3-1-1-19-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-19-05

Otsuse kuupäev

18. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

R. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Võru Maakohtu 15. detsembri 2004. a otsus

väärteoasjas nr 4-96/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

16. märts 2005. a

Istungil osalenud isikud

Lõuna Politseiprefektuuri esindaja Võru

korrakaitseosakonna komissar A. T. ja R. K. kaitsja

vandeadvokaat Mall Saar

Resolutsioon

1. Kassatsioon rahuldada.

2. Tühistada Võru Maakohtu 15. detsembri 2004. a otsus R. K. väärteoasjas ja saata väärteoasi

Võru Maakohtule uueks arutamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. K.-le koostati 17. oktoobril 2004. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta 25. septembril 2004. a kell 00.15

juhtis Antslas P. ja J. tn ristmikul sõiduautot Volkswagen Passat joobeseisundis. Väärteoprotokolli kohaselt

olid kogutud tõenditeks menetlusaluse isiku väärteoprotokolli kantud ütlused, mille kohaselt oli ta tarvitanud

alkoholi ja juhtis mootorsõidukit, ning väärteoteade ja joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt.

Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna komissari A. T. 17. novembri 2004. a otsusega karistati R. K.

kirjeldatud rikkumise eest liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7419 järgi 150 trahviühiku (9000 krooni) suuruse

rahatrahviga.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas R. K. kaebuse Võru Maakohtule, taotledes kohtuvälise menetleja

otsuse osalist tühistamist, karistuse vähendamist ja juhiloa tagastamist.

Kaebuse kohaselt oli menetlusalune isik kindel, et alkoholi tarvitamisest on möödunud piisavalt aega ja ta ei

ole joobes. Samuti märkis kaebaja, et 9000-kroonine rahatrahv paneb ta pere raskesse olukorda, sest ta on

ainus sissetulekut saav pereliige. Lisaks palus menetlusalune isik säilitada tema juhtimisõigus, sest ta töötab

autojuhina ja kaotab juhtimisõiguse peatamisel sissetulekuallika. Menetlusalune isik oli nõus kirjaliku

menetlusega.

3. Kaebusele esitatud vastuses ei nõustunud Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna komissar A. T. R.

K. taotlusega rahatrahvi vähendamiseks, põhjendusega, et R. K. ei ole esitanud tõendeid sissetulekute osas

ega pere suuruse kohta. Ka kohtuväline menetleja oli nõus kirjaliku menetlusega.

4. Võru Maakohtu 15. detsembri 2004. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati

väärteoasjas menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kohus leidis, et tõendid, millele kohtuväline menetleja otsuse tegemisel tugines, on ebausaldusväärsed, sest

nende kogumisel ei ole järgitud väärteomenetluse seadustikus kehtestatud korda. VTMS § 58 lg 1 kohaselt

alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga ja sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt

teatatakse esimest menetlustoimingut tehes menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused. Esimeseks

menetlustoiminguks tuleb lugeda alkoholijoobe tuvastamist indikaatorvahendi abil. Seega oleks pidanud

menetlusalusele isikule koheselt tutvustama tema õigusi. Ka järgmiste menetlustoimingute tegemisel -

menetlusaluse isiku ütluste võtmisel ja joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel ei tutvustatud

menetlusalusele isikule tema õigusi. Seega on sisuliselt kõik tõendid väärteoasjas kogutud menetlusalusele

isikule tema õigusi tutvustamata, mis muudabki need tõendid ebausaldusväärseks.

Lisaks märkis kohus, et protokollis alkoholijoobe indikaatorvahendiga tuvastamise kohta on tehtud korduvalt

parandusi, eksitud menetlusaluse isiku isikukoodi ja kellaaja märkimisel; protokolli esiküljel ja pöördel on

märgitud erinevad kellaajad ning viimane on ülekirjutatud. Väärteoprotokolli koostaja on edastanud

menetlusalusele isikule kutse, mille tagaküljel on ära toodud menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, kuid

dokumendist ei nähtu, kas see anti menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Võru Maakohtu 15. detsembri 2004. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Politseiprefektuur, paludes

maakohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsiooni kohaselt on kohus valesti kohaldanud menetlusõigust. 25. septembril 2004. a toimus

Julgestuspolitsei läbiviidud politseioperatsioon, mille üheks eesmärgiks oli joobes mootorsõidukijuhtide

avastamine. Taolise politseioperatsiooni käigus peatatakse sõidukeid ja palutakse indikaatorvahendisse

puhuda kõigil sõidukijuhtidel hoolimata asjaolust, kas isikul esineb väliseid joobetunnuseid või mitte. Kuna

väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimise ajal puudub veel põhjendatud kahtlus väärteo

toimepanemise kohta, ei ole sündmuskohal joobe tuvastamisel tegemist väärteomenetluse, vaid riikliku

järelevalve toiminguga. Riikliku järelevalve teostamisel järgitakse haldusmenetluse põhimõtteid ja seetõttu

anti R. K.-le võimalus selgitusi anda. Seda isik ka tegi, kirjutades selgitused omakäeliselt väärteoteate

plangile. Tegemist ei olnud aga ütluste andmisega väärteomenetluses. Väärteoteade koostatakse

Julgestuspolitsei poolt alati, kui puudub piisav alus väärteomenetluse alustamiseks. Selline teade edastatakse

väärteomenetluse alustamise otsustamiseks politseiprefektuurile, kelle tööpiirkonnas sündmus aset leidis.

Konkreetsel juhul hindasid politseiametnikud väärteomenetluse alustamise aluse ebapiisavaks ೦ olemas oli

küll indikaatorvahendi näit, kuid R. K. oleku ja käitumise põhjal ei olnud võimalik teha järeldusi ilmsete

joobetunnuste esinemisest.

Kassaator on seisukohal, et väärteomenetluse toiminguks ega riikliku sunni kohaldamiseks ei saa lugeda ka

isiku joobeseisundi tuvastamiseks meditsiiniasutusse toimetamist, kuna joobeseisundi meditsiiniline

tuvastamine on isiku LS § 20 lg-st 4 tulenev õigus ja politseiametnikud toimetasid R. K. meditsiiniasutusse

tema enda nõudmisel.

Väärteomenetlust alustas Lõuna Politseiprefektuur pärast joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti

saabumist, väärteoprotokoll koostati olemasolevate dokumentaalsete tõendite (joobeseisundi meditsiinilise

tuvastamise akt, R. K. omakäeline seletus) ja menetlusaluse isiku väärteoprotokolli antud ütluste alusel.

Kohtuväline menetleja käsitles R. K. omakäeliselt kirjutatud seletust dokumentaalse tõendina, kuna R. K. on

selles selgitanud juhtunu asjaolusid ja seletus kattub hiljem menetlusaluse isikuna antud ütlustega. Isegi

juhul, kui kõnealust seletust ei ole võimalik lugeda tõendiks, on väärteo toimepanemine tõendatud

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti ja menetlusaluse isiku ütlustega. Sellest tulenevalt on ekslik

maakohtu seisukoht, et ühtki tõendit ei saa lugeda usaldusväärseks.

Lisaks eeltoodule on kassaator seisukohal, et väärteoasja arutamisel kirjalikus menetluses on Võru Maakohus

rikkunud üldisi õigusemõistmise printsiipe. Kuigi VTMS § 120 lg 1 annab kohtule õiguse kaebuse kirjalikus

menetluses lahendamiseks, muudab selle problemaatiliseks VTMS § 123 lg 2, mille kohaselt arutab maa- või

linnakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest. Kohtuväline menetleja esitab kaebuse

koopia saamisel maa- või linnakohtule oma seisukohad ainult kaebuses esitatud argumentide kohta, mistõttu

kirjalikus menetluses ei ole võimalik tuvastada kõiki kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. Samuti puudub kohtuvälisel menetlejal sellisel juhul võimalus realiseerida VTMS § 28

lg 2 p-s 2 sätestatud tõendite ja taotluste esitamise õigust.

6. Kassatsioonile esitas vastuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kes leiab, et

kassatsioon on põhjendamatu.

Vastuses leitakse, et joobeseisundi tuvastamisel oli tegemist väärteomenetluse toiminguga. Selle toimingu

eesmärk oli teha kindlaks, kas juht on joobes; joobes juhtimine kujutab endast aga väärtegu. Joobeseisundi

tuvastamise protokolli puhul on tegemist VTMS §-s 49 ette nähtud menetlustoimingu protokolliga. Mainitud

paragrahvi lg 2 p 8 näeb ette isikule menetlustoiminguga seotud õiguste ja kohustuste selgitamise ning lg 3

selle kohta protokolli sissejuhatusse menetlusosalise allkirja võtmise. Väärteomenetluse seadustik ei näe ka

ette menetlusaluselt isikult seletuse võtmise võimalust, VTMS § 65 lg 1 kohaselt annab menetlusalune isik

ütlusi, mis protokollitakse kas väärteoprotokollis või ülekuulamisprotokollis. Julgestuspolitseis välja töötatud

väärteoteate plank ei vasta ülekuulamisprotokollile esitatavatele nõuetele, mistõttu ei saa seda lugeda

dokumentaalseks tõendiks. VTMS § 51 kohaselt on kohtuvälise menetluse dokumentide näidisvorme õigus

kehtestada justiitsministril, mitte julgestuspolitseil.

Väide, et väärteomenetluse alustamiseks piisava aluse puudumisel koostatakse väärteoteade, on ebaõige.

VTMS § 59 lg 1 kohaselt esitatakse väärteoteade väärteo toimepanemise kohta ning selle alusel võtab

kohtuväline menetleja seisukoha, kas alustada väärteomenetlust või mitte.

Samuti on ebaõige väide, et Lõuna Politseiprefektuur alustas väärteomenetlust alles peale joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise akti saabumist. Peale seda koostati üksnes väärteoprotokoll, mis kujutab endast

sisuliselt süüdistusakti. Kõik muud menetlustoimingud olid juba tehtud. Seejuures on väärteoprotokoll

koostatud seadusevastaselt kogutud tõendite alusel. See, et R. K. väärteoprotokollis väärteo toimepanemist

kinnitas, ei muuda seaduslikuks teisi tõendeid. Ühtlasi leitakse, et politseiprefektuur kui täidesaatva

riigivõimu asutus peab eriti rangelt järgima seaduse nõudeid.

Lõpuks märgitakse vastuses, et maakohus ei rikkunud väärteoasja kirjalikus menetluses lahendades üldisi

õigusemõistmise printsiipe. Kohtuväline menetleja teatas kohtule, et ei soovi kohtuistungist osa võtta ja

nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Seejuures teadis kohtuväline menetleja, et kohus arutab

VTMS § 123 lg 2 alusel täies ulatuses. Kohtul olid olemas kõik menetleja otsuse aluseks olnud materjalid,

mille alusel oli kohtul võimalik tutvuda kõigi faktiliste ja õiguslike asjaoludega, mis olid kohtuvälise

menetleja otsuse tegemise aluseks. Pealegi ei ole kassatsioonis viidatud ühelegi tõendile ega taotlusele, mida

kassaator oleks soovinud Võru Maakohtule esitada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Seoses kassaatori väitega, et joobeseisundi tuvastamine indikaatorvahendiga ega meditsiiniasutuses ei

toimunud väärteomenetluse, vaid liiklusjärelevalve raames, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

7.1 VTMS § 58 lg 1 kohaselt alustatakse menetlust esimese menetlustoiminguga. Väärteomenetluse

seadustik ei reguleeri aga seda, millisel juhul peaks esimese menetlustoimingu tegema, mistõttu tuleb VTMS

§-st 2 lähtuvalt pöörduda kriminaalmenetluse regulatsiooni poole. KrMS § 193 lg 1 kohaselt peavad

menetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on

väärteole viitav teave, sh menetleja poolt oma ülesandeid täites saadud väärteole viitav teave. Alus on aga

väärteotunnuste sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb

küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud. Arvestades, et tegemist oli

politseioperatsiooniga, kus kontrolliti juhte sõltumata eelnevast joobekahtlusest, ei kujutanud joobeseisundi

tuvastamine indikaatorvahendiga endast veel väärteomenetluse toimingut, kuna puudus ülalnimetatud

menetluse alustamise alus. Küll oli see olemas peale joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga ning

edasised toimingud joobe tuvastamiseks kujutasid endast juba väärteomenetluse toiminguid. Analoogilist

seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud väärteoasjas nr 3-1-1-105-04 (RT III 2004, 31,

331), tuginedes Riigikohtu üldkogu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-77-03 (RT III 2004 13, 159). Seejuures

leiab kriminaalkolleegium, et väärteomenetluse alguse aega ei muuda asjaolu, et Lõuna Politseiprefektuur sai

rikkumisest teada väärteoteatest, mille edastas Julgestuspolitsei alles pärast R. K.-l joobeseisundi

tuvastamist. LS § 7441 lg 2 kohaselt on ka Julgestuspolitseil õigus LS § 7419 järgi kvalifitseeritavaid

rikkumisi menetleda, seega asudes rikkumise asjaolusid välja selgitama, tegi esimese menetlustoimingu

Julgestuspolitsei, kes hiljem andis väärteoasja menetluse üle Lõuna Politseiprefektuurile.

7.2 Ekslik on kassaatori arvamus, et joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise puhul välistab selle toimingu

kuulumise väärteomenetlusse asjaolu, et isik toimetatakse meditsiiniasutusse tema enda nõudmisel. Isiku

toimetamine joobeseisundi tuvastamiseks meditsiiniasutusse on vajalik isiku joobeseisundi tuvastamiseks,

kuna joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise protokoll omab Joobeseisundi tuvastamise korra § 7 p 8

ja § 8 kohaselt tõenduslikku tähendust vaid juhul, kui isik on näiduga nõustunud ja joobeseisundi

meditsiinilisest tuvastamisest loobunud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 2004. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-89-04 p 12.1; RT III 2004, 34, 359). Seega oleks pidanud pärast joobeseisundi

indikaatorvahendiga tuvastamist tutvustama R. K.-le VTMS § 19 lg-s 1 sätestatud õigusi.

7.3 Kriminaalkolleegium ei nõustu aga Võru Maakohtu seisukohaga, et kogutud tõendid oleksid seetõttu a

priori, neid sisuliselt hindamata, ebausaldusväärsed. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu

omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ka

juhul, kui isikule ei ole enne menetlustoimingu algust tutvustatud tema õigusi, võib teave, mis saadi selle

toimingu käigus, peegeldada tegelikke asjaolusid. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et isikule

tema õiguste tutvustamata jätmine viib iseenesest selleni, et saadud teavet poleks võimalik võrrelda teiste

tõenditega.

7.4 Tõendi usaldusväärsusest tuleb selgelt eristada küsimust tõendi lubatavusest, ehk siis küsimust sellest,

kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõendi lubatavuse

hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi

kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud.

Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi

rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. Seega oleks kohus

pidanud iga tõendi puhul eraldi hindama, kas see on lubamatu või mitte.

Kuna kohus lähtus tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse hindamisel üksnes formaalsest asjaolust, et isikule

olid jäetud esimese menetlustoimingu tegemisel tutvustamata VTMS §-s 19 sätestatud õigused ega ole

hinnanud seda, kas ja kuivõrd see rikkumine tõendi saamist mõjutas, on kohtuotsus põhjendamatu ja

tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et maakohus ei oleks tohtinud arutada asja

kirjalikus menetluses, kuna see rikkus menetluse poolte õigust esitada tõendeid ja taotlusi.

8.1 Maa- või linnakohus lahendab asja kirjalikus menetluses ainult juhul, kui mõlemad kohtumenetluse

pooled on sellega nõus ja on esitanud oma seisukohad kirjalikult. Seega võib pool, kes arvab, et tal ei ole

kirjalikus menetluses võimalik oma seisukohti piisavalt kaitsta, mitte nõustuda kirjaliku menetlusega. Seoses

kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kirjalikus menetluses ei ole kohtul võimalik tuvastada kõiki

kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna kohtuväline menetleja

annab oma seisukoha ainult kaebuse suhtes, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Väärteoasja lahendamisel

võib otsuse tegija KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda üksnes asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks

või üldtuntuks. Seega peavad faktilised asjaolud, millele kohtuväline menetleja otsuse tegemisel tugines,

olema nimetatud kohtuvälise menetleja otsuses ja sisalduma kohtuvälise menetluse materjalides. Samuti

peavad kohtuvälise menetleja otsusest VTMS § 74 lg 1 p 9 kohaselt nähtuma õiguslikud asjaolud, millele

otsus tugines. Riigikohus nõustub menetlusaluse isiku kaitsja seisukohaga, et kohtul olid olemas kohtuvälise

menetleja otsuse aluseks olnud materjalid, tänu millele oli kohtul võimalik tutvuda kõigi faktiliste ja

õiguslike asjaoludega, mis olid kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks.

8.2 Küll on Võru Maakohus kõnealuses väärteoasjas rikkunud kirjaliku menetluse korda, lastes

menetlusalusel isikul kirjaliku menetluse käigus esitada tõendeid.

VTMS § 120 lg-s 1 sätestatust tuleneb, et kirjalikus menetluses lahendatakse väärteoasi väärteomaterjalide,

kaebuse ja teise kohtumenetluse poole vastuse alusel. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib

kirjalikult lahendada väärteoasja ka juhul, kui kaebusele on lisatud tõend ja kohtumenetluse pooled ei taotle

tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Hilisemat tõendite esitamist kirjalikus menetluses seadus ette ei

näe. Käesolevas asjas oli kaebusele lisatud üksnes otsus väärteoasjas (tl 2). Kohtuväline menetleja on

kaebusele esitatud vastuses (tl 5) leidnud, et menetlusalune isik ei ole esitanud tõendeid enda sissetulekute ja

pere suuruse kohta, mistõttu ei peeta kaebust põhjendatuks. Pärast seda on toimikusse vastavad tõendid

lisatud (tl 6-13). Kriminaalkolleegium leiab, et uute tõendite võtmisel asja materjalide juurde oleks kohus

pidanud lähtuma VTMS §-st 120 ja lahendama väärteoasja kohtuistungil, võimaldamaks mõlemal poolel

tõendeid uurida.

9. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et Võru Maakohtu otsus tuleb VTMS § 175 p 2 alusel

tühistada ning kuna asjas on vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb väärteoasi saata VTMS § 174 p 7 alusel

Võru Maakohtule uueks arutamiseks.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Hannes Kiris