3-1-1-4-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-4-05

Otsuse kuupäev

15. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

J. M. väärteoasi Liiklusseaduse § 7419 ning

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 151

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 30. septembri 2004. a otsus

väärteoasjas nr 4-721/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. M. kaitsja vandeadvokaat Andres Simson,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2005. a

Istungil osalenud isikud

J. M. kaitsja vandeadvokaat Andres Simson

Resolutsioon

1. Rahuldada kassatsioon osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 30. septembri 2004. a otsus J. M. väärteoasjas Liiklusseaduse

§ 7419 ning Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse § 151 järgi.

3. J. M. väärteoasjas NPAS § 151 järgi lõpetada menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

4. Kvalifitseerida LS § 7419 järgi kvalifitseeritud J. M. tegu ümber LS § 7435 lg 1 järgi ning

karistada teda rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o 2400 krooni.

5. Hüvitada J. M-le riigieelarve vahenditest 1416 krooni kaitsjatasu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. M-le koostati 10. märtsil 2004. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis samal päeval kell 9.20

Tallinnas X maanteel sõiduautot Mercedes-Benz 300 CE narkojoobes. Samuti koostati talle väärteoprotokoll

narkootilise aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise kohta. Kohtuvälise menetleja otsustega karistati J. M.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse (NPAS) § 151 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000

krooni ning Liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi rahatrahviga 250 trahviühikut, s.o 15 000 krooni.

2. Kohtuvälise menetleja otsuste peale esitas Tallinna Linnakohtule kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja

vandeadvokaat Andres Simson, kes taotles otsuste tühistamist ja väärteoasjades menetluse lõpetamist väärteo

tunnuste puudumise tõttu.

Kaebuse kohaselt on arusaamatu, kuidas jõuti joobeseisundi tuvastamise aktis sisalduvate järeldusteni. Akti

kohaselt on tuvastatud, et J. M-l ei esinenud joovet amfetamiinist, kannabinoididest ega kokaiinist. Seetõttu

ei saa teha järeldust, et esineb psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud joove. Kuna ühegi narkootilise või

psühhotroopse aine tarvitamist ei tuvastatud, ei saa ka menetlusalust isikut karistada.

3. Tallinna Linnakohtu 30. septembri 2004. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja

otsused muutmata.

Kohus leidis, et Wismari haiglas läbi viidud ekspertiisi tulemusena on tuvastatud, et J. M. oli narkojoobes. Dr

T. P. kinnitas nii kirjas kui ka Tallinna Linnakohtu istungil, et menetlusalusel isikul oli psühhotroopse aine

tarvitamisest tingitud joove, mis avaldus joobeseisundile tüüpilistes kehaliste ja psüühiliste funktsioonide

häiretes. Tarvitatud aine ei olnud alkohol, kanep, amfetamiin või kokaiin, kuid oli tõenäoliselt mõni muu

illegaalselt käibiv joovastav aine (näiteks GHB). Ülevaatuse käigus käitus J. M. ebaadekvaatselt ja tal olid

kõnehäired. Need nähud ei saanud olla tingitud unetusest ja liigsest kohvi joomisest.

Kohus ei pidanud menetlusaluse isiku väidet, et ta ei ole kunagi tarvitanud narkootilisi ega psühhotroopseid

aineid, usutavaks ka seetõttu, et teda on varem karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisega

seotud süütegude eest. Tallinna Linnakohtu 18. septembri 2003. a otsusega karistati teda NPAS § 151 järgi

ning Tallinna Linnakohtu 17. juuni 2003. a otsusega on ta süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 1 ja KarS § 189

lg 1 p 3 järgi.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja kassatsiooni, milles palub otsuse tühistada ja

väärteoasjas menetluse lõpetada.

Kassatsioonkaebuses korratakse seisukohta, et menetlusalusel isikul ei ole joobeseisundit tuvastatud.

Samuti leitakse, et linnakohtu otsus on sisuliselt motiveerimata. Kaebaja peamise väite kohta, et üksnes

kliinilise pildi alusel ei ole võimalik tuvastada narkootilist või psühhotroopset joovet, seda enam, kui kõik

analüüsid olid negatiivsed, ei ole kohus seisukohta võtnud. J. M. esitas kohtus oma väsimusseisundi kohta

põhjenduse, mida kohus ei ole arvestanud.

Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra

(edaspidi joobe tuvastamise kord) § 9 lg 4 kohaselt peab narkootilise aine tarvitamine ja neist põhjustatud

joove olema tuvastatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus kliinilise leiu ja bioloogiliste

vedelike uuringu alusel. J. M. suhtes on viimane andnud negatiivse tulemuse ja tema karistamine on seega

välistatud.

5. Riigikohtu istungil toetas kassaator kassatsioonis esitatud seisukohti.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et käesolevas väärteoasjas ei ole välja

selgitatud, kas ja millist narkootilist või psühhotroopset ainet J. M. tarvitas.

7. NPAS § 151 ja LS § 7419 kohaselt tuleb tuvastada isiku poolt narkootilise või psühhotroopse aine

tarvitamine. Narkootiliseks ja psühhotroopseks aineks loetakse NPAS § 2 p 1 kohaselt üksnes sama seaduse

§ 8 lg-tes 1 ja 2 sätestatud korras koostatud nimekirjades loetletud ained, samuti nende ainete stereoisomeere,

estreid, eetreid või sooli. Seega seisneb NPAS § 151 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemine üksnes mõne

eelnimetatud, mitte aga igasuguse joovastava aine tarvitamises.

8. Joobeseisundi mõiste on defineeritud LS § 20 lg-s 3, mille kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise

või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud

kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Taolisest määratlusest lähtuvalt eeldab

joobeseisundi tuvastamine teo (alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise), tagajärje (isiku

kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide häirumise või muutumise) ja nendevahelise

põhjusliku seose kindlakstegemist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 2004. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-89-04 p 9 ೦ RT III 2004, 34, 359). Ka joobeseisundi tuvastamise korra § 9 lg-s 4 ja §-

s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii

kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada

kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine või muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks välja, et

vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine.

9. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt on üksnes üks võimalik tõend teiste hulgas. Lähtuvalt

asjaolust, et väärteomenetluse seadustik ei näe joobeseisundi tuvastamiseks ette erikorda, võib narkootilise

aine tarvitamist ja joobeseisundit tõendada ka muude tõenditega peale joobeseisundi meditsiinilise

tuvastamise akti, kuid selliseid tõendeid J. M. suhtes kogutud ei ole.

Kohtuvälises menetluses andis joovet tuvastanud ekspert arvamuse, et J. M-l esines psühhotroopse aine

tarvitamisest joove, mis kliiniliselt avaldus joobeseisundile tüüpilistes kehaliste ja psüühiliste funktsioonide

häiretes (vt. akt nr. 1014/147). Kirjeldatud häired olid sellised, mis takistasid liiklusolude täpset tajumist ja

liikluseeskirja täpset täitmist. Tarvitatud aine ei olnud alkohol, kanep, amfetamiin või kokaiin, kuid oli

tõenäoliselt mõni muu illegaalselt käibiv joovastav aine, mis pole siinse haigla laboris tuvastatav (näiteks

gammahüdroksübutüraat-GHB). Sama arvamust kinnitas ekspert ka kohtuistungil, lisades, et arvamuse andis

ta kliinilise pildi põhjal. Isik käitus ebaadekvaatselt, tal olid kõnehäired. Ekspert selgitas, et GHP-d ei saa

määrata, sest see laguneb kiiresti. See on aktis küsimärgiga, kuna tegemist on oletusega.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eksperdi arvamusele tuginev Tallinna Linnakohutu järeldus, et

J. M. tarvitas psühhotroopset ainet ja juhtis mootorsõidukit narkojoobes olles, ei ole tõsikindlalt tõendatud.

Ekspert on ise kinnitanud, et tema arvamus GHB tarvitamise kohta on oletuslik ning selle aine tarvitamise

kohta ei ole ka ühtegi muud tõendit.

Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 kohaselt lähtutakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite

kogumisel kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse seadustikus sätestatud erisusi. KrMS

§ 60 lg-st 1 tulenevalt võib kohus tugineda üksnes asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks või

üldtuntuks. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et tõendatus on tõendamise tulemusena kujunenud

veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Lisaks tuleb arvestada süütuse

presumptsiooni põhimõttest tuleneva nõudega, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse

isiku kasuks. Seega on karistusotsuse, mille motiivid põhinevad oletustel, tegemisel oluliselt rikutud

menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 8 mõttes ja VTMS § 175 p 2 kohaselt toob see kaasa kohtuotsuse

tühistamise. Kuna usaldusväärselt ei ole tuvastatud J. M. poolt narkootilise või psühhotroopse aine

tarvitamine ja täiendavaid tõendeid selles osas ei ole võimalik koguda, tuleb väärteoasja menetlus NPAS

§ 151 järgi lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et LS § 7419 järgi kvalifitseeritud J. M. tegu tuleb materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu VTMS § 149 p 2 mõttes ümber kvalifitseerida LS § 7435 lg 1 järgi, sest on

tuvastatud, et ta juhtis mootorsõidukit liiklusohtlikus terviseseisundis ning rikkus seega LS § 20 lg 7

nõudeid. Süüteo ümberkvalifitseerimise puhul ei ole käesoleval juhul tegemist väärteoprotokolli piiridest

väljumisega, kuna mootorsõiduki joobes juhtimine hõlmab endas liiklusohtlikus terviseseisundis juhtimise.

Joobeseisundi puhul on tegemist alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest tingitud

liiklusohtliku terviseseisundiga (vt otsuse p 8). Käesolevas asjas on küll tuvastatud, et J. M. juhtis sõidukit

liiklusohtlikus terviseseisundis, kuid eespool toodud põhjendustel ei ole usaldusväärselt tõendatud, et

liiklusohtlik terviseseisund oli põhjustatud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest.

Asjaolu, et J. M. oli sellises terviseseisundis, mis takistas liiklusolude täpset tajumist ja liikluseeskirja täpset

täitmist, on kohtus tuvastatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga ja eksperdi kirjaga (vt p 9),

samuti politseiametnik A. Þimini ütlustega selle kohta, et J. M. juhitud auto kaldus sõites järsult kord

teepeenrale, kord üle tee telgjoone vastassuunavööndisse. Ka J. M. ise on kohtuvälises menetluses esitatud

vastulauses tunnistanud: "Ilmselgelt ei olnud mu enesetunne peatamise hetkel kõige parem. Olin väsinud,

silmad öö läbi arvutiga töötamisest ilmselt punased, suitsetamisest ja ebatervislikust hommikusöögist kerge

iiveldus."

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et väärteoasjas ei ole vaja koguda uusi tõendeid ja seetõttu teeb

asjas uue otsuse raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Kriminaalkolleegium lõpetab VTMS § 29 lg 1

p 1 alusel menetluse väärteoasjas NPAS § 151 järgi. J. M. teo, mis on kvalifitseeritud LS § 7419 järgi,

kvalifitseerib kriminaalkolleegium ümber LS § 7435 lg 1 järgi ning karistab teda selle eest rahatrahviga 40

trahviühikut, s.o 2400 krooni.

13. Seoses NPAS § 151 järgi kvalifitseeritud teo osas menetluse lõpetamisega VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

tuleb VTMS § 23 kohaselt menetlusalusele isikule riigieelarvest hüvitada kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Kaitsja taotles menetluse lõpetamist mõlemas väärteosüüdistuses ja õigusabikulude

hüvitamist summas 2832 krooni. Kriminaalkolleegium leiab, et kuna menetlus lõpetati ühe rikkumise suhtes

kahest, on põhjendatud kaitsjatasu hüvitamine pooles ulatuses, s.o 1416 krooni.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-dest 4 ja 8 ning § 175 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 30. septembri 2004. a kohtuotsuse J. M. väärteoasjas ja teeb selles

uue otsuse.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi