3-2-1-59-04 · Riigikohus

Kohtunik Jaak Luige eriarvamus

Nõustun üldkogu otsuse seisukohaga, et kooperatiivse organisatsiooni kohustus erastada korter, mis

ei ole riigilt tasuta saadud, on käsitatav sundvõõrandamisena põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause

tähenduses. Sellest nõustumisest lähtub aga ka erimeelsus Vindi tänav 8 korteri 23 sundvõõrandamise

eest õiglase hüvitise määramise küsimuses. Kõigepealt esitan oma arusaama õigluse ja õiglase

hüvitise mõiste kohta (I), seejärel püüan põhjendada oma vaadet õiglasest hüvitisest selles vaidluses

(II).

I

1. Üritamata defineerida õigluse mõistet ning hoidudes käsitlemast erinevaid õiglusteooriaid, teades

aga selle mõiste tüüpilisi kasutusi, saan väita, et õiglus väljendab kõigis oma tähendustes

väärtushinnangulist mõõdet. Üheks mõõdupuuks on ka hinnang "õiglane" või "ebaõiglane". Andes

hinnangu ühiskonna kui terviku või mõne selle institutsiooni või inimese olemise seisukohast

olulisele ja tähenduslikule nähtusele, olukorrale või seisundile, omistatakse neile väärtus (õiglane) või

selle vastand (ebaõiglane). Eelneva, kuigi kaudse määratluse toel on selge, et õiglust ei ole võimalik

õigusega kehtestada. Samas saab õiglust iseloomustada kui õiguse eesmärki (ideed), mis ühtlasi

hõlmab ka õiguse loomise, rakendamise ning kohaldamise põhimõtted. Põhiseadusest lähtuvalt on

õiglus (õiglane õigus) väärtuskorra nõue, mis väljendub ning mida saab ka hinnata õiguste ja

vabaduste tagatuse ulatuses, võrdse kohtlemise põhimõtte erinevates rakendustes, rikutud õiguste

efektiivses kohtulikus kaitses ning õigusrahu taotluses. Õigusriigi tunnusena peegeldab õiglus

õigusele kui väärtusele antud lisaväärtust. Kui sellist lisaväärtust põhiseaduslikud institutsioonid luua

ei suuda, on tegemist seadus-, mitte õigusriigiga.

2. Õiglus ideena tähendab ülekohtu puudumist. Sellist ideaalolukorda siiani ükski ühiskond üheski

ühiselu valdkonnas ei ole saavutanud ning selles tähenduses on õiglus alati relatiivne. Ühiskonna

normaalse toimimise tagamise üheks vahendiks on ka sundvõõrandamine - isikult tema tahte vastaselt

õiguse objektiks oleva eseme, sealhulgas asja äravõtmine. Üldine huvi väljendub siin mingis ühises

hüves. Taoline äravõtmine on selle isiku suhtes ülekohtune. Võimaldades omandit seaduses sätestatud

juhtudel ja korras üldistes huvides omaniku tahte vastaselt võõrandada, tunnustab põhiseadus küll

ebaõiglust erahuvidesse sekkumisel, kuid kehtestab samas ülekohtu heastamise abinõuna õiglase ja

kohese hüvitise maksmise kohustuse (põhiseaduse § 32 lõige 1).

Põhiseaduse § 32 lõikes 1 sätestatud kvalifitseeritud seadusreservatsiooni mõtte kohaselt saab

sundvõõrandamine kui oluline omandiõiguse piirang olla põhiseaduspärane üksnes teiste valikute

puudumisel. Põhiseaduse samast sättest tulenevalt peavad seadusega olema sätestatud nii

sundvõõrandamise kui ka hüvitise kindlaksmääramise ja maksmise alused ja kord (menetlus).

Selguse huvides võiks eristada õiglase hüvitise kahte aspekti. Need on hüvitise maksmise viis (raha

või mõni muu vahetusväärtus) ja selle suurus.

2.1 Ma ei näe põhiseaduspärast alternatiivi asja sundvõõrandamise heastamisele rahas. Raha kaudu

saab ühismõõtmeliseks muuta teised arvesse tulevad vahetusväärtused (õiguse objektiks olevad

esemed), arvestusühikuna võimaldab raha ülevaatlikult väljendada kahju suurust, vahetusväärtusena

on raha universaalne. Enesestmõistetavalt võivad sundvõõrandamismenetluse osalised kokku leppida

mõnes muus hüvitusväärtuses.

2.2 Sundvõõrandamisel tekkiv avalik-õiguslik suhe asetab omaniku kahjuolukorda: ta kaotab omandi

või selle osa. Varaline kahju on väljendatav asja kohaliku keskmise müügihinna (turuhind) abil. Kuid

põhiseaduse §-s 32 kasutatud mõiste "õiglane" osundab hüvitise suuruse väärtushinnangulisele

mõõtele. Just sel põhjusel saab eeldada, et sõltuvalt omandi äravõtmise asjaoludest ja nendele antud

hinnangust võib kõnealune hüvitis olla turuhinnast väiksem või suurem.

3. Ehk ongi võimalik kehtestada paindlik, kõigi võimalike asjaolude arvesse võtmist ja ka hindamist

võimaldav sundvõõrandamise seadus. Kuid probleem seisneb selles, et seadusega on võimatu

kehtestada kohustuslikke väärtushinnanguid ja nende hinda. Muidugi on enamik sundvõõrandamise

juhtudest standardsed ning seaduse alusel makstav hüvitis on ka isiku vaatenurgast õiglane.

3.1 Üldjuhul peaks sundvõõrandamishüvitis lisaks asja turuhinnale sisaldama ühiskonnale jõukohast

hüvitist isiku omandivabadusse sekkumise eest. Kui sundvõõrandamise tagajärjeks on näiteks isiku

ettevõtluse lõpetamine, peaks õiglane hüvitis eelduslikult sisaldama ka mingi perioodi eeldatava tulu.

Toon veel sellise näite. Kui perekonnalt võetakse koos maaga ära ka kodu, kus tema esivanemad on

elanud ja põldu harinud sajandeid, siis sellel hüvel turuhind puudub ning perekonnale on see

rahaliselt korvamatu kaotus. Kuid turuhinnast tunduvalt kõrgema hüvitise maksmisega saab riik siiski

väärtustada nende rolli ja kohta rahvuse ja kultuuri kestvuses. Eelnevate näidete esitamisega tahan

öelda veel seda, et võrreldava asja sundvõõrandamisel võivad esineda asjaolud, mis tingivad

põhiseadusele rajaneva vajaduse kohelda hüvitise õiglase suuruse leidmisel inimest ja juriidilist isikut

erinevalt.

3.2 Leian, et sundvõõrandamishüvitis võib olla asja turuhinnast madalam juhul, kui isik teadvalt

asetab end kahjuolukorda. Näiteks rajatava tee alla ja ümbrusse jäävaid maatükke kokku ostes.

Õiglane hüvitis ei saa minu arvates juba eelduslikult sisaldada ühiskonna arvel teenitavat tulu.

4. Et seaduse võimalused väärtuste kajastamiseks on piiratud, sätestatakse põhiseaduse § 32 lõike 1

teises lauses õigus vaidlustada sundvõõrandamishüvitis ja selle suurus kohtus. Vaidluse lahendamisel

kohus ei loo uut õigust, vaid ütleb mis on õiglane hüvitis (õiglane õigus) sundvõõrandamise

konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvestades. Kohtu hinnang ongi siin see objektiivne ja erapooletu

õigluse mõõdupuu. Põhiseaduse otsekohaldamise printsiipi võib niisiis formuleerida kohtu volitusena

määrata seadusest sõltumatult õiglane sundvõõrandamishüvitis. Selle printsiibi kohaldamine tagab

omandivabaduse efektiivse kaitse ka siis, kui riik ei ole kindlustanud põhiseaduse §-s 14 sätestatud

üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Samuti pole igakord vajalik algatada põhiseaduslikkuse

järelevale menetlust, kui seadus ei võimalda kohtu arvates õiglast sundvõõrandamishüvitist määrata.

II

5. Üldkogu otsuses peetakse korteri eest saadud hüvitist koheseks ja õiglaseks. Ühtlasi hinnati ümber

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. aprilli 1995. a otsuse (RT I 1995, 42, 655)

ja 8. novembri 1996. a otsuse (RT I 1996, 87, 1558) seisukohad üldise huvi ning õiglase ja kohese

sundvõõrandamishüvitise küsimuses. Üldkogu otsuse põhjendused ei vasta minu arusaamale õiglasest

hüvitisest.

