3-2-1-13-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-13-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve

Kohtuasi

Elvi Tamsoni hagi Külli Tamsoni vastu omandiõiguse

tunnustamise, pärandvara jagamise, kinnistusraamatu kande

muutmise, pärimisõiguse tunnistuse osaliselt kehtetuks

tunnistamise ja 15 000 krooni saamise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/299/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Külli Tamsoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2005. a

Istungil osalenud isikud

Pooled kohtuistungil ei osalenud

Resolutsioon

1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri

2004. a otsus. Pärimisõiguse tunnistuse osaliselt kehtetuks

tunnistamise osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Tühistatud osas saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Külli Tamsonile kassatsioonkaebuselt

19. novembril 2004. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elvi Tamson esitas 3. mail 2002. a hagi Külli Tamsoni vastu, milles palus tunnustada hageja

omandiõigust pärandi sundosana 1/4 mõttelisele osale Jaanimäe kinnistust ja ühisvara osana 1/2

mõttelisele osale sõiduautost Ford Scorpio väärtusega 30 000 krooni, veoautost ZIL-MMZ väärtusega

5000 krooni ja ratastraktorist väärtusega 15 000 krooni, mõista kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitis 25 000 krooni hagejale kuuluva ühisvara osa arvel saadud sõidukite maksumuse eest ja

tunnistada kostjale väljaantud pärimisõiguse tunnistus osaliselt kehtetuks 1/2 mõttelise osa sõidukite

pärimise osas.

Hagiavalduse kohaselt suri Hendrik Tamson 18. veebruaril 1999. a. 15. novembril 1984. a tehtud

notariaalse testamendiga pärandas ta kogu oma vara tütrele Külli Tamsonile. Seadusjärgse pärimise

korral oleksid pärijate hulka kuulunud veel pärandaja üleelanud abikaasa Elvi Tamson ja poeg Raivo

Tamson. 26. mail 1999. a esitas Külli Tamson notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja

10. augustil 1999. a andis Pärnu notar Kaia Krüger Külli Tamsonile välja testamendijärgse

pärimisõiguse tunnistuse Hendrik Tamsoni pärandvara kohta järgmises koosseisus: sõiduauto Ford

Scorpio, veoauto ZIL-MMZ 554, ratastraktor T-25-A 3 ja nõudeõigus vastavalt ÕVVTK Pärnu

maakonnakomisjoni 6. märtsi 1995. a otsusele nr 131 Hendrik Tamsonile tagastatavale Jaanimäe A-

304 talu maale Pärnu maakonnas Saarde vallas. Külli Tamson on Jaanimäe kinnistu omanikuna

kantud kinnistusraamatusse.

Pärnu Maakohus lõpetas hagist loobumise tõttu 28. märtsi 2003. a määrusega menetluse järgnevates

hageja nõuetes: tunnustada tema omandiõigust 1/2 osale sõiduautost, veoautost ja traktorist;

tunnistada kostjale väljaantud pärimisõiguse tunnistus osaliselt kehtetuks; hüvitada 1/2 veoauto ja 1/2

traktori väärtusest; hüvitada sundosana 1/8 veoauto väärtusest.

25. aprillil 2003. a esitas hageja muudetud hagiavalduse, milles palus pärimisseaduse (PärS) § 16 lg 1

p 1, § 104 ja § 105 alusel tunnustada hageja õigust pärandi sundosale ehk 1/8 osale Hendrik Tamsoni

pärandvarast. Tuginedes PärS §-le 141, § 144 lg-le 1 ja § 151 lg-le 4, palus hageja jagada pärandvara

poolte vahel järgmiselt: jätta hageja omandisse 1/8 mõttelist osa ja kostja omandisse 7/8 mõttelist osa

Jaanimäe kinnistust, jätta kostja ainuomandisse veoauto, ratastraktor ja 1/2 mõttelist osa sõiduautost

ning mõista kostjalt enam saadud pärandvara arvel hageja kasuks välja 4125 krooni. Samuti palus

hageja muuta kinnistusraamatu kannet ja kanda Jaanimäe kinnistu 1/8 mõttelise osa omanikuna sisse

hageja ning tunnistada osaliselt kehtetuks kostjale väljaantud pärimisõiguse tunnistus sõiduautost 1/2

mõttelise osa pärimise osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja ühisvara hulka kuulunud

sõiduauto müügist saadud 15 000 krooni.

Hagiavalduse täienduse põhjenduste kohaselt elab hageja pärandvarana kostjale tagastatud Jaanimäe

talus, kasutab selle hooneid ning põllu- ja rohumaad. Hageja abikaasa Hendrik Tamsoni surma järel

päris kogu pärandvara testamendi järgi kostja. Hagejal on pärandaja üleelanud töövõimetu abikaasana

õigus pärandi sundosale, mille hageja võttis vastu sellega, et jätkas pärandvaraks olnud hiljem

kinnistatud maatüki valdamist ja kasutamist.

Samuti leidis hageja, et notar on pärimisõiguse tunnistuse kostjale väljaandmisel rikkunud PärS

§ 140¹ lg-s 2 sätestatud kohustust uurida pärimisõiguse tõendatust ja hagejal on PärS § 140 alusel

õigus notarile ebaõigeid andmeid esitanud kostjalt välja nõuda sõiduauto 1/2 mõttelise osa maksumus

15 000 krooni, kuna sõiduauto oli omandatud pärandaja ja hageja abielu kestel 1997. aastal ja kuulus

abikaasade ühisvarasse ning kostja teadis, et tal ei ole õigust 1/2 mõttelises osas autot pärida.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt ja võttis omaks, et hagejal on õigus saada 15 000 krooni sõiduauto

1/2 mõttelise osa väärtuse hüvitamiseks, mis kuulus hagejale abikaasade ühisvarana, ning et selles

osas on pärimisõiguse tunnistus kehtetu. Ülejäänud osas vaidles kostja hagile vastu, leides, et hageja

ei ole pärimisõiguse tunnistuse välja andnud notari määratud kahekuulise tähtaja jooksul pärandi

sundosa vastu võtnud ning on seetõttu kaotanud õiguse nõuda sundosa. Jaanimäe kinnistu suhtes ei

ole hagejal mingisuguseid õigusi, sest pärandvara hulka kuulus nõudeõigus maatükile, mitte kinnistu.

Kostja juhtis tähelepanu ka sellele, et pärandvara hulka kuulunud sõidukite omandiõiguse

tunnustamise ja nende eest rahalise hüvitise saamise nõuetest on hageja menetluse kestel loobunud ja

kohus on selles osas menetluse lõpetanud, mistõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 219

tulenevalt ei saa hageja teistkordselt samu nõudeid esitada.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 3. detsembri 2003. a otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnustas hageja

õigust pärida sundosana 1/6 mõtteline osa surnud Hendrik Tamsoni pärandvarast, s.o 1/6 mõttelist osa

Jaanimäe kinnistust väärtusega 100 000 krooni ja 1/6 mõttelist osa 1/2 mõttelisest osast sõiduautost

Ford Scorpio väärtusega 30 000 krooni, veoautost ZIL-MMZ väärtusega 500 krooni ja ratastraktorist

väärtusega 3000 krooni. Tunnustades hageja omandiõigust 1/6 mõttelisele osale Jaanimäe kinnistust,

otsustas kohus muuta kinnistusregistri kannet ja kanda Jaanimäe kinnistu 1/6 mõttelise osa

omanikuna sisse Elvi Tamson ja 1/6 mõttelise osa omanikuna sisse Külli Tamson. Ratastraktori jättis

kohus kostja omandisse. Hagi sõiduauto 1/2 mõttelise osa ja veoauto kostja omandisse jätmiseks

jättis kohus rahuldamata. Sõiduauto 1/2 mõttelise osa pärandvara koosseisu kuulumise osas tunnistas

kohus väljaantud pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3000

krooni hüvitist vähem saadud pärandvara eest ja 15 000 krooni abikaasade ühisomandis olnud

sõiduauto müügi hüvitamiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal PärS §-st 104 tulenevalt õigus pärida Hendrik Tamsoni järel

sundosa, kuna hageja on pärandaja üleelanud abikaasa ja töövõimetu vanaduspensionär. Vastavalt

PärS §-le 105 ja § 16 lg 1 p-le 1 on hageja sundosa suuruseks 1/6 pärandist. Hageja on pärandi PärS

§ 121 lg 2 mõttes vastu võtnud, asudes pärast abikaasa surma valdama ja kasutama ühiseid

majapidamise esemeid, ratastraktorit ning Jaanimäel asuvat maja, mis oli talle ja pärandajale olnud

ühiseks elukohaks. Sõiduauto kuulus abikaasade ühisvara hulka, sest oli omandatud abielu ajal.

Kostja nõustus hüvitama hagejale 1/2 mõttelist osa sõiduautost kui abikaasade ühisvarast.

Pärimisõiguse tunnistusel nimetatud nõudeõiguse pärandajale tagastatavale endise Jaanimäe A-304

talu maale luges kohus pärandvara koosseisu kuuluvaks Jaanimäe kinnistuna, sest vahepeal oli maa

kostjale tagastatud ja muutunud kostja kinnisomandiks. Lisaks kinnistule arvas kohus pärandvara

hulka veoauto, ratastraktori ja pärandajale abikaasade ühisvarana kuuluva 1/2 mõttelist osa

sõiduautost. Kohus jagas pärandvara, lähtudes poolte kokkulepitud pärandvara suurusest 118 500

krooni, millest tulenevalt oli hagejale kuuluva sundosa väärtuseks 19 750 krooni. Kinnistu pärijate

kaasomandisse jätmisel arvestas kohus asjaolu, et hageja elab kinnistul asuvas majas ja kasutab osa

kinnistust.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega kohus tunnustas hageja õigust sundosale 1/6 ulatuses pärandvarast ning jagas

pärandvara, muutis kinnistusraamatu kannet ja mõistis kostjalt enam saadud pärandvara eest hageja

kasuks välja 3000 krooni, lähtudes hageja 1/6 suurusest sundosaõigusest. Samuti vaidlustas kostja

kohtukulude jaotuse. Nimetatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi selles osas

rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ületanud asja lahendamisel nõude piire.

Hagiavalduses palus hageja tunnustada tema õigust pärandi sundosale ehk 1/8 mõttelisele osale

pärandvarast. Kohus tunnustas hageja õigust 1/6 mõttelisele osale pärandvarast, seega suuremas

ulatuses, kui hageja oli nõudnud. Ühtlasi jättis kohus vastamata kostja väitele, et pärandvara

koosseisu kuulunud maa nõudeõigus ei ole samastatav kinnistuga ja kinnistut ei saa pärandvarana

jagada, kuna see ei kuulunud pärandi avanemise hetkel pärandvara hulka. Hagejal ei ole õigust

pärandi sundosale, kuna hageja ei ole pärandvara vastuvõtmist tõendanud. Sellest tulenevalt ei ole

alust ka kinnistusraamatu kande muutmiseks. Pärandvara jagamisel hageja kasuks 3000 krooni

hüvitise väljamõistmine on ebaõige lisaks eeltoodule ka seetõttu, et sõiduauto 1/2 mõttelisest osast ja

ratastraktorist pärandvara sundosa omandiõiguse tunnustamise ja nende eest rahalise hüvitise nõudest

oli hageja menetluse käigus loobunud ja kohus oli nimetatud nõuete osas menetluse lõpetanud. Seega

menetles kohus nõudeid, millest hageja oli loobunud. Otsus on osaliselt motiveerimata.

5. Kirjalikus vastuses palus hageja jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kujutab pärandvara jagamise nõue endast nn. kujundamishagi, kus

hageja taotleb, et seoses pärandiga korrastataks asjaõiguslikke omandisuhteid selliselt, et otsustataks

jagatava vara koosseis ja jagatava vara omandiline kuuluvus vastavalt poolte soovidele ja kohtu

otsustusele. Seejuures ei ole kohus rangelt seotud poolte seisukohtadega küsimuses, milline asi

millises ulatuses jätta kellelegi pärijaist, vaid kohtul on diskretsiooniõigusest tulenev volitus jagada

vara PärS § 144 lg 3 järgi kohaldatavatest kaasomandis oleva asja jagamise sätetest lähtudes. Sellise

hagi lahendamisel peab kohus lahendama ka hageja pärandiosa suuruse küsimuse, samuti selle, kas

hageja on pärandi vastu võtnud, kui kostja neid asjaolusid eitab. Seejuures tuleb silmas pidada, et

pärimisõiguse tunnistus ei loo õigust, vaid tõendab, et sellel märgitud isik on pärandi vastu võtnud.

Sellest tulenevalt ei ole pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamine pärandi jagamise hagi

esemeks ja pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamine või tunnistamata jätmine ja selles osas

menetluse lõpetamine ei oma käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kooskõlas tõenditega õigesti tuvastanud, et hageja võttis

pärandi vastu, kasutades pärast pärandaja surma vaidlusalust kinnistut, maad ja sellel asuvat elamut

edasi. Kuna PärS § 148 lg 1 kohaselt arvestatakse pärandvara jagamisel ka vara, mille võrra

pärandvara on pärast pärandi avanemist suurenenud, kuulub kinnistu pärandvara hulka. Kuna

kinnistusraamatu kande muutmise vajadus tekkis pärandvara jagamise tõttu, võis kohus teha otsuse

kinnistusraamatu kande muutmiseks.

2 500 krooni sõiduauto ja 500 krooni traktori väärtusest sundosa arvel väljamõistmise osas ei ole

menetlust lõpetatud. 28. märtsi 2003. a määrusega on menetlus hageja taotlusel lõpetatud hageja

nõuetes tunnustada tema õigust saada sõiduauto, veoauto ja traktori 1/2 väärtuses hüvitust osana

abikaasade ühisvarast. Edasi jäi kehtima hageja nõue sundosa arvel hüvituse saamiseks. Sõiduauto

arvel 15 000 krooni väljamõistmise osas ei olnud pooltel vaidlust ja seda ei vaidlustatud ka

apellatsioonkaebuses.

Kohtuotsuse kohaselt on maakohus PärS § 105 alusel õigesti määranud hageja sundosa suuruseks 1/6

ega ole ületanud haginõude piire. Hagi oli suunatud eeskätt vara jagamisele hageja sundosa

arvestades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnaohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi apelleeritud osas rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg-s 6 sätestatut,

kuna ei ole vastanud kõigile apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, mille kohaselt on maakohus

rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Muu hulgas ületas maakohus haginõude piire, kui tunnustas

hageja õigust 1/6 mõttelisele osale pärandvarast, kuigi hageja palus tunnustada tema õigust 1/8

mõttelisele osale. Sama on teinud ringkonnakohus, jättes otsuse põhjendamata.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud PärS § 2 ja § 148 lg-t 1

ning ekslikult leidnud, et kinnistu kuulus pärandvara hulka. Käesoleval juhul on üks vara asendunud

teisega, mis ei tähenda pärandvara suurenemist. Ringkonnakohtu järeldused on vastuolus tuvastatud

asjaoludega.

Ekslik ja vastuolus maakohtu otsusega on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja võttis pärandi vastu,

kasutades pärast pärandaja surma vaidlusalust kinnistut ja sellel asuvat elamut edasi. Maad ei olnud

hagejal võimalik pärandvarana kasutada, sest see ei olnud pärandi avanemise hetkel pärandaja

omandis. Ühtlasi on hageja vaid väitnud, et asus pärandvara kasutama, kuid ei ole seda tõendanud.

Kostjalt 3000 krooni sundosana väljamõistmine 1/6 mõttelises osas 1/2 sõiduauto ja traktori

väärtusest on ebaõige, kuna hageja ei ole pärandvara vastu võtnud. Ka siis, kui hageja oleks

pärandvara vastu võtnud, ei oleks õige nimetatud summat kostjalt välja mõista, kuna hageja on

vastavatest nõuetest menetluse käigus loobunud ja menetlus nendes nõuetes on lõpetatud. Pärandvara

osale omandiõiguse tunnustamisest ja hüvitise nõudest loobumisega on hageja kaotanud õiguse nõuda

kostjalt pärandvara arvel rahalise hüvitise väljamõistmist.

8. Hageja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium, vaadates asja läbi kassatsioonkaebuse alusel ja piires, leiab, et ringkonnakohtu otsus

tuleb protsessiõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 363 p 2 alusel osaliselt tühistada. Pärimisõiguse

tunnistuse osaliselt kehtetuks tunnistamise osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata, kuna

nimetatud osas ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras vaidlustatud ei ole ja puudub alus selles

osas kohtuotsust kontrollida.

10. PärS § 104 kohaselt on seaduse järgi pärima õigustatud pärandaja töövõimetu üleneja või alaneja

sugulane või töövõimetu abikaasa õigustatud pärima sundosa, kui pärandaja on ta testamendi või

pärimislepinguga jätnud pärandist ilma või on seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi

vähendanud. PärS § 4 kohaselt peab pärimiseks pärija pärandi vastu võtma.

Maa- ja ringkonnakohus on poolte seletuste alusel tuvastanud, et hageja võttis pärandi vastu, kuna

pärandajal ja hagejal oli kuni pärandaja surmani ühine elukoht ja ühised majapidamisesemed ning

hageja jätkas ühiste majapidamisesemete ja ratastraktori kasutamist ka pärast abikaasa surma.

Kassaatori väide, et kohtuotsused on vastuolulised, kuna hagejal ei olnud võimalik hakata maad

kasutama, sest see ei olnud pärandi avanemise hetkel veel tagastatud, ei ole asjakohane.

PärS § 117 lg 3 kohaselt loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui pärija ei ole esitanud pärandi

vastuvõtmise avaldust ega avaldust pärandist loobumise kohta, kuid on asunud PärS §-s 118

sätestatud tähtajal pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. Sellest tulenevalt piisab

pärandi vastuvõtmiseks sellest, et pärija on asunud valdama, kasutama või käsutama mingit osa

pärandvarast, s.t kas või mõnda pärandvarasse kuuluvat eset. Kohtud on poolte seletuste alusel

tuvastanud, et ühise majapidamise asjad ja ratastraktor jäid pärast pärandi avanemist hageja

kasutusse, mistõttu on hageja pärandvara tervikuna vastu võtnud ning tal on õigus pärida PärS § 104

alusel sundosa. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane ka kassaatori väide, et hageja ei ole tõendanud

elamu ja maa kasutamist.

11. PärS § 105 kohaselt on sundosa pool pärandiosast, mille pärija oleks seadusejärgse pärimise

korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. PärS § 16 lg 1 p 1

kohaselt pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt

pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui 1/4 pärandist. PärS § 13 lg 1 kohaselt on esimese

järjekorra pärijad pärandaja alanejad sugulased.

Kohtud on tuvastanud, et seadusjärgse pärimise korral oleks hagejal olnud õigus pärida oma kahe

lapse kõrval, s.t 1/3 pärandvarast. PärS § 105 kohaselt on hagejal õigus pärida sellest pool, s.t 1/6

pärandvarast.

12. Kolleegium leiab, et kohus on hageja poolt nõutava pärandiosa suuruse küsimuses seotud hageja

nõudega, sest vastavalt TsMS § 229 lg-le 1 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust

nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hagiavalduses palus hageja tunnistada tema sundosa saamise

õigust 1/4 mõttelisele osale kinnistust. 25. aprilli 2003. a haginõude muutmise avalduse kohaselt jäi

hageja lõplikuks nõudeks 1/8 pärandvarast. Kui hageja soovib saada sundosa vähem, kui seaduses

ette nähtud, ei või kohus mõista hagejale välja sundosa suuremas ulatuses kui viimane seda soovib.

TsMS § 164 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus eelmenetluses selgitama välja hageja nõuded. Kui

maakohus ei ole eelmenetluses selgitanud välja hageja tegelikku nõude suurust, s.t kas hageja tegelik

tahe oli suunatud seaduses sätestatust väiksema sundosa saamisele, peab ringkonnakohus asja õigeks

lahendamiseks maakohtu otsuse TsMS § 164 lg 1 p 1 rikkumise ja nõude piiride ületamise tõttu

tühistama ning saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ja nõude suuruse selgitamiseks.

Ringkonnakohtu põhjendus, et 1/6 pärandvarast sundosana hagejale jätmine ei ole hagi piiride

ületamine, kuna hagi on suunatud eeskätt vara jagamisele hageja sundosa arvestades, ei ole õige.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus käesolevas otsuses väljendatud seisukohti arvestades

tegema kindlaks, kas hageja soovib nõude suuruse kindlaks määramiseks asja saatmist esimese astme

kohtusse või mitte.

13. Pärandvarasse kuuluva maa tagastamise nõudeõiguse ja selle alusel maa kinnistamise osas pärast

pärandi avanemist märgib kolleegium järgmist. PärS § 2 kohaselt on pärand pärandaja vara. PärS § 3

lg-te 1 ja 2 kohaselt avaneb pärand pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral pärandaja surma

päeval. Sellest tulenevalt on pärandvaraks pärandajale tema surma päeval kuulunud vara. Käesolevas

asjas ei ole vaidlust selles, et pärandvara hulka kuulus nõudeõigus vastavalt ÕVVTK Pärnu

maakonnakomisjoni 6. märtsi 1995. a otsusele nr 131 pärandajale tagastatavale Jaanimäe A-304 talu

maale. Vaidlus on nõudeõiguse alusel pärast pärandi avanemist tagastatud kinnistu kuulumises

pärandvara hulka.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et PärS § 148 lg 1 alusel arvatakse

pärandvara hulka ka maa tagastamise nõudeõiguse alusel tagastatud kinnistu. PärS § 148 lg 1

kohaselt arvatakse pärandvara jagamisel selle hulka ka eelpärandina saadud vara ning vara, mille

võrra pärandvara on pärast pärandi avanemist suurenenud. Nimetatud sätte mõtteks on arvestada

pärandvara jagamisel asjaoluga, et pärandvara või selle väärtus võivad peale pärandi avanemist

suureneda. Kui üks vara asendub teisega, siis pärandvara ei suurene. Seega ei hõlma PärS § 148 lg 1

otseselt pärandvaraks oleva vara muutumist teiseliigiliseks varaks.

Eeltoodu alusel kuulub PärS § 2 ja § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt pärandvara hulka see vara, mis kuulus

pärandajale pärandi avanemise hetkel, ning tulenevalt PärS § 148 lg-st 1 arvatakse vara hulka ka see

vara, mille võrra pärandvara enne jagamist on suurenenud.

Kolleegium leiab, et kuigi maa tagastamise nõudeõiguse asendumine kinnistuga enne pärandvara

jagamist ei ole käsitatav pärandvara suurenemisena, tuleb käesolevas vaidluses TsÜS § 4 kohaselt

kohaldada analoogia alusel PärS § 148 lg-t 1 kui sarnast õigussuhet reguleerivat sätet. Seetõttu tuleb

lugeda maa tagastamise nõude alusel tagastatud maa ning selle tulemusel tekkinud kinnistu

pärandvaraks, sest maa tagastamine ja kinnistamine maareformi käigus on maa tagastamise

nõudeõiguse realiseerumine.

14. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 10 lg-le 1 kantakse maareformi

käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse

esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastriandmete

alusel.

Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16¹ lg-st 1, maareformi seaduse (MaaRS) § 19² lg-test 1 ja 2

ning Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra" (kord) p-st 17 tuleneb, et juhul, kui õigustatud subjekt sureb enne

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise otsuse tegemist, on tema

nõudeõigus päritav tsiviilseadustes sätestatud korras ning õigustatud subjektiks tunnistamise otsus on

pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks ning vara tagastatakse või kompenseeritakse pärijale.

Sel juhul peab valla- või linnavalitsus tegema maa tagastamise korralduse pärijatele. Teatatud

juhtudel puudub valla- või linnavalitsusel objektiivselt võimalus ette näha kõiki võimalikke pärijaid

ja sundosa saajaid. Näiteks juhul, kui maa tagastamise korraldus tehakse testamendijärgsele pärijale,

aga hiljem osutub testament kehtetuks. Sel juhul oleksid pärijad kõik seadusjärgsed pärijad. Samuti ei

ole valla- või linnavalitsusel võimalik ette näha võimalikke sundosa saajaid, sest viimased võivad

esitada ja enamasti esitavadki sundosa saamise nõude hiljem. Nimetatud juhtudel sellise haldusakti

vaidlustamine ei ole tingimata eelduseks pärandvara jagamise ja kinnistusraamatu kande parandamise

nõudele, sest õigustatud pärijad saavad oma õigusi kaitsta hiljem pärimisseaduse alusel pärandavara

jagamise nõudega teiste pärijate vastu. Oleks ebaõiglane välistada võimalike seadusjärgsete pärijate

ja sundosa saaja õigusi tagastatud maale üksnes seetõttu, et nende suhtes ei ole tehtud maa

tagastamise korraldust.

MaaRS § 15 lg 2 teise lause kohaselt tagastatakse maa isikutele, kellelt see õigusvastaselt võõrandati,

ja nende lastele ning abikaasale riigi kulul. Sama põhimõte on sätestatud korra p-s 56.1. Käesolevas

vaidluses on maa pärimisõiguse tunnistuse alusel tagastatud õigustatud subjekti lapsele, seega

eeldatavalt riigi kulul. Seega on maa tagastamise nõudeõigus realiseerunud, ilma et pärijad oleksid

pidanud kandma sellega seoses täiendavaid kulusid. Juhul, kui pärija on kandnud maa tagastamisega

seoses siiski kulusid, võib kostja nõuda hagejalt kantud kulutuste proportsionaalset hüvitamist AÕS

§ 88 ja VÕS § 1042 järgi.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et pärimisseaduse mõttega ei ole kooskõlas see, kui pärija

jääb ilma võimalusest saada maa tagastamise nõudeõiguse alusel tekkinud kinnistu omanikuks üksnes

seetõttu, et maa tagastati teisele pärijale enne pärandvara jagamist. Kuna maa tagastamise nõudeõigus

kuulus pärandvarasse, siis on pärimisseaduse mõttega kooskõlas lugeda ka selle alusel tagastatud maa

pärandvara hulka ja võimaldada kinnistu jagamist pärandvarana.

H. Jõks, P. Jerofejev, V. Kõve