3-2-1-8-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-8-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. märts 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu

Kohtuasi

Dmitri Jurlini hagi AS Narva Bussiveod vastu 158 969 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-254/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Narva Bussiveod kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. veebruar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri

2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Narva Bussiveod 28. oktoobril 2004. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 970 (üheksasada

seitsekümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dmitri Jurlin esitas 8. septembril 2003. a AS Narva Bussiveod vastu hagi, milles palus kostjalt

tema kasuks välja mõista: 1) hüvitise pooltevahelise lepingu lõpetamise eest 120 000 krooni; 2)

hüvitise saamata jäänud juhatuse liikme tasu eest 8 129 krooni ning 3) viivise alates 21. augustist

2003. a kuni 3. septembrini 2003. a 14 päeva eest 1 680 krooni ja viivise 120 krooni iga

kalendripäeva kohta alates 4. septembrist 2003. a kuni kohtuotsuse tegemise päevani (kaasa arvatud).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. mail 2002. a lepingu hageja tegutsemiseks kostja juhatuse

liikmena (ametileping). Ametileping jõustus hageja juhatuse liikmeks valimise päeval, s.o 16. aprillil

2002. a ja kehtis lepingu kohaselt kolm aastat. Kostja nõukogu 29. juuli 2003. a otsusega kutsuti

hageja juhatuse liikmest tagasi äriseadustiku (ÄS) § 309 lg 3 alusel alates 30. juulist 2003. a. Hageja

leidis, et pooltevaheline leping tuleb lugeda erakorraliselt ülesöelduks kostja algatusel alates

30. juulist 2003. a ning tal on õigus saada ametilepingus märgitud hüvitisi. Lepingu p 7.1 alusel tuleb

hagejale välja maksta hüvitis ametilepingu ennetähtaegse lõpetamise eest kostja algatusel juhatuse

liikme 6 kuu keskmise tasu ulatuses. Hageja juhatuse liikme keskmiseks tasuks on 20 000 krooni

kuus. Samuti ei täitnud kostja p-s 7.1 sätestatut, mille järgi võis nõukogu kutsuda juhatuse liikme

tagasi igal ajal, teatades sellest juhatuse liikmele vähemalt 2 nädalat ette. Nimetatud rikkumise tõttu

jäi hagejal saamata juhatuse liikme tasu 14 päeva eest. Lepingu p 8.1 kohaselt on hagejal õigus nõuda

viivist 0,1% ulatuses väljamakstavast summast iga viivitatud päeva eest. Arvestades, et lepingu p 7.4

järgi tuleb lepingu lõpetamisega seotud hüvitis välja maksta 3 nädala jooksul lepingu lõpetamise

päevast, võlgneb kostja hagejale viiviseid alates 21. augustist 2003. a.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ametilepingu p 7.1 järgi ei maksta juhatuse liikmele hüvitist juhul, kui

juhatuse liige lepingu üles ütleb. Kostja nõukogu 29. juuli 2003. a otsuses ei ole märgitud

tagasikutsumise põhjust. Hageja ütles 18. juulil 2003. a ametilepingu üles, leides, et pooltevahelist

lepingut on rikutud, sest nõukogu 15. juuli 2003. a protokollist nähtuvalt piirati tema kui juhatuse

liikme pädevust, kui anti osa kohustustest teisele juhatajale A. Tammele. Ülalnimetatud hageja

esitatud asjaolud ei ole käsitatavad ametilepingu rikkumisena, mis oleksid takistanud juhatuse liikmel

oma lepingujärgsete kohustuste täitmist. Kostja oli õigustatud lepingut lõpetama, kuna hageja seda

soovis. Kuna hageja ise ütles pooltevahelise ametilepingu üles, siis pole kostja lepingu tingimusi

rikkunud ning hageja nõuded on alusetud. Hageja esitas nõuded, arvestades oma töötasuks 18 000

krooni kuus, kuid tulenevalt ametilepingu p-st 3.1 maksti hagejale tasu 6 000 krooni kuus.

3. Narva Linnakohtu 18. mai 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud käsundusleping, milles sätestatud

hüvitise maksmise kohustus sõltub sellest, kas leping lõppes käsundiandja või käsundisaaja algatusel.

Tuvastatud on, et hageja tegi 18. juulil 2003. a kostjale vaidlusaluse lepingu ülesütlemise avalduse.

Kostja nõukogu 29. juuli 2003. a otsusega kutsuti hageja juhatuse liikmest tagasi ÄS § 309 lg 3 alusel

alates 30. juulist 2003. a. Viidatud paragrahvis sätestatakse, et nõukogu võib juhatuse liikme,

sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda, kusjuures temaga sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja

kohustused lõppevad vastavalt lepingule. Nõukogu otsusest ei nähtu, mis alusel on hageja juhatuse

liikmest tagasi kutsutud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, miks oleks kostja pidanud lepingu lõpetama

muul alusel, kui rahuldades hageja avalduse, milles on väljendatud tema tahe leping üles öelda.

Kostja ei ole hageja ülesütlemisavaldust vaidlustanud ja on oma vastuväidetes kinnitanud, et kutsus

hageja juhatuse liikmest tagasi tema enda avalduse alusel ning ajaliselt on tagasikutsumine toimunud

pärast hageja ülesütlemisavaldust.

Tähtajalise käsunduslepingu ennetähtaegne lõpetamine on võimalik ainult erakorralise ülesütlemisega

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 631 sätestatud olulise, käsundi edasist täitmist välistava põhjuse

olemasolul. Lähtudes võlaõigusseaduses sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest, leidis kohus,

et kuigi pooled on kokku leppinud käsundisaaja algatusel lepingu lõpetamisel ülesütlemise tähtajaks

üks kuu, siis VÕS § 631 sõnastusest ja olemusest tuleneb, et pooled võivad siiski kõrvale kalduda ka

nimetatud etteteatamise tähtajast, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema

lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks

käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi

täitmiseni. Pooltevahelises lepingus ei ole sätestatud sanktsioone juhuks, kui lepingu lõpetamise

etteteatamise tähtaegadest kinni ei peeta. Kohtu arvates võib käsunduslepingu kui pooltevahelise

usalduslepingu asjaoludest tulenevalt ka enne etteteatamise tähtaega lõpetada ning sel juhul toob

lepingu lõpetamine kaasa hüvitise maksmise kohustuse kohustatud poolele.

Lähtudes eeltoodust, ei pidanud kohus hagi põhjendatuks. Tõendatud pole, et vaidlusalune leping

oleks lõpetatud kostja algatusel ning seega ei ole kostjal kohustust maksta hagejale ka vaidlusaluse

lepingu p-st 7.1 tulenevat hüvitist.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohus tühistas 5. oktoobri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue

otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 96 985 krooni. Ülejäänud osas jäeti hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole linnakohtu järeldus, et ametileping lõppes 30. juulil 2003. a hageja

algatusel ja seetõttu ei ole kostjal kohustust maksta hagejale lepingu p 7.1 alusel hüvitist, õige ega

kooskõlas asjas olevate tõenditega. 18. juulil 2003. a kostjale esitatud teates ametilepingu

ülesütlemise kohta palus hageja lepingu lõpetada seoses kostja nõukogu poolt ametilepingu

rikkumisega ühe kuu möödumisel teate esitamisest ning võtta selleks ajaks vastu vastav nõukogu

otsus juhatuse liikme tagasikutsumise kohta. Seega saabunuks teates märgitud ühekuuline tähtaeg

alles 18. augustil 2003. a ning ametileping ei oleks saanud lõppeda hageja algatusel enne seda

kuupäeva. Kohtule ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et pooled oleksid kokku

leppinud ametilepingu lõpetamiseks hageja algatusel varasema tähtaja, kui oli märgitud hageja

18. juuli 2003. a teates. Hageja väitel ei ole ta taotlenud kostjalt ametilepingu lõpetamist alates

30. juulist 2003. a. Ringkonnakohus leidis, et kostja nõukogu 29. juuli 2003. a otsusest tulenevalt jäid

hageja ülesütlemise teatest tulenevad õiguslikud tagajärjed ametilepingu lõppemise osas saabumata,

kuna enne 18. augustit 2003. a saabusid õiguslikud tagajärjed hoopis kostja nõukogu 29. juuli 2003. a

otsusest. Seega lõppes vaidlusalune ametileping 30. juulil 2003. a kostja algatusel seoses kostja

nõukogu 29. juuli 2003. a otsusega hageja juhatuse liikmest tagasikutsumise kohta.

