3-2-1-14-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-14-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS TEABELIIN hagi Remi Tamme vastu 13 300 krooni

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1035/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS TEABELIIN kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2004. a

otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-le TEABELIIN 25. novembril 2004. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS TEABELIIN esitas Remi Tamme vastu hagi, paludes kostjalt enda kasuks välja mõista kostja

väljaõppe- ja koolituskulud 2500 krooni ja kostjale konkurentsikeelu täitmise eest makstud eritasu 10

800 krooni.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 22. septembril 1997. a töölepingu, mille alusel asus kostja

hageja juures tööle infomüügikonsultandina. Lepingu p 5.1 teises lauses nähti töötajale

erisoodustusena ette väljaõpe tööandja kulul ning edasine võimalus osaleda tööandja korraldataval

täiendkoolitusel vastavalt poolte kokkuleppele. Lepingu p 9.1.3 kohaselt kohustus töötaja mitte

asuma kuue kuu jooksul pärast lepingu lõppemist töösuhtesse tööandjaga konkureerivate ettevõtetega

ning p 9.1.4 kohaselt pidi töötaja eelneva sätte rikkumisel hüvitama tööandjale tehtud väljaõppe- ja

koolituskulutused. 2. jaanuaril 2002. a sõlmisid hageja ja kostja töölepingu muutmiseks lepingu lisa

nr 2, mille p 4.5 kohaselt maksis hageja kostjale konfidentsiaalsuse ja konkurentsikeelu nõuete

täitmise eest eritasu 600 krooni kuus. 28. augustil 2002. a sõlmisid pooled koolituslepingu, mille järgi

osales kostja 30. augustist kuni 30. oktoobrini 2002. a arvutikoolitusel, kusjuures selle eest tasus

hageja 2500 krooni. 30. juunil 2003. a lõpetasid pooled töölepingu kokkuleppel. Kuna kostja asus

enne töölepingu p-s 9.1.3 sätestatud kuuekuulise tähtaja möödumist juhatuse liikmena tööle hagejaga

konkureerivas ettevõttes Infosõber OÜ, peab kostja hagejale tagastama koolituskulu 2500 krooni ja

saadud erisoodustustasu 10 800 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei rikkunud töölepingu p 9.1.3, sest Infosõber OÜ ei ole

hagejaga konkureeriv ettevõte. Hageja üheks tegevusalaks on reklaamiteenuste osutamine, Infosõber

OÜ-l reklaami müük. Kuna kostja ei ole rikkunud lepingu p 9.1.3 ja on järginud koolituslepingu p-

s 2.2 sätestatud töötamiskohustuse tähtaega, puudub koolituskulu tagasinõudmiseks alus. Samuti on

alusetu eritasu tagastamise nõue, sest kostjale ei ole faktiliselt eritasu makstud. Lepingu lisa nr 2 p 4.1

kohaselt oli kostja palk palga alammäära tasemel ning p 4.5 kohaselt sisaldus selles 600 krooni

suurune eritasu, mis on vastuolus palgaseaduse (PalS) § 2 lg-tega 2, 4 ja 7. Samuti ei ole pooled

kokku leppinud konkurentsikeelu rikkumise korral kohaldatava leppetrahvi summas.

3. Tallinna Linnakohus jättis 19. mai 2004. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et Infosõber

OÜ on AS TEABELIIN konkurent teabe avaldamise teenuse osas ning asus seisukohale, et kostja

rikkus töölepingu p-s 9.1.3 sätestatud konkurentsikeeldu, kui asus peale hagejaga töölepingu

lõpetamist enne kuuekuulise tähtaja möödumist tööle Infosõber OÜ juhatuse liikmena.

Töölepingu p-s 5.1 määratlesid pooled nendevahelise töölepingu kui töölepinguseaduse (TLS) § 27

lg 2 p-s 5 sätestatud erisoodustustega töölepingu. Erisoodustusteks olid lepingu p 5.1 järgi väljaõpe

tööandja kulul ja edasine võimalus osaleda tööandja korraldataval täienduskoolitusel, kusjuures sellel

osalemise tingimustes tuli eraldi kokku leppida. Lepingu p 5.2 kohaselt oli tööandjal töölepingu

lõpetamisel TLS § 86 punktides 4-8 ja §-des 112 ja 113 ettenähtud alustel õigus nõuda töötajalt

erisoodustuste tagastamist. Pooled on käsitanud lepingut kokkuleppena, mille alusel võib tööandja

kinni pidada töötajale väljamakstavaid makseid tööandja poolt töötajale osutatud erisoodustuste

osutamise lepingutes näidatud summade ulatuses. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled lõpetasid

töölepingu TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel. Kuna töölepingut ei lõpetatud TLS § 86 punktides 4-

8 ja §-des 112 ja 113 ettenähtud alustel, puudub alus erisoodustuste korras makstud koolituskulude

väljamõistmiseks TLS § 96 ja töölepingu punkti 5.2 alusel.

Pooled leppisid koolituslepingu p-s 2.4 kokku koolituskulude tagastamises juhul, kui töötaja lõpetab

töölepingu ennetähtaegselt. Lepingu lisa 1 p 5 kohaselt pidas tööandja töölepingu ennetähtaegseks

lõpetamiseks töölepingu lõpetamist enne 1. märtsi 2002. a. Töölepingu lõpetasid pooled kokkuleppel

30. juunil 2003. Koolituslepingus pole kokku lepitud, et kulutused tuleb tagastada, kui töötaja rikub

konkurentsikeeldu. Seega puudub alus koolituskulude väljamõistmiseks koolituslepingu alusel.

Lepingu p-s 4.1 lepiti töötaja põhipalga suuruseks kokku 2000 krooni. Kuigi samas punktis on

märgitud, et palk sisaldab eritasu punktides 9.1.3 ja 9.1.5 mainitud kohustuste täitmise eest, ei ole

viimase suuruses kokku lepitud, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha põhipalga ja erisoodustuse

tasu suurust ning tuleb asuda seisukohale, et eritasu töötajale tegelikult ei määratud ega makstud.

Lepingu lisaga nr 2 tehtud muudatuste ja täienduste p 4.1 kohaselt on töötaja põhipalgaks 1900

krooni kuus ja p 4.5 kohaselt sisaldub töötaja põhipalgas töölepinguga määratletud konfidentsiaalsuse

ja konkurentsikeelu nõuete täitmise eest eritasu 600 krooni kuus. Kuna Vabariigi Valitsuse määrusega

oli 2002. aastal kehtestatud palga alamääraks 1850 krooni kuus, asus kohus seisukohale, et TLS § 50

p 6 sätestatud erisoodustuste all on mõeldud kulutusi, mida tööandja teeb täiendavalt töö eest

makstavale palgale, seega ei saanud pooled 600 krooni suuruses erisoodustustasus kokku leppida,

kuna sellisel juhul oleks töötaja põhipalk olnud väiksem Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud

alampalgast. Sellest tulenevalt ei ole hageja kostjale eritasu maksnud ja puudub alus selle

tagasinõudmiseks.

Kuna töötaja ei ole saanud koolitust eritasuna TLS § 50 p 6 mõttes, vaid erisoodustusena tähtajalise

töölepingu sõlmimise eest TLS § 27 lg 2 punkti 5 alusel, siis ei ole ka alust koolituskulude

väljamõistmiseks konkurentsikeelu rikkumise eest.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistamist ja

uue otsusega hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus õigesti, et

töötaja rikkus töölepingu p-s 9.1.3 sätestatud konkurentsikeeldu. Hageja ei nõudnud koolituskulude

väljamõistmist mitte töölepingu p 5.2 ega koolituslepingu alusel, vaid töölepingu p 9.1.4 alusel.

Ekslik on kohtu seisukoht, et kuna kostja ei ole koolitust saanud eritasuna TLS § 27 lg 2 p 5 alusel,

siis ei ole ka alust koolituskulude väljamõistmiseks konkurentsikeelu rikkumise eest. Kohus on

hinnanud asjas esitatud tõendeid ebaõigesti ja jätnud vääralt TLS § 15 alusel kohaldamata töölepingu

p 9.1.4. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kokkulepe Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast

madalamas põhipalga suuruses on töötaja jaoks halvem seaduses ettenähtust. Põhipalga kui ühe palga

komponendi suuruse osas seadus piiranguid ette ei näe. Samuti ei sätesta seadus tööandjale kohustust

maksta eritasu põhipalgast eraldi või sellele lisaks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus muutis 27. oktoobri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi,

jättes otsuse muus osas muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vaidlust ei olnud selles, et kostja alustas tegevust juhatuse liikmena Infosõber OÜ-s enne töölepingu

p-s 9.1.3 sätestatud tähtaja möödumist, ega selles, et Infosõber OÜ on TLS § 50 p 6 mõttes hageja

konkurent. Kohus leidis aga, et kuna TLS § 50 p-s 6 ei ole sätestatud, mida tähendab konkurentsi

osutamine lisaks töötamisele konkurendi juures, tulnuks see määratleda töölepingus. Kuna

konkurentsikeeld piirab põhiseaduse §-ga 29 tagatud töökoha vaba valikut, peab konkurentsipiirang

olema põhjendatud, poolte vahel kokku lepitud ja töötajal on õigus teada, milles see seisneb, samuti

peab eritasu vastama töötajale pandud kohustustele. TLS § 50 p 6 mõttes võib konkurentsikeelu

rikkumiseks lugeda lisaks töösuhetesse astumisele teise tööandjaga ka konkureerivas äriühingus

juhatuse liikmeks olemist. Samas ei ole linnakohus pööranud tähelepanu töölepingu p-s 9.1.3

sisalduvale poolte kokkuleppele, mille kohaselt oli töötajal keelatud astuda töösuhetesse

konkureerivate ettevõtetega. Seega olid pooled käsitanud konkurentsikeelu kohaldamist kitsendavalt,

võrreldes seaduses sätestatuga. Juhatuse liikmeks olemine ei ole käsitatav töösuhtena. Seega ei ole

konkurentsikeelu rikkumine tõendatud ja linnakohus on asunud ekslikult seisukohale, et kostja rikkus

lepingu p 9.1.3. Kuna kostja ei rikkunud lepingu p 9.1.3, tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kohus nõustus apellandiga, et PalS § 2 lg 1 kohaselt on mõistel "palk" laiem tähendus kui mõistel

"põhipalk", kuid leidis, et konkurentsikeelu eest makstav eritasu peab olema õiglane ja

kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut ning juhul, kui põhipalk on väiksem Vabariigi

Valitsuse kehtestatud alampalga määrast, ei ole eritasu väljanõudmine kostjalt põhjendatud. Lepingu

p-s 4.1 sätestatud lisatasu saamise võimalus ei anna alust hagi rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 319 lg-t 1 ja väljus apellatsiooni piiridest. Kohus pidas ekslikuks linnakohtu seisukohta, et

kostja rikkus töölepingu p 9.1.3, kuigi hageja nimetatud asjaolu apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud

ning kostja vastuapellatsiooni ei esitanud. Ühtlasi on kohus rikkunud TsMS § 229 lg-t 2, tuginedes

lepingu p 9.1.3 tõlgendamisel asjaolule, et juhatuse liikmeks olemine ei ole käsitatav töösuhtena.

Nimetatud asjaolule ei ole kumbki pool asja läbivaatamisel tuginenud. Samuti ei ole pooled

tuginenud sellele, et makstava eritasu suurus peab olema õiglane.

Kohus on apellatsioonkaebuse piiridest väljudes muuhulgas ebaõigesti leidnud, et juhatuse liikmeks

olemine ei ole käsitatav töösuhtena lepingu p 9.1.3 mõttes. Lepingus sisalduva termini "töösuhe"

tõlgendamisel tuleb lähtuda seadusest tulenevast üldregulatsioonist (TLS § 50 p 6, äriseadustiku §-

d 185 ja 312) ning kohaldada analoogiat. Lepingu p 9.1.3 kohaselt kohustus töötaja mitte asuma

konkureerivate ettevõtetega ei töölepingulisse ega muusse töösuhtesse, sh juhatuse liikmena.

Kassaator ei nõustunud kohtute seisukohaga, et eritasu kostjalt väljamõistmine ei ole põhjendatud,

kuna töötajale makstud eritasu sisaldus tema põhipalgas ja põhipalga osa ei või jääda alla kehtestatud

alampalga. TLS § 50 p 6 ja PalS § 2 lg-tega 1 ja 7 on kooskõlas eritasu sisaldumine põhipalgas.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohus ei ole protsessiõiguse norme

rikkunud. Kostja on kogu menetluse vältel tuginenud asjaolule, et ei ole konkurentsikeeldu rikkunud

ning pooltel puudus vaidlus selles, et kostja tegutses Infosõber OÜ-s mitte töölepingu alusel, vaid

juhatuse liikmena. Samuti otsustab kohus, millist seadust kohaldada mitte poolte esitatud, vaid

tuvastatud asjaolude alusel. Kassaator leidis muuhulgas, et ringkonnakohus ei ole vääralt tõlgendanud

TLS § 50 p 1 ja PalS § 2 lõikeid 1 ja 7. Asjas ei oma tähendust see, kas töötajale eritasu maksti või

mitte. Eelnevast lähtudes on kassatsioonkaebus alusetu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi rikkumise tõttu ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

9. TsMS § 319 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Hageja

apellatsioonkaebusest nähtub, et hageja nõustus linnakohtu järeldustega lepingu p 9.1.3 rikkumise

osas ja vaidlustas vaid koolituskulude ja eritasu väljamõistmata jätmise. Kostja apellatsioonkaebust ei

esitanud. Seega tuvastas linnakohus, et kostja rikkus lepingut ning seda asjaolu ei vaidlustatud.

Sellest tulenevalt ei saanud ringkonnakohus muuta linnakohtu otsust lepingu rikkumise osas ning

seda tehes on ringkonnakohtus väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, mistõttu tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada. Ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse põhjal lahendada vaid koolituskulude

hüvitamise ja makstud eritasu tagastamise küsimuse, võttes aluseks linnakohtu tuvastatud

vaidlustamata asjaolu, et kostja on lepingu p 9.1.3 rikkunud.

10. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et 21. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03

(RT III 2003, 33, 342) on Riigikohus asunud seisukohale, et kui töölepingus ei ole

konkurentsipiirangu rikkumise tagajärjena kokku lepitud, et töötaja peab kohustuse täitmise eest

makstud eritasu tagastama või muul viisil tööandjale leppetrahvi maksma, tuleb vaidluse

lahendamisel lähtuda tsiviilõiguse üldistest reeglitest, sest töölepinguseadus konkurentsikeelu

rikkumise tagajärgi ette ei näe.

11. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et kostja rikkus lepingu p 9.1.3. Lepingu rikkumise korral on

hagejal võimalik nõuda makstud eritasu tagastamist vaid siis, kui see tuleneb pooltevahelisest

kokkuleppest või seadusest. Kohtud ei ole vastava kokkuleppe olemasolu või puudumist tuvastanud.

Kuna kostja rikkus lepingut pärast 1. juulit 2002. a, tuleb käesolevas asjas võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1

järgi kohaldada võlaõigusseadust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse sama seaduse

üldosas sätestatut ka töölepingutele. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1

p 3 ja § 115 lg 1 kohaselt nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud

juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju seadusest tuleneval muul

põhjusel ei hüvitata.

12. Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilasjas nr 3-2-1-106-03 väljendatud Riigikohtu seisukohaga,

kus eritasu tagastamise küsimus lahendati tsiviilkoodeksi alusel, ei ole ka võlaõigusseaduse kohaselt

töötajale makstud eritasu käsitatav tööandja kahjuna, sest tööandja ei maksnud eritasu kohustuse

rikkumise tõttu. Palga maksmise kui kulutuse ja lepingu töötajapoolse rikkumise vahel puudub

põhjuslik seos. Kui töötaja ei oleks töölepingu p 9.1.3 rikkunud, oleks tööandja palgakulu ikkagi

kandnud, seega pole kulutuste kandmine lepingu töötajapoolse rikkumise tagajärg ning töötajale

makstud eritasu saab töötajalt tagasi nõuda vaid siis, kui selles on eraldi kokku lepitud või selline

õigus tuleneb seadusest.

13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et konkurentsikeelu eest makstava eritasu

suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töötaja töökohavaliku piirangut.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus töölepingu p-s 9.1.4 sisalduvat poolte kokkulepet

tõlgendades ja eeltoodut arvestades võtma seisukoha hageja kantud koolituskulude hüvitamise ja

makstud eritasu tagastamise osas, arvestades ühtlasi asjaolu, et linnakohtu otsusega on tuvastatud, et

kostja on rikkunud lepingu p 9.1.3 ja seda asjaolu ei ole pooled vaidlustanud.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa