3-1-1-35-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-35-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 6. aprill 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi I. G. süüdistuses KrK § 100 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2005. a määrus,

millega jäeti läbi vaatamata I. G. apellatsioon

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. G. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kai Liiva

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. märts 2005. a (kirjalik menetlus)

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2005. a määrus täies ulatuses ja 7. märtsi 2005. a

määrus apellatsiooni esitamise soovist teatamise tähtaja ennistamata jätmise osas.

2. Kriminaalasi saata Tallinna Linnakohtusse motiveeritud lahendi kirjutamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. detsembril 2004. a avaldas Tallinna Linnakohus kohtuotsuse resolutiivosa, millega tunnistati I. G. süüdi

KrK § 100 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis aastat vangistust. Ühtlasi selgitas kohus apellatsiooni

esitamise korda ja tähtaega.

Kohtuotsuse resolutiivosa ärakirja sai vahi all viibinud I. G. kätte 21. detsembril 2004. a.

2. I. G. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, mis oli dateeritud 23. detsembri 2004. a kuupäevaga.

Muuhulgas taotles ta ka uue kaitsja määramist kohtu poolt.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2005. a määrusega jäeti I. G. apellatsioon läbi vaatamata.

Kohus märkis, et alates resolutiivosa kuulutamisest on kohtumenetluse poolel kohustus seitsme päeva

jooksul kirjalikult teatada apellatsiooni esitamise soovist, mida käesoleval juhul aga ei tehtud. Seetõttu on

linnakohus jätnud esitamata ka kohtuotsuse põhiosa, mis teeb omakorda võimatuks I. G. väidete

kontrollimise ringkonnakohtu poolt. Nimetatud puuduse on põhjustanud enda tegevusetusega I. G. ja see

rikkumine ei ole ühegi menetlustoiminguga esimese ega teise astme kohtus kõrvaldatav, mistõttu

apellatsioon jäeti läbi vaatamata.

Nimetatud määruse sai I. G. kätte 4. veebruaril 2005. a.

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas I. G. 10. veebruaril 2005. a määruskaebuse, milles taotles

muuhulgas ka kaitsja määramist kohtu poolt.

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2005. a määrusega taotleti Eesti Advokatuuri Juhatuselt I. G-le

advokaadist kaitsja nimetamist.

5. 3. märtsil 2005. a esitas I. G. kaitsja, vandeadvokaadi vanemabi Kai Liiva ringkonnakohtule taotluse

apellatsiooni teate esitamise tähtaja ennistamiseks.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2005. a määrusega jäeti apellatsiooni esitamise soovist teatamise

tähtaeg ennistamata. Kohtu arvates tehti apellatsiooni esitamisest teatamise kohustus, selle tähtaeg ja

kulgemine kohtualusele resolutiivosa kuulutamisel täielikult arusaadavaks.

Küll aga ennistas kohus Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2005. a määruse peale määruskaebuse

esitamise tähtaja. Kohus leidis, et kohustusliku kaitsja leidmiseks kulunud aeg ei olnud I. G-le välditav.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari määruse vaidlustas määruskaebe korras I. G. kaitsja,

vandeadvokaadi vanemabi K. Liiva. Kaitsja palub nimetatud määrus tühistada.

7.1 Kaitsja arvates on kohus vääralt jätnud apellatsiooni läbi vaatamata KrMS § 326 lg-le 2 tuginedes.

Nimelt sätestab KrMS § 319 üheselt, et apellatsiooni esitamise tähtaeg on 15 päeva. Kuigi seadus kehtestab

tõepoolest apellatsiooni esitamise soovist teatamise instituudi, ei tähenda see, et apellatsiooni tähtajaks oleks

seitse päeva. Seega saab KrMS § 326 lg-t 2 kohaldada vaid juhtudel, kui on ületatud 15-päevane

apellatsioonitähtaeg.

Käesoleval juhul on I. G. esitanud apellatsiooni aga juba kolmandal päeval pärast kohtulahendi kättesaamist.

7.2 Kaitsja leiab, et apellatsiooni kättesaamisel praegusel kujul oleks Tallinna Ringkonnakohus pidanud

juhtima I. G. tähelepanu asjaolule, et esitamata on jäänud apellatsiooni teade ning tegema talle ettepaneku

taotleda apellatsiooni teate esitamise tähtaja ennistamist, ning tegema talle ettepaneku taotleda kaitsja

määramist.

Praegusel juhul oli I. G. kaitseõigus tagamata, mis tulenes ka apellatsioonist - see on aga

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kaebuses toonitatakse, et teatamiskohustuse formaalne ja ekslik

mittetäitmine ei saa kaasa tuua sisulisi negatiivseid tagajärgi ilma advokaadi kaitseta vanglas viibivale

isikule. Liiatigi oli selgelt aru saada I. G. soov esimese astme kohtu lahend vaidlustada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vastavalt KrMS § 319 lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada otsuse teinud kohtule

kirjalikult seitsme päeva jooksul. Tegemist on absoluutse nõudega, mis kehtib analoogselt ka

väärteomenetluses (VTMS § 137 lg 1). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuva praktika kohaselt

tuleb juhtudel, kus nimetatud nõuet on rikutud, apellatsioon jätta läbi vaatamata (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrus nr

3-1-1-135-04 - kõnealuses kaasuses küll kassatsioon väärteomenetluses). Seetõttu leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tallinna ringkonnakohus on KrMS § 319 lg 1 sätte sisustamisel asunud

kohtupraktikaga kooskõlas olevale seisukohale.

9. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kriminaalasja menetlemisel esinevad minetused, mis

tingivad I. G. apellatsiooni läbi vaatamata jätmise tühistamise ja apellatsiooni esitamise soovist teatamise

tähtaja ennistamise.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtuotsuse ressolutiivosa tehti teatavaks 8. detsembril 2004. a

(tl 144), samal päeval tehti teatavaks ka apellatsiooni esitamise kord (tl 140). Resolutiivotsuse koopia on

edastatud vahi all viibinud I. G-le alles 21. detsembril 2004. a (tl 147 pöördel). Samas sätestab KrMS § 317

lg 2 üheselt, et vahistatud süüdistatavale saadetakse või antakse kohtuotsuse koopia viivitamata pärast

kohtuotsuse kuulutamist või kohtu kaudu teatavaks tegemist. Käesolevas asjas on sellega aga viivitatud

peaaegu kaks nädalat. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusseaduse

sellise rikkumisega, mis tingib I. G. apellatsiooni esitamise soovist teatamise tähtaja ennistamise. Seejuures

soostub Riigikohus I. G. kaitsja seisukohaga, et vaidlustades esimese astme kohtu lahendi peaaegu koheselt

peale resolutiivotsuse kättesaamist, on selgelt äratuntav I. G. soov otsus vaidlustada.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et isikutel, kes viibivad kohtuotsuse kuulutamisel vahi all, algab

apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaeg hetkest, mil nad saavad kätte kohtulahendi koopia,

s.o käesoleval juhul alates 21. detsembrist 2004. a. Seega tuleb I. G. apellatsiooniõiguse kasutamise soov

lugeda õigeaegselt esitatuks. Peale täisotsuse valmimist ja kättesaamist on vastavalt KrMS § 319 lg-le 3 I. G-

l õigus 15 päeva jooksul esimese astme kohtu otsuse peale esitada apellatsioon.

Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 2, § 388 lg-st 4 ja § 390 lg-st 4, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2005. a määruse, millega jäeti I. G.

apellatsioon läbi vaatamata, ja 7. märtsi 2005. a määruse osas, millega jäeti apellatsiooni esitamise soovist

teatamise tähtaeg ennistamata, ning saadab kriminaalasja Tallinna Linnakohtusse motiveeritud lahendi

kirjutamiseks.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar