3-1-1-106-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-106-04

Otsuse kuupäev

19. jaanuar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

A. P. väärteoasi narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete seaduse § 151 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2004. a otsus

väärteoasjas nr 2-4/75/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Politseiprefekuuri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. detsember 2004. a

Istungil osalenud isikud

Põhja Politseiprefekuuri esindaja juhtivkonstaabel Ivo

Tamla

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2004. a

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P.-le koostati 20. novembril 2003, 9. detsembril 2003, 9. jaanuaril 2004, 11. jaanuaril 2004,

21. jaanuaril 2004 ja 23. veebruaril 2004 väärteoprotokollid narkootilise aine tarvitamise eest ilma arsti

ettekirjutuseta. Väärteoasjad saadeti lahendamiseks Tallinna Linnakohtule, kes arutas neid eraldi menetlustes

ja karistas A. P.-it 7. aprillil 2004. a tehtud kuue kohtuotsusega arestidega 15, 17, 23, 17, 25 ja 28 päevaks.

2. A. P. esitas linnakohtu otsuste peale kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes aresti osade kaupa

kandmise võimalust, põhjendades seda vajadusega hoolitseda lapseootel abikaasa eest.

3. Tallinna Ringkonnakohus ühendas 3. mai 2004. a määrusega menetluse ökonoomia huvides väärteoasjad

ühte menetlusse, rahuldas 24. mai 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tallinna

Linnakohtu 7. aprilli 2004. a otsused väärteoasjades nr 4-2448/03, 4-79/04,

4-139/04, 4-184/04, 4-323/04 ja 4-484/04 karistuse mõistmise osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise

tõttu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, karistades A. P.-it narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse

(NPAS) § 151 alusel 30-päevase arestiga. Ühtlasi vabastati A. P. arestist seoses karistuse ärakandmisega.

Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Linnakohus oleks pidanud KrMK § 2171 lg-le 1 ja VTMS § 63 lg-le 1

tuginedes väärteoasjad ühendama. Asja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu sama kohtuniku

menetluses oli A. P. suhtes üheaegselt kuus samaliigilist väärteoasja. 7. aprillil 2004. a peeti kuus istungit ja

vormistati kuus kohtuotsust. Pärast A. P. apellatsioonkaebuse saabumist tehti sellest viis ärakirja ja kuus

eraldi väärteoasja saadeti edasi ringkonnakohtule. Ringkonnakohus pidas sellist olukorda lubamatuks aja ja

materiaalsete vahendite raiskamiseks, leides, et selline kohtupidamine on kunstlik, kahjustab kohtu mainet ja

menetlusaluse isiku kaitseõigust.

Ringkonnakohus nentis ühtlasi, et kuni 1. septembrini 2002. a kehtinud HÕS § 27 lg 1 nägi ette, et ühele

isikule määratakse kahe või enama haldusõiguserikkumise eest halduskaristus iga haldusõiguserikkumise

eest eraldi. Alates 1. septembrist 2002. a kehtiv KarS § 63 lg 3 sätestab, et isikule määratakse karistus iga teo

eest eraldi juhul, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule. A. P. teod

on aga kõik subsumeeritavad NPAS § 151 alla, mistõttu väärtegude kogum on välistatud. Tegemist on ühe ja

sama väärteo korduva toimepanemisega.

Karistusseadustiku § 48 kohaselt võib kohus mõista väärteo eest kuni 30-päevase aresti. Tallinna Linnakohus

on karistanud A. P.-t kuue otsusega kokku 108-päevase arestiga. A. P.-le mõistetud karistus ületab seadusega

lubatud maksimummäära, mistõttu tuleb linnakohtu otsused karistuse osas tühistada ja lühendada mõistetud

aresti kolmekümne päevani. Kuna A. P. on karistuse ära kandnud, tuleb ta arestist vabastada.

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Põhja Politseiprefektuur, kes palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada Tallinna Linnakohtu 7. aprilli 2004. a otsused.

Kassatsioonkaebuse kohaselt annavad KrMK § 2171 ja VTMS § 63 lg 1 kohtule küll õiguse, kuid ei kohusta

ühendama väärteoasju ühte menetlusse. Kassaator ei nõustu sellega, et linnakohus oleks käitunud

põhjendamatult ebaökonoomselt, arutades asju eraldi. Nimelt hoidis menetlusalune isik menetlusest kõrvale,

esitades oma elukoha osas valeandmeid. Erinevate väärteoasjade ühel päeval arutamise tingis menetlusaluse

isiku tabamine ja istungile toimetamine 2004. a aprillis.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohtu seisukoht viib järelduseni, et narkomaani saab

narkootikumi tarbimise eest karistada üksnes ühel korral maksimaalse karistusmääraga aresti näol. Ülejäänud

väärteoepisoodide eest on õigusrikkujad karistamatud. Sama kehtiks muus seaduses (nt liiklusseaduses)

sätestatud rikkumiste puhul. Ühtlasi tähendaks ühendamise nõue seda, et kui menetlusalune isik paneb toime

pidevalt uusi rikkumisi ja peetakse igakordselt kinni VTMS 7. peatükis sätestatud korras, mis tuleb KarS

§ 68 lg 2 kohaselt lugeda karistuse kandmise aja hulka, võivad kinnipidamised ületada aresti

maksimaalmäära.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis 16. novembri 2004. a määrusega väärteoasja VTMS § 167 alusel

läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule seaduse kohaldamise üle tekkinud põhimõttelist laadi

eriarvamuste tõttu.

6. Kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil toetas Põhja Politseiprefektuuri esindaja kassatsioonkaebust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sama kohtuniku menetluses ja samas

menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad tuleb üldjuhul menetlusökonoomia kaalutlustel

ühendada. Samas on väärteoasjade ühendamine VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtuvälise menetleja või kohtu

õigus, mitte aga kohustus. Ka pole alust eeldada, et ühendamata jätmine iseenesest tooks endaga kaasa

ebaõige või põhjendamatu kohtuotsuse, mistõttu ei ole tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega VTMS

§ 150 lg 2 tähenduses.

8. Ka väärteoasjad ühendanud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nähtub, etlinnakohtu otsuse tühistamise

aluseks ei olnud menetlusõiguse oluline rikkumine, vaid materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (otsuse lk 2

viimane lause). Nimelt tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsused karistuse osas, kuna sama isiku suhtes

tehtud kuue iseseisva kohtuotsusega mõistetud karistused ületasid mitmekordselt nii NPAS §-s 151

ettenähtud sanktsiooni kui KarS §-s 48 sätestatud karistusliigi ülemmäära, milleks on kuni

kolmekümnepäevane arest. Ringkonnakohus märkis, et karistusseadustik ei näe ette võimalust mõista sama

väärteo korduva toimepanemise korral iga episoodi eest eraldi karistust. KarS § 63 lg 3 kohaselt saab iga

väärteo eest eraldi karistuse mõista vaid juhul, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri

väärteokoosseisule. Seetõttu võib sama väärteo korduva toimepanemise korral mõista ühe karistuse

sanktsiooni ülemmäära piires.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise

eest võib isikut karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda

põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama

koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult

olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. KarS § 62

kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Seega võib isikut

NPAS § 151 järgi karistada faktilise korduvuse korral üksnes kuni 300 trahviühiku (18 000 krooni) suuruse

rahatrahviga või kuni kolmekümnepäevase arestiga.

10. Eelnev kehtib juhul, kui karistus korduva rikkumise eest määratakse või mõistetakse ühe ja sama

väärteoasja menetluse raames. Samas ei ole alati põhjendatud ega võimalik erinevaid episoode puudutavate

väärteoasjade ühendamine ühte menetlusse. Kuigi karistusseadustik ei reguleeri seda, kuidas peaks toimima

karistuse mõistmisel kirjeldatud olukorras, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et see, kas korduva

rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda.

Vastav nõue tuleneb PS § 12 lg 1 esimeses lauses sisalduvast üldisest võrdsuspõhiõigusest, mille kohaselt

tuleb sarnases olukorras olevaid isikuid kohelda ühtemoodi. Isikuteks, keda tuleb võrdselt kohelda, on need,

kes on enne esimese karistamisotsuse tegemist pannud korduvalt toime samale väärteokoosseisule vastava

teo (mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus

asjas 3-4-1-2-02, RT III 2002, 11, 108). Seega ei või enne esimese karistamisotsuse tegemist toime pandud

samale väärteokoosseisule vastavate tegude eest määratud või mõistetud karistused ületada eriosa normis

sätestatud sanktsiooni ülemmäära ka juhul, kui episoode arutatakse eraldi.

Kriminaalkolleegium möönab, et olukord, kus isikut võib enne esimest karistamisotsust toime pandud

korduva rikkumise eest karistada ettenähtud sanktsiooni ülemmäära piires, võib tuua kaasa sagedaste

õiguserikkujate põhjendamatult leebe kohtlemise. Kuna aga tegemist on seadusest tuleneva piiranguga, siis

on tekkinud olukorda võimalik muuta üksnes seadusandlikul teel.

Märkida tuleb seda, et lähtuvalt VTMS § 63 lg-st 3 on väärteoasjade ühendamise õigus kohtuvälisel

menetlejal ja maa- või linnakohtul. Seega ei olnud Tallinna Ringkonnakohtul õiguslikku alust väärteoasjade

ühendamiseks. Samas ei ole see toonud kaasa ebaõiget kohtuotsust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna ka

liitmata jätmise korral ei oleks tohtinud karistuste summa ületada sanktsiooni ülemmäära.

11. Eelnevast tulenevalt ei ole Tallinna Ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega oluliselt

rikkunud väärteomenetlusõigust, mistõttu tuleb VTMS § 174 p 1 alusel jätta kassatsioonkaebus rahuldamata

ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2004. a otsuse muutmata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher