3-1-1-116-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-116-04

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 29. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a määrus

asjas nr 2-1-839-2004, millega jäeti läbi vaatamata

A. K. määruskaebus Riigiprokuratuuri 10. septembri

2004. a määruse peale

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K., määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2004, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta A. K. määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a määruse peale läbi

vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 5. märtsil 2003. a tegi I. K. Pärnu Politseiprefektuurile suulise avalduse selle kohta, et 25. oktoobril

2002. a kella 02.00 paiku lõi A. K. Pärnu linnas X tänav 9 maja juures teda rusikatega näkku ja pähe,

tekitades talle kehavigastusi ja materiaalse kahju summas 28 800 krooni.

2. 6. märtsil 2003. a alustas Pärnu Politseiprefektuuri konstaabel Robert Trofimov kirjeldatud sündmuse osas

kriminaalmenetlust KarS § 263 p 1 tunnustel. Kahel korral - 21. märtsil ja 10. oktoobril 2003. a - kuulati

kriminaalmenetluse käigus üle ka A. K., kusjuures seda tehti tunnistajana ülekuulamise vormis.

3. Pärnu Politseiprefektuurile adresseeritud avaldustes taotles I. K. 26. ja 27. märtsil 2003. a

kriminaalmenetluse lõpetamist seoses poolte leppimisega. I. K. märkis, et tema ja A. K. konflikt tekkis

isiklike suhete pinnalt ega olnud mingil moel suunatud ühiskondliku korra vastu. Seega on tema kirjeldatud

sündmused kvalifitseeritavad üksnes KarS § 121 järgi.

4. Pärnu Politseiprefektuuri politseiinspektor Tanel Taltsi 17. oktoobri 2003. a määrusega lõpetati

kriminaalasja menetlus KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Määruse kohaselt on

A. K. poolt I. K.-i ründamine ja viimasele seeläbi elule mitteohtliku lühiaegse tervisekahjustuse tekitamine

kvalifitseeritav mitte KarS § 263 p 1, vaid KarS § 121 järgi. KarS §-s 121 sätestatud kuriteo menetlemine

toimub vastavalt KrMK §-le 391 erasüüdistusmenetluses.

5. Kriminaalasja menetlemise lõpetamise järel avaldas A. K. soovi tutvuda asja materjalidega. 11. augusti

2004. a keeldus Lääne Politseiprefektuuri politseiinspektor T. Talts A.K.-le kriminaalasja materjale

tutvustamast, leides, et Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei ole tunnistajal õigust kriminaalasja

materjalidega tutvuda.

6. A. K. esitas politseiinspektor T. Taltsi tegevuse - s.o kriminaalasja materjalide tutvustamisest keeldumise

peale - kaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuurile. Kaebaja viitas oma kahtlusele, et tema vastu on antud

valeütlusi.

7. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 23. augusti 2004. a määrusega jäeti A. K. kaebus rahuldamata. Määruse

resolutiivosas tehtud vaidlustamisviites märgiti, et määruse peale võib edasi kaevata KrMS § 230 lg 2 alusel

10 päeva jooksul. Kaebuse lahendab Riigiprokuratuur 30 päeva jooksul selle saamisest.

Ringkonnaprokuratuur põhistas oma määrust järgmiselt.

A. K. on kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajana, seega on tegemist menetlusvälise isikuga. KrMS § 228

lg 1 kohaselt on menetlusvälisel isikul õigus esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu

või määruse peale üksnes siis, kui ta leiab, et need on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Kriminaalasja

materjalidest ega kaebusest ei nähtu, et A. K. õigusi oleks rikutud. Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 1

kohaselt on kriminaalmenetluses kogutud teave kuni asja kohtusse esitamiseni, kuid mitte kauemaks kui

aegumistähtaja lõpuni, üksnes asutusesiseseks kasutamiseks. Sama seaduse § 23 lg 1 p 1 ja § 39 lg 1 alusel

oli Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonnal seaduslik alus keelduda menetlusvälisele isikule A. K.-

le lõpetatud kriminaalasja materjalide tutvustamisest, kuna kriminaaltoimik sisaldab delikaatseid

isikuandmeid.

8. Lääne Ringkonnaprokuratuuri määruse peale esitas A. K. kaebuse Riigiprokuratuurile.

Kaebuses paluti ringkonnaprokuratuuri määrus tühistada ja võimaldada kaebuse esitajal tutvuda

kriminaalasjas kogutud teabega, et tal oleks võimalik hinnata, kas tema suhtes on toime pandud KarS § 319

lg-s 2 või § 320 lg-s 2 ette nähtud kuritegu. Samuti palus A. K. Riigiprokuratuuril hinnata uurija tegevuse

seaduslikkust kriminaalasja menetlemisel. Kaebuse esitaja leidis, et tema käsitamine tunnistajana on

formalistlik.

9. Riigiprokuratuuri 10. septembri 2004. a määrusega jäeti A. K. kaebus rahuldamata. Resolutsiooni

vaidlustamisviites märgiti, et määruse peale võib vastavalt KrMS § 208 lg-le 1 esitada ühe kuu jooksul

advokaadi vahendusel kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.

Riigiprokuratuuri määruse põhistavas osas on märgitud, et KrMS § 207 lg 2 kohaselt võib kannatanu esitada

kaebuse Riigiprokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamise peale KrMS §-s 200 sätestatud alustel. Kuna

A. K. ei ole antud asjas kannatanu ega tunnistatud kannatanuks, ei kuulu tema kaebus rahuldamisele, sest tal

puudub vastav menetluslik seisund kaebust esitada.

10. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas A. K. Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse, milles ta palus

vaidlustatud määruse tühistada ja võimaldada tal kriminaalasja materjalidega tutvuda.

11. Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a määrusega jäeti A. K. kaebus läbi vaatamata, kuna see oli

esitatud KrMS § 208 lg 1 nõudeid eirates advokaadi vahenduseta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

12. Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a määruse peale esitas määruskaebuse A. K., kes palub

tühistada käesoleva otsuse punktides 7, 9 ja 11 nimetatud määrused ja lubada tal tutvuda tema suhtes

menetletud kriminaalasja materjalidega.

Kaebuse esitaja märgib esmalt, et Riigiprokuratuuri 10. septembri 2004. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a määrused on asjassepuutumatud, kuna ta ei ole üheski oma kaebuses

vaidlustanud kriminaalmenetluse lõpetamist, vaid on palunud üksnes luba tutvuda kriminaalasja

materjalidega.

A. K. leiab, et politseiinspektor T. Taltsi tegevusega, samuti Lääne Ringkonnaprokuratuuri, Riigiprokuratuuri

ja Tallinna Ringkonnakohtu määrustega on rikutud tema Põhiseaduse §-st 44 tulenevat õigust tutvuda enda

kohta riigiasutustes hoitavate andmetega.

13. Vastuses A. K. määruskaebusele palub juhtiv riigiprokurör Alar Kirs jätta see rahuldamata.

Prokurör märgib, et KrMS § 206 lg 3 kohaselt on kriminaalmenetluse lõpetamise korral kriminaaltoimikuga

tutvumise õigus üksnes kannatanul. A. K. ei olnud kõnealuses kriminaalasjas menetlusosaline, samuti ei ole

kriminaalmenetluses tehtud ühtegi menetlustoimingut ega määrust, millega oleks rikutud A.K. õigusi.

Seetõttu ei laiene talle KrMS § 208 lg-s 1, §-s 225, § 228 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 230 sätestatud kaebeõigus.

Kuna kõnealuse kriminaalasja materjalid sisaldavad delikaatseid isikuandmeid Isikuandmete kaitse seaduse

§ 4 lg 3 p 7 tähenduses, ei ole tulenevalt Avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p-st 1, § 23 lg 1 p-st 1 ja § 39 lg-st 1

võimalik A. K.-le kriminaalasja materjale tutvustada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

14. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

esitamise õigus sama seadustiku § 344 lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi

vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Kuna A. K. on vaidlustanud

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2004. a määruse ilma advokaadi vahenduseta, tuleb tema kaebus

lähtudes KrMS § 388 lg-st 4 ja § 350 lg 2 p-st 2 jätta läbi vaatamata.

II

15. Arvestades Riigikohtu ülesannet tagada seaduste ühetaoline kohaldamine, samuti asjaolu, et nii Lääne

Ringkonnaprokuratuuri 23. augusti kui ka Riigiprokuratuuri 10. septembri 2004. a määrustes on tehtud

eksitav vaidlustamisviide, peab kriminaalkolleegium väljaspool A. K. määruskaebuse lahendamist vajalikuks

selgitada järgmist.

16. Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud üksnes kannatanu õigus tutvuda kriminaalmenetluse

lõpetamisel kriminaaltoimikuga (KrMS § 206 lg 3). Sellest ei saa aga järeldada, et teistel isikutel peale

kannatanu ei võiks samasugune õigus tekkida mõne muu seaduse alusel.

17. Põhiseaduse § 44 lg 3 näeb ette, et Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema

kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate

andmetega. Seda õigust võib piirata üksnes seaduse alusel teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse

põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe

väljaselgitamise huvides. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 29 lg 1 p 1 kohaselt peavad isikuandmete

vastutav ja volitatud töötleja andmesubjektile viimase soovil teatavaks tegema andmesubjekti kohta käivad

isikuandmed. IKS § 4 lg 1 kohaselt on isikuandmeteks andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku

kohta, mis väljendavad selle isiku füüsilisi, psüühilisi, füsioloogilisi, majanduslikke, kultuurilisi või

sotsiaalseid omadusi, suhteid ja kuuluvust. Andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid

isikuandmeid tohib IKS § 30 lg 1 kohaselt piirata üksnes juhul, kui see võib kahjustada teiste isikute õigusi ja

vabadusi, lapse põlvnemise saladuse kaitset, kuriteo tõkestamist või kurjategija tabamist või tõe

väljaselgitamist kriminaalmenetluses.

18. Isikuandmetena IKS § 4 lg 1 tähenduses on käsitatavad ka kriminaalmenetluses kogutavad andmed isiku

käitumise kohta teatud ajal ja kohas, samuti tema suhete kohta kolmandate isikutega. Seejuures ei ole

tähtsust asjaolul, milline formaalne menetlusseisund on kriminaalmenetluses isikul, kelle kohta selliseid

andmeid kogutakse. Isikul, kelle kohta on kriminaalmenetluses kogutud isikuandmeid, on sõltumata

kriminaalmenetluslikust menetlusseisundist õigus nendega tutvuda, välja arvatud IKS § 30 lg-s 1 sätestatud

aluste esinemisel.

19. Kui andmesubjekt soovib enda kohta kriminaalmenetluses kogutud isikuandmetega tutvuda

kriminaalmenetluse toimumise ajal, tuleb sellist soovi käsitada kriminaalmenetluses esitatava taotlusena.

Menetleja, kes on ühtlasi isikuandmete töötleja, peab taotluse lahendama määrusega. Kuna

kriminaalmenetluses kogutud teabe avaldamine (sealhulgas andmesubjektile tema kohta kogutud

isikuandmete tutvustamine) menetluse kestel mõjutab vahetult kriminaalmenetluse kulgu, jääb kõnealuse

määruse vaidlustamine kriminaalmenetluse raamidesse. Kui määrus tehakse kohtueelses menetluses, on

andmesubjektil võimalik seda vaidlustada Kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud

korras.

20. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri kriminaaltoimiku tutvustamist pärast kriminaalmenetluse

lõpetamist, välja arvatud KrMS § 206

lg-s 3 sätestatud juhul, mis seondub kannatanule võimaluse tagamisega vaidlustada kriminaalmenetluse

lõpetamist. Ka ei ole andmesubjektile juurdepääsu võimaldamine lõpetatud kriminaalmenetluses tema kohta

kogutud isikuandmetele olemuslikult kriminaalmenetluslik menetlustoiming. See ei ole suunatud

toimepandud kuriteo avastamisele, tõendusteabe kogumisele ega kohtumenetluseks muude tingimuste

loomisele. Samuti ei moodusta see toiming kriminaalmenetlusega ühtset tervikut, ei saa seda menetlust enam

mõjutada ega ole seotud kriminaalmenetluses tehtud lahendi täitmisele pööramisega. Seetõttu ei ole

kriminaaltoimiku tutvustamisest keeldumist pärast kriminaalmenetluse lõpetamist võimalik vaidlustada

Kriminaalmenetluse seadustiku alusel.

21. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse võimalikult ulatuslikuks tagamiseks on

Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 1 p-s 1 ja lg-s 2 kõik avalik-õiguslikud vaidlused, milleks seadus ei

näe ette teistsugust menetluskorda, määratud halduskohtu pädevusse (vt nt Riigikohtu

üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 punkt 23). Seega võib andmesubjekt juhul, kui

isikuandmete vastutav või volitatud töötleja keeldub võimaldamast talle juurdepääsu lõpetatud

kriminaalmenetluses tema kohta kogutud isikuandmetele, esitada kaebuse halduskohtule. Samuti on

andmesubjektil võimalik eelnevalt pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni poole (IKS § 32).

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris