3-2-1-141-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-141-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

Ants Korgi hagi Reinhold Kariku vastu ebaseadusliku

tegevuse lõpetamiseks ja tekitatud kahju 7 400 krooni

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuli 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/490/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. Korgi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja A. Kork ja tema esindaja vandeadvokaat Li Uiga ning

kostja esindaja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuli

2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Karl Korgile A. Korgi kassatsioonkaebuselt

2. augustil 2004. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

4. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel OÜ

Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks vandeadvokaat L. Uiga

osalemise eest A. Korgi esindajana Riigikohtus 1 947 krooni

5. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel OÜ

TARTU I ADVOKAADIBÜROO kasuks vandeadvokaat

K. Kuusmaa osalemise eest. R. Kariku esindajana Riigikohtus

1 947 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ants Kork esitas 7. juunil 2002. a hagi Reinhold Kariku vastu, milles palus kohustada kostjat

lõpetama ebaseaduslik tegevus ja tagama kostja kinnisasja piires loodusliku vee läbipääs mööda vee

äravoolu kraavi. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista tema tegevuse tagajärjel hagejale tekitatud

kahju 7 400 krooni. 2. oktoobril 2002. a kaasas kohus kolmanda isikuna kostja poolel Tallinna linna.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja Tallinnas asuvate naaberkinnisasjade omanikud. Maatükke

läbib vee äravoolu (piirde)kraav, mis suubub kostja maatükil asuvasse peakraavi. Alates 2001. aastast

on hageja maatükk 1/3 ulatuses liigniiske, sest kostja on tõkestanud oma maatükil asuva kraaviosa

veevoolu mullakoormaga, sulgedes vee normaalse äravoolu peakraavi. Kostja tegevuse tagajärjel on

hageja maatükil veetase tõusnud ning maa normaalne kasutamine on seeläbi takistatud. Kinnisasja

omanikul on asjaõigusseaduse (AÕS) § 163 lg 2 kohaselt keelatud vee loomuliku voolu või imbumise

muutmine naabri kahjuks ning veeseaduse (VeeS) § 34 lg 1 keelab maaomanikul üleujutuse

põhjustamise. Kostja ei ole täitnud ka Keskkonnainspektsiooni ettekirjutust tõkke kõrvaldamiseks.

Kostjalt tuleb ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 alusel välja mõista liigvee tõttu aiakultuuride

kahjustamisega ja keldri üleujutamisega põhjustatud kahju.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja kahju põhjustatud tema enda heitveest. Kuna vaidlusaluses

kraavis voolab heitvesi, mitte looduslik vesi, ei ole viide AÕS § 163 lg-le 2 asjakohane. Kostja ei ole

oma maatükil asuvat kraaviosa mullakoormaga tõkestanud ega hageja maatükilt vee äravoolu

sulgenud. Hageja ei ole ise täitnud nõudeid vee äravoolu kindlustamiseks oma maatükilt. Hagejal on

võimalik juhtida vesi oma kinnisasjalt ära ka mujalt, viies veetoru tee alt läbi, kuid tal puudub

nõusolek veetrassi rajamiseks ja vee erikasutusluba. Tõendamata on kostja süü hagejale kahju

tekkimises ning kahju suurus.

3. Kolmas isik ei nõustunud hagi põhjendustega ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kolmandal isikul puudub vaidlusaluse kraavi kohta dokumentatsioon. Kraav on omavoliline rajatis,

mis tuligi likvideerida. Hagejal puudub vee erikasutusluba ning naabri nõusolek tema kinnisasja

kasutamiseks heitvee ärajuhtimiseks. Hageja ise on heitvee omavolilise suunamisega läbi naabri

maatüki merre põhjustanud üleujutuse ohu. Hageja viide AÕS § 163 lg-le 2 ei ole asjakohane, sest

tegemist ei olnud loodusliku veega.

4. Tallinna Linnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse kohaselt on tegemist negatoorhagiga AÕS § 89 tähenduses. Ei ole tõendatud, et kostja

käitus kraavi sulgemisel õigusvastaselt. Mööda vaidlusalust kraavi voolas hageja kinnisasjalt läbi

kostja kinnisasja pinnavesi, aga ka heitvesi. Kostja ei pea taluma hageja maatükilt muud kui

looduslikku vett ja hagejal on õigus nõuda vaid loodusliku vee läbivoolu võimaldamist. Kostja ei

pidanud taluma naaberkinnisasjalt suunatud heitvett. Asjas ei saa kohaldada AÕS § 163, mis on

alates 1. juulist 2003. a kehtetu, ega ka AÕS § 143 lg 1 ja § 144. Samuti ei ole asjas rakendatav VeeS

§ 34 p 1, sest hageja maatükil tekkinud liigniiskust ei saa samastada selles sättes reguleeritud

üleujutusega. Kui hageja ei leia võimalusi oma kinnisasjalt vee ärajuhtimiseks muul viisil, on hageja

probleem lahendatav poolte vastastikusel kokkuleppel, lähtudes naabritevahelistes suhetes headest

kommetest ja tavadest. Kuna kostja ei ole õigusvastaselt käitunud, jääb rahuldamata ka kahju

hüvitamise nõue.

5. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2004. a otsusega muudeti linnakohtu otsust üksnes põhjenduste

osas.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus kohaldas vääralt AÕS § 143 lg-t 1, kui asus seisukohale, et

selle paragrahvi regulatsioon ei ole valguva vee osas rakendatav. Looduslikul teel vee voolamine või

imbumine on kahjulik mõjutus AÕS § 143 lg 1 mõttes, mida naaberkinnisasja omanik peab taluma.

Tuvastatud on, et hageja maatükilt voolas kraavi heitvett ning seda ei saa lugeda eeltoodud paragrahvi

tähenduses kahjulikuks mõjutuseks, mida naaber peab taluma. Asja materjalidest nähtub, et poolte

maatükke läbivat kraavi ei ole projekteeritud. Hageja probleemi, et tema maatükk on vee äravoolu

puudumise tõttu liigniiske, peavad lahendama selleks pädevad ametkonnad. Linnakohus ei rikkunud

asja lahendamisel protsessiõiguse norme.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja nii ringkonnakohtu otsuse kui ka linnakohtu otsuse täielikult

tühistada.

Kohtud leidsid ebaõigesti, et kohaldada ei tule VeeS § 34 p 1. Väär on kohtute seisukoht, et kraavi

sulgemisega ei põhjustatud üleujutust, vaid tegemist oli hageja kinnisasja liigniiskusega, mis ei ole

samastatav üleujutusega üldiselt teadaolevas tähenduses. Liigniiskus tekibki üleujutuse tagajärjel, sest

looduslikul veel ei ole äravoolu võimalust. Kraavi sulgemine on just selline tegevus, millega võidakse

põhjustada üleujutus ning see on VeeS § 34 p 1 alusel keelatud. Seda sätet tuleb kohaldada mitte

ainult juhul, kui üleujutus on juba põhjustatud, vaid ka siis, kui isiku tegevuse tulemusena on

kujunenud üleujutuse tekkimise oht.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti AÕS § 143, kui leidis, et kahjuliku mõju vältimiseks võis kostja

oma kinnisasjal asuva kraaviosa sulgeda. Kostjal oli selle paragrahvi teise lõike kohaselt õigus nõuda

hagejalt oluliselt kinnisasja kahjustavate mõjutuste eest mõistlikku hüvitist, mitte aga kraavi

mõjutuste vältimiseks sulgeda. Ringkonnakohus möönis, et vaidlusalust kraavi kasutati ka pinnavee

ärajuhtimiseks ja kostja ei tohi takistada loodusliku vee voolamist, kuid ei nõudnud samas

vastuoluliselt kostjapoolse rikkumise lõpetamist. Kui heitvee voolamise takistamise eesmärgil

suletakse loodusliku vee äravooluks ettenähtud kraav, takistatakse sellega ebaseaduslikult loodusliku

vee imbumist. Samuti nõustus ringkonnakohus linnakohtu ebaõige seisukohaga, et kraavi täitmist

mullaga ei saa lugeda rajatiseks ega seadeldiseks AÕS § 144 mõttes.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja väited, et linnakohus keeldus põhjendamatult hageja

esitatud tõendite vastuvõtmisest ja ei rahuldanud hageja taotlust paikvaatluse läbiviimiseks. Sellega

rikkus ringkonnakohus TsMS § 231 lg-t 4.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

9. Riigikohtu istungil jäid hageja ja hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning

kostja esindaja oma vastuväidete juurde. Hageja esindaja L. Uiga ja kostja esindaja K. Kuusmaa

esitasid mõlemad taotluse neile määratud korras õigusabi eest tasu määramiseks 22 ajapunkti eest

summas 1 947 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

11. Asja lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

1) hageja ja kostja on naaberkinnisasjade omanikud;

2) hageja maatükiga piirneb kraav, mida mööda voolas hageja maatükilt vesi kostja maatükki

läbivasse kraavi;

3) hageja maatükilt on kraavi suundunud nii looduslik pinnavesi kui hageja heitvesi;

4) kostja on kraavi kinnisasjade piiril täitnud mullaga, mistõttu ei saa vesi enam hageja maatükilt

kraavi voolata;

5) hageja maatükil on liigniiskus.

12. Hageja kui kinnisasja omanik on nõudnud kostjalt kui naaberkinnisasja omanikult vee äravoolule

püstitatud tõkke kõrvaldamist ja vee äravoolu takistamisest hoidumist ka edaspidi. Seega on hageja

õiguslikult nõudnud tema omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist ja edasist hoidumist rikkumisest.

Omandiõiguse rikkumist näeb hageja kraavi sulgemises kostja poolt, mille tulemusena on tekkinud

hageja maatükil liigniiskus, mis takistab hagejal oma kinnisasja valdamast ja sihtotstarbeliselt

kasutamast ning on põhjustanud hageja vara hävimise. Esitatud hagi on kolleegiumi arvates oma

olemuselt negatoorhagi AÕS § 89 tähenduses, nagu on õigesti leidnud ka linnakohus. Negatoorhagi

rahuldamine on AÕS § 89 järgi välistatud, kui omandi rikkumine leidis aset, kuid omanik on

kohustatud rikkumist taluma. Seega saab hagi AÕS § 89 järgi rahuldada ning kohustada kostjat vee

äravoolule püstitatud tõkke kõrvaldama ja vee äravoolu takistamisest edaspidi hoiduma juhul, kui

hageja omandiõigust on sellise käitumisega rikutud ja hageja ei pea rikkumist taluma.

Omandi koosseisu kuuluvad õigused on AÕS § 68 järgi õigused asja vallata, kasutada ja käsutada.

Kohtu tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kostja rikkunud hageja õigust tema kinnisasja käsutada.

Kõne alla saab tulla aga hageja õiguste kitsendamine kinnisasja valdamiseks ja kasutamiseks. Hageja

on väitnud, et kostja püstitatud tõkke tõttu on tekkinud tema kinnisasjal pinnavee üleujutusi, mis

kolleegiumi arvates võisid hagejat takistada eelkõige tema kinnisasja kasutamast, kuid suure ulatuse

puhul võisid takistada ka senisel kujul valdust teostamast. Lisaks on hageja esitanud nõude kostja

õigusvastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

13. Asja lahendamisel on kolleegiumi arvates keskseks õiguslikuks küsimuseks, kuidas ja millises

ulatus võib kinnisasja omanik oma huve teostada teisele isikule kuuluval kinnisasjal ja millises

ulatuses peab teise kinnisasja omanik seda taluma. Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik

õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt

teistelt isikutelt nende õiguste rikkumisest hoidumist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Sama

paragrahvi 2. lõike järgi võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute

õigustega. Kinnisomandi kitsendused võivad AÕS § 140 järgi olla seadusjärgsed või olla seatud

kohtuotsuse või tehinguga. Seega on seaduses sätestatud üldine põhimõte omandi piiramatuse kohta

ning omandi kitsendamise võimalused üksnes seaduse alusel ja teiste isikute huvides.

14. Kuni 1. juulini 2003. a kehtinud AÕS § 163 lg 1 järgi ei olnud kinnisasja omanikul õigust

takistada kõrgemal asuvalt maatükilt oma maatükile looduslikul teel vihma-, lume-, allika-, põhja-

või muu loodusliku vee voolamist või imbumist. Sama paragrahvi 3. lõike järgi oli maatüki omanik

maa kuivendamiseks kohustatud hüvituseta laskma juhtida oma maatükile looduslikku vett, kui see

varem loomulikul viisil sinna voolas või imbus. Kui selline vee juhtimine tekitas talle kahju, võis ta

sama sätte järgi nõuda, et kõrgema maatüki omanik pikendaks omal kulul kunstlikku veejuhet läbi

madalama maatüki. Samuti oli kinnisasja omanikul kuni 1. juulini 2003. a kehtinud AÕS § 164 lg 1

järgi õigus ehitada läbi võõra maatüki veejuhe oma maatüki kuivendamiseks, niisutamiseks,

üleujutamiseks, veega varustamiseks, kanalisatsioonivee ärajuhtimiseks, veejõu kasutamiseks ning

muuks seadusega lubatud otstarbeks, sõltumata võõra maatüki omaniku nõusolekust. Veejuhtme

ehitamisel tuli AÕS § 164 lg 2 kohaselt arvestada võõra maatüki omaniku huve ning § 164 lg 3 järgi

maksta omanikule, kelle maatükki veejuhe läbib, eelnevat hüvitist veejuhtme ehitamise ja kasutamise

eest.

Eelnimetatud sätted kehtisid küll hagi esitamise ajal, kuid mitte kohtuotsuse tegemise ajal. Kuna

nimetatud sätted olid suunatud kohustuste täitmisele ja õiguste realiseerimisele tulevikus

(talumiskohustus ja ehitamise õigus), ei saa kolleegiumi arvates nimetatud sätteid hagi lahendamisel

arvestada ning lähtuda tuleb otsuse tegemise ajal kehtinud regulatsioonist, nagu kohtud on

põhjendatult teinud.

15. Kolleegium peab vajalikuks selgitada AÕS §-de 163 ja 164 seadusest väljajätmise põhjendusi,

tuvastamaks, kas seadusandja soovis muudatusega õiguslikku olukorda sisuliselt muuta ning välistada

naaberkinnisasjade omanike AÕS §-des 163 ja 164 sätestatud õigused ja kohustused. Sätted tunnistati

kehtetuks 15. jaanuaril 2003. a vastuvõetud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega

seonduvate seaduste muutmise seaduse §-ga 79. Nimetatud seaduse eelnõu (989 SE) seletuskirjas on

sätete väljajätmist põhjendatud järgnevalt: "...Paragrahvide 162 - 165 kehtetuks tunnistamine tuleneb

asjaolust, et nendes sätetes reguleeritud küsimusi on hiljem põhjalikult käsitletud muudes seadustes.

Nimetatud sätted ei kuulu olemuslikult asjaõiguse reguleerimisalasse ning 1993. aastal lisati need

asjaõigusse vaid seetõttu, et vastav regulatsioon muudes õigusaktides puudus....". Eelnevast teeb

kolleegium järelduse, et seadusandja ei soovinud sätete kehtetuks tunnistamisega eelnimetatud

põhimõtete kaotamist õiguskorrast, vaid leidis, et sellega seonduvad küsimused on lahendatud

muudes õigusaktides.

16. Järgnevalt analüüsib kolleegium kehtivatest õigusaktidest tulenevaid sätteid, mis võivad õigustada

teise isiku kinnisasja kasutamist vee äravooluks või ärajuhtimiseks ja kohustada teist isikut seda

taluma. Esmajoones saab selle aluseks olla kinnisasja omanike vaheline kokkulepe, mille võib AÕS

§ 172 alusel vormistada ka reaalservituudina või AÕS § 225 järgi isikliku kasutusõigusena ja kanda

selle kinnistusraamatusse. Kohtud ei ole tuvastanud, et pooled oleks naaberkinnisasja vee

ärajuhtimiseks kasutamiseks kokkuleppeid sõlminud.

17. Ringkonnakohus on leidnud, et naaberkinnisasjale vee voolamise ja juhtimise küsimuse

lahendamiseks on asjakohane norm AÕS § 143. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Selle

paragrahvi 1. lõike järgi ei ole kinnisasja omanikul õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma,

soojuse, müra, põrutuste ja muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma

kinnisasjale, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus

keskkonnakaitse nõuetega. Kolleegiumi arvates on AÕS § 143 lg 1 eesmärgiks reguleerida

esmajoones teisel kinnisasjal inimtegevusest tekkinud mittemateriaalsete mõjutuste talumiskohustust

oma kinnisasjal ja selliste mõjutuste suunamist naaberkinnisasjale. Nimetatud paragrahvis toodud

loetelu ei ole ammendav, kuid voolavale veele kui materiaalselt määratletud mõjutusele (ka heitveele)

ei saa anda AÕS § 143 lg-s 1 regulatsiooniobjektiks olevate mõjutustega samaväärset tähendust.

Lisaks ei lähtu looduslikult voolav vesi ka inimtegevusest.

Seda, et AÕS § 143 ei kohaldu vee kinnisasjalt naaberkinnisasjale ärajuhtimisele, kinnitab ka asjaolu,

et varem reguleeriti vee voolamist või imbumist naaberkinnisasjale ja läbi selle veejuhtme rajamist

AÕS §-des 163 ja 164. Ei ole alust arvata, et nimetatud sätete kehtetuks tunnistamisega avardus

automaatselt § 143 rakendusala. Kuna kolleegiumi arvates ei saa vaidluse lahendamisel kohaldada

AÕS § 143, ei saa kohaldada ka AÕS § 144 keelatud mõjutusi tekitavate rajatiste või seadeldiste

rajamise keelamise kohta, kuna AÕS § 144 täiendab olemuslikult AÕS § 143 regulatsiooni.

18. Kolleegium nõustub aga kohtute seisukohaga, et kostja peab taluma loodusliku vee loomulikku

imbumist ja voolamist hageja kinnisasjalt, nagu see tulenes varem AÕS § 163 lg-st 1. Näiteks

vihmasaju või lumesulamise korral ei saa kinnisasja omanik takistada, et vesi valguks või voolaks ka

naaberkinnisasjale. Samuti ei saa mitme kinnisasja piires voolava jõe või oja puhul ühe kinnisasja

omanik nõuda, et naaberkinnisasja omanik jõe või oja voolu sulgeks, kuna see voolab tema maatükile

naabri maatükilt. Need on mõjutused, mida omanik peab taluma nende loodusliku olemuse tõttu ja

nende vastu saab ta kaitsta ennast õiguskorra piires ise. Seega ei saa hageja kinnisasjalt loodusliku

vee imbumist või voolamist kostja maatükile pidada kostja omandiõiguse rikkumiseks AÕS § 89

tähenduses, mille suhtes kostjal oleks õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. Kostjal on aga õigus

rakendada oma maatükil abinõusid, kaitsmaks ennast selliste looduslike mõjutuste vastu. Seejuures ei

tohi ta rikkuda aga hageja õigusi. Seetõttu ei saa kostja käitumist vee loodusliku äravoolu

tõkestamisel pidada iseenesest hageja omandiõiguse rikkumiseks. See võib tuua kaasa hageja

omandiõiguse rikkumise, kui kostja oma käitumisega kahjustab hageja omandiõigust. Kui näiteks

mitmest kinnisasjast läbivoolava jõe puhul üks maaomanik ehitab oma kinnisasja piirile ette tammi ja

selle tõttu tekib teisel kinnisasjal üleujutus, võib seda lugeda teise kinnisasja omandiõiguse

rikkumiseks (kuna väheneb võimalus kinnisasja vallata ja kasutada). Samasugune on kolleegiumi

arvates olukord muu teiselt maatükilt valguva või voolava loodusliku vee puhul.

Seda seisukohta toetavad ka VeeS § 8 lg 1 ja lg 2 p 5, mille järgi on veekogu tõkestamiseks vajalik

vee erikasutusluba, samuti VeeS § 17 lg 3, mille järgi tasub maa omanikule vooluvee tõkestamisega

tekitatud kahju tõkestusehitise omanik ning § 21 p 2, mille järgi on veekasutaja kohustatud hoiduma

teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest

inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele. Lisaks ei tohi maaomanik VeeS § 34 p 1 järgi

põhjustada üleujutust ega § 34 p 3 järgi maa soostumist. Vooluveekogu tõkestamise nõuded on

täpsemalt sätestatud Vabariigi Valitsuse 7. aprilli 1995. a määruses nr 169. Nimetatud määruse p 1

järgi on vooluveekogu tõkestamiseks mh oja, kraavi või kanali voolusängi tõkestamine paisu, tammi

või muu rajatisega ning selliseks tegevuseks on määruse p 2 järgi mh vajalik nõusolek kohalikult

omavalitsuselt ja maaomanikelt, kelle maa niiskusre"iimi see mõjutab. Veeseaduse § 34 rikkumise

korral võib riigi keskkonnakaitseinspektor teha VeeS § 40 lõike 3 alusel ettekirjutuse ning VeeS §-de

383 ja 385 järgi kohaldada väärteokaristust. Seega on vee voolamise lubamine naabrusõiguse kõrval

ka maatüki omaniku avalik-õiguslik kohustus.

19. Ringkonnakohus on leidnud, et kostja maatükil olnud kraavist on samuti tõkestatud vee äravool

merre seoses kraavi kinniajamisega ehitustööde käigus. Kui naaberkinnisasja omanik (olgu selleks ka

riik või kohaliku omavalitsuse üksus) takistab kostja maatükilt vee äravoolu, saab ka kostja nõuda

vee äravoolu takistamise lõpetamist või vee ärajuhtimisega seotud küsimuste muul viisil lahendamist.

Seega ei saa ainuüksi vee äravoolu takistatus kostja maatükilt õigustada kostjat takistama omakorda

hageja maatükilt loodusliku vee imbumist või voolamist.

20. Kohtud on leidnud, et VeeS § 34 p 1 ei saa kohaldada, kuna liigniiskus hageja kinnisasjal ei ole

samastatav üleujutusega üldiselt teadaolevas tähenduses. Kohtud ei ole sisuliselt põhjendanud, milles

seisneb "liigniiskus" ja mille poolest see erineb "üleujutusest" VeeS § 34 p 1 tähenduses. Seega ei ole

kohtud ka selgelt määratlenud VeeS § 34 p 1 rakendusala.

21. Kolleegiumi arvates ei saa aga samastada loodusliku vee voolamist loodusliku vee teadliku

ärajuhtimisega maatükilt naabri maatükile selleks rajatud kraavi, toru vms kaudu. Sellise õiguse

andsid kinnisasja omanikule kuni 1. juulini 2003. a kehtinud AÕS § 163 lg 3 ja § 164. Käesoleval ajal

on õiguslik olukord siin komplitseeritud.

22. Loodusliku vee tahtelist ja suunatud ärajuhtimist maatükilt veeseadus selgelt ei reguleeri. Sellist

tegevust maa liigniiskuse või üleujutuse vältimiseks saab lugeda tavatähenduses maaparanduseks.

Maaparandusega seonduvat tegevust reguleeritakse maaparandusseaduses (MPS). Selle seaduse § 13

lg 5 õigustab nõudma teise kinnisasja omanikult nõusolekut ja servituuti kinnisasja jaoks

maaparandussüsteemi rajamiseks teisele kinnisasjale. Maaparandusseaduse § 2 järgi mõistetakse

maaparandusena siiski vaid toiminguid maatulundusmaa ja maapiirkonnas paikneva

põllumajanduslikult kasutatava elamumaa sihtotstarbega eluasemekohtade maa suhtes. Hageja ja

kostja kinnisasjad asuvad aga kohtute tuvastatud asjaoludel Tallinna linna piires, mida MPS § 2 lg 2

järgi maapiirkonnaks loetud ei ole. Siiski võib kolleegiumi arvates asja uuel lahendamisel kaaluda

maaparandusseaduse regulatsiooni kohaldamist analoogia korras, kui vee ärajuhtimine toimub maa

kuivendamise eesmärgil ja seda võib pidada sisuliselt maaparanduseks, sest ka linnapiirkonnas on

maa-alasid, mis vajavad maaparandust.

23. Seadus õigustab vee (nii loodusliku kui muu vee) ärajuhtimiseks rajama tehnorajatisena trassi läbi

teise isiku kinnisasja. Nimelt peab kinnisasja omanik ehitusseaduse (EhS) § 14 lg 1 järgi lubama

ehitada oma kinnisasjale tehnovõrke ja -rajatisi, kui nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata

võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Nimetatud sättes on

tehnovõrgu või -rajatisena loetletud ka veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku. Seega on hagejal

õigus nimetatud sättele tuginedes ja seal ettenähtud tingimuste täitmisel põhimõtteliselt viia kostja

kinnisasjast läbi kanalisatsioonitorustik, eelkõige selle võimalikuks ühendamiseks ühisveevärgi ja/või

kanalisatsiooniga ning nõuda selleks vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS)

§ 152 lg 2 järgi õiglastel tingimustel servituudi seadmist. Kui aga ka olemasolevat veejuhet saab

lugeda tehnovõrguks või -rajatiseks ja see on rajatud enne 1999. a 1. aprilli, peab kinnisasja omanik

taluma seda AÕSRakS §-des 152 - 154 sätestatud ulatuses ja korras. On siiski kaheldav, kas kostja

kinnisasjale rajatud kraavi saab lugeda tehnovõrguks või -rajatiseks, kuna eelnimetatud sätete

kohaselt on selleks vaid veevarustus- või kanalisatsioonitorustik. Kui see aga peaks võimalik olema,

saab hageja nõue kostja vastu põhineda ka näiteks AÕSRakS §-s 152 sätestatud talumiskohustuse

rikkumisel kostja poolt.

24. Täiendavad nõuded kehtivad seaduses heitvee ja reovee ärajuhtimisele. Heitveeks on VeeS § 2 p 2

järgi kasutusel olnud ning loodusesse tagasi juhitav vesi või kanalisatsiooni abil ärajuhitav

sademevesi. Reoveeks on VeeS § 2 p 8 järgi üle kahjutuspiiri rikutud ja puhastamist vajav vesi,

heitvesi või saastunud sademevesi. Kanalisatsioon on VeeS § 2 p 25 järgi ehitiste või seadmete

süsteem heitvee ja reovee kogumiseks või suublasse juhtimiseks. Heitvee ja teiste vett saastavate

ainete suublasse juhtimiseks on VeeS § 8 lg 2 p 4 järgi vajalik vee erikasutusluba. Suubla on VeeS

§ 10 p 10 järgi veekogu või maapõue osa, millesse voolab heitvesi. Vee erikasutusluba ei ole VeeS § 8

lg 3 järgi vajalik üksnes isikliku majapidamise heitvee pinnasesse juhtimiseks oma maavalduse piires.

Heitvett tohib VeeS § 15 lg 2 järgi veekogusse juhtida üksnes Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras

ning sama paragrahvi lg 21 järgi rakendab vee erikasutaja heitvee veekogusse juhtimise nõudeid ja

nende täitmise kontrollimise meetmeid omal kulul. Veekasutaja on VeeS § 21 p 2 järgi kohustatud mh

hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste rikkumisest ning veekasutusega kahju

tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele ning on § 21 p 4 järgi kohustatud

korraldama heitvee seiret. Veekasutajaks on VeeS § 20 lg 1 järgi mh isik, kes juhib suublasse heitvett.

Veekasutajal on VeeS § 20 lg 2 järgi õigus kasutada vett ja veekogu ning rajada selleks vajalikke

ehitisi. Lisaks on kõik isikud VeeS § 23 lg 1 järgi kohustatud vältima vee reostamist ja

liigvähendamist ning veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist. Keelatud on

reovee juhtimine põhjavette ja heitvee juhtimine külmunud pinnasele (VeeS § 24 lg 1). Heitvett tohib

VeeS § 24 lg 2 järgi pinnasesse juhtida Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kui see lubamatult ei

halvenda põhjavee looduslikke omadusi ning sama paragrahvi 3. lõike järgi rakendab vee erikasutaja

heitvee pinnasesse juhtimise nõudeid ja nende täitmise kontrollimise meetmeid omal kulul. Vee kaitse

ja kasutamise korra rikkumine on VeeS § 385 kohaselt karistatav väärtegu. Vabariigi Valitsuse

31. juuli 2001. a määrusega nr 269 kinnitatud "Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise korras"

on sätestatud täpsemalt, millistel tingimustel on lubatud juhtida heitvett veekogusse või pinnasesse.

Ebaõige on ringkonnakohtu põhjendus, et heitvee ärajuhtimist teise isiku kinnisasja kaudu ei pea teise

kinnisasja omanik taluma tulenevalt AÕS §-st 143, kuna nimetatud säte ei reguleeri naabermaatükilt

voolava veega (ka heitveega) seonduvat (vt ka otsuse p 17).

25. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka hageja võimalikke õigusi seoses ühisveevärgi ja

kanalisatsiooni seadusega (ÜVKS), kuigi hageja maatükini ei ole rajatud ühiskanalisatsiooni vee

ärajuhtimiseks (ÜVKS § 1). Samas võib hagejal olla õigus ja võimalus vee ärajuhtimiseks

kanalisatsiooni. Kolmas isik on ringkonnakohtule esitatud vastuses väitnud, et "Tallinna linn on

taganud piirkonnas, kuhu jääb ka A. Korgi krunt, kanalisatsiooni olemasolu. Kanalisatsioonitrass

kulgeb mööda Taludevahe tänavat ning vee ettevõtjaks piirkonnas on määratud AS Tallinna Vesi."

(ringkonnakohtu toimiku lk 20). AS Tallinna Vesi kirjas hagejale (linnakohtu toimiku lk 85) on

märgitud, et "konkreetne vee- ja kanalisatsiooni lahendus Teie krundi lähiümbruskonnas puudub."

Siiski on nimetatud kirjas märgitud, et "lähimad olemasolevad ühis VK süsteemi toite-ja

eelvoolutorustikud paiknevad Taludevahe tänaval, krundist ca 80 m kaugusel." Kui hageja kinnisasi

asub ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal, peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või

valdaja seda ÜVKS § 4 lg 4 järgi arendama selliselt, et oleks võimalik tagada kõigi sellel alal olevate

kinnistute veega varustamine ühisveevärgist ning kinnistutelt heitvee ärajuhtimine

ühiskanalisatsiooni. Kohalik omavalitsus peab VeeS § 24 lg 4 järgi põhjavee kaitseks tagama reovee

kogumisalal kanalisatsiooni olemasolu reovee suunamiseks reoveepuhastisse ja heitvee juhtimiseks

suublasse. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal on kliendil ÜVKS § 8 lg 2 järgi õigus saada

ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett. Kui heitvett juhitakse kinnisasjalt ära

trassi kaudu, mida saab lugeda tehnovõrguks või -rajatiseks, kehtivad trassi rajamisele ja talumisele

lisaks otsuse p-s 23 nimetatud nõuded.

26. Nagu eelnevast nähtub, kehtivad õigusaktidest tulenevad erinevad nõuded loodusliku vee

kinnisasjalt äravoolamisele ning ärajuhtimisele ning täiendavalt heit- või reovee ärajuhtimisele.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus asja lahendades seda piisavalt arvestanud. Samuti ei nähtu

ringkonnakohtu otsusest õiguslik põhjendus, miks tuleb hagi loodusliku vee voolamise takistuse

kõrvaldamise ja takistamisest hoidumise osas jätta rahuldamata. Seega ei vasta otsus TsMS § 231 lg-

s 4 ja § 330 lg-s 4 sätestatud nõuetele. Kohus on leidnud, et vaidlusalusesse kraavi tuli hageja

kinnisasjalt ka heitvesi. Lisaks on ringkonnakohus leidnud, et kostja kinnisasjal olnud kraavist on

tõkestatud vee äravool merre seoses kraavi kinniajamisega ehitustööde käigus. Ainuüksi nimetatuga

ei saa aga õigustada kostja poolt loodusliku vee imbumise või voolamise takistamist ega hagi

rahuldamata jätmist.

27. Hageja on väitnud, et ta ei juhi heitvett kraavi tahtlikult. Ta väidab, et tema kinnisasjal on heitvee

kogumiskaev ning sellest võis sattuda heitvett kraavi pinnavee üleujutuse tõttu, st põhjusel, et kostja

on tõkestanud pinnavee äravoolu. Liigniiskuse tekkimise võimalust hageja kirjeldatud viisil kinnitab

ka Keskkonnainspektsiooni Harjumaa osakonna 24. jaanuari 2001. a ettekirjutus, mille järgi kohustati

kostjat pinnase tõke kõrvaldama (linnakohtu toimiku lk 6), samuti Keskkonnainspektsiooni Harjumaa

osakonna kiri 14. detsembrist 2001. a hageja ja kostja kinnistutelt pinnavee ärajuhtimise kohta

(linnakohtu toimiku lk 84). Kui hageja väited on tõesed, on kostja ise põhjustanud heitvee sattumise

pinnavette ning kohtu järeldus heitvee juhtimise kohta kraavi ebaõige.

28. Ringkonnakohus rajas oma otsuse üksnes kitsalt asjaolule, et vee äravoolu kraavi mööda voolas

kostja kinnisasjale heitvett ja leidis, et kostjal oli õigus seda takistada. Ringkonnakohus ei arvestanud

seejuures, et heitvee sattumine vee äravoolu kraavi võis olla ajutine ning hageja kinnisasja

liigniiskuse põhjuseks võis olla pinnavee äravoolu takistamine. Sel juhul ei saa heitvee kraavi

sattumist lugeda õigustuseks kraavi sulgemisele. Lisaks ei arvestanud ringkonnakohus, et seaduse

järgi ei ole välistatud ka heitvee juhtimine läbi naaberkinnisasja, kui seda tehakse õiguslikul alusel.

Asja uuel läbivaatamisel peab kohus selgitama välja asja lahendamiseks täiendavalt vajalikud

asjaolud, mh kas ja millal on vee äravooluks kasutatud kraav rajatud, kas tegemist on pinnavee

loodusliku äravooluga või vee ärajuhtimisega, kas kraavi sulgemist saab lugeda vooluveekogu

tõkestamiseks ning mis põhjusel sattus heitvesi pinnavette. Samuti tuleb tuvastada selgelt, kas hageja

kinnisasi on liigniiske või seal esineb üleujutus ning millest see on tingitud. Tuvastatud asjaolude

põhjal peab kohus otsustama, kas ja millisel alusel peab kostja taluma vee voolamist hageja maatükilt

tema maatükile ning leidma selleks korrektse õigusliku põhjenduse. Kokkuvõttes peab kohus

otsustama, kas kostja on oma käitumisega rikkunud hageja omandiõigust, kas hageja peab

võimalikku rikkumist taluma, kas ja kuidas võimalik rikkumine tuleb kõrvaldada ning kas ja millises

ulatuses tuleb hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud kahju.

29. Kolleegiumi arvates tuleb naabrite vaheliste suhete määratlemisel kaaluda ka poolte õigustatud

huvisid ning arvestada väljakujunenud tavadega. Seejuures saab lähtuda analoogia korras ka sarnast

olukorda teiselt kinnisasjalt läbipääsu võimaldava AÕS § 156 rakendamispraktikale (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 (RT III 2004, 10, 121) ja

12. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04 (RT III 2004, 11, 141)). Asjaolude muutmisel on

võimalik ka sama esemega hagi uuesti esitamine kostja vastu.

30. Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud samuti, et kohtud on seaduse tõlgendamisel asunud

erinevale seisukohale Keskkonnainspektsioonist. Keskkonnainspektsioon on teinud kostjale

24. jaanuaril 2001. a ettekirjutuse piirdekraavis oleva tõkke kõrvaldamiseks hiljemalt 1. maiks

2001. a. Ettekirjutuse alusena on nimetatud VeeS § 34 lg-t 1. Ettekirjutus ja hagi on põhiosas

suunatud samale toimingule (tõkke kõrvaldamine), kuid kohtud on jõudnud ettekirjutusega sisuliselt

vastupidisele tulemusele, leides kokkuvõttes, et kostja ei pea tõket kõrvaldama. Linnakohtu otsuses

on ettekirjutuse kohta märgitud, et kohus analüüsis seda kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus

nõustus sellega ja märkis otsuses, et linnakohus on põhjendanud, miks ta jõudis järeldusele, et kostja

tegevust ei saa lugeda õigusvastaseks.

31. Üldjuhul on ettekirjutused ja muud haldusaktid tsiviilasja lahendamisel tõenditeks, mida kohus

hindab tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid järgides koos muude tõenditega. Ühelgi tõendil ei ole kohtu

jaoks tsiviilkohtumenetluses ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 95 lg 2). Kohus on tsiviilasja

lahendamisel seotud üksnes varem tsiviilasjas samade poolte vaidluses tehtud jõustunud otsusega

(TsMS § 94 lg 2, § 242 lg 2) ning osaliselt ka kriminaal- või väärteomenetluses tehtud otsusega

(TsMS § 94 lg 3).

Samas on kehtiva haldusakti resolutiivosa haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 järgi

kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 4

lg 1 järgi on ettekirjutus haldusakt, mis paneb isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda

keelatud teost. Haldusakt on HMS § 51 lg 1 järgi haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel

avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste

tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu

õigusakt. Haldusakt kehtib HMS § 61 lg 2 järgi kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja

lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus

ei sätesta teisiti. Asja materjalidest ei nähtu, et ettekirjutus oleks tühistatud või selle õigusjõud

lõppenud.

32. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda nimetatud sätetest tulenevate õiguskonfliktide ületamise

võimalusi. Ettekirjutusi annab haldusorgan HMS § 51 lg 1 järgi haldusülesannete täitmisel ja

avalikõiguslikus suhtes, seega mitte isikute vahel eraõigusliku vaidluse lahendamiseks. Samas ei ole

era- ja avalikõigusliku suhte piiritlemine mitte alati lihtne. Eraõiguslikud naabrivaidlused on aga

üheks valdkonnaks, mida reguleerivad paralleelselt era- ja avalikõiguslikud normid (vt näiteks

Riigikohtu halduskolleegiumi 26. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-02 (RT III 2002,

35, 377) ja 13. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-03 (RT III 2003, 23, 229)). Ka

veeseaduses reguleeritakse paralleelselt nii avalikõiguslikke kui eraõiguslikke suhteid. See tuleneb

selgelt VeeS § 1 lg-st 2, mille järgi reguleerib veeseadus nii vee kasutamist ja kaitset kui ka

maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid. Ettekirjutuse tegemiseks veeseaduse alusel annab

õigusliku aluse Keskkonnainspektsioonile mh VeeS § 40 lg 3. Seega võib tekkida ka olukord, kus

paralleelselt lahendatakse eraõiguslikku ja avalikõiguslikku vaidlust.

33. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 (RT III 2003,

7, 80) on asutud seisukohale, et: "Kohtuvõim ei saa täitevvõimu tehtud otsuseid muuta väljaspool

korralist kaebemenetlust, milleks Eesti õiguskorras on halduskohtumenetlus. Selle tõttu on kehtiva

haldusakti resolutiivosa, vaatamata võimalikule õigusvastasusele, üldjuhul siduv ka haldusaktiga

seotud tsiviilvaidlust lahendavale kohtule." Kolleegiumi arvates ei tulene eelnevast siiski, et

haldusakt oleks tsiviilkohtumenetluses alati ja tervikuna siduv. Tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 on

Riigikohtu tsiviilkolleegium samuti asunud seisukohale, et "... Üldkohus on tsiviilkohtumenetluses

siiski pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne

tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks."

Kolleegium nõustub nimetatud seisukohaga ja märgib täiendavalt, et tsiviilkohtumenetluses võib

tuvastada haldusakti kehtivust ja õiguspärasust puudutavaid asjaolusid lahendi põhjendavas osas.

Haldusakt on HMS § 54 järgi õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Ettekirjutuse andmise faktiliseks aluseks olnud ettekirjutuse põhjenduses märgitud

faktilised asjaolud ei ole kohtule tsiviilkohtumenetluses siduvad. Küll on kohtule siduv aga

ettekirjutuse resolutsioon, kui see on antud sama kohustuse suhtes, mille täitmise üle käib vaidlus

tsiviilkohtumenetluses. Kui kohus soovib asja lahendades kõrvale kalduda ettekirjutuse

resolutsioonist, peab ta tuvastama, et haldusakt ei kehti (HMS § 61 ja § 63 lg 2) või ei ole

õiguspärane (HMS § 54). Kui kohus hindab haldusakti kehtivust või õiguspärasust, peab ta välja

selgitama haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud ning selleks kaaluma ka haldusakti andnud

ametiasutuse kaasamist menetlusse avalikku huvi kaitsma õigustatud asutusena TsMS § 89

tähenduses. Kolleegiumi arvates ei ole piisav üksnes akti andnud ametniku ülekuulamine

tunnistajana, nagu on tehtud käesolevas asjas (linnakohtu toimiku lk 130). Ettekirjutuse resolutsiooni

hinnates ei ole kohtud aga eelnevaga arvestanud ega ettekirjutuse õiguspärasusele hinnangut andnud.

34. Hageja on kassatsioonkaebuses heitnud kohtutele ette protsessiõiguse normi rikkumist selles, et

kohtud ei ole vastu võtnud hageja esitatud tõendeid - fotosid hageja maatükil toimunud üleujutuse

kohta. Samuti on kohtud hageja väitel põhjendamatult keeldunud paikvaatluse läbiviimisest. Taotluse

paikvaatluse tegemiseks esitas hageja kohtule 30. aprillil 2004. a (linnakohtu toimiku lk 86). Taotluse

põhjendusena on nimetatud vajadust tõendada väiteid, et kraav paikneb kostja maatükil ja kinni on

aetud kraav, millega on takistatud loodusliku pinnavee äravool hageja maatükilt, ning tuvastamaks, et

tegemist on kraaviga, mis on vajalik pinnavee ärajuhtimiseks hageja maatükilt. Kohtu eelistungil on

hageja esindaja täiendavalt põhjendanud paikvaatluse tegemise taotlust vajadusega tuvastada, et

kraav on pinnavee, mitte reovee ärajuhtimiseks (linnakohtu toimiku lk 87). Linnakohus on taotluse

rahuldamata jätnud protokolli kohaselt põhjendusega, et "...paikvaatluse taotluse rahuldamiseks

kohus alust ei näe, ei ole asjaolusid, mida kohus seal tuvastada saaks..." (linnakohtu toimiku lk 89).

Fotode lisamist toimikule palus hageja esindaja 5. detsembril 2003. a toimunud kohtuistungil ning on

põhjendanud seda selliselt, et "fotod tõendavad hageja õiguste rikkumise jätkumist kostja poolt ja

üheks meie nõudeks ongi selle lõpetamine" (linnakohtu toimiku lk 127). Kohus on jätnud taotluse

kohtuistungi protokollist nähtuvalt rahuldamata seetõttu, et "fotodelt ei nähtu nende tegemise aeg"

(linnakohtu toimiku lk 127). Hageja lisas fotod ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusele ja

palus need tõenditena vastu võtta. Kaebuses põhjendas hageja tõendite juurdevõtmist sellega, et

linnakohus jättis need alusetult vastu võtmata ja ta soovib fotodega tõendada tema kinnisasja

üleujutatust loodusliku pinnaveega, mitte aga reoveega 2003. a kevadel. Fotode esitamist põhjendas

hageja ka sellega, et linnakohus jättis rahuldamata tema taotluse paikvaatluse korraldamiseks.

Ringkonnakohus tagastas fotod kohtuistungil seda täiendavalt põhjendamata (ringkonnakohtu

toimiku lk 41). Samuti on hageja apellatsioonkaebuses kaevanud paikvaatluse läbiviimise taotluse

rahuldamata jätmise peale. Hageja arvates saanuks kohus 30. aprillil 2003. a esitatud taotluse

rahuldamisel ise veenduda kevadise liigvee ajal hageja kinnisasja üleujutatuses ning selles, et

tegemist on loodusliku vee, mitte reoveega, samuti, et kostja on kraavi sulgenud. Hageja ei nõudnud

ringkonnakohtult siiski uuesti paikvaatluse korraldamist. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei rikkunud

linnakohus fotosid vastu võtmata jättes ja paikvaatlust korraldamata jättes protsessiõiguse norme.

Otsuse kohaselt ei ilmne vaidlusest, et fotod ja paikvaatlus kui tõendid omaksid asjast tähtsust ja

kohus peaks need TsMS § 92 alusel vastu võtma.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Kohtud ei ole

selgelt tuvastanud, milles seisneb ja millisel põhjusel tekib hageja kinnisasjale liigvesi ning miks seda

ei saa lugeda üleujutuseks. Samuti ei ole tuvastatud heitvee looduslikku vette sattumise põhjuseid.

Need asjaolud omavad aga asja lahendamisel olulist tähendust ning neid oleks võinud kohus

tuvastada eelkõige paikvaatluse, aga osaliselt ilmselt ka fotode järgi. Samas on kohus tuginenud

asjaolude tuvastamisel põhiliselt erinevale kirjavahetusele, ega ole põhjendanud selle eelistamist

vahetumale kogemusele, mis ilmselgelt võinuks aidata kaasa asja õigemale lahendamisele. Seega ei

saa pidada õigeks ringkonnakohtu põhjendust, et fotod ja paikvaatlus ei oma asjas tähtsust ja on

seetõttu TsMS § 92 järgi asjakohatud tõendid. Asja uuel lahendamisel peab kohus asjaolude

selgitamiseks kaaluma paikvaatluse korraldamist liigvee ajal ning saab seda teha TsMS § 127 järgi ka

omal algatusel. Samuti saab ta teha protsessiosalistele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks,

kui asja lahendamiseks oluline asjaolu on jäänud kohtu arvates välja selgitamata (TsMS § 91 lg 2).

Kolleegiumi arvates tuleks kohtul eelistada paikvaatluse korraldamist vaidlustes, kus paikvaatlusega

on võimalik suure tõenäosusega ja muude tõenditega võrreldes ilmselt vahetumalt kindlaks teha asja

lahendamiseks vajalikud asjaolud.

35. Hageja esindaja L. Uiga ja kostja esindaja K. Kuusmaa taotlesid mõlemad neile määratud korras

õigusabi eest tasu määramiseks 22 ajapunkti eest summas 1 947 krooni. Kolleegium leiab, et

taotlused on põhjendatud ja need tuleb TsMS § 59 ja Eesti Advokatuuri Üldkogu 11. aprilli 2002. a

otsuse nr 3 § 4 alusel rahuldada.

H. Jõks, V. Kõve, J. Luik