3-1-1-21-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-21-05

Otsuse kuupäev

11. aprill 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

K. M. süüdistusasi KarS § 25 lg 2 ja § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsus nr

2-1-390/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Liane Peetsi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsus tühistada K. M.-le mõistetud karistuse osas ja

saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõgeva Maakohtu 11. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati K. M. KarS § 25 lg 2 ja § 113 järgi süüdi ning

kohaldades KarS § 60 sätteid, mõisteti talle karistuseks viieaastane vangistus, millest KarS § 74 lg-te 1, 2

ja 3 alusel loeti koheselt kandmisele kuuluvaks kaks aastat ja kuus kuud. Ülejäänud osas määrati, et

vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, kui K. M. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 järgi sätestatud kontrollnõudeid ning kohustusi. KarS § 68 lg 1

alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg üks aasta ja kakskümmend kuus päeva ning

kandmata karistuseks loeti kolm aastat üksteist kuud ja neli päeva vangistust, millest koheselt kandmisele

kuuluvaks loeti üks aasta viis kuud ja neli päeva vangistust. Maakohus rahuldas kannatanu J. S. tsiviilhagi.

K. M. tunnistati süüdi selles, et ta lõi tapmise eesmärgil J. S. noaga vasakule poole rindkeresse südame

piirkonda, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Seejärel püüdis ta kannatanut veel ka teist

korda noaga tapmise eesmärgil lüüa, kuid tapmine jäi lõpule viimata K. M. tahtest mitteolenevatel põhjustel,

sest teda takistasid teist korda löömast teised isikud, tänu millele õnnestus J. S.-l põgeneda ja saada

õigeaegset arstiabi.

K. M.-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tema käitumises puuduvad süüd kergendavad või

raskendavad asjaolud. Maakohus märkis, et K. M. on varem kahel korral kriminaalkorras karistatud ja teda

on karistatud ka väärtegude eest. Samuti tõdes maakohus, et K. M. on viimastel aastatel sageli alkoholi

tarvitanud, mis on ühtlasi olnud tema kriminaal- ning väärteokorras karistamise põhjuseks. Ka käesoleval

juhul pani K. M. talle inkrimineeritud kuriteo toime alkoholijoobes. Maakohus leidis aga, et süüdistatav on

suurepärane lapsevanem. Kuna kuritegu jäi katsestaadiumi, siis pidas maakohus KarS § 25 lg-le 6 tuginevalt

võimalikuks kohaldada KarS § 60 lg-d 1 ja 2 ja kergendada K. M.-le mõistetavat karistust. Ühtlasi leidis

maakohus, et K. M.-i saab mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ilma, et ta peaks

pikaajalist vangistust ära kandma.

2. K. M. kaitsja esitas Jõgeva Maakohtu 11. oktoobri 2004. a otsuse peale apellatsiooni, milles palus

maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas tühistada, mõista K. M.-le karistuseks nelja-aastane vangistus,

millest kohesele kandmisele kuuluks üks aasta ja kolm kuud vangistust ning ülejäänud osas jääks karistus

KarS § 74 sätete alusel tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja leidis, et maakohus mõistis K. M.-le

põhjendamatult raskema karistuse kui seda taotles prokurör. Kaitsja arvates on maakohtu poolt kohesele

täitmisele määratud karistuse osa liiga pikk, et täita karistuse kohaldamise eesmärke, täpsemalt selle

eripreventiivset eesmärki. Kaitsja hinnangul on enam kui ühe aasta ja ühe kuu pikkune eelvangistus

piisavaks ajaks K. M. käitumise ja hoiakute muutumiseks ning alkoholilembusest võõrdumiseks. Samuti on

kaitsja arvates kohtu määratud katseaeg piisavalt pikk kontrollimaks K. M. väärtushinnangute muutumist.

Seevastu kohtu määratud kahe aasta ja kuue kuu pikkune vangistuses viibimine raskendaks kaitsja hinnangul

K. M. resotsialiseerumist.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka prokurör, kes palus KarS § 25 lg 6 ja § 60 lg-te 1 ja 2 alusel

mõista K. M.-le karistuseks neli aastat vangistust. Prokuröri arvates vabastas maakohus K. M.

põhjendamatult mõistetud karistusest osaliselt KarS § 74 sätete alusel. Kohus ei võtnud seejuures arvesse K.

M.-i iseloomustavaid valdavalt negatiivseid asjaolusid, mistõttu mõistetud karistus ei lähtunud KarS §-s 56

sätestatud karistamise alustest. Prokurör märkis, et pikaajalise vangistustähtaja määramine osaliselt

ärakandmisele kuuluvas osas ei vasta karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile.

3. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning kaitsja ja

prokuröri apellatsioonid rahuldamata. Tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 ei pidanud ringkonnakohus

vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid. Ringkonnakohus leidis, et maakohus lähtus karistuse

mõistmisel KarS §-st 56, arvestas seejuures põhjendatult kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist

süüdistatava käitumises ja asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud

ka kriminaalhooldaja positiivse hinnangu ning süüdistatava poolt lastesse hooliva suhtumise arvessevõtmine.

Ringkonnakohus ei lugenud apellatsioonide põhjendusi sedavõrd kaalukaiks, et need annaksid aluse K. M.-le

mõistetud karistuse muutmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liane Peets, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Prokuröri arvates kohaldas ringkonnakohus K. M.-

le maakohtu poolt mõistetud karistust muutmata jättes ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus ka oluliselt

kriminaalmenetluse õigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus ei põhjendanud K. M.-le mõistetud

ja KarS § 60 alusel kergendatud karistuse osalist tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist. Prokurör

märkis, et pikaajalise vangistustähtaja määramine osaliselt ärakandmisele kuuluvas osas ei vasta karistuse

kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile. Prokurör leidis veel, et sisuliselt otsustas

ringkonnakohus käesolevas asjas süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimust KarS § 76

ja KrMS § 426 kohaselt, milleks tal puudus aga pädevus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada.

Jõgeva Maakohus karistas K. M.-i viie-aastase vangistusega, millest kaks aastat ja kuus kuud jäeti KarS § 74

sätete alusel tingimisi täitmisele pööramata põhjendusega, et süüdimõistetut saab mõjutada edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ilma, et ta peaks pikaajalist vangistust ära kandma. Tartu Ringkonnakohus jättis

maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmata, leides et maakohtu poolt K. M.-le viie-aastase vangistuse

mõistmine ja selle osaline täitmisele pööramata jätmine oli põhjendatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ning märgib, et vangistuse osalise

täitmisele pööramise mõte seisneb ðokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise

paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes.

Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui mõnekuulise) vangistusega, sest selle

aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega taotletakse nn ðokivangistusega eripreventiivset eesmärki

isiku suhtes, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja

isikuomaduste tõttu põhjendatud. Samasugust seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud

ka 4. juuni 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-41-04 (RT III 2004, 17, 205 p 9).

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri kassatsioonis märgituga, et Jõgeva Maakohus ja

ringkonnakohus, määrates K. M.-le osaliselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuse osaks pika tähtaja (poole

kogu mõistetud karistusest), otsustasid sellega sisuliselt ka tema vangistusest ennetähtaegse vabastamise

küsimuse KarS § 76 ja KrMS § 426 kohaselt, milleks neil puudus aga pädevus.

Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2004. a otsuse K. M.-le mõistetud karistuse osas ja

saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher