3-1-1-119-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-119-04

Otsuse kuupäev

9. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

V. K. ja A. K. süüdistusasi KarS § 257 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2004. a

kohtuotsus nr 2-1/616

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K. ja A. K. kaitsja vandeadvokaat Anatoli

Jaroslavski kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

16. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Veera Kremez, V. K. ja A. K. kaitsja vandeadvokaat

Anatoli Jaroslavski

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2004. a kohtuotsus V. K. ja A. K. süüdistuses KarS § 257 järgi

tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.

2. A. K. ja V. K. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. K. ja V. K. anti kohtu alla KarS § 257 järgi süüdistatuna oma tõelise õiguse ebaseaduslikus korras

teostamises, mis oli seotud vägivallaga ähvardamisega, vägivalla kasutamisega ja vara hävitamisega.

Süüdistuse kohaselt nõudis A. K. 2002. a detsembri alguses OÜ H. kontoris OÜ M. L. direktor U. K-lt 500

000 krooni suuruse võla tasumist, ähvardades võla tagastamata jätmise korral viimasele "lõpu peale teha".

Peale selle nõudsid A. K. ja V. K. mõned päevad hiljem samas kohas OÜ A. esindajatena OÜ H. juhatuse

liikmelt O. L.-lt sama rahasumma tasumist. Seejuures tarvitasid nad O. L. suhtes vägivalda, samuti lõi V. K.

laualt maha dokumendikarbid ja kohvikeetja, tekitades varalise kahju 781,50 krooni väärtuses. Enne

kontorist lahkumist viskas A. K.-i O. L. lauale tulirelva padruni, käskides selle edasi anda U. K-le.

Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti A. K. ja V. K. neile esitatud süüdistuses õigeks. Kohus asus

seisukohale, et süüdistatavatel ei olnud õigust nõuda OÜ H. võlgnevuse tasumist OÜ-le A. Neil puudus

lepinguline suhe U. K. ja O. L.-ga, samuti polnud neile antud volitusi eelmärgitud nõude esitamiseks. Kohtu

arvamuse kohaselt oli A. K. ja V. K. tegevuses mõne muu kuriteo, näiteks varavastase kuriteo tunnused.

2. Prokurör esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonprotesti, milles palus linnakohtu otsuse tühistada,

tunnistada A. K. ja V. K. KarS § 257 järgi süüdi, karistada neid rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses

ja mõista neilt solidaarselt välja OÜ H. tsiviilhagi.

Protesti põhjenduste kohaselt ei vastanud linnakohtu järeldused faktilistele tehioludele ja kohus kohaldas

ebaõigesti kriminaalseadust. Prokuröri hinnangul panid nii A. K. kui V. K. neile inkrimineeritud teod toime

OÜ A. esindajatena ja selle ettevõtte huvides. Nad teostasid oma tõelist õigust, kuid tegid seda

ebaseaduslikus korras.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2004. a otsusega tunnistati A. K. ja V. K. KarS § 257 järgi süüdi ning

neid karistati rahalise karistusega vastavalt 50 ja 40 miinimumpäevamäära ulatuses. Ringkonnakohtu

otsusega rahuldati OÜ H. tsiviilhagi, nii A. K.-lt kui V. K.-lt mõisteti välja sundraha ning A. K.-lt mõisteti

välja kohtukulud daktüloskoopia- ja ballistikaekspertiisi tegemise eest. Prokuröri protest rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu järeldused ei vasta faktilistele tehioludele ja kohus kohaldas

kriminaalseadust ebaõigesti. Omavoli koosseisu tuvastamiseks tulnuks hinnata, kas isiku teod olid toime

pandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ja kas need teod olid ebaseaduslikud. Seejärel olnuks

vaja tuvastada, kas need teod olid seotud vägivallaga ja teiste omavoli koosseisus nimetatud kvalifitseerivate

tunnustega.

Ringkonnakohtu hinnangul on toimiku materjalidega tuvastatud, et OÜ H. ja OÜ A. vahel sõlmiti 2002. a

suvel töövõtuleping remonditööde tegemiseks Tallinna Lastehaiglas. Selle lepingu alusel tehtud tööde

maksumuse osas ei saavutanud OÜ H. ning OÜ A. kokkulepet. Tuvastatud on ka see, et süüdistatav A. K.

töötas OÜ-s A., tal oli puutumus eelnimetatud remonditöödega ning 2002. a detsembris oli ta toimiku

materjalidest nähtuvalt ka OÜ A. aktsionär. Samuti puudub kriminaalasjas vaidlus selles, et OÜ A. omakorda

sõlmis osade ülanimetatud remonditööde tegemiseks lepingu OÜ-ga T. G. V. K. OÜ Telson töötajana tegi

nimetatud remonditöid. Mõlemad süüdistatavad on andnud seletusi, et kuna OÜ H. ei maksnud OÜ-le A.

nõutavat summat, siis viimane omakorda ei saanud täita oma lepingulisi kohustusi OÜ T. G. ees. Seetõttu ei

ole antud juhul tähtsust asjaolul, et süüdistatavad isiklikult ei sõlminud OÜ-ga H. lepingut remonditööde

tegemiseks. KarS § 257 koosseisu jaoks ei oma tähtsust ka see, kas OÜ A. tsiviilhagi rahuldatakse täielikult,

osaliselt või jäetakse rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonprotestiga selles osas, et süüdistatavad teostasid võlasumma

tasumist nõudes oma tõelist õigust. Tõelise õiguse teostamist võib väita vaid eelmärgitud hagi rahuldamise

korral. Omavoli koosseis on aga täidetud ka oma oletatava õiguse ebaseadusliku teostamise korral. Ei ole

vaidlust selles, et mõlemad süüdistatavad töötasid OÜ A. ja OÜ H. vahel sõlmitud lepingu raames ja neil oli

alust oletada, et OÜ H. ei hakka hiljem vaidlustama tehtud tööde maksumust. Oletatava õiguse all tuleb KarS

§ 257 mõttes mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega

tagatud õiguse oletamist. Antud juhul on oletatav õigus, mida süüdistatavad teostasid OÜ A. huvides, tagatud

võlaõigusseadusega ja selle õiguse teostamiseks kehtib seaduslik kord " vaidluste lahendamine kohtus.

Süüdistatavad aga tegutsesid ebaseaduslikult. Süüdistatavate ütlused selle kohta, et raha nõudes nad ei

ähvardanud U. K. ja O. L. ning ei kasutanud vägivalda, on ümber lükatud kannatanute ütlustega. Ka seletas

kannatanu O. L., et süüdistatav V. K. tekitas OÜ-le H. varalise kahju.

A. K.-le ja V. K.-le karistuse mõistmisel arvestas ringkonnakohus, et A. K. pani toime kaks kuriteoepisoodi,

aga V. K. vaid ühe. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei leidnud. Samas

võttis ringkonnakohus arvesse, et A. K. ja V. K. ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja mõlemat

iseloomustatakse töökohast positiivselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2004. a otsuse peale esitas kassatsioonid A. K. ja V. K. kaitsja

vandeadvokaat A. Jaroslavski, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata kriminaalasja uueks

arutamiseks samale kohtule.

Kassatsioonide põhjenduste kohaselt ringkonnakohus ei esitanud oma otsuses järeldusi süüdimõistetutele

inkrimineeritud kuriteo objektiivse koosseisu kohta ega vastanud KrMK § 263 lg 1 p-des 1-4 nimetatud

küsimustele. Ringkonnakohus ei tuvastanud kaitsja arvates iga osavõtja tegusid kuriteo toimepanemisel.

Kaitsja hinnangul oli vastuoluline kohtuotsuse seisukoht, et kohtualused teostasid oma oletatavat õigust, sest

kohtu niisugune järeldus on vastuolus varasema kohtupraktika ja kriminaalmenetluse seadusega ning

ringkonnakohus ei esitanud sisulisi põhjendusi, miks loeti kohtualuste teostatud õigus oletatavaks. Niisuguse

hinnangu andmisega rikuti süütuse presumptsiooni. Kohtud uurisid tõendeid pealiskaudselt ega andnud

motiveeritud hinnangut erinevate tõendite vahelistele vastuoludele, nende vastuolude olemusele ja

tekkepõhjustele.

Põhja ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Veera Kremez esitas kassatsioonivastused, milles leidis, et

kassatsioonid on põhjendamatud ning taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

5. Riigikohtu istungil palus kaitsja kassatsioonid rahuldada. Kaitsja leidis, et A. K.-le ja V. K.-le esitatud

süüdistus oli kannatanute poolt fabritseeritud eesmärgiga hoida kõrvale oma tsiviilõigusliku kohustise

täitmisest. Kaitsja arvates hindas ringkonnakohus kriminaalasjas kogutud tõendeid pealiskaudselt ja ei

motiveerinud oma järeldusi. Prokurör palus jätta kassatsioonid rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2004. a otsus tuleb

tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu

kohtualustele inkrimineeritud süüteo objektiivse külje asjaolud, kummagi osavõtja tegusid pole

konkretiseeritud. Esimese astme kohtus mõisteti A. K. ja V. K. neile esitatud omavoli süüdistuses õigeks ning

kohus ei käsitlenud sellest tulenevalt üldse süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo objektiivsete tunnuste

täitmist nende poolt. Ringkonnakohus, mõistes A. K. ja V. K. omavolis süüdi, pidanuks kohtuotsuse

motiveerivas osas muuhulgas tuvastama ja kirjeldama süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo objektiivse

külje kõik tunnused. Ringkonnakohus on käesolevas kriminaalasjas selle nõude vastu eksinud.

Ringkonnakohtu otsuses puudub tõendite analüüs osas, mis puudutaks kummagi kohtualuse toimepandud

tegude hindamist ning selle pinnalt ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Riigikohtu

kriminaalkolleegium asub seisukohale, et niisugune minetus moodustab kriminaalmenetluse õiguse olulise

rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib veel, et AKKS § 30 lg 1 p 2 ja § 32 lg 3 p 2 (KrMS § 340 lg 3 p 2)

kohaselt peab ringkonnakohtu otsuse, millega tühistatakse esimese astme kohtu õigeksmõistev kohtuotsus,

resolutiivosast nähtuma nii õigeksmõistva otsuse tühistamine kui ka süüditunnistamine. Käesolevas

kriminaalasjas on ringkonnakohtu otsusega A. K. ja V. K. küll neile inkrimineeritus süüdi tunnistatud, kuid

linnakohtu õigeksmõistvat otsust samade tegude osas pole tühistatud.

8. Küsimuses kohtualuste poolt oma oletatava või tõelise õiguse teostamise kohta märgib Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaalkohus ei saa otsustada selle üle, kas ja millises ulatuses konkreetse

kriminaalmenetluse esemest väljapoole jäävast tsiviilõiguslikust suhtest tulenev kohtualuse nõue kannatanu

vastu rahuldada tuleb. Selleks on ettenähtud tsiviilkohtumenetlus. Kui vaieldava ning kohtu poolt veel

tunnustamata nõudeõiguse puhul isik üritab oma nõuet ebaseaduslikus korras realiseerida, siis saabki rääkida

üksnes tema oletatava õiguse realiseerimisest. Ringkonnakohus märgib seega täiesti põhjendatult, et oma

tõelisest õigusest saaks rääkida alles nõude rahuldamise korral. Sisulise põhjenduse on ringkonnakohus

eelneva kohta oma otsuses ka esitanud (tl 190-191).

Eelnevale tuginedes ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2004. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks samale kohtule.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg