3-2-1-98-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-98-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu

Kohtuasi

Jakov Golunovi hagi AS-i Hansa Liising Eesti vastu eluruumi

kasutamise õiguse tunnustamiseks, rikkumise kõrvaldamiseks

ja edasise rikkumise ärahoidmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/90/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jakov Golunovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. oktoober 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2005. a

otsus kohtukulude jagamist puudutavas osas ja saata asi selles

osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Leino Biin ja Partnerid

J. Golunovi kassatsioonkaebuselt 18. märtsil 2005. a tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. juunil 2001. a esitas Jakov Golunov hagi A. Kollagajeva vastu, milles palus tunnustada oma

õigust kasutada üürnikuna Tallinnas asuvat korterit, kohustada kostjat võimaldama hagejale pääsu

korterisse ning mitte tegema takistusi korteri kasutamisel. 11. detsembri 2002. a määrusega asendas

Tallinna Linnakohus kostja A. Kollegajeva AS-iga Hansa Liising Eesti. Kolmanda isikuna kaasas

kohus protsessi korteri kasutaja liisingulepingu alusel K. Pahka.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulus Tallinnas asuv korter ühisvarana Kristina ja Aleksander Golunovile.

30. oktoobri 2000. a otsusega jagas Tallinna Linnakohus nende ühisvara. Korter jäi kohtuotsuse järgi

A. Golunovi omandisse ning temalt mõisteti K. Golunova kasuks välja 72 500 krooni

kompensatsiooni. 30. novembril 2000. a sõlmis A. Golunov hagejaga üürilepingu, millega andis

korteri hageja kasutusse. Kuna A. Golunov ei maksnud K. Golunovale kompensatsiooni, algatas

viimane kohtuotsuse täitmiseks täitemenetluse. 13. veebruaril 2001. a müüs kohtutäitur korteri OÜ-le

Beetahansa. 2. mail 2001. a müüs OÜ Beetahansa korteri Aleksandra Kollegajevale ning viimane

müüs 2. juulil 2001. a korteri AS-ile Hansa Liising Eesti. 29. juunil 2001. a sõlmis AS Hansa Liising

Eesti nimetatud korteri liisingulepingu K. Pahkaga.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 649 lg 2 kohaselt üürile

antud varale sissenõude pööramise korral ostjal õigust ühepoolselt üürilepingut lõpetada. Seega oli ka

pärast korteri müümist OÜ-le Beetahansa hagejal õigus seda korterit üürnikuna kasutada. OÜ

Beetahansa nõudis korteri vabastamist. Kuna hageja korterit ei vabastanud, hakkasid OÜ Beetahansa

töötajad teda ähvardama ning 16. märtsil 2001. a paigaldasid nad korterile uue metallukse, mille võtit

hagejale ei antud. Sellest ajast alates ei ole hageja korterisse enam pääsenud. Elamuseaduse (ES) § 34

kohaselt jääb eluruumi omandiõiguse üleminekul teisele isikule varem sõlmitud üürileping jõusse ka

uue omaniku suhtes.

3. AS Hansa Liising Eesti ja kolmas isik K. Pahka ei tunnistanud hagi. Nende vastuväidete kohaselt

omandas kostja eluruumi 2. juulil 2001. a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel. Lepingu p-s 2.1.3

kinnitas müüja, et kuni lepingu sõlmimiseni puudusid kolmandatel isikutel õigused korterile.

Vastavalt kostja ja kolmanda isiku vahel 29. juunil 2001. a sõlmitud liisingulepingule kohustus kostja

omandama vaidlusaluse korteri ning liisinguperioodi lõppedes võõrandama selle K. Pahkale. Pärast

seda, kui kostja omandas korteri, lõppesid kolmanda isiku õigused korterile, sest puudusid asjaolud,

mis oleks asjaõigusseaduse § 116 lg 2 kohaselt välistanud õiguste lõppemise. Korter oli selle

üleandmisel A. Kollegajevalt K. Pahkale tühi ja seega ei pidanudki eeldama, et kellelgi teisel võiksid

olla mingisugused õigused korterile. Hageja on kaotanud õiguse vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks

eluruumist alatise lahkumise tõttu.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 15. detsembri 2003. a otsusega hagi. Kohus tunnustas J. Golunovi

õigust kasutada üürnikuna Tallinnas Kolde puiesteel asuvat korterit, kohustas kostjat võimaldama

hagejale pääsu korterisse ja mitte tegema talle takistusi korteri kasutamisel.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 30. märtsi 2004. a otsusega leiti, et linnakohtu otsus on lõppjärelduses

õige ning kostja ja kolmanda isiku K. Pahka apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ei anna alust hagi

rahuldamata jätmiseks.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 16. septembri 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-91-04 (RT

III 2004, 26, 281) ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohtul võimalik teha otsus, kus küll

tunnustatakse üürilepingu olemasolu, kuid Riigikohtu otsuses viidatud õigusnormide tõttu ei ole

hagejal õigust korterit kasutada ja kostjat ei saa kohustada võimaldama hagejale pääsu korterisse ning

mitte tegema takistusi korteri kasutamisel. Samas see, et võlausaldaja ei saa vaatamata lepingu

rikkumisele nõuda võlgnikult lepingu täitmist, ei võta võlausaldajalt õigust kasutada teisi

õiguskaitsevahendeid, s.h nõuda kahju hüvitamist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2005. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsus tühistati ja tehti

uus otsus, millega jäeti hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et hagejaga sõlmitud eluruumi üürileping jäi kehtima ka korteri

võõrandamisel ning üürileandjaks on AS Hansa Liising Eesti. Kostjal ei ole võimalik hagi esemeks

olevat eluruumi hagejale üle anda. Kuna kostja üürileandjana oli andnud vaidlusaluse korteri

kolmandast isikust liisinguvõtja valdusesse, rikkudes sellega üürilepingut juba enne 1. juulit 2002. a,

siis kuni 1. juulini 2002. a kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 225 teise lause kohaselt langes ära

võlgniku kohustus üle anda individuaalselt piiritletud asi.

Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu kohtukulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 60 lg-te 1 ja 8 alusel hageja kanda. Nimetatud sätetest tulenevalt tuleb esimese astme

kohtukuludest hüvitada poole, mitte aga kolmanda isiku kohtukulud. Seetõttu peab hageja hüvitama

vaid kostja kohtukulud. Kostja eest tasus esimese astme kohtus õigusabi kulusid 10 620 krooni

ulatuses K. Pahka (arve tl 185). Taotlus nimetatud kulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada.

Apellatsioonimenetluses on apellandid kohtukulude nimekirja kohaselt tasunud riigilõivu 120 krooni

ning kandnud õigusabi kulusid 6195 krooni. Ringkonnakohus pidas neid kulutusi vajalikeks ja

põhjendatuteks ning mõistis need hagejalt välja.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub J. Golunov tühistada ringkonnakohtu otsuse kohtukulude osas ja saata

asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Kassatsioonkaebuse kohaselt saab otsuse sõnastusest järeldada, et välja mõisteti kolmanda isiku

kohtukulud. Ringkonnakohtu toimiku leheküljel 26 asuvast kohtukulude nimekirjast ei nähtu, kelle

õigusabikulud (kas poole või kolmanda isiku) moodustavad 6195 krooni. Kolmanda isiku

kohtukulusid välja ei mõisteta.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduse kohaselt tasus esimese astme kohtus õigusabikulud 10 620 krooni

kostja eest K. Pahka. Toimikus olevate tõendite alusel ei ole õige välja mõistetud kohtukulu üle kanda

K. Pahkale. Kohtu käsutuses ei olnud tõendeid kolmanda isiku K. Pahka ja kostja vahelise võlasuhte

kohta.

Olukorras, kus hageja õigusi on rikutud kohus on selle tuvastanud ja kostja asendamine ning

kolmanda isiku kaasamine oli tingitud korteri võõrandamise tehingutest, ei ole põhimõtteliselt õige

mõista hagejalt välja kohtukulud.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab AS Hansa Liising Eesti, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Kolmas isik K. Pahka ei ole kassatsioonkaebusele vastust esitanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu kohtukulude jagamist puudutavas osas ning asi tuleb saata tühistatud

osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

12. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et apellatsioonimenetluses saab iseseisva nõudeta kolmanda

isiku kasuks välja mõista kohtukulusid. Kuigi esimese astme kohtu menetluses ei osale iseseisva

nõudeta kolmas isik poolena TsMS § 72 lg 1 tähenduses, muutub ta apellatsioonimenetluses pooleks,

kui ta esitab apellatsioonkaebuse. Seetõttu on võimalik temalt või tema kasuks välja mõista

kohtukulud. Sellisele seisukohale on jõudnud Riigikohtu tsiviilkolleegium ka oma varasemas

lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-146-02 (RT III 2003, 1, 9). Käesolevas asjas esitas kolmas isik K. Pahka

apellatsioonkaebuse.

13. Samuti on ringkonnakohus õigesti leidnud, et esimese astme kohtu menetluses kantud

kohtukuludest tuleb hüvitada üksnes kostja kohtukulud.

Linnakohtu toimiku lehel nr 185 on advokaadibüroo poolt K. Pahkale väljastatud arve, millest

nähtuvalt on see koostatud AS-i Hansa Liising Eesti eest materjalide läbitöötamise, vastuse

koostamise ja Tallinna Linnakohtule esitamise eest J. Golunovi hagiasjas. Õigusabi kulud kuuluvad

kohtukulude hulka vastavalt TsMS § 52 p-le 4. Kohtukulusid saab välja mõista kostja kasuks ka sel

teel, et otsustakse tema taotlusel nende ülekandmine, s.t maksmine kolmanda isiku kasuks. Sellisel

viisil kohtukulude väljamõistmist on aktsepteerinud Riigikohtu tsiviilkolleegium ka oma varasemas

lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-25-03 (RT III 2003, 9, 94).

Kolmandaks isikuks käesolevas asjas on iseseisva nõudeta kolmas isik K. Pahka. Hagi rahuldamata

jätmise või osalise rahuldamise korral saab õigusabikulud seega kostja taotlusel välja mõista ka

K. Pahkale kui kostja eest kohtukulusid kandnud isikule.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega hagi täieliku rahuldamata jätmise kohta ning

sellest tuleneva kohtukulude jaotamisega poolte vahel. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

TsMS § 60 lg-t 1.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja üks põhiväide olnud kogu menetluse vältel see, et temaga

sõlmitud üürileping jäi kehtima ka pärast vaidlusaluse eluruumi võõrandamist. Hageja on seejuures

toetunud ES §-le 34. Kostja on hagile vastu vaieldes tuginenud muuhulgas sellele, et hageja

üürilepingust tulenevad õigused on lõppenud alates ajast, kui eluruumi valduse sai kolmas isik. Nii

linnakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et hagejaga 30. novembril 2000. a sõlmitud eluruumi

üürileping jäi vaatamata võõrandamistele ja liisimisele kehtima. Seetõttu tuleb hageja nõuet käsitada

osaliselt rahuldatuna. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et kohtud on tuvastanud, et kostja rikkus

üürilepingut, andes selle liisinguvõtja (kolmanda isiku K. Pahka) valdusesse. Hagi jäeti rahuldamata

üksnes seetõttu, et kostjapoolse üürilepingu rikkumise tulemusel ei olnud enam TsK §-st 225

tulenevalt võimalik kostjat kohustada üüritud eluruumi valdust tagastama hagejale. Selle sätte

kohaldamine oli mitte niivõrd kostja huvides, kuivõrd kolmanda isiku kaitseks.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kaaluma kohtukulude jaotamist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 teise lause alusel on võimalik hagi osalise rahuldamise

korral mõista kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt

selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 kolmanda lause

kohaselt on ka võimalik jätta hagi osalise rahuldamise korral kummagi poole kohtukulud tema enda

kanda.

A. Kull, P. Jerofejev, T. Tampuu