3-1-1-111-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-111-04

Otsuse kuupäev

4. veebruar 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi A. T. süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. augusti 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-679-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu esindaja vandeadvokaat Asko Pohla,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. augusti 2004. a otsus.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U. P. esindaja Toivo Viilupi avalduse alusel anti A. T. erasüüdistusmenetluses kohtu alla süüdistatuna

Karistusseadustiku (KarS) § 121 järgi selles, et ta 2. jaanuari ööl vastu 3. jaanuari 2004. a lõi Tallinnas

toitlustusasutuses V. V. Pub laua taga istunud U. P. korduvalt käte ja jalgadega näo piirkonda, mille tagajärjel

said vigastada U. P. alahuul ja hambad.

2. Tallinna Linnakohtu 17. juuni 2004. a otsusega tunnistati A. T. KarS § 121 järgi süüdi ja teda karistati

rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses summas 2500 krooni. U. P. tsiviilhagi A. T. vastu rahuldas kohus

11 505 krooni ulatuses, jättes ülejäänud osas hagi rahuldamise täpse suuruse kindlaksmääramiseks

tsiviilkohtumenetluse korras.

Linnakohus leidis, et A. T. poolt U. P. korduv löömine rusikate ja jalgadega on tõendatud ning tuvastas ka

tervisekahjustuste tekitamise U. P.-le. Kohus ei nõustunud kohtualuse ja viimase kaitsja väitega, et A. T.

tegutses hädakaitseseisundis. Kannatanu ega ükski teine mees A. T.-le ei lähenenud, oli hoopis vastupidi.

Tulenevalt kohtualuse käitumisest võis kannatanu A. T.-le öelda midagi, mis viimasele ei meeldinud, kuid

see ei õigustanud rusikate ja jalgadega löömist. Igal juhul on tõendamata, et U. P. oleks toiminud

agressiivselt ja vägivaldselt ning et A. T. elu või tervis oleks olnud ohus.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. T. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kes palus

linnakohtu otsuse tühistada ja mõista A. T. õigeks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. augusti 2004. a otsusega tühistati linnakohtu otsus täies ulatuses ja A. T.

mõisteti talle inkrimineeritud kuriteos õigeks.

Ringkonnakohus soostus linnakohtu seisukohaga, et kohtualune pani U. P. suhtes toime teo, mis vastab KarS

§-s 121 kirjeldatud süüteokoosseisule, kuid asus samas seisukohale, et A. T. tegu ei ole õigusvastane KarS

§ 27 tähenduses, kuna kohtualune tegutses hädakaitses tõrjudes tema vastu suunatud rünnet. Kohus põhistas

oma otsust järgmiselt.

4.1 Linnakohus on asunud ekslikule seisukohale, et hädakaitset on võimalik kasutada üksnes selliste rünnete

vastu, mis ohustavad isiku elu ja tervist. Defineerides hädakaitset, ei loe KarS § 28 lg 1 hädakaitsega

õigustatuks mitte üksnes isiku elu ja tervise vastu suunatud ründeid, vaid lubab hädakaitset teostada iga

õigusvastase ründe tõrjumiseks, mis on suunatud isiku enda või kellegi teise õigushüvedele. Kuna

karistusõigus ise õigushüvesid ei loo, vaid üksnes tagab õiguskorras üldiselt eksisteerivate õigushüvede

kaitse, siis ei ole oluline, et õigusvastaselt rünnatav õigushüve oleks ise karistusõiguslikult kaitstav -

hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis jäävad ise karistusõiguse kaitsealast

väljapoole. Seega võib KarS § 28 alusel olla põhimõtteliselt õigustatud ka tegu, millega tõrjutakse rünnet

isiku aule ja väärikusele - seda vaatamata asjaolule, et solvamine ja laimamine on Karistusseadustikus

isikuvastaste kuritegudena dekriminaliseeritud.

Linnakohus on jätnud analüüsimata küsimuse, kas kohtualuse tegevus võib olla õigustatud hädakaitsega

KarS § 28 alusel.

