3-2-1-148-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-148-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed T. Tampuu ja P. Jerofejev

Kohtuasi

N&N INVEST GRUPP OÜ hagi Olev Valgu (Valk) vastu 78

320 krooni 75 sendi väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. juuni 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/776/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olev Valgu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

N&N INVEST GRUPP OÜ juhatuse esimees Tiit Niklus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

21. juuni 2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Olev Valgule 16. juulil 2004. a kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 783 (seitsesada kaheksakümmend kolm)

krooni 20 (kakskümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N&N INVEST GRUPP OÜ esitas Olev Valgu vastu hagi ja palus hagejalt välja mõista laenu

võlgnevuse 106 897 krooni 45 senti ning viivise 56 423 krooni 30 senti. Rapla Maakohtu

19. septembri 2003. a määrusega lõpetati asjas menetlus ja kinnitati poolte kokkulepe, mille kohaselt

kostja kohustus võla katteks andma hagejale üle liisinguga omandatud sõiduauto Renault Laguna

Grandtour Expression AUT 1,8 (tehasetähis VF1KGOJOA27080762, riiklik registrimärk 023 ARC)

ja vormistama liisingulepingu ümber hiljemalt 1. oktoobril 2003. a ning tasuma kostjale hiljemalt

24. detsembril 2003. a 85 000 krooni. Kohtumäärus jõustus 30. septembril 2003. a.

2. 29. detsembril 2003. a esitas N&N INVEST GRUPP OÜ O. Valgu vastu uue hagi, millega palus

kostjalt välja mõista 78 320 krooni 75 senti. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt jättis kostja sõlmitud

kokkuleppe liisitud sõiduauto hagejale üleandmise ja liisingulepingu ümbervormistamise osas

täitmata, millest hagejale tekkis kahju 78 320 krooni 75 senti, kuna nimetatud summa ulatuses oleks

sõiduk kokkuleppe kohaselt katnud kostja võla hageja ees. Hagi täpsustuse kohaselt kostja küll andis

sõiduauto hagejale üle, kuid võttis selle 17. oktoobril 2003. a ajutiselt kasutada. Hageja on asja

saamise vastu huvi kaotanud ja palub VÕS § 115 lg 2 alusel hüvitada kahju.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja leiab, et on kokkuleppe täitnud.

30. septembril 2003. a esitas kostja AS-le Hansa Liising Eesti poolte ühistaotluse sõiduki

liisingulepingu ülevõtmiseks hageja poolt. 1. oktoobril 2003. a andis kostja auto hagejale üle, mida

tõendab auto üleandmise-vastuvõtu akt. Kohtule esitatud kokkuleppe kohaselt oli hageja eelnevalt

leppinud liisinguandjaga kokku liisingulepingu ümbervormistamises. Hageja juhatuse liige Tiit

Niklus tagastas auto ja teatas, et hageja soovib autot liisimise asemel osta. Liisingumakseid on

jätkuvalt tasunud kostja. Seega on kostja teinud kõik endast oleneva kohustuse täitmiseks ja ei vastuta

hageja tegevusetuse eest liisingulepingu ümbervormistamisel.

4. Rapla Maakohus jättis 19. märtsi 2004. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hagejale

varalise kahju tekkimine on tõendamata, kuna kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, millises summas

oleksid pooled auto üleandmise ja liisingulepingu hageja kasuks ümbervormistamisega lugenud

tasutuks varasema võla. Tõendatud ei ole, et kostja on kohustust rikkunud. Tõendatud on, et O. Valk

andis sõiduauto üle hagejale ja et hageja tagastas selle ning loobus liisingulepingu

ümbervormistamisest.

5. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kohtukulud vastustajalt välja.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus tõendite hindamisel rikkunud protsessiõiguse

normi, jättes hinnangu andmata hageja esitatud tõenditele. Hageja nõue on tõendatud ja nõude suurus

tuleneb 19. septembril 2003. a kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe aluseks olnud nõude suuruse 163

320 krooni 75 senti ja kostja poolt kokkuleppe täitmiseks rahas tasutud 85 000 krooni vahest.

Apellant ei nõustunud ka hagi aluseks olnud VÕS § 115 lg-te 1 ja 2 kohaldamata jätmisega.

Muuhulgas märkis apellant, et ta kaotas huvi sõiduki vastu, kui kostja teatas, et sõiduki garantii on

möödas ja käigukast rikkis.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. juuni 2004. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi.

7. Ringkonnakohus leidis, et kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine

on käsitatav VÕS § 578 lg-s 1 sätestatud kompromissina, millega on pooltevahelisest ostu-

müügilepingust tulenevad vaieldavad nõuded muudetud vaieldamatuks õigussuhteks. Kohus luges

tuvastatuks, et kostja andis auto kasutusõiguse küll hagejale üle, kuid liisingulepingut hageja nimele

ümber ei vormistatud. Seetõttu keeldus kostja hagejale ka autot üle andmast. Hageja seletuste

kohaselt jäi liisinguleping hageja nimele ümber vormistamata, kuna kostja ei andnud selleks

vajalikku nõusolekut. Ebaõige on kostja väide, et hageja loobus kokkuleppe täitmisest. Hageja

esindaja teatas 20. oktoobril 2003. a kostjale, et soovib autot osta, mitte liisida. See, kas hageja ostab

auto välja või liisib, sõltus juba hageja ja liisinguandja vahelistest kokkulepetest. Kostja nõusolek oli

vajalik sõlmitud kasutusrendilepingu lõpetamiseks. Sellega rikkus kostja 19. septembril 2003. a

sõlmitud kompromissikokkulepet ning kohtu arvates vabandavaid asjaolusid VÕS § 103 lg 1 mõttes

ei esinenud.

8. Ringkonnakohus tuvastas, et poolte vahel oli vaidlus liisingulepingu alusel tehtud esimese

sissemakse üle. Pooled ei täpsustanud kokkulepet sõlmides, millistel tingimustel pidi hageja

liisingulepingu üle võtma. VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte

ühisest tegelikust tahtest ja lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

pidi mõistma. Arvestades poolte kokkuleppe aluseks oleva võla suurust 163 320 krooni 75 senti ja

seda, et kostja pidi maksma 85 000 krooni, ning asjaolu, et kasutusrendilepingu alusel oli kostja

seletuse kohaselt tasunud 65 000 krooni, on mõistlik tõlgendada poolte kokkulepet selliselt, et kostja

loobus tasutud avansijäägist hageja kasuks. Nimetatu oleks katnud hageja nõude summa.

9. Rapla Maakohtule esitatud kokkuleppest ei tulene, et pooled oleks kokku leppinud võla

vähendamises. Kokku lepiti ainult selles, et rahas tuleb võlga tasuda 85 000 krooni ja ülejäänu loeti

kaetuks kostja liisitud sõiduauto üleandmisega hagejale ja liisingulepingu ümbervormistamisega.

Kostja põhjustas kompromissi täitmata jätmisega hagejale kahju 78 320 krooni 75 senti.

10. Ringkonnakohus tuvastas, et vaidlus puudus selle üle, et auto garantiiaeg oli 2003. a oktoobri

lõpuks lõppenud ja auto käigukast oli katki. Seetõttu kaotas hageja huvi lepingu ümbervormistamise

ja sõiduki enda valdusesse saamise vastu ja hagejal oli VÕS § 115 lg 2 kohaselt õigus nõuda kostjalt

kahju hüvitamist.

11. Seoses hagiavalduse rahuldamisega mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja

kohtukulud summas 13 916 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 4 tulenevaid nõudeid, kuna ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel

kohus järeldusteni jõudis. Ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kostja vastuväidetele, et kostja ei

ole loobunud liisingulepingu üleandmisest ja et auto garantiitähtaeg oli lõppenud juba enne poolte

kokkuleppe sõlmimist ning auto käigukast vajas vaid tehnilist hooldust. Poolte kokkuleppest ei

tulenenud, et sõiduk antakse üle garantiitähtaja jooksul. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milliste

tõendite alusel on alust järeldada, et sõiduauto üleandmisega toimus vaid kasutusõiguse üleandmine.

Kohus on jätnud tähelepanuta ka kostja ettepaneku hagejale vormistada asi

lõplikult 1. novembril 2003. a.

Eeltoodud tõenditele hinnangu andmata jätmise tõttu on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 115 lg-

t 2, mille kohaselt võib täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud

täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse

täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud

huvi eseme tagastamise vastu. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei andnud kostjale

täiendavat tähtaega kohustise täitmiseks. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et hageja on

kaotanud huvi lepingu ümbervormistamise vastu seetõttu, et auto käigukast oli katki ja

garantiitähtaeg lõppenud. Nimetatud asjaolud ei saa aga olla VÕS § 115 lg 2 kohaldamise aluseks.

13. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning leidis, et ringkonnakohtu otsus on motiveeritud

ning seaduslik. Kohus on hinnanud tõendeid kogumis ega ole rikkunud protsessiõiguse norme.

14. Kohtuistungil jäi vastustaja esindaja oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

16. Vaidlus puudub selle üle, et kostja võlgnes hagejale poolte vahel 28. novembril 2002. a sõlmitud

müügilepingu alusel ostetud kaupade eest 106 897 krooni 45 senti, millelt hageja on arvutanud

intressi 56 423 krooni 30 senti. Nimetatud võla kustutamiseks sõlmisid pooled kokkuleppe, mis

kinnitati Rapla Maakohtu 19. septembri 2003. a määrusega. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja

andma hagejale üle liisinguga omandatud sõiduauto Renault Laguna Grandtour Expression AUT 1,8

ja vormistama liisingulepingu hageja nimele ümber hiljemalt 1. oktoobril 2003. a ning tasuma

hagejale 85 000 krooni hiljemalt 24. detsembril 2003. a. Pooled vaidlevad kohtulikust kokkuleppest

tuleneva kohustuse täitmise üle sõiduauto üleandmise ja liisingulepingu ümbervormistamise osas.

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas

kokkuleppe sõlmimine on käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud

kompromissilepinguna. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissileping leping, millega muudetakse

õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.

Kompromissilepinguga reguleerivad pooled uuesti omavahelised vaieldavad õigussuhted ning

kompromissilepingu eemärgiks on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele

tuginemine. Sellest tulenevalt on ka kohtumenetluses vaidlevate poolte sõlmitav kokkulepe käsitatav

kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse

regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et on ühtlasi ka

täitedokumendiks täitemenetluses.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kohtuliku kompromissilepingu alusel on

võimalik nõuda kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel. Ringkonnakohus on aga VÕS

§ 115 lg 2 kohaldamisel eksinud. Nimetatud sätte kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju

hüvitamist nõuda pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist ning kui kohustus

seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes

juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Ringkonnakohus ei

ole kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestanud sellega, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka

VÕS § 115 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle

asemel nõuda võlgnikult tekitatud kahju hüvitamist, kui võlgnik rikub kohustust, välja arvatud juhul,

kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul

põhjusel hüvitada. Vastavalt VÕS §-dele 103 ja 104 ei vastuta võlgnik kohustuse rikkumise eest, kui

rikkumine on vabandatav või puudub kohustuse rikkuja süü, kui seaduses või lepingus on ette nähtud,

et isik vastutab vaid süü olemasolul. Seega on kahjuhüvitise väljamõistmiseks vajalik tuvastada, et

kostja on kohustust rikkunud ning rikkumine pole vabandatav.

Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal kahju seoses sellega, et kostja ei täitnud tähtaegselt

kompromissilepingust tulenevat kohustust anda üle sõiduauto ja vormistada ümber liisinguleping.

Maakohus leidis, et kohustuse täitmata jätmine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus ei ole kohustuse

rikkumise osas oma seisukohta motiveerinud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

selgitama, kas kostja on kompromissilepingut rikkunud ja kas kostja vastutab sõiduauto üleandmata

ja liisingulepingu ümbervormistamata jätmise eest.

Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et tulenevalt VÕS § 115 lg-test 1 ja 2 tuleb ka sel

juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu, kahju hüvitada vaid

siis, kui võlgnik on rikkunud kohustust. Reeglina võib kahju hüvitamist nõuda pärast kohustuse

täitmiseks täiendava tähtaja andmist. Vaid juhul, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei

oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1"4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on

kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik, võib VÕS § 115 lg 3 kohaselt nõuda kahju hüvitamist

täiendavat tähtaega andmata. Samas piirab VÕS § 115 lg 2 teine lause kahju hüvitamise nõudeõigust

veelgi, kui kohustuseks on tagastada asi, sätestades, et võlausaldaja peab olema viivituse tõttu

kaotanud huvi eseme tagastamise vastu.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks kahjuhüvitise välja mõistmisel ei tule arvestada VÕS

§ 115 lg-s 2 sätestatud täiendava tähtaja andmise kohustusega. Põhjendamata on ringkonnakohtu

järeldus, et hageja kaotas kostja viivituse tõttu huvi kokkuleppe täitmise vastu, kuna auto käigukast

oli katki ja garantiitähtaeg lõppenud. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus muu hulgas selgitama, kas

võlausaldaja on kaotanud huvi kohustuse täitmise vastu võlgniku viivituse tõttu või asjaoludel, mis ei

ole seotud viivitusega. Kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist saab hageja VÕS § 115 lg 2

kohaselt nõuda siis, kui ta on täitmise vastu huvi kaotanud kostja viivituse tõttu.

19. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kahjuhüvitise arvutamise aluseks tuleb

võtta poolte ostu-müügilepingust tulenevate nõuete summa. Nimetatud seisukoht jätab sisuliselt

arvestamata asjaolu, et kompromissileping sõlmitakse eelduslikult poolte vastastikuste järeleandmiste

teel ning sellest tekivad uued kohustused.

VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma

nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nõudest loobumisega lõpeb VÕS

§ 207 lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud.

Kas kompromissilepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad

kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt

kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Kui pooled

loobusid algsetest nõuetest, ei saa kahjuhüvitise arvutamisel lähtuda lõppenud nõuete suurusest ning

kahjuhüvitis tuleb mõista välja kompromissilepingu alusel.

Käesolevas vaidluses on pooled varasema kohtumenetluse raames sõlminud kompromissilepingu,

millest võib järeldada, et hageja on loobunud hagiavalduses esitatud nõudest summas 163 320 krooni

75 senti ning pooled on leppinud kokku kostjal uue kohustuse tekkimises, s.o hagejale 85 000 krooni

maksmises ja sõiduauto üleandmises koos liisingulepingu ümbervormistamisega. Lähtudes eeltoodud

asjaoludest ning VÕS § 578 lg-s 2 sätestatud eeldusest, leiab kolleegium, et pooled loobusid algsetest

nõuetest ja VÕS § 207 lg 1 kohaselt on poolte esialgne võlasuhe lõppenud. Seega tuleb

kompromissilepingu rikkumise korral mõista kahjuhüvitis välja kompromissilepingu alusel. VÕS

§ 578 lg 2 kohaselt ei saa kahjuhüvitist välja mõista kokkuleppe aluseks olnud võlasuhte alusel, kui ei

ole tõendatud, et pooled soovisid kompromissilepingut sõlmides algse võlasuhte püsimajäämist.

A. Kull, T. Tampuu, P. Jerofejev