5.1 Riigikohtu 12. aprilli 1995. a ja 8. novembri 1996. a otsusest tulenevalt ei saa ühe eraõigusliku

subjekti kohustamist anda ära oma vara teisele eraõiguslikule subjektile, lugeda üldise huvi

järgimiseks ning et sundvõõrandades omandireformi käigus eluruumide erastamise ja taasriigistamise

seaduse alusel taasriigistamise kohustatud subjektilt vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, on

põhiseaduse järgi õiglaseks hüvitiseks asja harilik väärtus (kohalik keskmine turuhind). Poolte

kokkuleppel võib hüvitiseks olla erastamisväärtpaberite eest maa ostueesõigusega erastamise

võimalus. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja

selle otsusega määratud tasu saamist. Kui aga vara on ikkagi sundvõõrandatud enne vaidluse

lahendamist või kohtu otsusega määratud tasu saamist, on põhiseaduse § 32 lg 1 järgi igaühel, kelle

vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada nii vara

võõrandamine kui ka hüvitis või selle suurus. Selle seisukoha jättis arvestamata Tallinna

Halduskohus, tunnistades 2. detsembri 1997.a otsusega hageja Vindi tn 8 eluruumide erastamisest

keeldumise täielikult seadusevastaseks (üldkogu otsuse punkt 1).

Seaduskohase sundvõõrandamisega tagas seadusandja küll eluruumi üürnikele võrdse võimaluse

erastada nende kasutuses olev eluruum, olenemata omandivormist, kuid samas jättis arvestamata

Riigikohtu 12. aprilli 1995. a ja 8. novembri 1996. a otsuse seisukoha võtta sundvõõrandamishüvitise

aluseks asja (korteri) harilik väärtus. Õigluse vaatepunktist kohtles seadusandja seega õiglaselt riigi ja

muude organisatsioonide eluruumide üürnikke, kuid ülekohtuselt hagejat (õigustatud ootus, et riik

arvestab Riigikohtu otsuse seisukohti).

5.2 Üldkogu otsuse kohaselt hõlmab Euroopa inimõiguste konventsiooni reservatsioon selle

ratifitseerimisseaduse jõustumise hetkel kehtinud eluruumide erastamise seaduse redaktsiooni.

Nimetatud seadus luges sel hetkel erastamise objektiks ka taasriigistamise seaduse § 2 lõikes 3

sätestatud taasriigistamise kohustatud subjekti omandis olevad eluruumid (üldkogu otsuse p 21).

Kuid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. novembri 1996. a otsuses ei nõutud

eluruumide erastamise ja taasriigistamise seaduse asjakohaste sätete täielikku vastavust

konventsioonile ega põhiseadusele, küll aga pidi riik sundvõõrandades sellist vara, mida

taasriigistamise kohustatud subjekt ei olnud riigilt tasuta saanud, tagama õiglase hüvitise saamise

põhiseaduse § 32 lõike 1 mõttes. Põhiseaduse otsekohaldamisel ei oma konventsiooni

ratifitseerimisel tehtud reservatsioon tähtsust. Üldkogu otsuse põhistusest võib aga järeldada

vastupidist. Leian, et omandireformi käigus riigi ühe sotsiaalpoliitilise kohustuse realiseerimine

(eluruumide erastamine üürnikele) võib tulla ehk arvesse sundvõõrandamishüvitise suuruse, mitte

hüvitamisviisi valikul.

5.3 Eluruumide erastamise seaduse § 19 lõike 3 kohaselt omandab taasriigistamise kohustatud

subjektide omandis olevate eluruumide erastamisest laekunud raha taasriigistamise kohustatud

subjekt. Nõnda siis kohtleb seadus võrdselt taasriigistamise kohustatud subjekte, kes on riigilt saanud

vara tasuta, ja neid subjekte, kes ei ole riigilt tasuta vara saanud. Põhiseaduse seisukohast on aga sel

tunnusel eristatavatel subjektidel täiesti erinev õiguslik seisund. Esimesel juhul ei ole korteri

erastamise kohustus sundvõõrandamine põhiseaduse tähenduses, teisel juhul aga on. Märgitud

asjaoludel võrdne kohtlemine on hageja suhtes ebaõiglane.

6. Eelnevat kokku võttes ning arvestades eriti sundvõõrandamishüvitise kohesuse tingimuse

riigipoolset täitmata jätmist, olnuks õiglane lähtuda hüvitise suuruse määramisel korteri

turuväärtusest selle erastamise seisuga. Sundvõõrandamishüvitis tulnuks arvestada ja maksta rahas

(eriarvamuse punktid 2.1 ja 2.2). Lisaks sellele, mida Tallinna Linnakohus ja Tallinna

Ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisel arvestasid, oleksin mina hüvitise suuruse leidmisel

pööranud tähelepanu veel eluruumi olulisusele hageja ettevõtluses (eriarvamuse p 2.2). Juhul kui

hageja põhitegevus ei olnud seotud kinnisvaraäriga, võinuks õiglane hüvitis olla ka väiksem kohtute

otsuses märgitust (üldkogu otsuse punktid 2 ja 3).