3-1-1-42-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-42-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 18. aprill 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 18. märtsi

2005. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata V. K.

kaebus Riigiprokuratuuri 15. veebruari 2005. a

määruse peale

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K., määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. aprill 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta V. K. määruskaebus Tallinna

Ringkonnakohtu kohtuniku 18. märtsi 2005. a

määruse peale läbi vaatamata ja tagastada V. K-le

kaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. K. esitas 24. detsembril 2004. a Põhja Ringkonnaprokuratuurile kaebuse, milles palus alustada

kriminaalmenetlust ühistu X dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises.

2. Juhindudes KrMS § 198 lg-st 1 ja § 199 lg 1 p-st 1 jättis ringkonnaprokurör Lauri

Aasmann 17. jaanuaril 2005. a teatisega nr 05730000008 V. K. kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse

alustamata.

3. V. K. esitas 17. jaanuaril 2005. a Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles jätkuvalt kriminaalmenetluse

alustamist dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises ühistu X endiste juhatuse liikmete

poolt.

4. Riigiprokurör Anna Kasesalu 15. veebruari 2005. a määrusega jäeti V. K. kaebus rahuldamata. Määruse

lõpposas selgitati, et sellega mittenõustumisel on kaebuse esitajal õigus esitada KrMS § 208 lg 1 alusel

kaebus ringkonnakohtusse advokaadi vahendusel.

5. V. K. esitas 14. märtsil 2005. a kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule palvega tühistada riigiprokurör

A. Kasesalu 15. veebruari 2005. a määrus ja kohustada riigiprokuratuuri välja selgitama ühistu X

dokumentatsiooni võltsimisega seotud asjaolud ja politseitöötajate ebaseaduslikud toimingud kriminaalasja

materjalidega. Rahaliste vahendite puudumise tõttu palus V. K. luba esitada kaebus ise advokaadi

vahenduseta.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 18. märtsi 2005. a määrusega jäeti V. K. kaebus KrMS § 323 lg 2 p 2

alusel läbi vaatamata, sest selle esitas isik, kellel puudub iseseisev kaebeõigus.

7. V. K. esitas 28. märtsil 2005. a Riigikohtule määruskaebuse, leides, et Tallinna Ringkonnakohtu 18. märtsi

2005. a määrus on põhjendamatu. V. K. palus selle määruse tühistada ja saata tema kaebus uueks arutamiseks

samale kohtule. Jätkuvalt palus ta luba esitada kaebus advokaadi vahenduseta, kuna tal ei ole vahendeid

tasuda õigusabi eest.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

esitamise õigus sama seadustiku § 344 lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi

vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kuna V. K. on vaidlustanud

Tallinna Ringkonnakohtu 18. märtsi 2005. a määruse ilma advokaadi vahenduseta, tuleb tema kaebus

lähtudes KrMS § 388 lg-st 4 ja § 350 lg 2 p-st 2 jätta läbi vaatamata.

II

9. Arvestades Riigikohtu ülesannet tagada seaduste ühetaoline kohaldamine peab kriminaalkolleegium

vajalikuks korrata kriminaalasjas nr 3-1-1-134-04 (RT III 2005, 4, 32) väljendatud seisukohti.

10. Kuigi KrMS § 37 lg 1 kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS

§ 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist

kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, kuid kriminaalmenetlus on

põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Sellisel isikul ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1

sätestatud kannatanu õigusi, kuid kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus. Selle kaebeõiguse tagamisel

tuleb arvestada ka seda, et KrMS § 41 lg 3 kohaselt peab menetleja määrama kannatanule kas tema taotlusel

või omal initsiatiivil esindaja riigi kulul, kui ta leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid

maksujõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt eelmärgitust ei ole menetleja õigustatud jätma tähelepanuta

taotlust, mille on kannatanu KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina

esitanud enesele riigi kulul esindaja määramiseks. Sellise taotluse rahuldamata jätmise peab menetleja

vormistama põhistatud määrusega.

11. Kaaludes KrMS § 41 lg-st 3 lähtuvalt kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama

esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Menetlejal on seejuures õigus ja kohustus nõuda, et isik

esitaks tõendeid enese maksujõuetuse kohta, aga ka kontrollida esitatud tõendeid. Oluline on siinjuures

rõhutada, et töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksujõuetust. Arusaamast, et isiku

maksujõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust tervikuna, ja et

maksujõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel, lähtutakse ka 1. märtsil 2005. a jõustunud Riigi

õigusabi seaduses - edasiselt RõS (RT I 2004, 56, 403).

12. Olles tuvastanud isiku maksujõuetuse, peab menetleja KrMS § 41 lg-st 3 tulenevalt järgnevalt hindama

seda, kas maksujõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema

olulised huvid. Seadusega menetlejale pandud olulise ja mitteolulise huvi piiritlemise kohustus eeldab

vältimatult, et menetleja süüviks ka kaebuse sisusse. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks märkida, et ka RõS kohaselt võidakse riigi õigusabi jätta muuhulgas andmata ka juhtudel, mil

menetleja leiab, et taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RõS § 7 lg 1 p 2) või kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RõS § 7 lg 1 p 5).

13. Käesolevas asjas jäeti riigiprokuröri A. Kasesalu 15. veebruari 2005. a määrusega rahuldamata V. K.

kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale. Selles määruse resolutiivosas selgitati V. K-le, et

määrusega mittenõustumisel on tal õigus seda määrust advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus.

V. K. esitas ringkonnakohtule kaebuse ise, kuid ta taotles muuhulgas enesele õigust esitada kaebus ise ilma

advokaadi vahenduseta, kuna tal puuduvad rahalised vahendid õigusabi eest tasumiseks. Esindaja määramist

riigi kulul V. K. ei taotlenud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et sellises olukorras oleks

ringkonnakohus pidanud enne kaebuse läbivaatamata jätmist selgitama välja, kas V. K. soovib endale

esindaja määramist riigi kulul ja kas riigi kulul esindaja määramiseks on olemas vastavad tingimused.

14. Siiski puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalus asuda sisuliselt analüüsima V. K. Tallinna

Ringkonnakohtu kohtuniku 18. märtsi 2005. a määruse peale esitatud määruskaebust. Tulenevalt KrMS

§ 384 lg-st 2 oleks V. K. ka ringkonnakohtu määrust saanud määruskaebe korras vaidlustada vaid

advokaadist esindaja vahendusel. V. K. on aga Riigikohtule kaebuse esitanud ise. Kuid samas on ta jätkuvalt

taotlenud enesele maksejõuetuse tõttu kaebuse esitamise õigust ilma advokaadi vahenduseta, kuid ei ole

taotlenud riigi kulul endale esindaja määramist.

15. Lähtudes kaebuse sisust ja kaebusele lisatud dokumentidest leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt,

et puudub igasugune objektiivne alus otsustamaks, kas V. K. on maksejõuetu või mitte. Teiseks leiab

Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebusele lisatud dokumentidele tuginevalt, et kriminaalmenetluse

alustamata jätmist on nii ringkonnaprokuröri kui ka riigiprokuröri poolt piisavalt põhjendatud ja seega saab

V. K-l käesolevas asjas vaevalt olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi võiks vajada.

Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium kooskõlas KrMS § 350 lg 2 p-ga 2 V. K. kaebuse läbi

vaatamata, sest selle on esitanud isik, kellel pole selleks seaduslikku õigust.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Peeter Vaher