Arvestades ametilepingu p-de 3.1 ja 3.3 ning kostja nõukogu 11. detsembri 2002. a otsuse alusel

hagejale määratud tasu, on hagejal õigus saada lepingu p-st 7.1 tulenevalt hüvitist 77 196 krooni.

Ametilepingu p 7.4 ja p 8.1 alusel on põhjendatud hageja viivisenõue 77 196 krooni suuruse hüvitise

väljamaksmisega viivitamise eest alates 21. augustist 2003. a kuni 3. maini 2004. a (s.o 257 päeva)

kogusummas 19 789 krooni. Seega tuleb rahuldada hageja nõuded summas 96 985 (77 196 + 19 789)

krooni. Hageja nõue hüvitise saamiseks selle eest, et kostja ei pidanud kinni ametilepingu p-s 7.1

sätestatud lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast, tuleb jätta rahuldamata, sest lepingus ei ole

selle rikkumise puhuks sanktsiooni ette nähtud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi teisele

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg-t 4. Kohus jättis kindlaks tegemata pooltevahelise lepingu

lõpetamise motiivid ning põhjused jm asja otsustamiseks vajalikud asjaolud. Kohus tähtsustas üle

lepingu lõpetamise kuupäeva ning ei hinnanud ülesütlemisavalduse asjaolusid kogumis. Seega on

kohtuotsus motiveerimata. Ainuüksi see, et kostja lõpetas lepingu kaks nädalat varem, kui hageja

soovis, ei tähenda, et leping lõpetati kostja initsiatiivil, sest puuduvad kõik vajalikud muud asjaolud,

mida võiks käsitada lepingu lõpetamisena kostja algatusel. Kohus ei arvestanud, et kostja nõukogu oli

õigustatud ametilepingut lõpetama ka hageja soovi arvestades varasemal ajal, kui

ülesütlemisavaldusest nähtuvalt. Samuti ei võtnud ringkonnakohus seisukohta ülesütlemisavalduse

kehtivuse kohta. Lepingu kehtiv ja vaidlustamata ülesütlemine tähendab, et lepingut ei saa enam

teistkordselt või mõnel teisel viisil üles öelda. Ringkonnakohus jättis kostja esitatud vastuväited

analüüsimata. Hageja ei ole tõendanud kostja võimalikku teistsugust tahteavaldust lepingu

lõpetamiseks, kui rahuldada hageja avaldus. Hageja ülesütlemisavalduses esitatud asjaolud ei olnud

käsitatavad lepingu rikkumisena, mis oleks takistanud juhatuse liikmel oma lepingujärgsete

kohustuste täitmist. Kuna kostja ei olnud pooltevahelist lepingut rikkunud, sai ta lepingu lõpetada

üksnes lähtudes teadaolevatest asjaoludest (hageja sooviavaldus lahkumiseks). Kostja leiab ka, et

ringkonnakohus pidanuks lepingu lõpetamise asjaoludele hinnangu andmisel juhinduma hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttest.

Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kostja poolt hageja juhatuse liikmest vabastamise põhjuseks oleks

olnud tema kohustuste süüline rikkumine, ei oleks alust maksta hagejale lepingu lõpetamise eest

hüvitist. Hageja on tekitanud kostjale süüliselt kahju ning sellises olukorras on hüvitise maksmine

vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Põhjendatud ei ole ka hüvitise väljamõistmine

taotletud ulatuses, sest kostja nõukogu 11. detsembri 2002. a otsus, millega määrati juhatuse liikme

töötasuks 18 000 krooni, oli õigustühine. Samuti ei pea kostja tasuma hagejale hüvitist tema juhatuse

liikmest tagasikutsumisel 14 päevast vähem etteteatatud aja eest.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

9. Kohtud on tuvastanud, et hageja tegi 18. juulil 2003. a kostjale ülesütlemisavalduse, paludes

pooltevahelise ametilepingu lõpetada alates 18. augustist 2003. a. Kostja otsustas 29. juulil 2003. a

nõukogu otsusel nimetatud lepingu lõpetada alates 30. juulist 2003. a. Pooled vaidlevad selle üle, kas

juhatuse liikmega sõlmitud ametileping kui käsundusleping lõppes käsundiandja või käsundisaaja

algatusel ning kas sõltuvalt sellest on käsundiandjal kohustus maksta lepingust tulenevalt hüvitist või

mitte.

10. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune ametileping lõppes 30. juulil 2003. a kostja algatusel

seoses kostja nõukogu 29. juuli 2003. a otsusega hageja juhatuse liikmest tagasikutsumise kohta ning

seega on kostja kohustatud maksma hagejale ka lepingust tulenevat hüvitist ja viivist hüvitise

väljamaksmisega viivitamise eest. Kassatsioonkaebuses heidab kostja apellatsioonikohtule ette, et

kohus pole oma järeldust otsuses motiveerinud ning samuti on jäetud analüüsimata kostja

vastuväited.

11. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsus ei vasta kohtuotsusele esitatavatele

nõuetele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 330 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse

põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Kui

ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja lahendab ise asja sisuliselt, siis tuleb otsuse

tegemisel arvestada ka esimese astme kohtu otsuse põhjendava osa kohta kehtestatud nõudeid (TsMS

§ 231 lg 4). Ringkonnakohus pole hinnanud kõiki asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid.

Nii on kohus otsuse tegemisel lähtunud sellest, et kostja lõpetas vaidlusaluse lepingu varem hageja

soovitust, arvestamata motiive ja põhjusi, miks hageja ja kostja vastavalt lepingu lõpetasid. Kostja

esitas menetluse käigus väited, et hageja poolt lepingu ülesütlemine oli kehtiv ning kuna selles

esitatud asjaolud ei olnud käsitatavad kostjapoolse lepingu rikkumisena, siis sai kostja vaidlusaluse

lepingu lõpetada üksnes lähtudes hageja soovist leping üles öelda. Apellatsioonikohus jättis kostja

väited tähelepanuta ega põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Ringkonnakohus ei analüüsinud,

milline tähendus oli hageja kehtival ning kooskõlas VÕS §-ga 631 esitatud ülesütlemisavaldusel ning

kas kostja sai pärast hageja ülesütlemisavaldust tema tahteavaldust eirates lepingu omapoolselt

lõpetada. Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt (TsMS § 91 lg 1) pidi kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Arvestades kehtivat ülesütlemisavaldust, oli

hageja kohustuseks tõendada, kas kostja lõpetas lepingu muul põhjusel, kui rahuldades tema

ülesütlemisavalduse.

12. Pooltevahelise lepingu p 7.1 järgi võib AS Narva Bussiveod nõukogu igal ajal juhatuse liikme

tagasi kutsuda, teatades sellest eelnevalt (vähemalt 2 nädalat ette) juhatuse liikmele. Juhul, kui leping

lõpetatakse AS Narva Bussiveod nõukogu algatusel, makstakse juhatuse liikmele hüvitist 6 kuu tasu

ulatuses, lähtudes juhatuse liikmele makstava tasu keskmisest summast. Äriseadustiku § 309 lg 3

sätestab, et nõukogu võib juhatuse liikme, sõltumata põhjusest, tagasi kutsuda, kusjuures temaga

sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule. Kolleegium leiab, et

asjaoludest tulenevalt on nõukogul viidatud sätte kohaselt õigus kutsuda juhatuse liige tagasi ka enne

pooltevahelises lepingus sätestatud etteteatamistähtaega. Sel juhul on nõukogul kohustus maksta

juhatuse liikmele lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest hüvitist, kui lepingus on sellise sanktsiooni

kohaldamises kokku lepitud.

13. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kõiki asjaolusid arvestades ning esitatud tõendeid

nõuetekohaselt hinnates tuvastada, kas kostja sai 30. juulil 2003. a lõpetada pooltevahelise lepingu

mõnel muul alusel, kui rahuldades hageja sooviavalduse leping üles öelda. Kui esitatud ja tõendatud

asjaolude kohaselt lõppes vaidlusalune leping 30. juulil 2003. a hageja algatusel, võib hagejal ka sel

juhul sõltuvalt lepingu lõpetamise põhjustest tekkida õigus saada lepingust tulenevat hüvitist. Nimelt

tuleb pooltevahelise lepingu p 7.3 kohaselt lepingu lõpetamisega seotud hüvitis välja maksta juhul,

kui leping lõpetatakse juhatuse liikme algatusel ning põhjusel, et AS Narva Bussiveod on rikkunud

lepingu tingimusi. Ülejäänud lepingu lõpetamise juhtudel makstakse lepingu lõpetamisega seotud

hüvitist vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele.

J. Luik, P. Jerofejev, T. Tampuu