3-1-1-83-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-05

Otsuse kuupäev

24. oktoober 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi K.M. ja U.S. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 1-1/126

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Laura

Feldmanis, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2005

Istungil osalenud isikud

Prokurör Laura Feldmanis, K.M. kaitsja vandeadvokaat Mare

Lust ja U.S. kaitsja vandeadvokaat Mart Missik

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2005. a ja Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 2004. a

otsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.M. ja U.S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi selles, et nad L OÜ juhatuse liikmetena

riisusid ametiseisundi kuritarvitamise teel suures ulatuses enda korralduses olnud L OÜ vara järgmistel

asjaoludel.

1. detsembril 1999. a sõlmis U.S. L OÜ esindajana teenuslepingu välismaise äriühinguga VNW LLC

(edaspidi VNW), mille osanikud olid alates 14. detsembrist 1999 K.M. ja U.S. (kumbki 50% ulatuses),

kusjuures nii K.M-l kui ka U.S-l oli ka VNW üldvolikiri. Sõlmitud lepingu järgi pidi VNW osutama

ajakirjadele "Eesti Loodus" ja "Eesti Mets" graafilise disaini teenust. Süüdistuse kohaselt oli see leping aga

näilik ja tegelikult VNW graafilise disaini teenust ei osutanud. 10. jaanuaril 2000. a vormistasid U.S. L OÜ

esindajana ja K.M. VNW esindajana tegelikult mitteosutatud disainiteenuse kohta stiiliraamatu üleandmise-

vastuvõtmise akti, millest lähtudes esitas K.M. samal päeval L OÜ-le arve summas 260 000 krooni. Selle

arve alusel lasi U.S. 7. veebruaril 2000. a kanda L OÜ pangakontolt kokku 260 000 krooni VNW

pangakontole, mille allkirjaõiguslikeks isikuteks olid alates 4. veebruarist 2000. a ainult K.M. ja U.S..

VNW pangakontole kantud rahast kandis K.M. 10. veebruaril 2000. a 220 000 krooni L OÜ pangakontole

märkega "aktsiakapitali suurendamine". Seeläbi omandasid K.M. ja U.S. 220 000 krooni suuruse osa L OÜ-

s. Lisaks võttis U.S. 3. märtsil 2000. a VNW pangakontolt sularahas välja 30 000 krooni.

2. Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 2004. a otsusega mõisteti K.M. ja U.S. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi

õigeks.

Linnakohus asus seisukohale, et K.M. ja U.S. süüdistus ei ole leidnud tõendamist. Nähtuvalt tunnistajate

ütlustest oli stiiliraamat tegelikult olemas, samuti ei ole leidnud üheselt kinnitust VNW kuulumine K.M-le ja

U.S-le.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Laura Feldmanis, kes taotles linnakohtu

otsuse tühistamist ja K.M. ning U.S. süüditunnistamist KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

Apellant leidis, et linnakohus on tõendite uurimisel ja kohtuotsuse põhjendamisel rikkunud menetlusnorme.

Prokurör esitas omapoolse tõendite analüüsi, mis pidi kinnitama süüdistuse tõendatust.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et linnakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel oma järeldusi

rajanud kõigile kohtuistungil uuritud tõenditele ega põhjendanud osade tõendite mitteusaldusväärsena

tähelepanutajätmist. Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 33 ja § 39 lg 3 p 7,

samuti KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 1 p 7 kohaselt toob motiivide puudumine kaasa kohtuotsuse tühistamise

täies ulatuses ning esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Linnakohtu otsuses põhjenduse

puudumise tõttu pole ringkonnakohtul võimalik kontrollida esimese astme kohtu põhjenduste faktiliste

asjaolude kogumile vastavust ning sellest tulenevalt materiaalõiguse kohaldamise õigsust.

Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et vaatamata eeltoodule ei ole alust linnakohtu õigeksmõistva

otsuse tühistamiseks. K.M-le ja U.S-le on esitatud süüdistus pangakontol olnud raha riisumises. Kuna

1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsiooni kohaselt ei saanud pangakontol

olev raha olla omastamise objekt, ei olnud K.M. ja U.S. käitumine L OÜ ja VNW pangakontodel olnud

rahaga opereerimisel kriminaalasja linnakohtus arutamise ajal kuriteona karistatav. Seega on K.M. ja U.S.

süüditunnistamine tulenevalt KarS § 5 lg-test 2 ja 3 välistatud.

Ringkonnakohus ei soostunud prokuröri seisukohaga, mille kohaselt tuleks kontrollida süüdistatavate

käitumise vastavust ametiseisundi kuritarvitamise koosseisule. Kohus märkis, et ka apellatsioonimenetluses

on kohtuliku arutamise piirid määratud süüdistusega, mille järgi isikud kohtu alla anti, samuti apellatsioonis

esitatud taotlusega tunnistada K.M. ja U.S. süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. K.M. ja U.S. tegude

kvalifitseerimine ametialase kuriteona, millega põhjustati L OÜ-le oluline kahju, väljub KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi esitatud süüdistuse piiridest. Kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud ja kohtupraktikas

üldtunnustatud põhimõtte järgi on esialgsest süüdistusest oluliselt erineva süüdistuse järgi kohtupidamise

eelduseks prokuröri poolt uue kirjaliku süüdistuse esitamine ning süüdistatavale ja kaitsjale uue süüdistuse

vastu kaitsmiseks ettevalmistamise võimaldamine. Seesugune menetluskäik on võimalik vaid esimese astme

kohtus ja välistatud apellatsioonimenetluses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör L. Feldmanis, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Oma

taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

Karistusõiguses kehtib isiku olukorda kergendava seaduse tagasiulatuva jõu põhimõte. Lähtudes sellest

põhimõttest tuleb kohtuotsuse tegemisel hinnata, kas isikule süüdistuses etteheidetav tegu on olnud karistatav

igal ajahetkel kuni kohtuotsuse tegemiseni. Leidmaks vastust küsimusele, kas mingi Kriminaalkoodeksi ajal

toimepandud tegu on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi, ei tule Karistusseadustikust otsida

mitte üksnes Kriminaalkoodeksiga võrreldes sarnase pealkirjaga paragrahvi, vaid selgitada, kas süüdistuses

kirjeldatud tegu kui selline on Karistusseadustiku järgi karistatav. Samas tuleb tegu kvalifitseerida teo

toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Eeltoodud põhimõtted on omaks võetud ka Riigikohtu praktikas

(nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-43-03).

Käesoleval juhul on K.M. ja U.S. teod kvalifitseeritud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi, s.o vastavalt teo

toimepanemise ajal kehtinud seadusele. Karistusseadustiku järgi on nende käitumine vaadeldav

ametiseisundi kuritarvitamisena (KarS § 289). Asjaolu, et kohtualusele Kriminaalkoodeksi järgi etteheidetav

tegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi, ei pea olema obligatoorselt süüdistuses välja toodud. Piisab

sellest, kui prokurör kohtumenetluse käigus põhjendab, et kohtualustele etteheidetav tegu on karistatav ka

Karistusseadustiku järgi. Selline järeldus tuleneb ka Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsusest asjas

nr 3-1-1-120-03 (punkt 36).

Põhjendades ringkonnakohtu istungil seda, et K.M. ja U.S. teod vastavad KarS §-le 289, ei olnud prokuröri

eesmärk süüdistuse muutmine, vaid selle näitamine, et tegu on karistatav ka Karistusseadustiku järgi.

Prokurör peab veel vajalikuks märkida, et riisumine ametiseisundi kuritarvitamise teel on ametiseisundi

kuritarvitamise suhtes erinorm ega erine kaitstava õigushüve poolest ametiseisundi kuritarvitamise

koosseisust.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör kassatsiooni ja palus selle rahuldada. K.M. ja

U.S. kaitsjad leidsid, et kassatsioon on põhjendamatu ning ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesolevas kriminaalasjas on K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistus KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi.

Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Linnakohtu 29. detsembri 2004. a otsus, millega K.M. ja U.S.

tõendamatuse tõttu õigeks mõisteti, on põhistamata. Samas ei väljendanud ringkonnakohus seisukohta, et

K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411

lg 3 p 1 koosseisule. Sellele vaatamata jättis ringkonnakohus linnakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata,

leides, et alates 1. septembrist 2002 ei olnud süüdistuses kirjeldatud tegu enam omastamisena karistatav ja et

K.M. ja U.S. käitumise kvalifitseerimine ametiseisundi kuritarvitamisena eeldaks prokuröri poolt uue

süüdistuse esitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium viimatinimetatud seisukohaga ei nõustu.

8. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 3 lg 2 sätestab, et enne Karistusseadustiku jõustumist

toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle

toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Selline regulatsioon on formaalne

tagatis Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi

Konventsioon) art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei

tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2

tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus

ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Seetõttu tuleb enne Karistusseadustiku

jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida

selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi kohaselt. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-02 - RT III 2002, 35, 383,

p 7.1.) Seega ei sõltu küsimus, millisele Kriminaalkoodeksi sättele isiku tegu toimepanemise ajal vastas,

sellest, kuidas tuleb tema tegu kvalifitseerida Karistusseadustiku järgi.

KarSRS § 3 lg 1 näeb ette, et kohus lõpetab enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta

alustatud kriminaalasja menetluse, kui esinevad sama seaduse § 1 lõigetes 1-3 sätestatud alused. Tulenevalt

KarSRS § 3 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi

paragrahvi järgi välistatud üksnes juhul, kui Karistusseadustikus ei leidu ühtegi kuriteokoosseisu, mille

tunnustele isiku tegu vastab. Materiaalõiguslikust aspektist ei ole oluline, kas teo toimepanemise ajal

kehtinud kuriteokoosseis ja koosseis, mille järgi on tegu kvalifitseeritav Karistusseadustiku järgi, on tunnuste

poolest täielikult kokkulangevad või mitte.

9. Riigikohtu üldkogu on väljendanud seisukohta, et isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel

tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav

Karistusseadustiku järgi. Samas leidis üldkogu, et kui süüdistuses ei ole Karistusseadustiku vastavaid sätteid

välja toodud, ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik

kohtumenetluse käigus kõrvaldada. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03

- RT III 2004, 7, 69, p 36.) Seega ei ole süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks vältimatult nõutav, et

süüdistuses oleks lisaks teo toimepanemisaegsele kvalifikatsioonile märgitud säte, mille järgi on tegu

jätkuvalt kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi. Sellest järeldub omakorda, et muutes

kohtumenetluse kestel hinnangut küsimuses, millise Karistusseadustiku sätte järgi on Kriminaalkoodeksi

kehtivusajal toime pandud tegu jätkuvalt kuriteona karistatav, pole tingimata vajalik uue süüdistuse

esitamine.

Tuleb ka arvestada, et isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks olevat seadust võidakse

alati muuta ka pärast seda kui isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on kohtulik uurimine lõppenud ja

seega on vastavalt KrMS § 268 lg-le 2 kadunud võimalus süüdistuse muutmiseks. Samas ei oleks millegagi

põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on

jõudnud juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse muutmine isiku süüditunnistamise

ja karistamise ka juhul, kui teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2

kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise

ajal. Seetõttu ei ole süüdistuses kirjeldatud teo jätkuvale kriminaliseeritusele antavat hinnangut

põhimõtteliselt võimalik siduda KrMS § 268 lg-s 2 sätestatud süüdistuse muutmise või täiendamise ajaliste

piiridega.

10. Eeltoodust tulenevalt ei jaga kriminaalkolleegium ringkonnakohtu arvamust, et selle kontrollimine, kas

K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu oli alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav

KarS § 289 järgi, eeldanuks uue süüdistuse esitamist. Samas on ebaõige ka kassatsioonist tulenev seisukoht,

mille kohaselt piisas käesoleval juhul K.M. ja U.S. kaitseõiguse tagamiseks sellest, et prokurör esitas

ringkonnakohtu istungil põhjendused, miks oli süüdistatavate käitumine alates 1. septembrist 2002 kuriteona

karistatav KarS § 289 järgi.

11. Eespoolviidatud Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsuse punktist 36 nähtub, et pärast

1. septembrit 2002 toimuvas kohtumenetluses, mille objektiks on Kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime

pandud kuritegu, ei tohi tähelepanuta jätta teo kvalifikatsiooni Karistusseadustiku järgi.

Seejuures tuleb arvestada, et vastavalt KarS § 5 lg-tele 1-3 on isiku süüditunnistamine võimalik üksnes juhul,

kui tema tegu oli kuriteona karistatav nii toimepanemise ajal kui ka igal ajahetkel arvates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis,

kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo

karistatavus on ära langenud alles hiljem. Seetõttu ei saa olla kahtlust, et pärast teo toimepanemise ajal

kehtinud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist kuulub kriminaalmenetluse õiguslikku

esemesse ka küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on tegu karistatav uue karistusseaduse järgi.

12. Konventsiooni art 6 lg 1 kohaselt on igaühel talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral

muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Konventsiooni sama artikli 3. lõige näeb muu hulgas

ette, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet

tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest (alapunkt a) ning saada piisavalt aega ja võimalusi

enda kaitse ettevalmistamiseks (alapunkt b).

Euroopa Inimõiguste Kohus on nende sätete tõlgendamisel asunud seisukohale, et inimõiguste konventsioon

tagab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on

väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud

õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka

õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse

hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier

ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Samas ei näe Konventsioon inimõiguste

kohtu hinnangul ette eraldi formaalseid nõudeid selle kohta, millisel viisil tuleb süüdistatavat tema vastu

esitatud süüdistuse iseloomust ja alusest informeerida (Pélissier ja Sassi, p 53). Muudatus süüdistuse

õiguslikus kvalifikatsioonis eeldab seda, et ka muudetud aspektide osas tagatakse süüdistatavale võimalus

oma kaitseõiguse teostamiseks praktilisel ja tõhusal viisil, eeskätt aga piisav aeg kaitse ettevalmistamiseks

(Pélissier ja Sassi, p 62).

13. Eeltoodust lähtudes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata

kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse

tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli

kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või

muutunud karistusseaduse järgi.

14. Menetluslikud tagatised teo jätkuva kriminaliseerituse vaidlustamiseks sõltuvad teo toimepanemise ajal

kehtinud kuriteokoosseisu ja väidetavalt seda asendava kuriteokoosseisu omavahelisest seosest.

Kui isiku tegu on uue karistusseaduse järgi kvalifitseeritav teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisu

n.-ö paralleelkoosseisu järgi (vrd nt vargus (KarS § 199 lg 1) ja salajane vargus (KrK § 139 lg 1)), on

süüdistataval süüdistuse kontekstist tulenevalt piisavalt arusaadav, millistest sätetest lähtudes loetakse tema

tegu karistatavaks ka pärast uue karistusseaduse jõustumist.

Teistsugune on aga olukord siis, kui kuriteokoosseis, mille järgi isikut süüdistatakse, ja koosseis, millele

vastab isiku käitumine pärast uue karistusseaduse jõustumist, on oluliselt erinevad. Tuleb arvestada, et juhul,

kui uue kuriteokoosseisu tunnused ei ole teo toimepanemise ajal kehtinud koosseisu tunnustest hõlmatud, on

süüdistusele võimalik esitada vastuväiteid, mis teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kontekstis ei oleks

olnud asjakohased. Kirjeldatud olukorraga on tegemist eeskätt siis, kui uus karistusseadus sätestab võrreldes

teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega täiendavalt mingi kitsendava koosseisulise tunnuse (näiteks

asendatakse teodelikt tagajärjedeliktiga).

Isiku käitumisele antav karistusõiguslik kvalifikatsioon määrab ära need juriidilised faktid, mille olemasolu

või puudumise peab kohus konkreetses kriminaalasjas tuvastama. Kui süüdistatav ei ole piisavalt

informeeritud sellest, millise sätte järgi loetakse tema käitumine karistatavaks pärast teo toimepanemise ajal

kehtinud karistusseaduse muutmist, on tal keeruline vaidlustada faktilisi asjaolusid, millel ei olnud tähtsust

teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kontekstis, kuid mille olemasolust võib sõltuda isiku käitumise

karistatavus uue karistusseaduse järgi.

Eeltoodut silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et kriminaalmenetluses tuleb süüdistatavat viivitamata

teavitada talle inkrimineeritava teo kvalifikatsioonist pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse

järgi. Seejuures tuleb süüdistatavale ja tema kaitsjale võimaldada piisav aeg sellise kvalifikatsiooni

vaidlustamiseks.

15. Käesolevas kriminaalasjas anti K.M. ja U.S. 3. mail 2002. a kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Tallinna Linnakohus jätkas kriminaalasja menetlemist ka pärast

Karistusseadustiku jõustumist kuni kohtuotsuse tegemiseni 29. novembril 2004. a. Seda, et K.M-le ja U.S-le

esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu oli ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003

kvalifitseeritav mitte omastamise (KarS § 201), vaid ametiseisundi kuritarvitamisena (KarS § 289), väitis

prokurör esmakordselt alles ringkonnakohtu istungil.

16. Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisulised tunnused ei ole tervikuna omastamise koosseisulistest

tunnustest hõlmatud. Ehkki ringkonnakohtu istungil osutas prokurör tunnustele, mis tema hinnangul

võimaldavad väita, et K.M-le ja U.S-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS § 289 koosseisule,

on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ilmne, et süüdistatavatele ja nende kaitsjatele ei jäänud

kujunenud olukorras piisavalt aega prokuröri seisukohtadele reageerimiseks. Seega puudus süüdistatavatel ja

nende kaitsjatel ka kohane võimalus kaaluda tuginemist väitele, et K.M. ja U.S. süüditunnistamine on

tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 ja KarSRS § 3 lg-st 1 välistatud sõltumata teo karistatavusest selle toimepanemise

ajal.

17. Kuna muudatus hinnangus, millise sätte järgi on Kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud tegu

kuriteona karistatav Karistusseadustiku järgi, ei eelda süüdistuse muutmist, piisanuks kaitseõiguse

tagamiseks sellest, kui ringkonnakohus oleks andnud süüdistatavatele ja nende kaitsjatele mõistliku aja

prokuröri väidete analüüsimiseks ja kaitsepositsiooni ettevalmistamiseks. Vajadusel võinuks

apellatsioonikohus istungi edasi lükata.

18. Olukorras, kus ringkonnakohus süüdistatavatele ja nende kaitsjatele prokuröri uutele väidetele

reageerimiseks täiendavat aega ei andnud, polnud kohtul enam menetluslikult võimalik prokuröri

kassatsiooni täies ulatuses rahuldada ja K.M. ja U.S. süüdi tunnistada, rikkumata seejuures süüdistatavate

kaitseõigust. Olles aga leidnud, et linnakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse

norme ja seda rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, ei olnud ringkonnakohtul

mingeid takistusi esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks

Tallinna Linnakohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus on süüdistatavatel ja nende

kaitsjatel piisav võimalus vaidlustada prokuröri seisukohta süüdistuses kirjeldatud tegude vastavusest KarS

§-s 289 sätestatud kuriteokoosseisule.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2005. a otsuse. Soostudes ringkonnakohtu

seisukohaga, et linnakohtu 29. detsembri 2004. a otsuses puudub põhjendus, saadab kolleegium

kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher