3-2-1-111-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H, Jõks, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve

Kohtuasi

Maria Kurti, Maria Jant"enko, Aleksandr Dusmani, Ruben

Avakjani, Valentin Jakovlevi, Valeri Kiviselja ja Reet Küttise

hagid AS Kohtla-Järve Soojus vastu kohustuse täitmisele

sundimiseks ja lepingute sõlmimiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-75/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Kohtla-Järve Soojus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2004. a otsus ja teha

uus otsus, millega jätta hagid rahuldamata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Mõista hagejatelt M. Jant"enkolt, A. Dusmanilt,

V. Jakovlevilt, V. Kiviseljalt ja R. Küttiselt kostja kasuks välja

võrdsetes osades kohtukulud summas

15 000 (viisteist tuhat) krooni, s.o igaühelt 3 000 (kolm tuhat)

krooni.

4. Tagastada Advokaadibüroole V. Kaasik & Ko

kassatsioonkaebuselt 25. mail 2004. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maria Kurt, Maria Jant"enko, Aleksandr Dusman, Ruben Avakjan, Valentin Jakovlev, Valeri

Kiviselg ja Reet Küttis esitasid 5. märtsil 2003. a Ida-Viru Maakohtule ühises hagiavalduses

haginõuded AS Kohtla-Järve Soojus vastu. Hagejad palusid kohustada kostjat taastama XXXXXX-

XXXXXX XXXXXX XX majas (edaspidi: elamu) hagejatele kuuluvate korterite soojusenergiaga

varustamine ning lõpetama soojavarustuse katkestused. Menetluse käigus muutsid hagejad hagide

eset ning palusid kohustada kostjat sõlmima iga hagejaga eraldi kirjalik soojusvõrguga liitumise

leping ning soojusenergia müügileping.

2. Hagiavalduse kohaselt varustas kostja hagejaid soojusenergiaga suuliste individuaalsete lepingute

alusel. 21. veebruaril 2003. a lõpetas kostja põhjendamatult ja ebaseaduslikult soojusenergia andmise

hagejatele, kuna 110 korteriomanikust 36-l oli võlgnevus kostja ees. Hagejad on tasunud

soojusenergia eest õigeaegselt. Hagejad leidsid, et kuna nad on kaugkütteseaduse (KKütS) § 11 lg 1

mõttes tarbijapaigaldise omanikud ja valdajad, peab kostja sõlmima iga hagejaga individuaalse

soojusvõrguga liitumise lepingu ja soojusenergia ostu-müügilepingu. Ühtlasi leidsid hagejad, et

KKütS § 2 p 4 ja § 11 lg 1 ei ole vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna nimetatud sätete

kohaselt võib tarbijapaigaldise omanikuks pidada korteriühistut. Sellest tulenevalt peab soojuse

müüja sõlmima kirjaliku liitumislepingu ühistuga. Nimetatud käsitlus kitsendab hagejate

põhiseaduslikku õigust kasutada, vallata ja käsutada neile kuuluvat omandit omal äranägemisel.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus kolmanda isikuna protsessi kaasata Korteriühistu KALEVI 16

ja avalikku huvi kaitsma õigustatud riigiasutusena Energiaturu Inspektsiooni.

Kostja varustas kuni 28. maini 2002. a elamut soojusenergiaga 1. detsembril 2001. a OÜ-ga

KOHTLA ELAMU sõlmitud soojusenergia müügilepingu alusel. 28. veebruaril 2002. a teatas OÜ

KOHTLA ELAMU, et ta ei teeninda enam elamut, kuna selle haldamine anti üle Korteriühistule

KALEVI 16. Kostja esitas korteriühistule korduvalt ettepaneku soojusenergia müügilepingu

sõlmimiseks. Kuna korteriühistu lepingu sõlmimisega ei nõustunud, katkestas kostja 21. veebruaril

2003. a elamu soojusenergiaga varustamise. Seejärel sõlmis korteriühistu 25. märtsil 2003. a

soojusenergia müügilepingu poole maja varustamiseks ühe liitumispunkti kaudu kahest

olemasolevast, millega on tagatud 55 korteri soojavarustus. Kostja arvates ei ole elamute

korteriomanikega individuaalsete soojusenergia ostu-müügilepingute sõlmimine kooskõlas kehtivate

õigusaktidega ja selliseid lepinguid ei oleks kummalgi poolel võimalik täita. Kostja leidis, et kuna

vaidlusaluse elamu tarbijapaigaldised on juba ühendatud kostja soojusvõrguga, ei ole põhjust sõlmida

liitumislepingut. Soojusenergia müügilepingu sõlmimise nõude osas leidis kostja, et soojuse ostmise

osas on õigustatud ja kohustatud isikuks korteriühistu, kes on tarbijapaigaldise valdaja.

4. Kohus kaasas 28. aprilli 2003. a määrusega protsessi avalikku huvi kaitsma õigustatud

riigiasutustena Energiaturu Inspektsiooni ja Tarbijakaitseameti ning kolmanda isikuna hagejate poolel

Korteriühistu KALEVI 16.

5. Korteriühistu KALEVI 16 ei ole hagide kohta kirjalikku seisukohta avaldanud. Kohtuistungil

toetasid korteriühistu esindajad hagi ja palusid selle rahuldada.

6. Energiaturu Inspektsioon ei ole hagide kohta kirjalikku seisukohta avaldanud. Kohtuistungil leidsid

tema esindajad, et hagid on esitatud alusetult ja tuleb jätta rahuldamata. Korteriomanikud ei saa

sõlmida eraldi soojusenergia müügilepinguid. Elamu on juba liidetud soojusvõrguga, mistõttu ei ole

sellega võimalik uuesti liituda.

7. Tarbijakaitseamet ei ole oma seisukohta hagide kohta avaldanud.

8. Ida-Viru Maakohtu 28. novembri 2003. a otsusega jäeti hagid rahuldamata.

Maakohus leidis, et kaugkütteseadus ei ole vastuolus põhiseadusega ning hagejate nõuded

individuaalsete liitumislepingute ja soojusenergia ostu-müügilepingute sõlmimiseks on alusetud.

Elamu tarbijapaigaldis on KKütS § 8 lg 1 ja § 10 lg 6 kohaselt võrguga liidetud ning hagejad ei ole

tõendanud, et nende valduses olevates korterites on eraldi tarbijapaigaldised, mis tuleks

soojusvõrguga liita. Kuna nimetatud elamu on juba soojusvõrguga liitunud, ei saa ka Korteriühistu

KALEVI 16 nõuda liitumislepingu sõlmimist. Kohus leidis, et kostjal on seadusjärgne kohustus

ühendada soojusvõrku võrgupiirkonnas olevad tarbijapaigaldised ning mõõta soojuskoguseid

liitumispunktis. Seega on välistatud korteriomanikega individuaalsete liitumislepingute ja

soojusenergia ostu-müügilepingute sõlmimine.

9. Maakohtu otsuse peale esitasid hagejad ja kolmas isik apellatsioonkaebuse, milles palusid

maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagid rahuldada. Hagejad M. Kurt ja

R. Avakjan loobusid apellatsioonkaebusest. Hagejad M. Jant"enko, R. Küttis, V. Jakovlev ja

V. Kiviselg palusid kohustada kostjat sõlmima iga hagejaga eraldi kirjalik soojusvõrguga liitumise

leping ja soojusenergia ostu-müügileping. Hageja A. Dusman palus kohustada kostjat sõlmima

korterite nr X"XXX omanikega üks ühine soojusvõrguga liitumise leping ja temaga individuaalne

soojusenergia ostu-müügileping. Kolmas isik Korteriühistu KALEVI 16 palus kohustada kostjat

sõlmima korterite nr X"XXX omanikega üks ühine soojusvõrguga liitumise leping ja lõpetada

korterite väljalülitamine soojusvõrgust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Viru Ringkonnakohus tühistas 4. mai 2004. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata M. Jant"enko, A, Dusmani, V. Jakovlevi, V. Kiviselja ja R. Küttise hagid ning tunnustas

nende õigust sõlmida kostjaga liitumislepingud ja soojusenergia müügilepingud.

Ringkonnakohus leidis, et KKütS § 2 p 4 kohaselt tuleb käeoleva vaidluse puhul lugeda

kaugkütteseaduse mõttes tarbijapaigaldiseks elamu kaht soojussõlme koos elamusisese

kaugküttesüsteemiga ning nende omanikuks ja valdajaks on kõik vaidlusaluse elamu

korteriomanikud. Kohus tuvastas, et poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et vaidlusaluse elamu

tarbijapaigaldis on juba ühendatud kostja võrguga, leides, et kirjalik liitumisleping tuleb sõlmida

eeskätt siis, kui taotletakse liitumispunkti(de) asukoha või tehniliste tingimuste muutmist.

Soojusenergia müügilepingu küsimuses leidis ringkonnakohus, et kostjal on kohustus transportida

vajalike parameetritega soojust tarbijapaigaldiseni ehk liitumispunktini, mis sisulisest tähendab

tarbijale soojuse kasutamise võimaluse loomist. Seejuures on kostja kohustatud müüma soojust

kõigile tema võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele tarbijatele. Kohus leidis, et müüdud soojuse

kogust on võimalik korteriomanike vahel jagada majandusministri 11. augusti 1997. a käskkirjaga

nr 86 heaks kiidetud "Soojavarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika" ja Kohtla-Järve

Linnavolikogu 26. aprilli 2000. a määrusega kinnitatud "Soojusvarustuse kulude arvestamise ja

jaotamise metoodika" alusel. Eeltoodust lähtudes leidis ringkonnakohus, et kehtivatest seadustest ei

tulene korteriomaniku kohustust osta soojusenergiat ainult korteriühistu vahendusel, mitte otse

kostjalt. Seega tuleb tunnustada hagejate õigust sõlmida kostjaga liitumis- ja soojusenergia ostu-

müügilepingud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja, kes palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja teha uue otsuse, millega jätta hagid rahuldamata. Samuti palus

kostja mõista vastustajatelt võrdsetes osades välja apellatsiooniastmes ja kassatsiooniastmes kantud

kohtukulud.

Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, jättes tähelepanuta

asjaolu, et hageja A. Dusman esitas menetluse kestel uue nõude, mida ei esitatud esimese astme

kohtus. Kassaator juhib tähelepanu ka asjaolule, et kuna pooltel ei olnud vaidlust soojusenergia

kulude arvestamise ja jaotamise üle, on ringkonnakohus menetlenud nõuet, mida ei ole esitanud ükski

protsessiosaline. Lisaks ei ole kohus pööranud tähelepanu asjaolule, et hagejad tasusid apellantidena

riigilõivu ning esitasid kohtukulude hüvitamiseks vajalikud kuludokumendid alles pärast

kohtuistungit. Ringkonnakohtu otsus on vasturääkiv osas, millega tuvastati, et elamu tarbijapaigaldis

on soojusvõrguga ühendatud, mistõttu ei ole võimalik kohustada kostjat sõlmima uusi

liitumislepinguid. Samas tunnustas kohus hagejate õigust sõlmida kostjaga liitumislepingud.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõiguse norme. Kohus on jätnud tähelepanuta,

et soojatootjal on kohustus transportida soojust kuni tarbijapaigaldiseni (soojasõlmeni). Lisaks on

soojatootjal kohustus müüa soojusenergiat oma võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele tarbijatele

vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele, s.t tarbijapaigaldise olemasolul. Kuna tarbijapaigaldis on

korteriomanike kaasomandis, ei ole üksikute korterite omanikel vastavaid tehnilisi võimalusi ning

individuaalsete lepingute sõlmimine ei ole võimalik. Eraldi liitumisleping on võimalik sõlmida juhul,

kui korterisse on paigaldatud eraldi tarbijapaigaldis.

12. Hagejad M. Jant"enko, A. Dusman, V. Jakovlev, V. Kiviselg ja R. Küttis vaidlesid

kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud

protsessiõiguse norme ning on materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud.

13. Kohtuistungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Lisaks

kassatsioonkaebuses toodule märkis kostja esindaja, et peab võimalikuks sõlmida liitumisleping ja

soojusenergia müügileping lisaks ühistule ka kõigi korteriomanikega ühiselt. Kuna tarbijapaigaldis on

kaasomandis, ei ole võimalik sõlmida kõigi korteriomanikega eraldi individuaalseid

liitumislepinguid. Liitumis- ja müügilepingu sõlmimisel kõigi korteriomanikega ühiselt oleksid kõik

korteriomanikud solidaarvõlgnikud, kuna vastasel korral ei oleks kassaatoril võimalik kasutada

seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendit " lõpetada soojaga varustamine, kui võlgnikud ei tasu saadud

sooja eest.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p 1 alusel tühistada ning asjas on võimalik teha uus

otsus, millega jätta hagid rahuldamata.

15. Käesoleva asja lahendamisel on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

1) elamus on kaks soojussõlme ja mõlemad on tehniliselt ühendatud kostja soojusvõrguga;

2) elamut haldab Korteriühistu KALEVI 16;

3) kuni elamu haldamise üleandmiseni korteriühistule varustati elamut soojusenergiaga OÜ-ga

KOHTLA ELAMU sõlmitud lepingu alusel;

4) Korteriühistu KALEVI 16 ja kostja vahel on sõlmitud leping poole elamu kütmiseks ühe

soojasõlme kaudu, teisest lepingust on ühistu keeldunud;

5) kostja on keeldunud liitumis- ja soojusenergia müügilepingu eraldi sõlmimisest hagejatega.

16. Pooled vaidlevad selle üle, kas korteriomanikud saavad olla kostjaga sõlmitava liitumislepingu ja

soojuse müügilepingu pooleks.

17. Võrguettevõtja on KKütS § 14 lg 1 järgi kohustatud tagama võrguühendust omavate tarbijate

varustamise soojusega kaugkütteseaduse, tegevusloa tingimuste või kohaliku omavalitsuse volikogu

otsuse ja sõlmitud lepingu kohaselt. Võrguettevõtja on KKütS § 8 lg 2 kohaselt kohustatud müüma

kõigile oma võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele

võimalustele ja KKütS § 10 lg 1 kohaselt ühendama võrgu tehniliste võimaluste piires võrguga kõik

võrguettevõtja võrgupiirkonnas asuvad liitumistaotluse esitanud isikute tarbijapaigaldised, kui sellega

ei seata ohtu varasemate liitujate varustuskindlust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on

võrguettevõtjaks kaugkütteseaduse tähenduses. Seega on kostja kohustatud tagama elamu soojaga

varustamise. Tarbija ostab KKütS § 8 lg 1 kohaselt soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema

valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Seega on kaugkütteseaduse kohaselt tarbijate

soojaenergiaga varustamiseks vajalik esmalt luua ühendus tarbijapaigaldise ja võrgu vahel. Lisaks

tuleb KKütS § 11 lg-te 1 ja 4 kohaselt sõlmida ka võrguga liitumise ja soojuse müügileping.

18. Asja lahendamiseks peab kolleegium esmalt vajalikuks selgitada, mida saab lugeda

tarbijapaigaldiseks ning kes võib olla selle omanik või valdaja. Tarbijapaigaldis on KKütS § 2 p 4

kohaselt kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste

kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal ehitatud omavahel ühendatud soojatorustike ja

abiseadmete võrguga ühendatud või ühendatav talituslik kogum tarbija varustamiseks soojusega.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et vaidlusaluse elamu tarbijapaigaldisteks on kaks

soojussõlme koos elamusisese kaugküttesüsteemiga. Tarbijapaigaldist saab lugeda tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 55 lg 1 järgi ehitise oluliseks osaks ning § 54 lg 1 järgi seega ka ehitise aluse

kinnisasja oluliseks osaks. Asi ja selle olulised osad ei saa TsÜS § 53 lg 2 järgi olla eri isikute

omandis ning asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Korteriomand on korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 järgi omand ehitise reaalosa

üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Kaasomandi

esemeks on KOS § 1 lg 2 tähenduses maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi

korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Kuna tarbijapaigaldis ei kuulu ühegi

korteriomandi reaalosa hulka, on see kolleegiumi arvates eelnevast tulenevalt korteriomanike

kaasomandis. Korteriomanikud on seega eelduslikult asjaõigusseaduse (AÕS) § 50 lg 1 järgi ka

tarbijapaigaldise kaasvaldajad. Kui üks või mitu korterit on omaniku asemel kolmanda isiku

valduses, loetakse valdajateks nemad. Kolleegium nõustub seega ringkonnakohtuga ka selles, et

elamu tarbijapaigaldise omanikeks on korteriomanikud ühiselt ja järelikult valdajajateks korterite

valdajad kaasvaldajatena. Omandi- ja valdussuhteid ei muuda seejuures asjaolu, et maja haldamiseks

on loodud korteriühistu. Korteriühistu saab omanikuks ja valdajaks olla samadel alustel teiste

isikutega.

19. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, millisel alusel toimub tarbijapaigaldise ühendamine

võrguettevõtja võrguga ning kellega peab võrguettevõtja sõlmima liitumislepingu. Võrguga

liitumiseks loetakse KKütS § 2 p 11 kohaselt tarbijapaigaldise ühendamist võrguga. Liitumiseks tuleb

KKütS § 11 lg 1 järgi sõlmida liitumisleping. Liitumisleping sõlmitakse KKütS § 11 lg 1 kohaselt

võrguettevõtja ja võrguga ühendatava tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahel.

Kaugkütteseaduses ei reguleerita selgelt, kellega tuleb liitumisleping sõlmida kortermajade puhul ja

muudel juhtudel, kus tarbijapaigaldistel on mitu omanikku või valdajat. Otsuse p-s 18 jõudis

kolleegium järeldusele, et tarbijapaigaldise omanikeks on korteriomanikud ühiselt ja valdajateks

korterite valdajad ühiselt. Korteriomanikud valitsevad kaasomandi eset KOS § 15 lg 1 kohaselt

ühiselt, kui seaduse või korteriomanike kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. Korteriomanikud

võivad AÕS § 74 järgi koormata kaasomandis olevat vara kolmandate isikute õigustega üksnes

ühiselt. Liitumisleping on võlaõiguslik leping elamu soojusvõrguga liitumisega seotud õiguste ja

kohustuste määratlemiseks. Kõik isikud võivad sõlmida võlaõiguslikke kokkuleppeid kohustuste

võtmiseks, kuid mitte kõiki lepinguid ei ole igal isikul võimalik täita. Liitumislepingu alusel toimub

KKütS § 11 lg 1 järgi tarbijapaigaldise faktiline liitmine võrguettevõtja soojusvõrguga. See on küll

reaaltoiming, kuid sellega kaasneb ka kaasomandis oleva tarbijapaigaldise koormamine teise isiku

(võrguettevõtja) õigustega. Kui vaid üks või osa kaasomanikest võiks teistest sõltumata otsustada

tarbijapaigaldise faktilise liitmise üle võrguettevõtja võrguga ja võtta sellega seoses kohustusi kõigile

kaasomanikele, kahjustaks see teiste kaasomanike õigusi vara käsutamisel ja kasutamisel ning oleks

seega vastuolus kaasomandi oluliste põhimõtetega. Kaasomaniku õiguste piiratust kaasomandis oleva

asja teiste kaasomanike nõusolekuta koormamisel on tunnustanud Riigikohtu tsiviilkolleegium ka

oma 10. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-03 (RT III 2003, 26, 268). Kolleegium on

eelneva põhjal arvamusel, et kuna liitumislepingu täitmiseks peab olema kõigi kaasomanike

nõusolek, on võrguettevõtja kohustatud liitumislepingu sõlmima üksnes kõigi korteriomanikega kui

tarbijapaigaldise kaasomanikega ühiselt. Kuna kaasomandi käsutamise õigus on vaid omanikel,

saavad liitumislepingust tulenevaid kohustusi täita üksnes omanikud. Valdajatega peab võrguettevõtja

omanike asemel kolleegiumi arvates KKütS § 11 lg 1 kohaselt liitumislepingu sõlmima üksnes

omanike nõusolekul. Kui elamu valitsemiseks on määratud valitseja, võib ta KOS § 21 lg 2 p 1 järgi

volituse piires esindada korteriomanikke liitumislepingu sõlmimisel. Kolleegiumi arvates võib majas,

mille majandamiseks on loodud korteriühistu, sõlmida lepingud korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lg-

st 1 tulenevalt korteriomanike huvide esindajana omal nimel ka korteriühistu.

20. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et käesoleval juhul ei ole liitumislepingu

sõlmimine täiendavalt vajalik. Kohtud on tuvastanud, et tarbijapaigaldised on ühendatud kostja

soojusvõrku ning elamu on seega faktiliselt liidetud kostja soojusvõrguga. Võrguga liitumiseks ei

loeta KKütS § 10 lg 6 kohaselt juba võrguga ühendatud tarbijapaigaldise või selle osade vahetamist

või selle omaniku või valdaja vahetumist, kui seejuures liitumispunkti asukoht ei muutu, ei taotleta

tehniliste tingimuste muutmist ja on säilinud tehnilised võimalused liituja tarbijapaigaldise

ühendamiseks. Seega ei loeta soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja

vahetumist liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia

tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut. Liitumislepingu eesmärk on luua

tingimused tarbijate soojusega varustamiseks. Kuna elamu soojussõlmed on kostja soojusvõrguga

faktiliselt liidetud ja tarbijapaigaldiste asukohta ei saa lugeda muutunuks nii, et iga korteriomand

oleks eraldi soojusvõrguga liidetud, on liitumislepinguga taotletav eesmärk juba saavutatud.

Kolleegium leiab, et hagejate soojusega varustamiseks on vajalik sõlmida vaid soojuse müügileping.

21. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, kellega saab võrguettevõtja sõlmida soojuse

müügilepingu. Nagu liitumislepingu puhul, ei reguleeri kaugkütteseadus selgelt ka isikute ringi,

kellega võrguettevõtja võib soojuse müügilepingu sõlmida. Sellest järeldub, et müügilepingu nagu iga

muu võlaõigusliku lepingu võib sõlmida põhimõtteliselt iga isik, kes soovib müügilepingu alusel

kohustusi võtta. Lepingu täitmise võimalikkus või võimatus ei oma võlaõigusseaduse (VÕS) § 12

lg 1 järgi lepingu kehtivusele tähendust. Kolleegium teeb eelnevast järelduse, et seadus ei keela

võrguettevõtjal sõlmida soojuse müügilepinguid ka kortermajade puhul korteriomanikega eraldi.

22. Kolleegiumi arvates ei tähenda aga korteriomanikega eraldi soojuse müügilepingu sõlmimise

võimalus seda, et võrguettevõtja oleks selleks ka kohustatud. Võrguettevõtja peab KKütS § 8 lg-te 1

ja 2 ning § 14 lg 1 järgi tagama tarbijatele soojusenergia müümise. Seadus ei sätesta aga

võrguettevõtjale kohustust sõlmida müügilepinguid tarbijatega igal võimalikul viisil nagu tarbijad

seda soovivad. Tarbija on KKütS § 2 p 9 järgi isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust. Tarbija

ostab KKütS § 8 lg 1 kohaselt soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev

tarbijapaigaldis on ühendatud. Müügilepingu sõlmimise aluseks on KKütS § 11 lg 4 järgi

liitumisleping. Nimetatud sätetest teeb kolleegium järelduse, et võrguettevõtja on kaugkütteseaduse

järgi kohustatud sõlmima soojuse müügilepingu samade isikutega nagu liitumislepingu, s.t

tarbijapaigaldise omanike või valdajatega. Kolleegium jõudis otsuse p-s 19 seisukohale, et

võrguettevõtja on kohustatud sõlmima liitumislepingu üksnes korteriomanike või -valdajatega ühiselt

või valitsejaga või korteriühistuga ning puudub mõistlik põhjus eeldada, et võrguettevõtja peaks

olema kohustatud müügilepingu sõlmimiseks teiste isikutega kui liitumislepingu sõlmimiseks. Seda

kinnitavad ka KKütS § 17 lg 3 p-d 1 ja 3, mille järgi võib võrguettevõtja katkestada soojusvarustuse,

kui tarbija ei järgi liitumistingimusi või võlgneb soojuse eest. Kui müügilepingud oleksid sõlmitud

muude isikutega kui liitumisleping, ei pruugi liitumistingimused tarbijaid siduda. Korteriomanikega

eraldi sõlmitud müügilepingute järgi soojuse eest tasumata jätmisel ei saaks võrguettevõtja tehnilistel

põhjustel (tarbijapaigaldis on terviklik süsteem) kasutada talle seadusega antud õigust katkestada

soojuse andmist võlglase suhtes, kui teised korteriomanikud on lepinguid täitnud. Seega asub

kolleegium erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kuigi võrguettevõtjal on õigus sõlmida soojuse

müügileping hagejatega kui korteriomanikega eraldi, ei saa teda selleks kohustada. Müügilepingu

sõlmimist võivad esmajoones nõuda korteriomanikud ühiselt või seda saab teha ka maja haldav

korteriühistu.

23. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud

asjaolud, kuid andnud neile väära õigusliku hinnangu. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 333

lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse norme. Seetõttu leiab kolleegium, et saab TsMS § 362 p 5 alusel ise

hagid otsusega rahuldamata jätta. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda ka kostja

väiteid seoses protsessiõiguse normide rikkumisega ringkonnakohtu poolt.

24. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust vastutusest soojuse müügi lepingu täitmise

eest, kui müügilepingu sõlmivad korteriomanikud ühiselt või kui seda teeb nende nimel valitseja.

Võrguettevõtja peab KKütS § 14 lg 4 järgi korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja

pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võrguettevõtja peab KKütS § 15 lg 1

järgi tagama ka tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramise. Seega

piirduvad võrguettevõtja kohustused vaid kogu tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojuse

arvestamisega. Kuidas soojus korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, ei

ole kaugkütteseaduses reguleeritud ning seega sõltub see võrguettevõtja ja korteriomanike (-

valdajate) vahelistest ning korteriomanike (-valdajate) omavahelistest kokkulepetest. Silmas tuleb

pidada, et kuigi KOS § 13 lg 1 ja AÕS § 75 lg 1 järgi eeldatakse kaasomandi majandamiskulude

katmist vastavalt mõtteliste osade suurusele, kehtib selline regulatsioon vaid kaasomanike endi

vahelises suhtes. Soojuse müügilepingu alusel tuleb lepinguosaliste vastutust võrguettevõtja ees

soojuse eest tasumisel hinnata esmajoones müügilepingu enese alusel ja lähtuda võlaõigusseaduse

sätetest võlgnike ja võlausaldajate paljususe kohta. Põhiliseks probleemiks võib olla soojuse

müügihinna tasumise kohustuse jagunemine tarbijate vahel, st küsimus kas korteriomanik (-valdaja)

vastutab võrguettevõtja ees ka teiste tarbijate võlgnevuste eest. Võlaõigusseaduse § 65 lg 4 järgi

eeldatakse, et isikud on solidaarvõlgnikud, kui nad kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt.

Kui soojuse müügileping on sõlmitud põhimõttel, et iga korteriomanik (-valdaja) tasub soojuse eest

üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langeva osa, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1

järgi. Kui lepingu järgi võrguettevõtja sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid

korteriomanikele ühiselt või valitseja vahendusel, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise

eest eelduslikult solidaarselt.

25. Kolleegium juhib aga tähelepanu VÕS § 68 lg-le 1, mille järgi vastutab ka solidaarvastutuse

puhul lepingu rikkumise eest üksnes see solidaarvõlgnik, kes on lepingut rikkunud, s.t

õiguskaitsevahendeid lisaks kohustuse täitmise nõudele saab rakendada esmajoones selle võlgniku

suhtes. Nii saab näiteks viivist nõuda üksnes sellelt solidaarvõlgnikult, kes on täitmisega viivituses.

Võrguettevõtjal on KKütS § 17 lg 3 p 3 järgi õigus katkestada soojavarustus, kui tarbija võlgneb

soojuse eest, kuid § 17 lg 4 järgi tuleb tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik

tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest. Kolleegiumi arvates välistab KKütS § 17

erinormina soojavarustuse katkestamise võrguettevõtja poolt VÕS §-des 110 ja 111 sätestatud alusel

üksnes eeldatava soojavõlgnevuse tekkimise pärast. Kuna tarbijad vastutavad ka siis, kui nad on

solidaarvõlgnikud, kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab

soojavarustuse tarbijapaigaldisse katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui

kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud KKütS § 17 lg-s 4 sätestatud kord. Kui tarbijad vastutavad

sooja eest tasumisel osavõlgnikena, ei ole kõigi tarbijate suhtes soojavarustuse katkestamine üldse

lubatud ja võrguettevõtja saab võlglaste vastu kasutada teisi õiguskaitsevahendeid. Kuna

võrguettevõtja osutab tarbijatele teenuseid tavaliselt tüüptingimustega sõlmitud lepingute alusel,

alluvad sellised lepingud ka VÕS §-s 42 sätestatud erinõuetele, st näiteks kokkulepitud sanktsioonid

tarbijate vastu ei või neid ebamõistlikult kahjustada. Lisaks peab lepingust tulenevate sanktsioonide

rakendamine tarbijate vastu ka KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea

usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda

juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured. Omavahelises suhtes kehtivad

korteriomanike vahel KOS § 13 ja AÕS § 75 ning sama eeldus tuleneb ka VÕS §-st 69.

Korteriomanike õigusi võlgnikust korteriomaniku suhtes tagab mh KOS §-s 14 sätestatud võimalus

nõuda korteriomandi võõrandamist.

26. Kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka

lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt

ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes.

Sellised otsused on KÜS § 13 lg 4 järgi täitmiseks kohustuslikud kõigile korteriomanikele.

Korteriühistu nõudeid võlgnikest korteriomanike vastu saab tagada mh hüpoteegiga vastavalt KÜS

§ 9 lg-le 1. Samas peab võrguettevõtja ka korteriühistuga sõlmitud lepingu puhul arvestama otsuse p-

s 25 nimetatud põhimõtetega ja mh mitte kuritarvitama oma seadusest või lepingust tulenevaid

õigusi, arvestades VÕS §-des 42 ja 44 sätestatuga.

27. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui menetluse ajal oli elamu soojusenergiaga varustamine

tagatud hagi tagamise korras, tuleb seda lugeda tarbimiseks õiguslikul alusel, mille eest saab

võrguettevõtja arvestada tarbijatele tasu sarnastel alustel müügilepinguga. Tarbimist ei saa seega

lugeda omavoliliseks KKütS § 16 lg 1 p 3 tähenduses, mis õigustaks võrguettevõtjat nõudma KKütS

§ 16 lg 2 järgi tasu tarbitud soojuse eest soojuse koguse kuni kolmekordses ulatuses.

28. Kostja on palunud hagejatelt välja mõista apellatsiooniastmes ja kassatsiooniastmes kantud

kohtukulud. Esitatud kohtukulude nimekirjade järgi on kostja kandnud ringkonnakohtus

õigusabikulusid 52 274 krooni ja Riigikohtus 10 600 krooni, seega kokku 62 874 krooni. Hinnata

hagi puhul võib TsMS § 61 lg 1 p 2 ja justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 järgi teiselt

poolelt advokaaditasu välja mõista kuni 50 000 krooni ulatuses. Kolleegium loeb õigusabikuludest

vajalikuks ja põhjendatuks 15 000 krooni, mis tuleb TsMS § 61 lg 1 alusel hagejatelt M. Jant"enkolt,

A, Dusmanilt, V. Jakovlevilt, V. Kiviseljalt ja R. Küttiselt kostja kasuks võrdsetes osades välja

mõista.

H. Jõks, P. Jerofejev, V. Kõve