3-2-1-26-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Advokaadibüroo Paul Varul hagi ERGO Kindlustuse AS

vastu võla 42 632 krooni ja viivise 42 630 krooni nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1308/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Advokaadibüroo Paul Varul kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. märts 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

12. oktoobri 2004. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul

kassatsioonkaebuselt 8. novembril 2004. a tasutud kautsjon

853 (kaheksasada viiskümmend kolm) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. märtsil 2002. a toimus liiklusõnnetus, milles põrkasid kokku sõiduauto Mercedes Benz C200

ning sõiduauto BMW 318. Mercedes Benz C200 omanik on AS Hansa Liising Eesti, auto on AS

Advokaadibüroo Paul Varul valduses ja liiklusõnnetuse ajal juhtis autot advokaadibüroo töötaja Aldo

Kaljurand. Sõiduauto BMW 318 omanik on samuti AS Hansa Liising Eesti, auto on Võru Trans OÜ

valduses ja seda juhtis Peeter Pihu. Kokkupõrke tagajärjel said mõlemad sõidukid kahjustada.

Sõiduauto Mercedes Benz C200 suhtes on hageja ja kostja ERGO Kindlustuse AS sõlminud

liikluskindlustuse tavalepingu. Samuti on kostja ja iseseisva nõudeta kolmas isik sõlminud

liikluskindlustuse tavalepingu sõiduauto BMW 318 suhtes. Pooled ei vaidle selle üle, et õnnetuse

tagajärjel tekkinud kahju on liikluskahju liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 26 lg 2 tähenduses.

2. ERGO Kindlustuse AS saatis 11. aprillil 2002. a hagejale kirja, milles teatas, et tema

kahjukomisjon keeldus sõiduauto Mercedes Benz vigastamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisest.

Samuti sai hageja kostjalt kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsuse, millest nähtus, et liiklusõnnetuse

põhjustamisega tekkinud tsiviilvastutus lasub täies ulatuses Mercedes Benz C200 juhil. Kuna hageja

ei nõustunud 12. aprilli 2002. a otsusega, esitas ta kaebuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi kindlustuse

vahekohtule, kes tegi 28. mail 2002. a otsuse, millega jättis hageja kaebuse rahuldamata.

3. AS Advokaadibüroo Paul Varul esitas 7. juunil 2002. a Tallinna Linnakohtule hagiavalduse, milles

nõudis ERGO Kindlustuse AS-lt liikluskahju 42 632 krooni ning viivist 42 630 krooni. Hageja

arvates ei lasu tal tsiviilvastutust seoses liikluskahju tekkimisega järgmistel põhjustel. 21. märtsil

2002. a sõitis A. Kaljurand Tallinnas mööda Tina tänavat ning hakkas pöörama Vilmsi tänavale.

Vilmsi tänav on muudetud ühesuunaliseks ning lubatud sõidusuund on Tina tänavalt Vilmsi tänavale

pöörates vasakult paremale. Pärast Vilmsi tänavale jõudmist selgus, et vastassuunavööndis sõidab

sõiduauto BMW 318 ja A. Kaljurannal ei õnnestunud kokkupõrget vältida. Vilmsi tänav on Tina

tänava suhtes küll peatee, kuid samas on Vilmsi tänav ühesuunalise liiklusega. Tina ja Vilmsi

tänavate ristmikul on liiklusmärk nr 221, kuid selle liiklusmärgi kohal on ka liiklusmärk nr 523.

Kohustust anda teed tähistatakse liiklusmärgiga 221. Hageja on seisukohal, et kõrvalteelt peateele

sõitev juht peab andma teed peateel liiklejale, sõltumata viimase sõidusuunast ainult siis, kui on

tegemist kahesuunalise peateega. Pöörates ühesuunalisele peateele, on juht õigustatud eeldama, et ka

teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid. Pöörde sooritamiseks kõrvalteelt ühesuunalisele

peateele piisab, kui juht veendub, et lubatud sõidusuunast teisi sõidukeid ei lähene. Pöörates Vilmsi

tänavale ning hakates mööda seda vastassuunas liikuma, pidi BMW juht P. Pihu rikkuma kas

liiklusmärgi 331 või 523 või 524 nõudeid. P. Pihu oleks juba Vilmsi tänavale pöörates pidanud aru

saama, et ta hakkab liikuma mööda ühesuunalist teed vastassuunas. Mööda ühesuunalist teed võivad

erandina vastassuunas sõita eritalituse sõidukid, millel töötavad vilkurid, ning tulenevalt

liikluseeskirja (LE) § 68 p-dest 2 ja 3 on juht kohustatud sellistele eritalituse sõidukitele teed andma.

Kuna sõiduauto BMW 318 näol ei olnud tegemist lubatud sõidusuunas liikuva sõidukiga ega

vastassuunast läheneva vilkuritega sõidukiga, ei olnud A. Kaljurannal kohustust temale teed anda.

A. Kaljurand ei rikkunud liikluseeskirja nõudeid ja hagejal ei lasu tsiviilvastutust seoses liikluskahju

tekkimisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2002. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-94-02

ilmneb, et liiklejal peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid,

ning liiklusalaseid vaidlusi lahendades tuleb arvesse võtta ka liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate

käitumist. Nendest põhimõtetest tuleks lähtuda ka vaidlusaluse kohtuasja menetlemisel.

Liikluskahju tekkimise põhjustas P. Pihu. LKS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandja kohustatud

hüvitama liikluskahju isikule, kellel ei ole tsiviilvastutust seoses sama kindlustusjuhtumiga. LKS § 44

lg 1 järgi hüvitatakse liikluskahju isikule, kellel ei ole tsiviilvastutust seoses sama

kindlustusjuhtumiga. Seega lasub kostjal kohustus hüvitada hagejale tekkinud liikluskahju. Isegi

juhul, kui A. Kaljurand ei oleks nõuetekohaselt täitnud liiklusmärgi nr 221 nõudeid, ei saaks nõustuda

seisukohaga, nagu lasuks tsiviilvastutus ainult hagejal. P. Pihu rikkus liikluskorda vältavalt senikaua,

kuni ta liikus mööda ühesuunalist teed vastassuunas. Juhul, kui P. Pihu ei oleks sõitnud mööda

ühesuunalist tänavat vastassuunas, oleks liiklusõnnetus jäänud toimumata ja liikluskahju ei oleks

tekkinud. LKS § 44 lg 2 kohaselt hüvitatakse liikluskahju kahju tekkimise eest osaliselt vastutavale

isikule proportsionaalselt teiste liikluskahju tekkimise eest vastutavate isikute vastutusega. Iseseisva

nõudeta kolmas isik peaks vastutama liikluskahju tekkimise eest 80% ulatuses ja hageja 20%

ulatuses. Kostja on kohustatud LKS § 44 lg 1 alusel hüvitama hagejale 42 632 krooni 18 senti. LKS

§ 45 lg 4 kohaselt maksab hüvitamisega viivitamise korral hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja

hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel päeval üks protsent iga viivitatud päeva eest ja 0,4

protsenti iga järgneva viivitatud päeva eest. Nõude suurendamise avalduses palus hageja välja mõista

viivise summas 42 630 krooni 27 senti.

4. Kostja hagi ei tunnistanud. Liiklusõnnetuse põhjustamise eest on vastutav A. Kaljurand.

Liiklusmärgi 221 nõuete rikkumine on vaadeldav kooskõlas LE § 2 lg 1 ja § 159 rikkumisega. Juhul,

kui ristuvatest teedest ühel on liiklusmärk 221, on tegemist eriliigiliste teede ristmikuga. LE § 159

sätestab, et reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile,

kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed, sõltumata selle juhi sõidusuunast.

Liiklusõnnetuse põhjustas A. Kaljurand, kes eiras LE § 2 lg 1, § 159 ja liiklusmärgi 221 nõudeid.

Hageja arusaam, et nimetatud sätted laienevad ainult juhtumitele, kus on tegemist kahesuunalise

peateega, ei ole kooskõlas liikluseeskirja ning kujunenud kohtupraktikaga. On asutud seisukohale, et

liiklusmärgi 221 käsku teed anda ei saa tingimuslikult tõlgendada.

Kostjal ei ole kohustust hüvitada sõiduauto Mercedes Benz C200 vigastamise tagajärjel AS-le Hansa

Liising Eesti tekkinud kahju. Kostja hüvitas sõiduauto BMW 318 omanikule tekkinud kahju.

Kindlustuse vahekohus jõudis oma otsuses kostjaga samadele järeldustele.

5. Tallinna Linnakohus jättis 5. juuli 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

6. Kohtuotsuse kohaselt ei vaidle pooled kahju tekkimise ja selle suuruse üle. A. Kaljuranna tegevuse

õigusvastasuse hindamisel tuleb esmalt kontrollida, kas juht täitis liikluseeskirja nõudeid, eelkõige

LE §-s 159 sätestatut. Termini "anna teed" all mõistetakse LE § 2 lg 1 kohaselt nõuet, et liikleja ei

jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat

muutma liikumissuunda või -kiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku

andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. Hageja ei ole eitanud, et A. Kaljurand ei

andnud teed mööda peateed liikunud sõiduautole. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et

kõrvalteel sõitval juhil lasub kohustus anda teed peateel liiklejale, sõltumata viimase sõidusuunast

ainult siis, kui on tegemist kahesuunalise peateega. Arvestades liiklusseaduse (LS) § 3 lg 2 alusel

kehtestatud liikluseeskirjade üldist eesmärki tagada liiklejate turvalisus ning liiklusohutus, ei ole LE

§ 159 kitsendav tõlgendamine kohtu arvates millegagi põhjendatud. Juht peab muuhulgas täitma ka

LE §-s 91 sätestatut, mis kohustab teda enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et

see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Liiklusmärgi 221 kohal asuv liiklusmärk 523

(sõit ühesuunalisele teele) ei vabastanud A. Kaljuranda kohustusest veenduda, et Vilmsi tänaval

paremalt poolt sõidukeid ei lähene. Nimetatud liiklusmärk informeerib juhti vaid ühesuunalisele teele

sõitmise kohast ja suunast. A. Kaljurand rikkus liikluseeskirja, põhjustades liiklusõnnetuse toimumise

ja kahju tekkimise. Kui A. Kaljurand oleks ilmutanud piisavat tähelepanelikkust ja täitnud LE § 159

nõudeid ning andnud teed peateel liikunud sõidukile, jäänuks liiklusõnnetus toimumata ja varaline

kahju tekkimata. A. Kaljurand on LE § 2 lg 1, § 159 ja liiklusmärgi 221 nõudeid süüliselt

ettevaatamatuse vormis eiranud. A. Kaljurand ei peatunud enne pöörde sooritamist, vaid vähendas

ainult kiirust. Liiklusmärk 221 ei kohusta iseenesest juhti peatuma, kuid peatumine oli reaalset

liiklussituatsiooni arvestades vajalik. Ilma peatumata ei olnud A. Kaljurannal võimalik veenduda

kavandatava manöövri ohutuses peateel viibivate liiklejate jaoks. A. Kaljurand võis ette näha ja pidi

ette nägema, et Vilmsi tänaval võib liiklus toimuda ka lubatud sõidusuunale vastupidises suunas.

Mercedes Benz C200 juht A. Kaljurand on süüdi liiklusõnnetuse toimumises, mistõttu lasub hagejal

tsiviilvastutus seoses eelmainitud liiklusõnnetusega.

7. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et P. Pihu rikkus kas liiklusmärgi 331 või 523 või 524

nõudeid. Sellest tulenevalt vaatles kohus ainult põhjusliku seose olemasolu P. Pihu õigusvastase

käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Põhjuslik seos kindlasti eksisteerib, sest kui P. Pihu juhitud

sõiduauto ei oleks liikluseeskirja rikkudes peateel liikunud, jäänuks kahjulik tagajärg saabumata.

Samas tuleb hinnata ka asjaolu, kas sõiduauto BMW 318 juhi rikutud normide eesmärgiks oli taolise

kahju ärahoidmine, mille hüvitamist hageja nõuab. Kohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjustas siiski

vahetult A. Kaljurand, kes eiras liikluseeskirja. P. Pihul oli peateel liikudes õigus eeldada, et

kõrvalteelt peateele pööravad juhid ei takista tema liikumist ja annavad temale teed. Asjaolu, et

peateel liikunud sõiduk BMW 318 rikkus liikluskorda, ei tekita käesoleval juhul kolmanda isiku

tsiviilvastutust. P. Pihu poolne liikluseeskirja normide rikkumine omaks kahju hüvitamise aspektist

õiguslikku tähendust vaid juhul, kui P. Pihu juhitud sõiduk oleks kokku põrganud peateel õiges

sõidusuunas liikunud sõidukiga. Hageja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale ei ole selles

vaidluses asjakohane, kuna arvestada tuleb erinevalt jaotatud tõendamiskoormisi kriminaal- ja

tsiviilkohtumenetluses, samuti asjaolu, et kriminaalmenetluses peab menetleja lähtuma

uurimisprintsiibist, tsiviilkohus aga juhindub üldjuhul dispositiivsuse põhimõttest.

8. AS Advokaadibüroo Paul Varul esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus muutis 12. oktoobri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi.

Õigeks loeti linnakohtu seisukoht, et kui Mercedes Benzi juht oleks ilmutanud piisavalt

tähelepanelikkust ja täitnud LE § 159 nõudeid ning andnud teed peateel liikunud sõiduautole, jäänuks

liiklusõnnetus toimumata ja varaline kahju tekkimata. Ekslikuks peeti hageja seisukohta, et kuna

sõiduauto BMW 318 näol ei olnud tegemist mööda ühesuunalise peatee lubatud sõidusuunda liikuva

sõidukiga ega vastassuunast töötavate vilkuritega läheneva sõidukiga, ei lasunud sõiduauto Mercedes

Benz juhil kohustust anda sellele autole teed. Linnakohtu otsus ei ole vastuolus ka põhimõtetega, mis

on toodud apellatsioonkaebuses märgitud Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-94-02.

Sõiduauto BMW 318 juht P. Pihu kui peateel liikleja võis põhjendatult eeldada, et kõrvalteel sõitev

juht annab talle ristmikul teed ja ei riku LE § 2 lg 1 ja § 159 nõudeid. Kuna LE § 159 sätestab

sõnaselgelt, et reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile,

kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed, sõltumata selle juhi sõidusuunast, siis asjaolu,

et P. Pihu rikkus liiklusmärkidest tulenevaid nõudeid, ei võtnud sõiduauto Mercedes Benz juhilt

kohustust veenduda, et peateele pööramine on ohutu. Sellise kohustuse täitmata jätmine ja LE § 159

rikkumine põhjustas liiklusõnnetuse. Vaidlusalust liiklusõnnetust ei põhjustanud P. Pihu vastassuunas

sõitmine, vaid A. Kaljuranna juhitud sõiduauto ettesõitmine peateel liikunud sõidukile. Asjaolu, et

sõiduauto BMW 318 juht ei järginud liiklusmärgist tulenevaid nõudeid, võib olla aluseks tema

vastutusele toimepandud väärteo eest, kuid ei anna alust rahuldada seda hagi täielikult või osaliselt.

Linnakohtu otsuse põhjendavast osast jäeti välja lõik, milles linnakohus leidis, et hagi ei saa

rahuldada ka seetõttu, et hageja pole hagiavalduses märgitud ulatuses kahju kandnud ja tal on õigus

nõuda kahju eelkõige üldiste kahjukindlustuse sätete alusel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha kas asjas uus

otsus või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, et teha kindlaks hageja ja iseseisva

nõudeta kolmanda isiku tsiviilvastutuse ulatuse.

Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti linnakohtu otsuse põhjendavast osast

välja lõik hagi rahuldamata jätmise kohta hagiavalduses märgitud ulatuses kahju mittekandmise tõttu.

Käesoleva vaidluse puhul on keskseks küsimuseks, kas P. Pihu, kes rikkus liiklusmärgi nr 331 või

523 või 524 nõudeid ja sõitis ühesuunalisel teel vastupidiselt lubatud sõidusuunale, käitumine on

põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega ja selle liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud

liikluskahjuga ning kas iseseisva nõudeta kolmandal isikul lasub seetõttu tsiviilvastutus.

Kui P. Pihu poolne LE nõuete rikkumine oli faktiliselt seotud liiklusõnnetuse toimumise ja selle

tagajärjel liikluskahju tekkimise võimalikkusega, siis tuleks hinnata, kas P. Pihu rikutud LE sätete

eesmärgiks oli ära hoida liiklusõnnetuste toimumisi.

Liiklusõnnetuse toimumise ja selle tagajärjel liikluskahju tekkimise hindamisel omab tähtsust

conditio sine qua non reegel. Selle reegli kohaselt loetakse ajaliselt eelnev nähtus hilisema nähtuse

põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Linnakohus on oma otsuses leidnud, et

P. Pihu poolne LE nõuete rikkumine oli faktiliselt seotud liiklusõnnetuse toimumise ja selle tagajärjel

liikluskahju tekkimisega. Kui P. Pihu ei oleks sõitnud ühesuunalisel teel vastupidiselt sõidusuunale, ei

oleks liiklusõnnetust toimunud ja liikluskahju ei oleks tekkinud. Seda linnakohtu seisukohta ei ole

kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

Selleks, et hakata sõitma mööda Vilmsi tänavat vastupidiselt lubatud sõidusuunale, pidi P. Pihu

rikkuma liiklusmärgi 331 või 523 või 524 nõudeid. Selle seisukohaga on nõustunud linnakohus. Seda

asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

Hageja arvates on liiklusmärkide 331, 523 ja 524 eesmärgiks teavitada sõidukijuhte, et viimased ei

hakkaks sõidukitega sõitma vastupidiselt lubatud sõidusuunale. Nende liiklusmärkide eesmärgiks on

vältida liiklusõnnetuse toimumist, mis on tingitud sõidukiga sõitmisest vastupidiselt lubatud

sõidusuunale, ja viimati nimetatud liiklusõnnetuste tõttu liikluskahju tekitamist.

Hageja arvates põhjustas liiklusõnnetuse ja liikluskahju tekkimise P. Pihu. Iseseisva nõudeta

kolmandal isikul on seetõttu tekkinud tsiviilvastutus.

Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata, mis on liiklusmärkide 331, 523 ja 524 sisu

ja eesmärk. Samuti on ringkonnakohus jätnud kohaldamata LKS § 7 lg 1 ning ei ole sisuliselt

analüüsinud, kas kohaldada võiks LKS § 44 lg-t 2.

Liikluseeskirja §-s 159 on sätestatud, et reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul peab kõrvalteel

sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed, sõltumata tolle

juhi sõidusuunast. Selle õigusnormi tõlgendamisel tuleks arvestada ka teisi liikluseeskirja sätteid.

Reguleerimata eriliigiliste teede ristmikul kõrvalteelt ühesuunalisele peateele sõitev juht ei pea

jälgima, kas peateel liigub sõidukeid vastupidiselt lubatud sõidusuunale. Samuti ei lasu kõrvalteelt

ühesuunalisele peateele sõitval juhul kohustust anda teed vastupidiselt lubatud sõidusuunale

liikuvatele sõidukitele.

Liiklusmärk 523 annab juhile õiguspärase ootuse, et tegemist on ühesuunalise peateega, millel

vastupidiselt lubatud sõidusuunale sõita ei tohi. Liikleja on õigustatud eeldama, et teised liiklejad

käituvad liiklusmärkide kohaselt ning liiklusmärkidega vastuolus olev käitumine kahjustab teiste

liiklejate juriidiliselt kaitstavat usaldust kui õigushüve.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud LE § 159. Kui juht sõidab sõidukiga kõrvalteelt

ühesuunalisele peateele, peab juht reeglina andma teed ainult lubatud sõidusuunast lähenevatele

sõidukitele. Erandina võivad mööda ühesuunalist teed vastassuunas sõita eritalituse sõidukid, millel

töötavad vilkurid.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2002. a otsusest asjas nr 3-1-1-94-02 tuleneb, et:

- liiklejal peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid;

- liiklusalaseid vaidlusi lahendades tuleb arvesse võtta ka liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate

käitumist.

11. Kostja ERGO Kindlustuse AS vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Kohtud on andnud õige hinnangu toimunud liiklusõnnetusele ja õigesti kohaldanud liikluseeskirja.

Liiklusõnnetuse põhjustas A. Kaljurand, kes juhtis sõiduautot Mercedes Benz C200 ning kelle

käitumine oli vastuolus LE § 2 lg 1 ja § 159 ning liiklusmärgi 221 nõuetega. Kõrvalteelt peateele

sõites tee andmise kohustus on absoluutne ning tingimusteta.

Kuna P. Pihu sattus vastassuunas liiklema iseenda teadmata, siis jõudes ristmikuni, mille ees

puudusid liiklusmärgid, oli ta kohustatud lähtuma nn parema käe reeglist. P. Pihu võis arvestada, et

talle annab teed temast vasakule jääval tänaval liiklev juht. A. Kaljurand, kes liikles kõrvalteel,

millele oli paigutatud liiklusmärk nr 221, oli kohustatud andma teed igale liiklejale, kes liikles tema

suhtes peateel. Ka P. Pihul oli õigus eeldada, et A. Kaljurand täidab liikluseeskirja.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p- de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi

saata uueks arutamiseks samale kohtule.

13. Esmalt nõustub kolleegium hagejaga, et LE § 159 tõlgendamisel tuleb arvestada ka teisi liiklust

reguleerivaid sätteid. Samas ei saa nõustuda hageja arusaamaga, et kõrvalteelt peateele sõitev juht

peab andma teed peateel liiklejale, sõltumata viimase sõidusuunast, ainult siis, kui tegemist on

kahesuunalise peateega. Liikluseeskirja §-s 159 on sätestatud, et reguleerimata eriliigiliste teede

ristmikul peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda

peateed, sõltumata juhi sõidusuunast. Kolleegium nõustub kohtutega, kes on seda sätet tõlgendanud

koosmõjus liiklusseaduse sätetega. LS § 2 lg 1 kohaselt on kõik liiklejad ja muud isikud kohustatud

järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama

liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega on Eesti teedel kehtestatud liikluskorra

otstarve tagada liiklusohutus eesmärgiga vältida kahju tekkimist liikluses. Hageja pakutud LE § 159

kitsendav tõlgendus ei soodustaks nende eesmärkide saavutamist. Hageja tõlgenduse kohaselt ei

peaks kõrvalteel sõitev juht andma selle liikluseeskirja sätte järgi teed juhile, kes läheneb ristmikule

või liigub sellel mööda ühesuunalise liiklusega peateed vastassuunas, isegi siis mitte, kui tal selleks

võimalus oleks. Seega on kohtud LE § 159 sisu avanud õigesti ja iseenesest põhjendatult leidnud, et

Mercedes Benz C200 juht rikkus LE § 159 nõudeid ning rikkumine põhjustas liiklusõnnetuse

toimumise ja kahju tekkimise.

Samas ei välista eeltoodu LKS § 44 lg 2 aluste olemasolul liikluskahju hüvitamist ka hagejale.

14. Linnakohus märkis, et kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et BMW juht sõitis ühesuunalisel teel

vastassuunas ning rikkus kas liiklusmärgi 331 või 523 või 524 nõudeid. Seetõttu vaatles linnakohus

ainult põhjusliku seose olemasolu BMW juhi õigusvastase käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel.

Ringkonnakohus märkis, et BMW juht rikkus liiklusmärkidest tulenevaid nõudeid ja sõitis

vastassuunas. Seega luges linnakohus tõendatuks ja apellatsioonikohus nõustus, et liikluseeskirja

nõudeid ei järginud ka P. Pihu. Samas ei selgu kohtute otsustest üheselt, milliseid liikluseeskirja

nõudeid BMW 318 juht rikkus. Kui ta liikluseeskirja rikkus, siis on oluline välja selgitada, kas ka

tema rikkumine põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju tekkimise.

15. Põhjusliku seose osas on apellatsioonikohus märkinud, et linnakohus tuli õigele järeldusele, et

vaidlusalust liiklusõnnetust ei põhjustanud P. Pihu vastassuunas sõitmine, vaid A. Kaljuranna juhitud

sõiduauto ettesõitmine peateel liikunud sõidukile. Apellatsioonikohtu seisukohta ei saa sisuliselt

õigeks pidada ning moonutatud on ka linnakohtu otsuses märgitut.

Põhjusliku seose kindlakstegemisel tuleb otsida vastust küsimusele, kas liiklusõnnetus ja varaline

kahju oleksid tekkinud ka siis, kui BMW 318 juht ei oleks liikluseeskirja nõudeid rikkunud. Jaatava

vastuse korral sellele küsimusele saab väita, et BMW 318 juht ei põhjustanud liiklusõnnetust ja

varalist kahju. Kui aga BMW 318 juhi rikkumine oli hagejal kahju tekkimise vajalikuks tingimuseks,

siis on ka põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahjuliku tagajärje vahel olemas.

Põhjusliku seose olemasolu P. Pihu õigusvastase käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel ei eitanud

ka linnakohus, kes märkis, et kui BMW 318 ei oleks liikluseeskirja rikkudes peateel liikunud, jäänuks

kahjulik tagajärg saabumata. Küll leidis linnakohus ekslikult, et vahetult põhjustas liiklusõnnetuse

A. Kaljurand, kes rikkus liikluseeskirja, ja BMW 318 juht pole liikluseeskirja rikkumises süüdi.

16. Kolleegium on oma varasemates lahendites 8. veebruari 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-

00 (RT III 2000, 5, 54) ning 10. septembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-04 (RT III 2004,

23, 254) märkinud ja kordab, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju

tekitamise korral omab suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tähtsust

iga suurema ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel. Kui liiklusõnnetuse põhjustas nii Mercedes

Benz C200 juhi kui ka BMW 318 juhi süüline käitumine, siis tuleb tsiviilvastutuse

kindlaksmääramisel arvestada mõlema sõidukijuhi süü suurust. Seejuures tuleb silmas pidada, et

tulenevalt TsK 448 lg-st 2 tuleb süüd eeldada.

Esmalt märgib kolleegium, et ei linnakohtu ega apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, millest kohtud

järeldasid, et Aldo Kaljurand võis ja pidi ette nägema, et Vilmsi tänaval võib liiklus toimuda ka

lubatud sõidusuunale vastupidises suunas.

Süü suuruse üle otsustamisel meenutab kolleegium kõigepealt Riigikohtu seisukohta kriminaalasjas

3-1-1-94-02 20. septembrist 2002. a. (RT III 2002, 23, 265). Kolleegium jagab selles lahendis

väljendatud seisukohta, et liiklejad peavad olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama

liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused,

on õigus eeldada, et ka teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid.

Süü suuruse üle otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral

järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse: kas Mercedes Benz C200 juht, kes enne Vilmsi

tänavale sõitmist ei veendunud piisava põhjalikkusega (nt ei peatunud), et ühesuunalisel teel ei lähene

vastassuunast sõidukit või BMW 318 juht, kes sõitis ühesuunalisel teel vastassuunas. Hindamist vajab

seegi, millise tõenäosusega võis või pidi Mercedes Benz 200 C juht ette nägema sõiduki BMW 318

lähenemist ristmikule mööda Vilmsi tänavat. Arvestada tuleb mõistliku liikleja arusaama kahju

saabumise tõenäosusest vastava rikkumise tagajärjel, ning samuti kummagi sõidukijuhi poolt

liikluseeskirja rikkumise kestust.

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eeltoodut arvestades võtma seisukoha, kas ja

milliseid liikluseeskirja nõudeid rikkus BMW 318 juht, kas need rikkumised olid põhjuslikus seoses

toimunud liiklusõnnetuse ja tekkinud kahjuga ning milline oli kummagi sõidukijuhi süü suurus.

J. Luik, H. Jõks, V. Kõve