3-2-1-120-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-120-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

VKG Transport AS (endine ärinimi Viru Transporditeenuste

AS) hagi Salva Kindlustuse AS vastu kindlustuslepingust

tuleneva kohustuse täitmiseks ja AS-le Ühisliising

kindlustushüvitise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. mai 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/275/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

VKG Transport AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

VKG Transport AS esindaja vandeadvokaat T. Tamme ja Salva

Kindlustuse AS esindaja vandeadvokaat A. Uritam

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. mai

2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Alvini Advokaadibüroo OÜ-le VKG Transport AS

kassatsioonkaebuselt 11. juunil 2004. a tasutud kautsjon 2 592

(kaks tuhat viissada üheksakümmend kaks) krooni ja 50

senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtule 8. oktoobril 2002. a esitatud hagis palus VKG Transport AS (endine ärinimi

Viru Transporditeenuste AS) välja mõista Salva Kindlustuse AS-lt Ühisliisingu AS kasuks

kindlustushüvitis 259 250 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja Ühisliisingu AS

11. septembril 2000. a rendilepingu Ühisliisingu AS-le kuuluva sõiduauto Toyota Land Cruiser VXA

kasutamiseks. Sõiduki kindlustamiseks sõlmisid hageja ja Salva Kindlustuse AS sõidukikindlustuse

lepingu superkasko kindlustusvariandiga. Kindlustusperioodiks oli 14. oktoober 2001. a kuni

13. oktoober 2002. a, kindlustusvõtjaks hageja, kindlustusväärtuseks 305 000 krooni, soodustatud

isikuks AS Ühisliising ning kindlustamise tingimusteks kostja SÜ-01 sõidukikindlustuse

üldtingimused. 9. juuni 2002. a hommikul ärandati sõiduk Võsu alevist. Varastati ka sõidukis olnud

dokumendid, sh sõiduki registreerimistunnistuse B-osa. 11. juunil 2002. a esitas hageja juhtumi kohta

avalduse politseile. Samal päeval teavitas hageja juhtunust kostjat. 15. augustil 2002. a teatas kostja,

et ta keeldub sõiduki ärandamisest tulenevat kahju sõidukikindlustuse üldtingimuste p-de 6.1 ja 6.1.6

alusel hüvitamast, sest hageja ei esitanud sõiduki registreerimistunnistuse kõiki osi.

2. Kolmas isik Ühisliisingu AS toetas hageja nõuet.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kuna kindlustusvõtja ei andnud kahjujuhtumile järgneva 2 tööpäeva

jooksul üle sõiduki registreerimistunnistuse kõiki osi, siis ei tekkinud kindlustusvõtjal või kolmandal

isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigust.

4. Tallinna Linnakohtu 28. novembri 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt oli vaidlusalune sõiduk kindlustatud superkasko kindlustusvariandiga, mille

põhiriskid on nimetatud kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste p-des 2.1 " 2.7. Sõidukikindlustuse

üldtingimuste p 2 kohaselt mõisteti kindlustusriski all üldtingimustes nimetatud kahjujuhtumeid, sh

vargust, röövimist ja ärandamist. Kindlustusseaduse (KindlS) § 9 kohaselt on kindlustusjuhtum

seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib

kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja

kindlustusandjal kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmise kohustus. Kuna kindlustuslepingu ja

kindlustusseaduse järgi hüvitatakse kindlustuslepingus määratletud sündmuse, seisundi või teo

tagajärjel tekitatud kahju, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 12 lg-s 2 nimetatud asjaoluks lugeda sõiduki

vargust ja kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust. KindlS § 6 lg 1 kohaselt on soodustatud

isikuks füüsiline või juriidiline isik, kellele makstakse kindlustusjuhtumi saabumisel välja

kindlustussumma, kui kindlustuslepingus on nii ette nähtud. Sõidukikindlustuse poliisiga on

tõendatud, et kindlustatuks ja soodustatud isikuks on Ühisliisingu AS.

Tulenevalt KindlS §-st 9 määratlevad pooled kindlustuslepingus, millised sündmused ja tingimused

panevad kindlustusandjale hüvitise maksmise kohustuse ja millal kindlustusandja võib keelduda

hüvitise maksmisest. Kindlustuslepingu p 6.1.6 järgi on kahjujuhtumi saabumisel kindlustusvõtja või

muu sõidukit valdama lubatud isik kohustatud sõiduki varguse või ärandamise korral andma üle selle

registreerimistunnistuse kõik osad. Kindlustuslepingus on ette nähtud kindlustushüvitise

väljamaksmisest keeldumise alused. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 6.2 kohaselt vabaneb

kindlustusandja hüvitamiskohustusest p 6.1 nõuete täitmata jätmise korral. Kindlustusandjale ei antud

üle sõiduki registreerimistunnistuse B-osa, kuna väidetavalt see varastati. Asjaolu, et kindlustusvõtjal

puudus süü registreerimistunnistuse B-osa esitamata jätmisel, ei oma asjas tähtsust, sest pooled on

kokku leppinud vastutuses süüst olenemata. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 1.7 järgi on

kindlustusjuhtumiks kindlustuslepingus määratletud soovimatu sündmus, seisund või tegu, mille

tagajärjel tekib kindlustatul, soodustatud isikul või kolmandal isikul kindlustushüvitise saamise õigus

ja kindlustusandjal kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus, kui on täidetud kõik

kindlustuslepingust tulenevad kohustused. Asjas puudub kindlustusjuhtum, sest täidetud ei ole kõik

kindlustuslepingust tulenevad kohustused. Kindlustusleping ei sea kindlustusvõtjat seaduses

ettenähtust halvemasse olukorda ega ole seetõttu kehtetu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. VÕSRakS

§ 12 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on

tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, senikehtinud seadust. Käesoleval juhul oli selliseks

asjaoluks sõiduki Toyota Land Cruiser vargus 9. juunil 2002. a. Sõidukikindlustuse üldtingimuste

p 6.1 sätestas kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isiku kohustused. Nimetatud

kohustuste eesmärgiks on tagada kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isiku kohane

käitumine kahjujuhtumi saabumisel. Üldtingimuste p 6.1.6 kohaselt on kindlustusvõtja või muu

sõidukit valdama lubatud isik kohustatud sõiduki varguse või ärandamise korral andma üle selle

registreerimistunnistuse kõik osad ja kõik tema valduses olevad mehaanilised ja elektroonilised

võtmed hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast kahjujuhtumi toimumist. Lepingu sõlmimisel pidi

kindlustusvõtja teadma, et üheks oluliseks kindlustusriskiks on sõiduki ärandamine, mille vastu ta

ennast ka kindlustas. Seetõttu pidi olema ka teada, et sõiduki registreerimistunnistuse sõidukis

hoidmine muudab ärandamise puhul üldtingimuste p-s 6.1.6 ettenähtud kohustuse täitmise võimatuks.

Nimetatud punktist tuleneva kohustuse täitmine ei sõltu süü olemasolust. Seetõttu ei oma tähtsust,

kuivõrd on hageja süüdi märgitud kohustuse täitmata jätmises. Antud juhul oli kindlustusvõtja ise

loonud olukorra, kus kindlustusjuhtumi saabumisel oli registreerimistunnistuse esitamine võimatu.

Asja materjalist nähtuvalt jättis sõidukit vallanud isik sõidukisse nii vaidlusaluse auto kui veel kahe

sõiduki tehnilised passid, samuti juhiloa, tulirelva loa, jahimehe pileti jne. Oluliste dokumentide

tundideks järelevalveta autosse jätmine viitab elementaarse hoolsuse puudumisele. Sellest tulenevate

tagajärgedega pidi isik arvestama. Kuna sõidukikindlustuse üldtingimuste p 6.2 kohaselt vabaneb

kindlustusandja ülaltoodud juhul hüvitamiskohustusest, jättis linnakohus hagi põhjendatult

rahuldamata. Kindlustuslepinguga ei seatud kindlustusvõtjat seadusega võrreldes halvemasse

olukorda, sest KindlS § 9 annab pooltele võimaluse määratleda kindlustusjuhtumiks olevad

sündmused, seisundid või teod ning kõigi kokkulepitud tingimuste olemasolu korral makstakse

hüvitis välja. Kindlustuslepingus kokkulepitu järgimine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja kohtukulud.

Kohtud ei arvestanud, et hageja ei saanud üldtingimuste p-st 6.1.6 tulenevat punkti täita oma tahtest

sõltumata, mistõttu kostja ei vabane hüvitamiskohustusest üldtingimuste p 6.2 alusel.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lõikeid 4 ja 6. Ringkonnakohus pole põhjendanud oma

järeldust, et pooled leppisid kokku süüta vastutuses. Vastamata on jäetud ka apellatsioonkaebuse

väidetele süülise vastutuse kohta. Auto kasutaja ei hoidnud dokumente autos, vaid unustas autosse

ühekordselt hulga dokumente. Sõiduk varastati koos selles olnud dokumentidega takistuse

kõrvaldamise teel. Registreerimistunnistuse autosse jätmine ei suurendanud kindlustusriski ja selle

üleandmata jätmine ei oma sisulist tähendust kindlustusjuhtumi saabumise või menetlemise

seisukohast. Kuna pooled ei leppinud kokku süüta vastutuses, tekkis kindlustusandjal kahju

hüvitamise kohustus.

Väär on linnakohtu järeldus, et kindlustusjuhtum puudus. Kui vaidlus käib selle üle, kas

kindlustusandja vabanes hüvitise maksmise kohustusest üldtingimuste p 6.2 kohaselt, siis pole

vaidlust selle üle, et kindlustusjuhtum saabus. Kui üldtingimuste p-s 6.1 märgitud kindlustusvõtja

kohustuste täitmisest sõltub kahjujuhtumi määratlemine kindlustusjuhtumina, siis seab üldtingimuste

p 1.7 kindlustusvõtja seaduses ettenähtust halvemasse olukorda ja on kehtetu osas, milles ta seob

kindlustusjuhtumi saabumise sõltuvusse pärast juhtumit kindlustusvõtja kohustuste täitmisega, millel

ei ole puutumust kindlustusriski vähendavate kohustustega. KindlS § 9 kohaselt oli kindlustusjuhtum

kindlustuslepingus määratletud sündmus, antud asjas sõiduki vargus, mis on seotud kindlustusriski

vähendavate kindlustusvõtja kohustustega (kuna kindlustusvõtjal on neid võimalik mõistlikult arvesse

võtta). Registreerimistunnistuse hoidmine lukustatud ja sisselülitatud alarmiga sõidukis ei suurenda

kindlustusriski. Kahju hüvitamisest keeldumise otsuse tegemise ajal kehtis võlaõigusseadus.

VÕSRakS § 12 lg 3 sätestab, et kui kestvuslepingu tingimus on pärast võlaõigusseaduse jõustumist

vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda,

kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut.

Hageja leiab, et kostja ei ole toiminud heas usus, kui jättis kindlustuslepingust tuleneva

hüvitamiskohustuse täitmata mitteolulise kohustuse objektiivsetel põhjustel täitmata jätmise tõttu,

kusjuures kostja oli teadlik nõude täitmata jätmise põhjustest.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks alus puudub.

Riigikohtul puudub alus linnakohtu otsuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 330 lg 5

kohaselt oma otsuses kordama esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, kui jätab otsuse muutmata.

Üldtingimuste p-dest 6.1 ja 6.2 tuleneb otseselt, et pooled leppisid antud kohustuste osas kokku süüta

vastutuses. Kõigi p-s 6.1 toodud kohustuste näol on tegemist selliste kohustustega, mille täitmata

jätmine võib oluliselt mõjutada kahju suurust või juhtumi menetlemist kindlustusandja või

korrakaitseorganite poolt. Sõiduki dokumentide hoidmine sõidukis võib suurendada varguse riski,

sest koos dokumentidega on sõidukit kergem viia üle riigipiiri või teostada temaga muid toiminguid.

Samuti on registreerimistunnistuse esitamine vajalik selleks, et kindlustusandja saaks veenduda, et

tegemist on varguse, mitte kindlustuspettusega. Kui õige oleks hageja väide süülise vastutuse

rakendumisest üldtingimuste p-s 6.1 toodud kohustuste rikkumisel, peaks hageja TsK § 227 kohaselt

ise tõendama oma süü puudumist. Seda hageja teinud ei ole ja Riigikohus ei hinda tõendeid, vaid

tugineb otsuse tegemisel vaid alama astme kohtute tuvastatud asjaoludele. Kaebusest ei selgu,

millisele õiguslikule konstruktsioonile tugineb hageja väide, et kindlustusjuhtum toimus ja

kindlustusandjal oleks olnud õigus vaid vabaneda tekkinud kohustusest. Isegi juhul, kui

ringkonnakohus oleks tuvastanud kindlustusjuhtumi toimumise, on kohtuotsuse lõppjäreldused õiged

ja seetõttu ei saa hageja väited olla aluseks apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele.

