3-2-1-35-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Transfer Grupp (pankrotis) hagi OÜ BitBoard vastu

75 835 krooni 64 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-305/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ BitBoard kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. märts 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2004. a otsust

põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le BitBoard kassatsioonkaebuselt

11. detsembril 2004. a tasutud kautsjon 760 (seitsesada

kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. detsembril 2003. a esitas OÜ Transfer Grupp (pankrotis) Jõgeva Maakohtule hagi OÜ BitBoard

vastu, paludes kostjalt välja mõista 75 835 krooni 64 senti.

2. Hagiavalduse kohaselt võttis OÜ BitBoard 7. juuni 2002. a rendilepingu järgi OÜ-lt Ellis rendile

ruumid üldpinnaga 68 m2. Lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma renti 6500 krooni kuus ja see tuli

tasuda OÜ-le Ellis 3. kuupäevaks eelneva kuu eest esitatud arve alusel. Lepingu järgi kohustus kostja

tasuma kasutatud kommunaalteenuste eest arvesti näitude alusel ja vastavalt kehtivatele tariifidele.

Rendileandja OÜ Ellis ja hageja OÜ Transfer Grupp (pankrotis) sõlmisid 24. septembril 2003. a

nõude loovutamise lepingu. Selle lepinguga omandas hageja OÜ-lt Ellis 7. juuni 2002. a

rendilepingust tulenevad kõik nõudeõigused kostja vastu. Arvete järgi pole kostja tasunud 6848

krooni, 6500 krooni ja 22 401 krooni 65 sendi suurusi summasid. Nendega on kaetud rent 2002. aasta

oktoober-detsember, 2003. aasta jaanuar-veebruar ja kommunaalkulud. Kostja jättis tähelepanuta

hageja 1. oktoobril 2003. a saadetud teatise võlgnevuse tasumiseks. Lepingu järgi on kostja

kohustatud rendi tasumisega viivitamise eest maksma viivist 0,5% päevas, s.o kokku summas 40 085

krooni 99 senti.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et tsessioonileping on tühine, kuna hagejat esindanud Aivi

Karu pankrotihalduri tunnistus on kehtetu. Seetõttu ei saa ta olla pankrotihaldur ega hageja seaduslik

esindaja. OÜ Transfer Grupp (pankrotis) ei saanud omandada tsessioonilepinguga väidetavaid

nõudeid. Tsessioonileping on tühine ka TsÜS § 86 alusel, kuna on vastuolus heade kommetega.

Hageja pankrot on välja kuulutatud 3. aprillil 2000. a, s.o peaaegu neli aastat tagasi ja tal puudub vara

majandustegevuse arendamiseks. 24. septembril 2003. a sõlmitud leping ei vasta pankrotimenetluse

eesmärkidele, milleks on kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud ja ka uue pankrotiseaduse järgi

võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel.

4. Jõgeva Maakohtu 19. märtsi 2004. a otsusega hagi rahuldati ning kostjalt mõisteti hageja kasuks

välja 75 835 krooni 64 senti.

5. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 101 lg l p l ja § 108 alusel. Kuna kostja rendilepingu ega arvete kohta vastuväiteid ei esitanud, siis

on hageja nõue põhivõla osas tõendatud. OÜ Ellis ja kostja leppisid 7. juuni 2002. a lepingus kokku,

et rendi tasumisega viivitamisel on rentnik kohustatud tasuma viivist 0,5% tasumisega viivitatud

summast iga päeva eest. Võlausaldaja võib VÕS § 101 lg l p 6 kohaselt nõuda võlgnikult rahalise

kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Kostja on viivitanud lepingujärgsete maksete tasumisega,

seega on hageja viivisenõue samuti põhjendatud. Õige ei ole kostja väide, et hageja esindajal ei olnud

esindusõigust ja seetõttu on tsessioonileping tühine. 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse

(PankrS) § 16 lg 3 kohaselt nimetab pankrotihalduri kohus ja PankrS § 33 alusel vabastab halduri

kohus. Vastavalt PankrS §-le 311 on pankrotihaldur võlgniku seaduslik esindaja, kes vastavalt ÄS

§ 58 lg l p-le 2 on kantud äriregistrisse kohtulahendi alusel. 2. oktoobri 2003. a seisuga oli

äriregistrisse kantud hageja pankrotihaldurina A. Karu. Asjaolu, et A. Karu pankrotihalduri tunnistuse

kehtivus lõppes 4. juunil 2002. a, ei oma tähendust tema esindusõiguse suhtes, sest halduri

esindusõigus tekib ja lõpeb kohtu poolt kinnitamise või vabastamisega. Kuna A. Karu oli

tsessioonilepingu sõlmimise ajal hageja esindaja, on nimetatud leping kehtiv ja loovutus õiguspärane.

Teade nõudeõiguse loovutamise kohta saadeti kostjale.

6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 19. novembri 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ei pidanud TsMS

§ 330 lg 5 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

8. Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus on asja arutamisel rikkunud TsMS § 164 lg 1 p 1 ja

§ 171 lg-t 1. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 p-le 1 selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja

kostja vastuväited. Kohus on toimikus olevatest materjalidest nähtuvalt viidatud sätet täitnud.

Eelmenetluses on välja selgitatud hageja nõuded ning kostja on neile ka vastuväited esitanud (tl-d

24- 26 ja 32- 33). Kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 tagas maakohus kostjale asjas tähtsate asjaolude

väljaselgitamise võimaluse. Vastuväidete aluseks olnud asjaolud pidi apellant siiski ise esitama.

Maakohtus on kostjat esindanud advokaat, kes oma õigusteadmiste poolest pidi olema suuteline

otsustama, millised on asjas tähtsad asjaolud ja millised mitte. Hagiavaldus oli esitatud

rendivõlgnevuse saamiseks. Seega pidi kostja aru saama, et tegemist on rendilepingust tuleneva

vaidlusega, ning esitama vastavad vastuväited. Ka on hageja oma kirjalikus vastuses kostja vastusele

juhtinud veelkord kostja tähelepanu sellele, et tegemist on rendilepingust tuleneva rendi nõudega.

28. aprilli 2004. a kohtuistungi protokollist (tl-d 44- 45) nähtub, et kostja on vastanud hageja

küsimusele: "Seda küll, et hagi esemeks on rahaline nõue, kui hagi oleks esitatud OÜ Ellis poolt, siis

oleks olukord teistsugune..." Seega ei ole kostja ise soovinud esitada rendinõudele vastuväiteid ja

maakohus ei ole tema õigust vastuväidete esitamiseks piiranud.

9. Ebaõige on ka kostja väide, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 231 lg-le 4, kuna maakohus ei ole

põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väidetega, et A. Karul puudus esindusõigus. Maakohus on

otsuses põhjendanud oma seisukohta, et A. Karul oli tsessioonilepingu sõlmimisel esindusõigus, ja

sellega on kohus vastanud ka kostja vastuväidetele. Pankrotihaldur omandab seadusest tulenevad

õigused ja kohustused kohtu poolt nimetamisega. Seda seisukohta toetab ka tsessioonilepingu

sõlmimise ajal kehtinud PankrS § 16 lg-tes 3 ja 4, § 17 lg 1 p-s 2, §-s 30 ning §-s 33 sätestatu. Kuna

tsessioonilepingu sõlmimise ajal 24. septembril 2003. a ei olnud kohus A. Karu veel vabastanud, siis

oli tal õigus tegutseda pankrotihaldurina ning ta oli OÜ Transfer Grupp (pankrotis) seaduslik

esindaja. A. Karu esindusõigus ei sõltunud sellest, et tema pankrotihalduri tunnistuse kehtivusaeg

lõppes 4. juunil 2002. a.

10. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et vastavalt VÕS § 171 lg-le 1 võib võlgnik uue võlausaldaja

nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis

tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Samas peavad need olema siiski

vastuväited loovutatud nõudele (s.o vastuväited rendilepingule), kuid need ei saa olla vastuväited

tsessioonilepingule, mille pool apellant ei olnud. Seetõttu ei ole asjakohased kostja väited selles, et

sõlmitud tsessioonileping ei ole kooskõlas pankrotimenetluse eesmärkidega ning ilmselgelt tegutses

OÜ Transfer Grupp (pankrotis) variisikuna. Tsessioonileping ei mõjuta kostja õiguste ja kohustuste

mahtu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palub OÜ BitBoard tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kassatsioonkaebuse kohaselt on apellatsioonikohus ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 171 lg-t 1. See

säte lubab võlgnikul erinevalt ringkonnakohtu väidetust esitada vastuväiteid ka tsessioonilepingule.

See leping mõjutab otseselt kassaatori õiguste ja kohustuste mahtu. Pooled ei ole kohtumenetluses

võrdsetel positsioonidel, kuna hagejal pankrotivõlgnikuna on võimalik esitada suvalises suurusjärgus

nõudeid, tasumata riigilõivu ja muid kohtukulusid. Hageja pankrot on välja kuulutatud 2000. aastal,

kuid ta tegutseb edasi, omandades nõudeid ja algatades kohtuprotsesse, millel ei ole vähimatki seost

pankrotimenetlusega. Sellisel viisil läbiviidav pankrotimenetlus on vastuolus heade kommete ja

tavadega.

13. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 29 lg-t 1. See

sätestab üheselt, et atesteerimata isik ei või tegutseda haldurina. Tähtsust ei oma asjaolu, et kohus ei

olnud A. Karu pankrotihalduri kohalt vabastanud. A. Karu ei olnud alates 4. juunist 2002. a

pankrotihaldur seadusest tuleneva keelu tõttu. Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse

väidetele, et esimese astme kohus ei ole põhjendanud, miks ei nõustuta kostja väitega, et A. Karul

puudus esindusõigus, sest ta ei olnud kantud pankrotihaldurite registrisse, ja väitega, mis puudutavad

1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 29 lg 1 ja kehtiva PankrS § 59 lg 1 kohaldamist.

14. Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud TsMS § 164 lg 1 p 1 ja § 171 lg-t 1. Kohus oleks

pidanud tegema kostjale ettepaneku esitada omapoolseid vastuväiteid väidetava rendivõla kohta.

Ringkonnakohtu otsuses olevast viitest 28. aprilli 2004. a kohtuistungi protokollile ei ole arusaadav,

kuidas on ringkonnakohus jõudnud järeldusele, et kostja ise ei ole soovinud esitada rendilepingust

tulenevaid vastuväiteid. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ringkonnakohtu istungil osalenud

kostja seadusliku esindaja seletuse. Kuigi ringkonnakohtul oli õigus see tõend jätta tähelepanuta,

oleks tulnud seda otsuses põhjendada.

15. Vastuses kassatsioonkaebusele palub OÜ Transfer Grupp (pankrotis) jätta kaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid TsMS § 362 p 5 järgi

tuleb muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

17. Vastamaks kassatsioonkaebuse väitele, et võlgnik võib esitada vastuväite ka nõude loovutamisele,

tuleb analüüsida eelkõige VÕS § 171 lg 1 ja § 170 eesmärke. Võlaõigusseaduse § 170 esimese lause

kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei

loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude

loovutanud uuele võlausaldajale. Selle sätte eesmärgina näeb kolleegium võlgniku kaitset. Kui nõude

loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta põhimõtteliselt täita kohustuse uuele võlausaldajale. Sel

juhul ei saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet esitada. Selline järeldus

tuleneb VÕS § 170 esimese lause osast, mille kohaselt loetakse loovutamine sättes ettenähtud

tingimustel toimunuks just võlgniku suhtes. Samas ei ole nimetatud sätte eesmärk välistada võlgniku

vastuväide selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seetõttu võib võlgnik VÕS § 171 lg 1

alusel, mille kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue

võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal, esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest. Vastuväiteid

nõude loovutamisele saab lugeda VÕS § 171 lg 1 järgi vastuväideteks uue võlausaldaja vastu, sest

nõude loovutamise tühisuse korral (nt vorminõuete rikkumise tõttu) ei ole uus võlausaldaja

materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist nõudma. Seega ei ole õige

ringkonnakohtu põhjendus, et võlgnik saab nõude loovutamisel esitada vastuväiteid loovutatud

nõudele, mitte nõude loovutamisele. Selles põhjenduse osas tuleb apellatsioonikohtu otsust muuta.

18. Kostja esitas kassatsioonkaebuses väite, et kuna hageja pankrot kuulutati välja juba 2000. aastal,

kuid ta tegutseb edasi, omandades nõudeid, mis ei ole pankrotimenetlusega seotud, siis on sel viisil

läbiviidav pankrotimenetlus vastuolus heade kommete ja tavadega. Samuti leidis kostja, et

tsessioonileping ei vasta pankrotimenetluse eesmärkidele.

19. 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduses on pankrotimenetluse eesmärk sätestatud PankrS

§ 2 lg-s 1, mille kohaselt saab võlausaldaja pankrotimenetluse kaudu õiguse võlgniku vara arvel oma

nõuete rahuldamiseks pankrotiseaduses ettenähtud korras. Vastavalt PankrS § 41 lg-le 2 on

pankrotivaraks muu hulgas ka see vara, mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal muul viisil.

Kohtuotsusega pankrotivõlgniku kasuks väljamõistetav raha kuulub samuti pankrotivara hulka.

Pankrotivara jagatakse võlausaldajate vahel PankrS §-s 81 jj sätestatud korras. Kolleegiumi arvates

on PankrS § 55 lg-s 3 halduri kohustusena mainitud majandustegevuse korraldamisena käsitatav ka

võlausaldajate nõuete rahuldamisele suunatud tegevus. Pankrotimenetluse eesmärgiga ei oleks

kooskõlas võlausaldajate huvide kahjustamine. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille kohaselt

kahjustab TsÜS § 6 lg 3 järgi käsutustehinguga hageja poolt nõude omandamine tema võlausaldajaid.

20. Kolleegium leiab, et hageja esindaja pankrotihalduri tunnistuse kehtetuks muutumine ei muuda

käsutustehingut (nõude loovutamist) tühiseks. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuna

tsessioonilepingu sõlmimise ajal ei olnud kohus A. Karu pankrotihalduri kohustustest vabastanud, siis

oli tal õigus tegutseda pankrotihaldurina ning ta oli OÜ Transfer Grupp (pankrotis) seaduslik

esindaja. Pankrotiseaduse § 16 lg 3 kohaselt otsustab kohus pankroti väljakuulutamisel ka

pankrotihalduri nimetamise. Sama seaduse § 331 kohaselt on haldur pankrotimenetluses võlgniku

seaduslik esindaja.

21. Isegi siis, kui kohus oleks halduri vabastanud, kuid tehingu sõlmimise ajal oleks äriregistri kanne

halduri suhtes muutmata (ÄS § 58 lg 1 p 2), ei tooks see reeglina kaasa tehingu tühisust, sest

äriseadustiku § 34 lg 2 kohaselt kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas

isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige.

22. Pankrotiseaduse § 29 lg 1 kohaselt võib halduriks olla isik, kellele on välja antud pankrotihalduri

tunnistus. Sama lõike kohaselt atesteeritakse haldurit iga kolme aasta järel ja atesteerimata isik ei või

tegutseda haldurina. Pankrotiseaduse § 29 lg-s 1 sätestati atesteerimise nõue 18. detsembril 1996. a

vastuvõetud EV pankrotiseaduse muutmise seadusega. Riigikogu õiguskomisjoni istungite

stenogrammide kohaselt lisati § 29 täiendamise ettepanek eelnõusse selle menetluse käigus

Riigikogus. Seega ei ole muudatuse põhjendust võimalik leida eelnõu seletuskirjast. Küll on

muudatusettepanekut põhjendatud eelnõu teise lugemise käigus. Toonase justiitsministri selgituste

kohaselt (VIII Riigikogu stenogrammid, VI köide, 1996, lk 827) on muudatusettepaneku mõte

tugevdada nõudeid halduritele, kuna praegu haldurid ei vastuta oma tegevuse eest, v.a materiaalne

vastutus. Sama lugemise käigus (viidatud allika lk 832) on õiguskomisjoni esindaja lisanud, et halduri

töö nõuab teatud kogemust, ettevalmistust ja ka vastutust, seetõttu nähakse ette, et pankrotihalduriks

saavad isikud, kes teevad ära pankrotihalduri eksami ja teevad teatud perioodi järel pidevalt

atesteerimiskomisjoni ees eksameid. Teise lugemise jätkamisel on justiitsminister

muudatusettepaneku mõtet täpsustanud: "Probleem on siin selles, et need haldurid, kes ei ole

advokatuuri liikmed, ei vastuta praegu sisuliselt millegagi, on ainult võimalus nende käest kahju sisse

nõuda, aga distsiplinaarkorras vastutuse võimalust ei ole. Kui me võtame eelnõusse atesteerimise

nõude, siis see tähendab, et võimalikuks vastutuse viisiks ongi see, et haldur võib jääda

atesteerimata" (viidatud allika lk 1180). Kolleegium jõuab eelneva põhjal järeldusele, et kui halduri

atesteerimistunnistus on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta see reeglina halduri tehtud tehingute

kehtivust. Seda kinnitab ka PankrS 30 lg-te 4 ja 5 regulatsioon. Pankrotiseaduse § 30 lg 4 kohaselt

jätab kohus võlausaldajate valitud halduri kinnitamata, kui ta ei vasta PankrS §-s 29 sätestatud

nõuetele. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt võivad võlausaldajad ja võlgnik esitada erikaebuse, kui

kohus on pärast üldkoosolekul valitud halduri kinnitamata jätmist nimetanud pankrotihalduriks isiku,

kes ei vasta PankrS § 29 nõuetele. Järelikult, kui kaebust ei esitata, tegutseb halduriks määratud isik

haldurina edasi.

23. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud TsMS § 164 lg 1

p 1 ja § 171 lg-t 1. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 p-le 1 selgitab kohus eelmenetluses välja hageja

nõuded ja kostja vastuväited. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 tagab kohtunik protsessiosalistele asjas

tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Tsiviilasja materjalide kohaselt on kostja vastuses

hagiavaldusele (tl 25) oma esindaja vandeadvokaadi vanemabi kaudu märkinud, et kostja ei pea

vajalikuks esitada vastuväiteid seoses rendilepingust tuleneva vaidlusega, kuna hageja ei saa olla

omandanud tsessioonilepingus sätestatud väidetavaid nõudeid. Ringkonnakohus on otsuses viidanud

ka 28. aprilli 2004. a kohtuistungi protokollile (tl-d 44- 45), millest nähtub, et kostja on vastanud

hageja küsimusele: "Seda küll, et hagi esemeks on rahaline nõue, kui hagi oleks esitatud OÜ Ellis

poolt, siis oleks olukord teistsugune..." Seega on kostja teadlikult valinud endale sellise hagi

vaidlustamise taktika, et rendilepingut ei puudutata.

24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 10 lg 1 järgi selgitab kohus protsessiosalisele toimingu

tegemise või tegemata jätmise tagajärgi, kui osalist ei esinda advokaat ja selgitamiskohustus on

seaduses otse ette nähtud. Kostja käitumisest, mida on selgitatud otsuse p-s 23, võis kohus üheselt

mõista, et kostja rendilepingu kohta väiteid esitada ei soovi, ja seega puudus ka vajadus esitada

küsimusi rendivõlgnevuse olemasolu või seda ümberlükkavate tõendite kohta.

25. Kolleegium leiab, et ebaõiget lahendit ei toonud kaasa kassatsioonkaebuses väidetud rikkumised

apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata jätmisel ega otsuses põhjenduste esitamata jätmine

seadusliku esindaja seletuse arvestamata jätmise kohta.

H. Jõks, P. Jerofejev, L. Laarmaa