3-1-1-96-05 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-96-05

Otsuse kuupäev

17. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

S.K. süüdistusasi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi; A.K. süüdistusasi

KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning J.R. süüdistusasi KarS

§ 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a kohtuotsus

Kaebuste esitaja ja kaebuste

liik

S.K. kaitsja Kaido Kooga, J.R. kaitsja Nele Tammemäe ja A.K.

kaitsja Kristiina Tederi kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

14. september 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a kohtuotsus S.K. süüdi tunnistamises ja

karistamises KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises

ja turustamises ning J.R. süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8

järgi 11. mail 2004. a toimepandud avaliku varguse episoodis. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2. Kriminaalasi saata tühistatud osas Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

3. S.K. kaitsja Kaido Kooga ja J.R. kaitsja Nele Tammemäe kassatsioonid rahuldada osaliselt. A.K.

kaitsja Kristiina Tederi kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Välja mõista 849,60 krooni (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti)

Advokaadibüroo Küllike Namm kasuks.

5. Välja mõista J.R-lt riigieelarve tuludesse (Rahandusministeeriumi a/a 10220034800017 viitenumber

2800050562) 849,60 krooni (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti)

kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 27. jaanuari 2005. a kohtuotsusega tunnistati S.K. süüdi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ja

talle mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat ja 5

kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks eelvangistuses viibitud 11 päeva.

A.K. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 kuud vangistust, mis

jäeti KarS § 74 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi kohaldamata ühes tema allutamisega käitumiskontrollile.

J.R. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud ja 8 päeva vangistust, millest KarS § 68 lg 1

alusel loeti kantuks eelvangistuses viibitud 7 kuud ja 29 päeva.

Sama otsusega tunnistati süüdi L.K., M.J. ja M.M., kuid nende osas ei ole Riigikohtule kassatsiooni esitatud.

S.K. mõisteti süüdi KarS § 202 lg 2 p 2 järgi selles, et:

- ööl vastu 10. septembrit 2003. a omandas ta R-s S tänaval T.J. mootorsaage ja muid tööriistu kokku 28 700

krooni väärtuses, olles teadlik, et need on M.M. ja L.K. poolt varastatud,

- ööl vastu 14. septembrit 2003. a omandas ta P-s A.H. garaažist OÜ H 9 mootorsaagi ja kompressori ning

A.H. õhupüssi, olles teadlik, et need on M.M. ja L.K. poolt varastatud. S.K. viis varastatud esemed oma

majja X külas. Ta müüs T.J.-le kuulunud 4 mootorsaagi, OÜ H mootorsaed ja kompressori. A.H. õhupüstoli

müüs S.K. kohtueelsel uurimisel tuvastamata isikutele. Ülejäänud esemeid hoidis ta oma elukohas kuni

7. oktoobrini 2003. a, mil politseitöötajad need läbiotsimise käigus ära võtsid.

A.K. mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi selles, et:

- 9. juulil 2003. a tungis ta koos L.K.ga aknaklaasi lõhkumise teel R-s A tn x A OÜ kontorisse, kust varastas

4 satelliittüünerit ja 700 krooni sularaha,

- 8. augustil 2003. a tungis ta koos L.K-ga rõduukse kaudu J.O. korterisse, kust varastas esemeid kokku 31

826 krooni väärtuses.

J.R. mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi selles, et:

- 1. jaanuaril 2004. a tungis ta koos L.K-ga ja M.J-iga keldriakna lahtimurdmise teel T.U. majja, kust varastas

esemeid kokku 7150 krooni väärtuses,

- 11. mail 2004. a varastas ta avalikult, kuid vägivallata I.M. korterist viimasele kuulunud televiisori

väärtusega 3450 krooni.

Maakohus leidis, et kohtualuste süü on tõendatud ja nende tegudele antud juriidiline hinnang on õige. S.K.

süü on tõendatud eelkõige kaaskohtualuse L.K. usaldusväärsete ütlustega ja nende käsitamine rõõnana ei ole

põhjendatud. L.K. ütlustega haakuvad kannatanute ütlused, läbiotsimise protokoll, asitõendite vaatluse

protokoll, kõneeristused ja vastus päringule. S.K. enda ütlusi pidas kohus ennastõigustavateks.

A.K. süüditunnistamisel võttis kohus arvesse L.K. ühetaolisi ütlusi, mida omakorda kinnitavad A.K., L.K. ja

kannatanu J.O. telefonide kõneeristused, vastus päringule, kannatanu J.O. ning osaliselt ka kohtualuse A.K.

enda ütlused. Kohtu hinnangul on ka A.K. vastu antud L.K. ütlused usaldusväärsed ja nende käsitamine

rõõnana ei ole põhjendatud.

Kohus leidis, et J.R. on õigesti süüdi tunnistatud I.M. televiisori avalikus varguses.

J.R. väide, et ta võttis televiisori I.M. poja S.S. 10 000 kroonise võla katteks viimaste teadmisel, ei ole

tõendatud. J.R-l ei olnud õigust I.M. varale. Viimane ei olnud J.R-le võlgu ega andnud lubadust ise S.S.

võlgu tasuda. Taolise kohustuse kolmandale isikule panemine tagaselja on Võlaõigusseaduse (VÕS) § 175

kohaselt ebaseaduslik.

2. Teiste hulgas esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonid S.K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Lembit

Viitas, A.K. kaitsja advokaat Kristiina Teder ja J.R. kaitsja advokaat Nele Tammemäe.

3. Viru Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus J.R.le mõistetud karistuse

osas. J.R. tunnistati 11. mail 2004. a toimepandud kuriteoepisoodi eest süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ja

talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangitust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Lääne-Viru

Maakohtu 3. mai 2004. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõisteti liitkaristuseks

1 aasta 2 kuud ja 8 päeva vangitust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud

11 kuud ja 27 päeva. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Esitatud apellatsioonid jäid rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega S.K. süüküsimuses ja karistamises ning lükkas ümber

apellatsiooni väite, et S.K. on süüdi tunnistatud üksnes kaaskohtualuse L.K. ütluste põhjal. Ringkonnakohus

rõhutas, et viimase ütlusi toetavad ka läbiotsimise protokoll ja asitõendite vaatlusprotokoll.

Kohus ei olnud nõus A.K. kaitsja apellatsioonis esitatud väitega tõendite valikulise hindamise kohta. Asjale

lisatud kõneeristused luges ringkonnakohus kaudseks tõendiks, mis kogumis teiste tõenditega annab põhjust

järelduseks, et A.K. on kuritegudega puutumuses. Mobiiltelefoni nr X mobiilsidemasti piirkonna

positsioneerimist 7. veebruaril 2005. a ja vastava tõendi väljanõudmist ei pidanud kohus vajalikuks, sest

kohtu käsutuses olevad tõendid piisavad A.K. süü tuvastamiseks.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, et J.R. tuleb süüdi tunnistada ja karistada I.M. televiisori

avalikus varguses. Kogutud tõendid ei anna põhjust järelduseks, et I.M. oli nõus oma vara üleminekuga

võõrasse valdusesse. J.R. viis teleri enda koju, mis tõendab süüdlase tahtlust võõra vara omastamiseks.

Väljudes kaitsja N. Tammemäe apellatsioonist, pidas ringkonnakohus vajalikuks mõista J.R-le uus

liitkaristus raskendamata tema olukorda.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid S.K. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, A.K. kaitsja

advokaat Kristiina Teder ja J.R. kaitsja advokaat Nele Tammemäe.

5. S.K. kaitsja leiab, et tõendite kogum ei anna alust järelduseks, et tema kaitsealune oleks süüdistuses

märgitud esemeid omandanud või turustanud. Isegi kui aktsepteerida kohtute järeldust, et arvestades

varastatud esemete hulka, väärtust ja seda kuidas asjad S.K. auto peale pandi, pidi viimane mõistma, et need

on varastatud, ei kvalifitseeru tema tegu KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, vaid KarS § 22 lg 3 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7

ja 8 järgi, s.o salajasele vargusele kaasaaitamisena. Kaitsja palub S.K. süüdistuses KarS § 202 lg 2 p 2 järgi

õigeks mõista.

6. A.K. kaitsja advokaat K. Teder leiab, et A.K. süü on tõendamata ja palub oma kaitsealuse õigeks mõista.

Ta märgib, et L.K. ütlusi tuleb käsitada rõõnana. Süüdimõistva otsuse rajamine üksnes kaaskohtualuse

ütlustele on ebaõige ja vastuolus kohtupraktikaga. A.K. süüditunnistamisel on kohtud tuginenud

kõneeristustele, mis on oma olemuselt oletuslikud. Kaitsja viitab siinkohal ka KrMS § 409 rikkumisele

kohtute poolt.

7. J.R. kaitsja N. Tammemäe vaidlustab J.R. süüditunnistamise I.M. televiisori varguses ja põhjendab oma

seisukohta järgmiselt.

7.1 J.R. käitumine ei kvalifitseeru avaliku vargusena, sest ei toimunud võõra valduse murdmist kohtualuse

poolt. Tõendid kinnitavad J.R. ütlusi, et ta saavutas S.S. võla osas kokkuleppe P.A-ga ning I.M. televiisori

võttis ta üksnes tagatiseks, lubades see võla tasumisel tagastada.

7.2 J.R. käitumises puudub varguse subjektiivne külg – tahtlus. Kohtuotsused on selles küsimuses

motiveerimata.

7.3 Ringkonnakohus ei ole hinnanud apellatsioonis esitatud väidet KarS § 17 sätestatud koosseisueksimuse

kohta. J.R. on kogu menetluse vältel väitnud, et tema ettekujutuse kohaselt saavutati tema, I.M. ja P. A. vahel

kokkulepe võla tasumise viisis ja ajas. Tema arvates olid I.M. ja P. A. nõus televiisori äraviimisega S.S. võla

tagatisena. Arvestades seda, et nimetatud isikud ütlesid hiljem kokkuleppest lahti, tuleb J.R. käitumist

käsitada koosseisueksimusena KarS § 17 mõttes. Tahtluse puudumise tõttu tuleb J.R. süüdistuses KarS § 199

lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

7.4 Kassator leiab, et maakohtu otsus on J.R. osas motiveerimata ja selle resolutiivosa järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8). Ringkonnakohus on jätnud apellatsioonile

vastamata ja ebaseadusliku otsuse selles osas muutmata. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta

apellatsioonis esitatud tõendite analüüsi J.R., I.M. ja S.S. ja P.A. ütluste kohta. Kaitsja leiab, et apellatsioonis

märgitud tõendid annavad alust järelduseks, et J.R. ei varastanud televiisorit, vaid viis selle vastavalt

kokkuleppele ja omaniku nõusolekule enda juurde võla tagatiseks, kuid omandamise eesmärgita. Eeltoodu

põhjal palub kassaator J.R. I.M. televiisori varguses õigeks mõista.

8. Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör leiab oma kassatsioonivastuses, et kassatsioonid ei ole

põhjendatud ja nendes sisalduvad seisukohad ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega, tühistab Viru

Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a kohtuotsuse S.K. süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 2 p 2

järgi kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamises ja turustamises ning J.R. süüdi

tunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi 11. mail 2004. a toime pandud I.M.

televiisori avalikus varguses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 p 7 alusel.

10. Kohtud on S.K. süüdi tunnistanud ja karistanud kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara

omandamises, hoidmises ja turustamises vähemalt teist korda.

Riigikohus leiab, et kohtud on õigesti hinnanud S.K. teadlikku tegevust kaaskohtualuste M.M. ja L.K. poolt

varastatud esemete hoidmisel enda elukohas X külas. Kuid kohtuotsustes puudub tõendite analüüs selle

kohta kuidas ja milliste tõendite alusel jõudis kohus veendumusele, et S.K. on süüdi eelnimetatud vara

omandamises ja turustamises vähemalt teist korda. Maakohus on põhiliselt tuginenud kaaskohtualuse L.K.

kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, et S.K. ja M.M. pidid varastatu ära müüma, mida nad osade saagidega

ka tegid ning et S.K. andis varastatud asjade müügist saadud rahast talle 8000 krooni (II kd tl 198).

Kohtuistungi protokollidest nähtub, et kohtus L.K. eelviidatud ütlusi ei kinnita. Sellises olukorras tulnuks

eriti hoolikalt kontrollida L.K. ütluste usaldusväärsust ja põhjendada, miks eelistati kohtueelses menetluses

saadud ütlusi kohtuistungil antud seletusele.

Eeltoodud põhjustel tühistab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse S.K. süüdi tunnistamises KarS

§ 202 lg 2 p 2 järgi osas, millega jäeti jõusse maakohtu küllaldaselt põhjendamata kohtuotsus S.K. süüdi

tunnistamises eelnimetatud vara omandamises ja turustamises vähemalt teistkordselt süüdistuses kirjeldatud

asjaoludel ja saadab kriminaalasja selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohus rahuldab kaitsja

K. Kooga kassatsiooni osaliselt.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks korrata oma varasemas praktikas väljendatud ja J.R.

kaitsja N. Tammemäe kassatsioonis osundatud seisukohta, et kriminaalasja analüüs peab vastama

õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele. Kohtuotsusest peab olema jälgitav kohtu arutluskäik

süüdistatava teo vastavuse kohta karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused 3-1-148-03, RT III 2004, 4, 40 ja 3-1-1-99-04, RT III 2004, 28, 306).

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et kohtud ei ole piisava põhjalikkusega analüüsinud J.R. tahtlust

I.M. televiisori varguse kõigi objektiivse külje tunnuste suhtes olukorras, kus süüdistatav on järjekindlalt

kinnitanud, et tema arusaamist mööda aktsepteerisid nii I.M. (vara omanik) kui ka P.A. (viimase elukaaslane)

televiisori hõivamist vara omaniku poja võla katteks.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J.R. kaitsja tõstatas juba apellatsioonis küsimuse J.R. võimalikust

eksimusest vara valdaja (omaniku) nõusolekus valduse ülemineku kohta. Ringkonnakohus on jätnud

apellatsiooni selle osas täiesti tähelepanuta, ning KarS § 17 lg-s 1 sätestatud koosseisueksimuse tunnuste

esinemise võimaluse J.R. tegevuses kontrollimata. Põhjendamata ei ole ringkonnakohus kontrollinud

apellatsioonis tõstatatud etteheidet tõendite valikulise hindamise kohta maakohtu otsuses.

Kriminaalkolleegium leiab, et sellega on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 331 lg 2 sätteid, mis kohustab

arutama kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu

otsus on selles osas põhjendamata (KrMS § 339 p 7). Samas tuleb asja uuel arutamisel silmas pidada, et J.R.

tahtlus on KarS § 17 lg 1 mõistes välistatud üksnes juhul, kui ta ei pidanud vara valdaja vastuseisu televiisori

äraviimiseks isegi mitte võimalikuks.

Eeltoodud põhjustel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse ka J.R. süüdimõistmise

ja karistamise I.M. televiisori avalikus varguses ning saadab kriminaalasja selles episoodis samale kohtule

uueks arutamiseks. J.R. kaitsja N. Tammemäe kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A.K. kaitsja K. Tederi kassatsioonis tõstatatud küsimused ei

anna põhjust A.K. suhtes tehtud kohtuotsuse tühistamiseks ja süüdistatava õigeks mõistmiseks. Riigikohus

aktsepteerib ringkonnakohtu poolt esitatud analüüsi tõendite lubatavuse kohta A.K. süü tuvastamisel.

Ringkonnakohtu käsutuses olev tõendite kogum on küllaldane A.K. süüdi tunnistamiseks ja karistamiseks

KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi. A.K. kaitsja advokaat K. Tederi kassatsiooni rahuldamiseks ei ole alust.

13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 10. mai 2005. a kohtuotsuse osaliselt ja saadab

kriminaalasja tühistatud osas samale kohtule uueks arutamiseks.

14. J.R. kaitsja määratud korras advokaat Nele Tammemäe esitas Riigikohtule taotluse 849,60 krooni

õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb Advokaadibüroo Küllike Namm kasuks välja mõista 849,60

krooni. KrMS § 186 lg 1 alusel kuulub see summa väljamõistmisele J.R-lt riigi kasuks.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Peeter Vaher