4.2 Linnakohtu istungiprotokollist nähtuvalt riimuvad kohtualuse ja kannatanu ütlused osas, et kohtualune ja

kannatanu istusid Vana Villemi Pubis kõrvuti ning nende vahel tekkis sõnavahetus, mille järel tõusis

kohtualune püsti ja lõi kannatanut käega näkku. Kannatanu on andnud ütlusi, et kuigi sõnavahetus oli, ei

mäleta ta, millest see tekkis. Seevastu kohtualuse ütluste kohaselt eelnes kannatanu löömisele viimase

ettepanek seksuaalvahekorraks, kuna kohtualune olevat "lõdva püksikummiga tüdruk". Linnakohtus

ülekuulatud tunnistajad M. T. ja Õ. V. kinnitavad kohtualuse ja kannatanu vahelist sõnavahetust, kuid on

mõlemad andnud ütlusi, et ei kuulnud sõneluse sisu. Samas on Õ. V. oma ütlustest kinnitanud, et kuulis

kohtualuse ja kannatanu vahelisest sõnavahetusest väljendit "lits". Seega ei ole ühegi tõendiga kummutatud

kohtualuse ütlused kannatanu eelneva käitumise kohta. Hinnates kohtualuse ja kannatanu ütluste lahknevust,

tuleb tõepärastemaks lugeda kohtualuse ütlused. Nii kohtualuse, kannatanu kui ka tunnistajate ütlustest

nähtuvalt oli kohtualune kõnealuse sündmuse toimumise õhtul alkoholist tingitud ülemeelikus tujus, mistõttu

tal paluti lahkuda eelmisest baarist, kus kohtualune ja kannatanu viibisid, kuid kõigi eelnimetatud isikute

ütlustest nähtuvalt ei rünnanud kohtualune ühtegi seltskonnas viibinut isiklikult ja vahetult. Istudes

kannatanuga kõrvuti, tõusis kohtualune järsku püsti ja lõi kannatanut käega näkku. Selline löömine sai olla

tingitud üksnes kannatanu poolt kohtualuse solvamisest, mis kohtualuse ütluste kohaselt seisnes tema

nimetamises lõdva püksikummiga tüdrukuks.

4.3 Ringkonnakohus leidis, et kohtualuse nimetamine lõdva püksikummiga tüdrukuks on käsitatav inimese

halvustamisena ebasündsas vormis, seega rünnakuna kohtualuse aule kui õigushüvele, mille kaitseks oli

kohtualusel õigus teostada hädakaitset. Tulenevalt KarS § 28 lg-st 3 on hädakaitse iga isiku õigus, mille

teostamine ei sõltu võimalusest vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks kõrvaliste isikute poole.

Kohtualuse kaitsetegu oli vahetu, kuivõrd kannatanu löömine leidis aset solvanguga samaaegselt. Kohtualuse

kasutatud kaitsetegevus - kannatanu löömine rusikaga näkku - oli kaitsetegevusena sobiv, kuna see lõpetas

ründe ehk kannatanu edasised solvangud kohtualuse aadressil. Sobivaks kaitsetegevuseks tuleb lugeda ka

kannatanu löömist jalgadega, kuna tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli jalgadega löömine tingitud sellest, et

kannatanu tõukas kohtualuse pingile pikali, ning solvangu sisu arvestades oli kohtualusel alust karta ründe

jätkumist. Kuivõrd kohtualune kaitses end kätega ning kriminaalasja materjalidest nähtuvalt puudusid tema

käsutuses enda kaitsmiseks muud vahendid, siis oli kohtualuse kasutatud vahend ka säästvaim.

4.4 KarS § 28 lg 2 kohaselt on hädakaitse piiride ületamisega tegemist üksnes siis, kui kaitsja tekitab

ründajale liigset kahju kavatsetult või otsese tahtlusega. A. T. ei näinud ette, et tema löögiga võiks kaasneda

kannatanul hammaste vigastus. Sellest tulenevalt puudub alus rääkida kohtualuse poolt kannatanule

kavatsetult või otsese tahtlusega liigse kahju tekitamisest.

4.5 Kohtualune lõi kannatanut üksnes seetõttu, et viimane teda solvas ning kohtualuse tegevus oli ajendatud

soovist solvangud lõpetada ning end kaitsta. Seega tegutses kohtualune kaitsetahtega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kannatanu U. P. esindaja vandeadvokaat Asko

Pohla, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada Tallinna Linnakohtu 17. juuni 2004. a otsus.

Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

5.1 Meelevaldne on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualuse poolt kannatanu löömine sai olla tingitud

üksnes kohtualuse solvamisest kannatanu poolt. Kohus on rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet

(KrMK § 50, KrMS § 61 lg 2) ja on kannatanu ning kohtualuse sõnavahetuse sisustamisel tuginenud üksnes

kohtualuse ütlustele. Tunnistaja Õ. V. ütlused on olulises osas vastuolulised. Ringkonnakohus jättis

põhjendamatult tähelepanuta tunnistaja M. T. ütlused selle kohta, et kohtualune käitus meeste suhtes

pealetükkivalt, kuid temale ükski mees ei lähenenud.

5.2 Isegi juhul, kui kohtualuse solvamine kannatanu poolt oleks tõendatud, ei õigustaks see kannatanule

kehavigastuste tekitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2003. a otsuses asjas nr 3-1-1-106-03

on asutud seisukohale, et õigusvastane rünne KarS § 28 lg 1 tähenduses peab tulenevalt KarS §-st 27

vastama mõne süüteokoosseisu tunnustele. Kehtivas õiguses ei ole solvamine süüteona karistatav, mistõttu

selline tegu ei saagi hädakaitseseisundit esile kutsuda.

5.3 Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kohtualuse poolt kannatanu jalgadega löömine oli

õiguspärane, kuna see oli tingitud kannatanu poolt kohtualuse pingile pikali lükkamisest. Tegelikult tõukas

kannatanu kohtualust enesekaitseks kohtualuse löökide vältimiseks. Samuti ei vasta tõukamine iseenesest

ühelegi süüteokoosseisule, mistõttu on selle õigusvastasus välistatud.

5.4 Isegi juhul, kui eeldada, et kohtualune tegutses hädakaitseseisundis, ületas ta hädakaitse piire. Ei saa

nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, nagu oleksid kohtualuse korduvad rusikalöögid kannatanu näo

piirkonda olnud võimalikest kaitsevahenditest säästvaimad. Soovitud tulemuse (väidetava ründe lõppemise)

oleks kohtualune saavutanud ka lahtise käega antud löökidega, mis ei oleks ilmselt kannatanule sellises

ulatuses kehavigastusi tekitanud. Käe- ja jalalöögid oleks saanud suunata ka mujale kui näo piirkonda.

Samuti on ebaselge, miks kannatanu ei kasutanud suulisi kaitsevahendeid (korrale kutsumine).

6. Kassatsioonivastuses palub A. T. kaitsja vandeadvokaat R. Ainla jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kannatanu esindaja kassatsiooni rahuldamata.

Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis

jäävad ise karistusõiguslikust kaitsealast välja. Seega tegutses A. T. hädakaitseseisundis, tõrjudes vahetut

õigusvastast rünnet. Samuti ei ületanud kohtualune hädakaitse piire.

7. Kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises

koosseisus 9. novembril 2004. a tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi lahkarvamused, mistõttu

anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel lahendamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Tuvastades, et A. T. poolt U. P. löömine oli tingitud kannatanu eelnevast solvangust A. T. aadressil, ei

rikkunud ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud tõendite

kogumis hindamise põhimõtet. Kohus on analüüsinud kõiki kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid ja

põhjendanud, miks ta loeb süüdistatava ütlused kannatanu omadest usaldusväärsemaks. Seega ei ole

ringkonnakohus kannatanupoolse solvangu tuvastamisel eiranud KrMS § 339 lg 1 p 7. Samuti tuleb

arvestada, et vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus süüdistatava - antud juhul A. T.

- tema kasuks. Kuna tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, puudub

kriminaalkolleegiumil võimalus ise kindlaks teha, kuidas käitus kannatanu enne tema löömist A. T. poolt.

9. Seoses ringkonnakohtu seisukohaga, et A. T. käitumine ei olnud õigusvastane, kuna ta tegutses KarS § 28

kohaselt hädakaitses, tõrjudes enda vastu suunatud U. P. õigusvastast rünnet, selgitab Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgmist.

II

10. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat

õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata

seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult

või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta

ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.

Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne

kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede

kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele).

Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04 - RT III 2004, 9, 108, p 9-10.)

11. Õigushüve on õigusega kaitstud hüve. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu jagab ringkonnakohtu

seisukohta, et hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis ise jäävad karistusõiguse

kaitsealast väljapoole. Seoses sellega muudab täiskogu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2003. a

otsuses asjas nr 3-1-1-106-03 (RT III 2003, 30, 312) väljendatud seisukohta, mille kohaselt peab

õigusvastane tegu KarS § 28 lg 1 mõttes kõikidel juhtudel vastama KarS §-s 27 sätestatud tingimustele.

Täiskogu arvates võib hädakaitseseisundi tekkimise aluseks olla ka selline õigusvastane rünne, mis ei vasta

ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüteokoosseisude kujundamisel on olulisel kohal hinnang ühe või teise

käitumisviisi karistusõigusliku sanktsioneerimise üldisele proportsionaalsusele ja otstarbekusele, mistõttu ei

ole võimalik välistada olukordi, kus üksikisiku jaoks talumatult intensiivne rünne õigushüvele ei ole

kuriteona ega väärteona karistatav. Samas võib ka suhteliselt mõõdukas hädakaitsetegevus sellise ründe

tõrjumiseks juba vastata süüteokoosseisule. Kõnealusel juhul ei saa riik nõuda, et isik ohverdaks oma

kaitseõiguse üldistele kriminaalpoliitilistele kaalutlustele.

12. Et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1

tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav

ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks

ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt

käituma).

Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras

eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke

käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll

mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Samas

võib sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav, ent õiguspärane käitumine teatud juhtudel piirata isiku

hädakaitseõigust tema enda poolt sellise käitumisega esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe

tõrjumisel.

13. Siiski mitte iga õigusvastane rünne ei ole käsitatav õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses.

Näiteks ei loo hädakaitseseisundit tegevusetus varalise kohustuse täitmisel, millisel juhul on kahjustatud

isikul võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda seaduses reguleeritud menetluse (näiteks

tsiviilkohtumenetluse) poole. Vastasel korral muutuks mõttetuks kogu riiklik konfliktide lahendamise

süsteem, misläbi satuks tõsisesse ohtu õigusrahu. Eeltoodud järeldust toetab ka KarS § 257, nähes ette

karistuse omavoli eest.

14. Õigusvastase ründe tõrjumisel kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatav vahend peab olema sobiv ja

olukorras, kus on valida mitme tõhususelt samaväärse kaitsevahendi vahel, ka ründaja jaoks säästvaim (vt

lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11-11.4). Kaitsja

ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku

kõrvaldamist. Kuid olukorras, kus ründaja jaoks säästvam kaitseviis võib, aga ei pruugi osutuda sobivaks,

tuleb seda siiski kasutada, kui kaitse ebaõnnestumise korral jääb veel alles võimalus minna üle kindlamale

vahendile. Kriminaalkolleegium märgib, et iseenesest ei ole hädakaitse puhul nõutav õigushüvede

proportsionaalsuse täpne arvestamine. Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve,

mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud

kahjust. Samas ei kehti toodud põhimõte absoluutsena. Piirangud seab eelkõige KarS § 28 lg 2, mis sätestab

vastutuse hädakaitse piiri ületamise eest.

15. Põhiseaduse (PS) § 19 lg 2 kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste

täitmisel muu hulgas austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Ehkki esmajoones on

üksikisikute kollideeruvate õiguste tasakaalustaja roll avalikul võimul, võimaldab PS § 19 lg 2 sõnakasutus

(eriti väljend "austama") järeldada, et ka eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel jätta teiste isikute õigustega

meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata. Ühiskonda kooshoidev solidaarsuspõhimõte, mis on sätestatud

PS § 19 lg-s 2, nõuab, et isiku hädakaitseõigus taanduks, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa

õiguse kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti. Sellest tulenevalt on näiteks väheohtlike

õigusvastaste rünnete puhul nõutav, et kaitsja vaatamata KarS § 28 lg-le 3 väldiks rünnet või piirduks üksnes

mõõdukate (ründajat säästvate) kaitsevahenditega. Nimetatud võimaluste puudumisel lasub rünnataval teatud

juhtudel aga isegi kohustus taluda väheväärtusliku hüve kahjustamist, kui ainuke sobiv kaitseabinõu tooks

ründaja hüvedele võrreldes kaitstava hüvega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalse kahju (näiteks ei tohi

omanik tulistada saagiga põgenevat õunavarast isegi siis, kui see oleks ainus võimalus varastatud puuvilja

tagasisaamiseks).

Hädakaitseõigusest tulenevat volitust tekitada ründaja õigushüvedele kahju (seejuures ka tunduvalt suuremat

rünnatavat ähvardavast kahjust) ei ole kaitsjale antud mitte üksnes individuaalse enesekaitseõiguse alusel,

vaid arvestades ka arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip

"õigus ei tagane ebaõiguse ees"). Sellise järelduse võimaldab teha KarS § 28 lg 3. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.3.) Väheohtliku ründe puhul puudub

avalik huvi hädakaitsetegevuse vastu, mille tagajärjeks oleks silmatorkavalt ebaproportsionaalne kahju

ründaja õigushüvedele.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta

ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille

puhul on hädakaitseõigus piiratud.

III

17. Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus leidnud, et U. P. poolt A. T. suhtes kasutatud väljendid on

käsitatavad ründena süüdistatava aule kui õigushüvele, mille kaitseks oli A. T.-l õigus kasutada hädakaitset.

Kriminaalkolleegium nõustub, et U. P. käitumine on vaadeldav ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses.

Tulenevalt Võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p-st 4 ja § 1046 lg-st 1 on kõnealune rünne ka õigusvastane.

Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei anna alust hinnata ümber kohtu seisukohta, et ettevõetud

hädakaitsetegevusega tõrjus A. T. vahetut rünnet.

Seega on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et A. T. tegutses objektiivselt hädakaitseseisundis.

18. Järgnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatava kasutatud kaitsetegevus - kannatanu löömine

rusikaga näkku - oli sobiv, kuna see lõpetas ründe, s. o. kannatanupoolsed solvangud. Ühtlasi leidis

ringkonnakohus, et kuivõrd A. T. kaitses end kätega ning tal puudusid muud vahendid enda kaitsmiseks, siis

oli kasutatud kaitsevahend ka säästvaim.

19. Soostudes ringkonnakohtu hinnanguga A. T. kaitsetegevuse sobivusele, ei nõustu Riigikohtu

kriminaalkolleegium samas sellega, et U. P. solvangu tõrjumine rusikalöökidega oli käesoleval juhul

säästvaim kaitsevahend. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik järeldada, et U. P. rünnet

ei oleks saanud lõpetada näiteks vastavasisulise suulise nõudmise esitamisega või ka ühekordse kerge

löögiga. Korduvad rusikalöögid näkku olid antud asjaoludel kaitsevahendina ilmselt mittevastavad ründe

ohtlikkusele. Seejuures on eriti oluline, et arvestades ründe iseloomu (solvang) ja ringkonnakohtu tuvastatud

sündmuste käiku, oleks A. T.-l ka leebema kaitse nurjumise korral jäänud alles riskivaba võimalus minna üle

aktiivsemale kaitsetegevusele. Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa antud olukorra hindamisel jätta täielikult

tähelepanuta ka seda, et A. T.-le suunatud rünne ei vastanud ühelegi süüteokoosseisule, mistõttu oli A. T.

hädakaitseõigus ründe väheolulisuse tõttu piiratud. Ründe käsitlemisel väheolulisena ei lähtu

kriminaalkolleegium mitte üksnes asjaolust, et rünne ei olnud süüteokoosseisupärane, vaid ka kohtute

tuvastatud konkreetse ründeolukorra iseloomust, sealhulgas A. T. enda varasemast käitumisest.

20. Ringkonnakohtu ebaõige hinnang A. T. kasutatud kaitsevahendi säästvusele on käsitatav materiaalõiguse

ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras

tühistamise.

21. Kui analüüs näitab, et hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride

ületamise subjektiivset koosseisu. KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on

karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta

tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas

kohtuotsuses olema näidatud, et hädakaitseseisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et

kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. (Vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-38-04 - RT III 2004, 16, 193, p 8.)

Käesolevas asjas asus ringkonnakohus seisukohale, et A. T. ei tekitanud U. P.-le liigset kahju

(hammastevigastus) kavatsetult ega otsese tahtlusega. Kuna aga ringkonnakohus leidis ekslikult, et

rusikalöökide kasutamine U. P. solvangu tõrjumiseks oli säästvaim A. T. käsutuses olnud kaitsevahend, jättis

ta kontrollimata mittevastava kaitsevahendi kasutamise subjektiivse külje. Kriminaalasja uuel arutamisel

tuleb tuvastada, miks A. T. otsustas kasutada solvangu tõrjumiseks korduvaid rusikalööke näkku, mitte aga

mõnda säästvamat tema käsutuses olnud kaitsevahendit või -viisi.

22. Ringkonnakohus luges sobivaks ka A. T. poolt kannatanu hilisema löömise jalgadega, kuna see oli

tingitud sellest, et kannatanu tõukas kohtualuse pingile pikali, ning "solvangu sisu arvestades oli kohtualusel

alust karta ründe jätkumist".

23. Ringkonnakohtutoodud seisukohast ei selgu, kas kohus on pidanud silmas solvangu jätkumist või juba

uut rünnet mõnele muule A. T. õigushüvele. Samuti on ringkonnakohus jätnud täielikult hindamata jalgadega

löömise kui kaitsevahendi säästvuse konkreetses ründeolukorras.

Siinkohal on oluline arvestada, et isegi juhul, kui A. T. ei täitnud U. P.-d rusikatega lüües hädakaitse piiride

ületamise subjektiivset koosseisu, võis U. P.-l tekkida hädakaitseõigus A. T. objektiivselt õigusvastase ründe

tõrjumiseks.

24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 4. augusti 2004. a otsuse A. T. õigeksmõistmises KarS § 121

järgi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kannatanu esindaja kassatsioon

tuleb rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher