3-2-1-13-05 · Riigikohus

Kohtunik V. Kõve eriarvamus

Nõustun koosseisu enamusega otsuse resolutsiooni osas, kuid ei nõustu otsuse põhjendustega PärS

§ 148 tõlgendamisel.

Otsuse p-des 13 ja 14 on põhjendatud maa tagastamise nõudeõiguse asemel kinnistatud maa

pärandisse arvamist tehniliste raskustega ja abstraktse õiglusega. Leian, et selline käsitlus ei ole

veenev ja on sisuliselt ebaõige. Nimelt oli pärandi avanemise ajal pärandvaras maa tagastamise

nõudeõigus. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 10 lg 1 järgi on kinnistu

omandamise aluseks kostja poolt mitte pärimine (õigusjärglus), vaid kohaliku omavalitsuse haldusakt

(korraldus) maa tagastamiseks. Ilma seda tühistamata ei ole minu arvates võimalik tunnustada hageja

omandiõigust kinnisasjale. Seega pidanuks hageja kinnisasjale omandiõiguse saamiseks esmalt

vaidlustama maa tagastamise haldusakti (kui maa tagastati ebaõigesti vaid ühele pärijatest) ning

haldusakti kehtetuks tunnistamisel taotlema riigi kandmist kinnistusraamatusse omanikuna AÕSRakS

§ 10 lg 5 järgi. Kohalik omavalitsus oleks pidanud tagastamise küsimuse uuesti läbi vaatama ja uue

tagastamise korralduse alusel saanuks ka hageja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kanda.

Sarnasele seisukohale tagastatud maa kinnistamise osas on Riigikohtu tsiviilkolleegium jõudnud

põhimõtteliselt nt ka oma 21. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05. Kokkuvõtlikult on

koosseisu enamus alama astme kohtutega nõustudes sekkunud põhjendamatult haldusmenetlusse ja

ise hinnanud haldusakti (maa tagastamise korralduse) kehtivust ja enamgi veel, sisuliselt selle (mh

resolutsiooni osas) ka ise ära muutnud. Sellist pädevust kohtul tsiviilkohtumenetluses aga ei ole.

Sellega on ilmselt eksitud mh Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-17-03 (RT III 2003, 7, 80) ja 13. detsembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04 (RT

III 2005, 1, 7) väljendatud seisukohtade vastu.

Samas ei arva ma, et käesolevas vaidluses tähendanuks maa kinnistamine sundosa saamiseks

õigustatu jaoks õiguse kaotamist selle arvel pärandist midagi saada, kui ta maa tagastamist

õigeaegselt ei vaidlustanud. Nimelt oli pärandaja surma ajal pärandvaras maa tagastamise

nõudeõigus, mis on täna "kaotsi läinud". Minu arvates võinuks PärS § 148 lg-t 1 tõlgendada sellises

vaimus, et hagejal olnuks õigus saada rahalist hüvitist sundosa kaotamise eest maa tagastamise

nõudeõigusele. Sellise nõude saanuks tuletada ka alusetust rikastumisest. See vastaks kindlasti ka

paremini poolte huvidele ja oleks ka majanduslikult mõistlikum. Nimelt peaks kohus minu arvates

menetluses vältima võimalusel poolte sunniviisilise kaasomandi tekitamist, eriti selliselt, kus ühele

kaasomanikest jääb teisega võrreldes minimaalne mõtteline osa. Sellega programmeeritakse juba ette

järgnevad vaidlused kaasomandi kasutamise ja tõenäoliselt ka jagamise üle. Arvestada võinuks, et

asjaõigusseaduse § 76 lg 1 järgi on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist.

V. Kõve