3-1-1-16-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-16-05

Otsuse kuupäev

24. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi S. S. süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 7. detsembri 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-402/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristel Vedro,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

2. märts 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu 14. oktoobri 2004. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu 7. detsembri

2004. a otsus S. S. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi.

2. Kriminaalasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtueelsel uurimisel esitati S. S.-le süüdistus KarS § 113 järgi.

Süüdistuse kohaselt lõi S. S. 12. juunil 2004. a omavahelise tüli käigus N. A. kaks korda rusikaga näkku ja

seejärel korduvalt noaga näkku, kaela ja jalgadesse. Noaga löömisel tekitas S. S. kannatanule viis haava,

millest neli (kaks näos ja kaks jäsemetes) olid elule mitteohtlikud tervisekahjustused. Üks haavadest asetses

aga paremas põlveliigeses, noaga oli vigastatud põlvealust arterit ning tegemist oli eluohtliku

tervisekahjustusega - arteri vigastusest tingitud verejooks tõi kaasa kannatanu surma.

2. Lääne-Viru Maakohtu 14. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati S. S. süüdi KarS § 113 järgi, karistuseks

mõisteti talle kaheksa aastat vangistust.

Maakohus leidis, et S. S. süü KarS § 113 järgi on täielikult tõendatud. Kohtu hinnangul pidi S. S. kannatanut

korduvalt noaga lüües ette nägema mistahes tagajärje saabumist, tegutsedes teise inimese tapmise suhtes

seega kaudse tahtlusega. Ka ei proovinud ta kordagi vigastatud kannatanut abistada, kuigi tema tähelepanu

juhiti N. A. jalast purskavale verele. Noa ähvardusel ei lasknud ta abi osutada ka teistel kohalviibinutel.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Kristel Vedro. Kaitsja palus S.

S. käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 117 järgi kui surma põhjustamise ettevaatamatusest.

4. Viru Ringkonnakohtu 7. detsembri 2004. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et puudub alus kohtualuse käitumise ümberkvalifitseerimiseks KarS § 117 järgi ja

nõustus maakohtu otsuses toodud argumentidega.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras S. S. kaitsja vandeadvokaadi abi K. Vedro, kes

palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme

kohtule.

Kassaatori arvates on tõendamata, et S. S. oleks kannatanut löönud noaga korduvalt kaela ja näkku. Näohaav

võis olla tekitatud lihtsalt noaga vehkimisel ja ei ole seostatav tahtliku tapmisega.

Kaitsja märgib edasiselt, et N. A.-le tekitatud vigastused ei asetsenud elutähtsates piirkondades. Tavainimene

ei tea, et löök jalga võib põhjustada surma ja S. S.-l puudusid anatoomiaalased teadmised.

Kriminaalasja materjalidest ei tulene, et keegi oleks pööranud S. S. tähelepanu kannatanu haava tõsidusele.

Kõigi tunnistajate ütluste kohaselt oli N. A. surm neile ootamatu ning neist keegi ei teinud midagi, et

kannatanule osutada esmaabi või juhtida tähelepanu selle osutamise vajalikkusele.

6. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Mariza Lillepea, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Prokurör märgib, et kohtualune lõi kannatanut noaga neli korda ja seda ka siis, kui viimane lamas maas ja

valust oigas. Seejuures ähvardas S. S. korduvalt kannatanut ka tappa. Prokuröri hinnangul pidi keskharidust

ja vastavat elukogemust omav S. S. teadma, et jalgadel asuvad arterid, mille vigastamise korral võib inimene

surra verekaotusesse.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu kassatsioonis esitatud põhjustel.

8. Tunnistamaks isikut süüdi KarS § 113 järgi, tuleb lisaks kausaalseosele teo ja tagajärje vahel tuvastada, et

teo toimepanija tegutses saabunud tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega.

Kriminaalkolleegium nõustub kohtutega selles, et käesoleval juhul on põhjuslik seos S. S. käitumise ja

saabunud tagajärje, s.o N. A. surma vahel, olemas - tegemist oli kannatanu surma vältimatu eeldusega (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-11-01, RT III 2001, 6, 66 - p 7). Puudub ka põhjus arvata, et

tegemist oli kausaalahela sellise olulise kõrvalekaldega, mis seaks kahtluse alla põhjuslikkuse KarS § 113

mõttes. Seega realiseeris S. S. kannatanut noaga lüües KarS § 113 objektiivse külje.

Järgnevalt pidanuks kohtud tuvastama, et S. S. pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist ja ta möönis seda (KarS § 16 lg 4).

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb subjektiivse külje tuvastatuse osas suhtuda maa- ja

ringkonnakohtu otsusesse kriitiliselt. Maakohus on piirdunud tahtluse kirjeldamisel ühe lausega, öeldes

järgmist: "Lüües tugevasti korduvalt N. A.-d noaga jalgadesse, pidi ta ette nägema mistahes tagajärje

saabumist noalöögi tagajärjel, kaasa arvatud kannatanu surm". Nimetatud lauset kordab ka ringkonnakohus.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna selline subjektiivse külje tuvastamine piisavalt alust

piiritlemaks S. S. käitumises tahtlust ja ettevaatamatust, mis on nii maa- kui ka ringkonnakohtus olnud

õigusliku arutelu esemeks.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt määratlenud, millistel alustel tuleb piiritleda subjektiivse

külje sisustamisel kaudset tahtlust ja ettevaatamatust. Nii tuleneb otsusest nr 3-1-1-28-01, et "...kaudne

tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku

seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel" (RT III 2001, 11,119 - p 6.3). Seega pidanuks käesoleval juhul

kohus tuvastama, et lüües kannatanut noaga põlve, pidas S. S. võimalikuks kannatanu surma saabumist selle

löögi tagajärjel. Otsustest sellist järeldust aga ei tulene.

Riigikohus möönab, et tahtluse tuvastamisel on abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivne sündmustik. Samas

on kriminaalkolleegium toonitanud, et sellist tõendamise viisi tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt

individualiseeritult (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-80-02 - RT III 2002, 21, 243 - p 6.1).

Seejuures tuleb tähele panna, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on kaudset tahtlust objektiivsete

tehiolude põhjal jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas

piirkonnas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

3-1-1-126-04 - RT III 2005, 5, 44 - p 11), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest

alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. Käesolevas kaasuses tähendaks

see, et elutähtsaks piirkonnaks tuleks lugeda ka kannatanu põlveliiges. Kuigi prokurör on enda

kassatsioonivastuses sellisele seisukohale asunud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaheldavaks, kas

sellist järeldust saab teha pelgalt isikul keskhariduse olemasolule tuginedes. Liiatigi on kohtud jätnud sellele

küsimusele vastamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub täielikult arusaamaga, et arteri vigastus võib kujutada ohtu inimese

elule. Kuid nagu ka tsiteeritud otsuses nr 3-1-1-126-04 öeldud, tuleks tahtliku tapmise jaatamiseks tuvastada,

et noaga jalga löömisel oleks kaudse tahtluse tasemel soovitud tabada arterit (vt tsit. otsuse p 11).

11. Kriminaalkolleegium viitab veel lahendile nr 3-1-1-124-03 (RT III 2003, 32, 328), kus p-s 8.2 on

sedastatud: "KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal

juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel

süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab

toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse;

mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset

tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil.

Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise

võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele".

Seega tulnuks kohtutel S. S. süüdimõistmisel KarS § 113 järgi esmalt tuvastada, et ta nägi ette surma

saabumist (vt ka praeguse otsuse p 10). Alles seejärel saanuks langetada otsuse selle kohta, kas ta möönis

surma saabumist või lootis selle mittesaabumisele.

Käesoleval juhul võib kohtute formuleeringust - "pidi ette nägema" - välja lugeda ka seda, et silmas võib olla

peetud ettevaatamatust hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3), mis aga välistab süüdimõistmise tahtlikus

tapmises.

12. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse S. S. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113

järgi ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.

Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris