3-1-1-23-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-23-05

Otsuse kuupäev

22. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

M. L. väärteoasi liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a

otsus väärteoasjas nr 2-4-9/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. L. kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. märts 2005. a

Istungil osalenud isikud

kassatsioonimenetluse pooled istungile ei

ilmunud

Resolutsioon

1. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 24. septembri 2004. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

30. novembri 2004. a otsus M. L. väärteoasjas liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja saata väärteoasi

Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. L.-le koostati 5. juunil 2004. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta samal päeval kell 12.35 juhtis Kalme-

Uderna-Käärdi vahelisel teel sõiduautot Mazda Premacy, kuigi tal oli juhtimisõigus peatatud. Sellega rikkus

M. L. LE § 70 p 1, mille eest näeb ette vastutuse LS § 741 lg 2.

Lõuna Politseiprefektuur edastas väärteoasja materjalid arutamiseks Tartu Maakohtule, leides, et M. L.-le

peaks karistuseks mõistma aresti, sest varasemad kohtuvälise menetleja määratud rahatrahvid ei ole

mõjutanud menetlusalust isikut samalaadilisi (s.o liiklusalaseid) rikkumisi rohkem mitte toime panema.

2. Tartu Maakohtu 24. septembri 2004. a otsusega karistati M. L.-i LS § 741 lg 2 järgi nelja päeva pikkuse

arestiga. Kohus määras KarS § 66 lg 1 alusel, et aresti võib kanda kahes osas, kusjuures korraga ärakantava

aresti kestus on vähemalt kaks päeva.

Kohus märkis, et M. L.-l ei olnud esitada politseiametnikele kehtivat alalist ega ajutist juhiluba.

Väärteoprotokollile lisatud ajutine juhiluba kehtis 28. novembrini 2003. a. Kohtuvälise menetleja esitatud

õiendi kohaselt oli M. L. juhtimisõigus peatatud alates 19. detsembrist 2003. a kuni 18. juunini 2004. a, sama

kinnitas kohtuvälise menetleja esindaja ka kohtus. 5. juunil 2004. a koostatud ülekuulamisprotokolli

omakäeliselt kirja pandud ütlustes on menetlusalune isik märkinud, et tal ei olnud esitamiseks juhiluba, kuna

tal oli juhtimisõigus peatatud. Seega on menetlusaluse isiku enda ütlustega tõendatud, et ta oli 5. juunil

2004. a teadlik sellest, et tema juhtimisõigus on peatatud. Kohtu arvamuse kohaselt ei pea kohus sellisel

juhul kontrollima, kas menetlusalusele isikule on juhtimisõiguse peatamise otsus nõuetekohaselt kätte

toimetatud või mitte. Lisaks pidas kohus vajalikuks märkida, et M. L. ei ole vaidlustanud varasemaid

väärteootsuseid, sealhulgas neid, mille alusel tal juhtimisõigus peatati. M. L. kohtuistungil väidetu, et ta ei

olnud teadlik sellest, kas tal on juhtimisõigus peatatud või mitte, on ümber lükatud tema 5. juunil 2003. a

antud ütlustega ning on kohtu arvates ennastõigustav ja kantud karistuse vältimise soovist.

3. Menetlusalune isik esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule, milles

taotles maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse lõpetamist tema käitumises väärteo tunnuste

puudumise tõttu.

Maakohus rikkus apellatsiooni kohaselt väärteomenetlust sellega, et tugines otsuses tõendamata asjaoludele.

Nimelt kehtib haldusakt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 kohaselt selle adressaadile

teatavakstegemisest või isikule kättetoimetamisest alates. Maakohus ei ole aga välja selgitanud, kas

juhtimisõiguse peatamise otsus kui haldusakt on kehtiv, s.o teatavaks tehtud või isikule kätte toimetatud.

Menetlusalune isik ei ole juhtimisõiguse peatamise otsust kunagi näinud ega kätte saanud. Maakohtu istungil

selgitas ta, et 5. juuni 2004. a ülekuulamisprotokolli kirjutas seda, et juhiluba ei ole, kuna juhtimisõigus on

peatatud, politseiametnike nõudmisel.

Kohus rikkus oluliselt menetlusaluse isiku kaitseõigust, jättes rahuldamata menetlusaluse isiku taotluse

kontrollida, kas menetlusalusele isikule on haldusakt teatavaks tehtud või saadetud. Kahtluse, et seda tehtud

ei ole, jättis kohus menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamata. Lisaks tugineti otsuses lubamatutele tõenditele,

s.o tõenditele, mida seadus ette ei näe.

Kohtuotsusest ei nähtu, milliste menetlusaluse isiku ütlustega on tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et tal oli

5. juunil 2004. a juhtimisõigus peatatud. Seda, et juhtimisõigus oli peatatud, ei saanud kohtus tõendada

kohtuvälise menetleja esindaja, kuna juhtimisõiguse peatab autoregistri keskus, mitte politseiprefektuur.

Lisaks leiti kaebuses, et maakohus ei vastanud menetlusaluse isiku kaitseväidetele, mille kohaselt lähtudes

23. veebruaril 2004. a tehtud Riigikohtu otsusest väärteoasjas nr. 3-1-1-63-04 ei võinud M. L.-i karistada.

4. Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja Tartu Maakohtu

otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et apellandi arusaam, et teda ei või mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimise eest

karistada, kui ta ei ole kätte saanud otsust mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise kohta, on ekslik. HMS

§ 61 kohaselt kehtib haldusakt mitte ainult siis, kui ta kätte toimetatakse, vaid ka siis, kui see teatavaks

tehakse, s.o luuakse adressaadile võimalused akti sisuga tutvumiseks. Teatamise vorm on aga vaba.

Menetlusaluse isiku pärast kinnipidamist omakäeliselt antud ütlustest saab järeldada vaid ühte ೦ M. L. oli

täielikult teadlik, et tema juhtimisõigus on peatatud. See on kooskõlas ka asjaoluga, et tal ei olnud esitada

juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Menetlusalune isik esitas ajutise juhiloa, mille kehtivus lõppes

28. novembril 2003. a. Isik, kes juhib mootorsõidukit ega tea, et tema juhtimisõigus on peatatud, esitab selle

õiguse olemasolu kohta vastava tunnistuse või vähemalt selgitab, miks tal seda ei ole.

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. L. kaitsja vandeadvokaat Heldur Otti, kes palub

Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistada ja väärteoasja menetluse lõpetada.

Kohtud on oluliselt rikkunud menetlusõigust sellega, et menetlusalust isikut on karistatud, kuigi kõik

tõendamiseseme asjaolud ei ole tõendamist leidnud. Kassatsioonis korratakse seisukohta, et maa- ega

ringkonnakohus ei ole nimetanud ühtki tõendit, mis võiksid kinnitada kohtute veendumust, et M. L.

juhtimisõiguse peatamise otsus 5. juunil 2004. a kehtis. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole juhtimisõiguse

peatamise otsus kuidagi teisiti õiguslikult maksma pandav, kui allkirja vastu kätteandmisega või tähitud

postiga teatavakstegemisega. Seda kinnitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruaril 2004. a otsus

väärteoasjas 3-1-1-63-04.

Maa- ega ringkonnakohtu otsustest ei nähtu, milliste M. L. ütlustega või muude asjas kogutud tõenditega on

tõendatud, et M. L. oli või pidi olema teadlik juhtimisõiguse peatamise otsuse olemasolust ja tutvunud selle

sisuga. Viimaseks võimaluse loomist on oluliseks pidanud ka ringkonnakohus, kuid ei ole selgitanud, milles

see käesolevas asjas seisnes. Piisavaks tõendiks juhtimisõiguse peatamise otsuse kui haldusakti olemasolu

kohta ei saa olla kohtuotsustes tsiteeritud M. L. ütlused selle kohta, et tal on juhtimisõigus peatatud.

Samuti korratakse kassatsioonis väidet, et rikutud on menetlusaluse isiku kaitseõigust ning ei ole vastatud

menetlusaluse isiku esitatud kaitseargumentidele, rikkudes sellega otsuse motiveerimise nõuet.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. M. L. väidetav õiguserikkumine seisnes selles, et ta juhtis autot ajal, kui ta juhtimisõigus oli peatatud.

Vaidlust ei ole selle üle, et menetlusalune isik autot juhtis ja tal ei olnud kaasas kehtivat juhiluba,

lahendamist vajab aga küsimus, kas tal oli juhtimisõigus peatatud, s.o, kas tema suhtes oli tehtud

juhtimisõiguse peatamise otsus ja kas see oli kehtiv.

7. Juhtimisõiguse peatamise alused ja korra sätestab LS § 41, kuid juhtimisõiguse peatamist liiklusrikkumiste

eest reguleerib erinormina LS § 413. Viimatimainitud paragrahvi kümnendas lõikes sätestatud juhtimisõiguse

peatamise regulatsioon erineb oluliselt LS § 41 lg-s 5 sätestatud juhtimisõiguse peatamise üldisest korrast.

LS § 41 lg 5 näeb ette, et juhtimisõiguse peatamise otsus tehakse kahes eksemplaris, millest esimene antakse

kohe pärast otsuse allakirjutamist isikule allkirja vastu otsuse teisel eksemplaril, LS § 413 lg 10 kohaselt

vormistatakse aga juhtimisõiguse peatamine loa väljaandnud asutuse otsusega kolme päeva jooksul, arvates

jõustunud karistamisotsuse saamisest ja otsuse koopia saadetakse isikule posti teel.

8. Arvestades kirjeldatud erinevusi, tekib küsimus, kas LS § 413 lg 10 korras tehtud otsused jõustuvad otsuse

tegemisest, nagu sätestab LS § 41 lg 6. Kuigi LS § 41 lg 6 ei tee sõnaselgelt erandit juhtimisõiguse

peatamisele LS § 413 alusel, leiab kriminaalkolleegium, et see viimatimainitule ei laiene. Seda järgmistel

põhjendustel.

On selge, et haldusakt ei saa hakata kehtima enne kui selle adressaadile on tehtud võimalikuks sellega

tutvuda. Vastav põhimõte kajastub haldusmenetluse seaduse § 66 lg-s 1, mille kohaselt haldusakt kehtib

adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat

kehtima hakkamist. Selle nõudega on kooskõlas LS § 41 lg 6 juhul, kui juhtimisõiguse peatamine toimub LS

§ 41 lg-s 5 sätestatud korras ೦ kui isik viibib juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemise juures ja otsus

antakse talle kätte allkirja vastu, saab adressaat otsusest teada koheselt ja seega võib ka otsus jõustuda selle

tegemisest arvates.

Seevastu juhul, kui isik ei viibi otsuse tegemise juures ja otsus saadetakse talle postiga, ei ole ta otsuse

tegemisest teadlik selle tegemise hetkest alates, vaid alles siis, kui ta on otsuse kätte saanud. Kui

juhtimisõigus peatuks ka sellisel juhul otsuse tegemisest, tähendaks see, et iga LS § 413 lg 10 järgi tehtud

otsuse puhul tekiks vältimatult ajavahemik (otsuse tegemisest selle kättesaamiseni), mille vältel otsus kehtib,

kuid selle adressaadil ei ole võimalik täita talle otsusega pandud keeldu mootorsõidukit mitte juhtida.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et LS § 413 alusel juhtimisõiguse peatamine jõustub LS § 1 lg-st 2

tulenevalt haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, see tähendab hetkest, kui isikule loodi võimalus

otsusega tutvuda. Kuna LS § 413 lg 10 kohaselt saadetakse juhtimisõiguse peatamise otsus isikule postiga,

jõustub otsus hetkest, kui isik on selle kätte saanud.

9. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu seisukohaga, et kohus ei pea

kontrollima, kas menetlusalusele isikule on juhtimisõiguse peatamise otsus nõuetekohaselt kätte toimetatud,

kui menetlusalune isik on ise andnud tunnistusi selle kohta, et tal oli juhtimisõigus peatatud. Küsimus sellest,

kas menetlusaluse isiku arvates oli ta juhtimisõigus peatatud või mitte, kuulub väärteokoosseisu subjektiivse

tunnuse alla ja tuleb lahendada eraldi küsimusest, kas menetlusalusel isikul oli tegelikult juhtimisõigus

peatatud, s.o, kas oli täidetud väärteokoosseisu objektiivne tunnus.

Samuti ei nõustu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et juhtimisõiguse peatamise otsus

tuleb küll isikule kättesaadavaks teha, kuid teatamise vorm on vaba. LS § 413 lg 10 sätestab üheselt, et

juhtimisõiguse peatamise otsus saadetakse isikule postiga. Seega vajab väljaselgitamist, kas M. L. suhtes on

juhtimisõiguse peatamise otsus tehtud, kas see on talle saadetud ja kas ta on selle kätte saanud. Juhul, kui

menetlusalune isik otsust kätte saanud ei ole, tuleb kaaluda, kas tegemist ei ole kõlbmatu süüteokatsega KarS

§ 26 lg 1 tähenduses.

10. Kohtud on isikut karistanud hoolimata sellest, et välja ei ole selgitatud ühte väärteokoosseisu

objektiivsetest asjaoludest, mis kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 8

tähenduses. Seetõttu tuleb Tartu Maakohtu 24. septembri 2004. a otsus ja Tartu

Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsus M. L. väärteoasjas VTMS § 175 p 2 alusel tühistada ja saata

väärteoasi VTMS § 174 p 7 alusel Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar