määrusega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata. Kohtuniku arvates

olid prokuröri poolt taanduse aluseks toodud väited otsitud ning taandus esitatud eesmärgiga mõjutada kohut

prokurörile sobiva, s.o süüdimõistva kohtulahendi tegemiseks.

3. Tallinna Linnakohtu 26. mai 2005. a otsusega mõisteti S. V. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohtu

hinnangul olid mitmed tõendid kriminaalasjas vastuolulised ja fabritseeritud. Seetõttu saatis kohus samal

päeval tehtud määrusega materjalid Kaitsepolitseile kontrollimaks nelja isiku käitumises KarS § 320

koosseisu olemasolu.

Samal kuupäeval koostas kohtunik veel erimääruse, milles juhtis riigi peaprokuröri ja Politseiameti

peadirektori tähelepanu politseitöötajate ja prokuröri ebakompetentsele tegutsemisele kriminaalasjas.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni, taotledes kohtuniku 3. märtsi 2005. a määruse

tühistamist, millega jäeti rahuldamata kohtuniku taandamise taotlus. Samuti palus prokurör tühistada

linnakohtu 26. mai 2005. a kohtuotsuse tervikuna ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

5. Pärast apellatsiooni saamist koostas kohtunik L. Kunman 10. juunil 2005. a erimääruse, mida käsitles

26. mai 2005. a erimääruse lisana. Erimääruses märkis kohtunik, et prokuröri poolt apellatsioonis esitatud

väited on laim ja väljamõeldis, mistõttu on ta prokuröri käitumise üle sügavalt nördinud. Erimääruses palus

kohtunik riigi peaprokuröril juhtida prokuröri tähelepanu sellele, et apellatsioonis ei saa toetuda oletustele ja

väljamõeldistele.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2005. a määrusega apellatsioon rahuldati - linnakohtu 3. märtsi

2005. a määrus taandamistaotluse rahuldamata jätmise kohta ja 26. mai 2005. a otsus S. V. õigeksmõistmises

tühistati ja kriminaalasi saadeti linnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus põhjendas apellatsiooni

rahuldamist järgmiselt.

Prokurör taotles kohtuniku taandamist KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel põhjendusega, et kohtunik andis istungil

mõista kavatsusest süüdistatav õigeks mõista ja avaldas arvamust, et süüdistatav viibis vahi all

ebaseaduslikult, samuti kommenteeris kohtunik tunnistajate ütlusi.

Kohtuniku sõltumatus ei ole privileeg, vaid kohustus tagada igaühe õigus erapooletule ja sõltumatule

kohtule, mis omakorda hõlmab ausat ja õiglast õigusemõistmist kohtuniku poolt. Kohtuniku sõltumatus on

seega õigluse protseduuriline kriteerium, mis tagab, et õiguse mõistmine ei oleneks ühestki võimalikust

mõjurist.

Taandamise alus võib muuhulgas olla ka kahtluses, et kohtunik võib olla erapoolik. Käesoleval juhul on

selline kahtlus ka tekkinud ja kohtunik ei ole seda kummutanud. Kohtutoimiku materjalid viitavad

emotsionaalsele ja erapoolikule kohtumenetlusele.

Tulenevalt eelmärgitust leidis ringkonnakohus, et pärast 3. märtsi 2005. a menetles kohtunik kriminaalasja

ebaseaduslikult ja tegi kohtuotsuse kriminaalmenetlusnorme oluliselt rikkudes (KrMS § 339 lg 2).

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Ringkonnakohtu 13. septembri 2005. a määruse peale esitas S. V. kaitsja Leonid Olovjanišnikov

määruskaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta linnakohtu 26. mai 2005. a otsus

muutmata.

Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohus on soostunud argumendiga, et kriminaalasjas puuduvad andmed

kohtuniku erapoolikuse kohta. Teisalt on kohus öelnud, et kriminaalasja materjalidest tulenevalt on kahtluse

tekkimine kohtuniku erapooletuses võimalik. Kaitsja hinnangul jääb arusaamatuks, milles konkreetselt

nähakse kahtluse olemasolu kohtuniku erapooletuses, samuti ei ole mõistetav, millised kriminaaltoimiku

materjalid seda kinnitavad. Seega puuduvad ringkonnakohtu määruses põhjendused.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et ringkonnakohtu määrus

on seaduslik ning põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Tagamaks kriminaalmenetlusõiguse ühtset

kohaldamist ja tõlgendamist, lisab kohtukolleegium järgmist.

I

9. Õiguslike vaidluste lahendamine sõltumatu kohtu poolt on demokraatliku riigi üheks põhilisemaks

olemuslikuks tunnuseks ja seetõttu ongi Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 146 teises lauses sätestatud, et kohus

on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtu sõltumatus

hõlmab lisaks kohtusüsteemi institutsionaalsele sõltumatusele ka kohtuasja lahendava kohtukoosseisu

erapooletust. Erapooletu on selline kohtukoosseis, kes peab kohtuasja lahendama asudes võimalikuks

igasugust seadusega ettenähtavat kohtulahendit ja kes seetõttu saab õigusemõistmisel toimida ausalt ning

õiglaselt.

10. Kohtunike erapooletus on menetluslikult tagatud kohtuniku taandumise (taandamise) instituudi

vahendusel. Kriminaalmenetluses on kohtuniku taandumise alused sätestatud KrMS § 49 lg-tes 1 ja 4. KrMS

§ 49 lg 1 p-des 1-4 ning lg-s 4 ettenähtud taandumisaluse tuvastamine ei ole üldjuhul keeruline, sest

faktilised asjaolud, mida nende taandumisaluste puhul on silmas peetud, on hõlpsasti üheselt tuvastatavad.

KrMS § 49 lg 1 p-s 5 sätestatud alusest lähtuvalt peaks aga kohtunik taanduma siis, kui ta "muul põhjusel ei

saa olla erapooletu". Selle - käesoleva kohtuasjaga seonduva taandumisaluse puhul on tegemist asjaolu või

asjaolude kogumiga, mille olemasolu või puudumine tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada eraldi, pidades

silmas alljärgnevat.

11. Esiteks peab kohtunik KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel taanduma siis, kui ta kohtuasja lahendama asudes ei pea

selles kohtuasjas subjektiivselt võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist,

vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Vastavalt Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 peab

kohtunik taanduma siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja objektiivset lahendamist; kui ta

on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta; ta

on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib puudutada teda ennast või tema

perekonnaliiget. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes teiselgi isikul, on ka kohtunikul

oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt tuletada kohtuniku erapoolikust.

Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam,

mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena.

12. Otsustamaks küsimust sellest, millal konkreetselt peaks kohtunik KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel taanduma, ei

saa aga lähtuda vaid kohtuniku enda subjektiivsest arusaamast. Arvestades seda, et Eesti kohtunike

eetikakoodeksi p 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi KrMS

§ 49 lg 1 p-s 5 sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline

sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab,

et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate

asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda.

13. Mõistagi ei piisa kohtuniku taandamiseks pelgast väitest tema erapoolikusele, taandamise alust tuleb ka

põhjendada tuginedes objektiviseeritavatele asjaoludele, mille hulka võib kuuluda ka kohtuniku käitumine

kohtuistungil.

Riigikohtu kriminaalkolleegium toonitab, et kohtuniku taandamiseks pole tema tegelik erapoolikus või

eelarvamuslikkus isegi vajalik - piisab, kui selles osas tõusetuvad põhjendatud kahtlused. Kui tekib kahtlus

kohtuniku erapooletuse suhtes ja on nimetatud objektiivsed asjaolud, mis seda kahtlust kinnitavad, siis tuleb

kohtunikul taanduda. Selles osas nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruses märgituga, et

vähimgi tõenäosus kohtuniku erapoolikuse kohta on ja ka peab olema kohtuniku taandumise aluseks.

Seejuures on oluline, et kohtuniku erapooletuse nõue ulatub kaugemale kriminaalasjaga hõlmatud

protsessiosalistest - ka kriminaalasjas mitteosalevatele isikutele peab jääma arusaam sõltumatust ja õiglasest

kohtupidamisest.

II

14. Seoses käsitletava kriminaalasjaga märgib kriminaalkolleegium esmalt, et vastavalt KrMS § 50 lg-le 6

peabki kriminaalasja ainuisikuliselt arutav kohtunik ise ainuisikuliselt lahendama ka enda taandamise

küsimuse ja erinevalt prokuröri vastuses märgitust ei saa kõnealusel juhul taandamisküsimuse ainuisikulist

lahendamist kuidagi lugeda kohtuniku ebaobjektiivsust kinnitavaks asjaoluks.

15. Ringkonnakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas on tõusetunud põhjendatud kahtlused kohtuniku

erapooletuses ja taandustaotlust rahuldamata jätnud kohtunik ei ole neid kahtlusi enda määruses

kummutanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et välise hindaja jaoks ei ole välistatud

kahtluse tekkimine kohtuniku erapooletuses mingi kuriteo arutamisel siis, kui teises kriminaalmenetluses on

sama liiki kuriteos süüdistatavaks kohtuniku lähedane isik. Sellises olukorras oleks ilmselt raske kummutada

välise vaatleja näiteks sellist väidet, et mure lähedase isiku saatuse pärast võib pärssida kohtuniku

erapooletust.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ringkonnakohtu seisukohaga ja märgib täiendavalt, et kohtuniku

käitumine ei olnud pärast tema vastu esitatud taandustaotlust enam adekvaatne ja võis välisele hindajale

tekitada täiendavaid kahtlusi kohtuniku erapooletuses. Nimelt ei ole kohtunik enese taandamistaotlusele

reageerinud nii, nagu seda näeb ette seadus - lihtsalt vahetult seda taotlust puudutava määruse koostamisega.

Kohtunik on menetletavast kriminaalasjast materjalide eraldamise määruses tõstatanud õigusrikkumise

kahtluse enda vastu taanduse esitanud prokuröri suhtes (tl 189 pöördel). Seejärel on kohtunik 26. mail

2005. a koostanud erimääruse peaprokurörile ja Politseiameti peadirektorile, juhtides tähelepanu väidetavalt

ebaseaduslikule käitumisele (tl 191). Sellele järgnevalt on kohtunik saatnud taotluse riigi peaprokurörile,

milles leiab, et tema poolt Kaitsepolitseile saadetud 26. mai 2005. a määruse edastamine seisukoha

võtmiseks ja uurimisalluvuse otsustamiseks Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurörile ei taga küsimuse

objektiivset lahendamist (tl 208). Seejuures on kohtunik veelkord viidanud prokuröri võimalikule

õigusvastasele käitumisele kriminaalmenetluses. Prokuröri apellatsioonile on aga kohtunik reageerinud uue

erimäärusega, mille alapealkirjaks on lisa 26. mail 2005. a erimäärusele ja milles on kohtunik jätkuvalt

põhjendanud taandamisaluse puudumist.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga selles, et

vähemalt hetkest, mil prokurör esitas taotluse kohtuniku taandamiseks, on kriminaaltoimiku materjalide

pinnalt selgesti tajutav kohtuniku negatiivne suhtumine prokuröri ja kriminaalmenetluse läbiviimisesse

tervikuna. Kriminaalkolleegium toonitab seejuures, et kohtunik peab järgima tema tegevusele seadusega

seatud protsessuaalseid piire ning tema käitumine - ka siis, kui see on kantud isikute põhiõiguste kaitsmise

eesmärgist - ei tohi jätta omavoli muljet.

Kooskõlas eelmärgituga nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kohtunik

oleks pidanud taanduma ja linnakohtu 26. mai 2005. a otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle suhtes tõusetus

põhjendatud kahtlus tema erapooletuses, on käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena 339

lg 2 mõttes.

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 ja § 388 lg-st 4, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2005. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Lea Kivi, Hannes Kiris, Eerik Kergandberg