Registreerimisdokumente tuli korrektselt hoida ning üldtingimuste kohaselt nende vargusest või

kadumisest koheselt teavitada kindlustusandjat. Kõik kindlustustingimustes toodud kindlustusvõtja

kohustused mõjutavad otseselt või kaudselt kindlustusjuhtumi toimumist või kahju suurust.

8. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohtade

juurde. Hageja esindaja palus juhul, kui Riigikohus lahendab asja oma otsusega, kostjalt välja mõista

hageja kantud kohtukulud. Kostja esindaja palus kaebuse rahuldamata jätmise korral hagejalt välja

mõista kostja kohtukulud seaduses sätestatud piires.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi

väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kohtud on põhjendatult leidnud, et vaidluse lahendamisel kohaldatakse enne 1. juulit 2002

kehtinud seadusi. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud

kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses

sätestatut. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu

lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a. Kestvuslepinguga seotud

asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse

senikehtinud seadust. Kuna hageja on rajanud kindlustuslepingul kui kestvuslepingul põhineva nõude

asjaolule, mis väidetavalt toimus 9. juunil 2002, siis tuleb asjas kohaldada enne 1. juulit 2002. a

kehtinud seaduste sätteid.

11. Kindlustusseaduse (KindlS) § 19 lg 1 sätestas, et kindlustusleping on kindlustusandja ja

kindlustusvõtja vahel sõlmitud suuline või kirjalik kokkulepe, mille kohaselt kindlustusvõtja

kohustub tasuma lepingus märgitud kindlustusmakseid ning kindlustusandja kohustub

kindlustusjuhtumi korral välja maksma kindlustussumma või -hüvitise või tegema lepingus

ettenähtud teo. KindlS § 9 järgi mõisteti kindlustusjuhtumi all seaduses või kindlustuslepingus

määratletud sündmust, seisundit või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusandjal või kolmandal isikul

kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või -hüvitise

väljamaksmise kohustus. Sama seaduse § 8 määratles kindlustusriskina kindlustusjuhtumi saabumise

tõenäolise ohu, mille tagajärgede vastu kindlustatakse. Seega tuleb kindlustusseaduse mõttes

kindlustusjuhtumina mõista tegelikkuses aset leidnud sündmust, seisundit või tegu, mille tagajärgede

vastu kindlustusleping sõlmiti. Pooled võisid kindlustuslepingus kokku leppida, millised sündmused,

seisundid või teod tekitavad kindlustusandjale kindlustussumma või -hüvitise maksmise kohustuse,

aga samuti selles, millistel juhtudel võib kindlustusandja väljamaksest keelduda.

12. Käesoleva vaidluse tuumaks on küsimus sellest, kas leidis aset kindlustusjuhtum, s.t kas sõiduk

ärandati või varastati, ja kui kindlustusjuhtum leidis aset, kas kostjal on õigus keelduda

kindlustushüvitise väljamaksmisest.

13. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele, mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas

osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on

kohtu järeldused rajatud, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Apellatsioonikohus on

rikkunud samuti TsMS § 330 lõiget 6, jättes osale apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata.

14. Apellatsioonikohus on otsuses jätnud seisukoha võtmata hagi aluseks oleva asjaolu " sõiduki

ärandamine 9. juunil 2002. a " tõendatuse kohta.

Ringkonnakohus on otsuses asunud seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata sõidukikindlustuse

üldtingimuste p 6.2 alusel, mille järgi kindlustusandja vabaneb hüvitamiskohustusest, kui

kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama lubatud isik ei täida üldtingimuste p-s 6.1.6 märgitud

kohustust anda sõiduki varguse või ärandamise korral üle selle registreerimistunnistuse kõik osad ja

tema valduses olevad mehaanilised ja elektroonilised võtmed hiljemalt kahe tööpäeva jooksul pärast

kahjujuhtumi toimumist. Kindlustusandjale ei antud üle sõiduki registreerimistunnistuse B-osa.

Apellatsioonikohus on leidnud, et üldtingimuste p 6.1.6 rikkumine annab kindlustusandjale õiguse

keelduda hüvitise väljamaksmisest, sõltumata sellest, kas kindlustusvõtja või muu sõidukit valdama

lubatud isik oli rikkumises süüdi või mitte. Otsuses pole vastatud apellatsioonkaebuse põhjendustele,

miks hageja leiab, et hüvitise väljamaksmisest keeldumise aluseks saaks olla vaid üldtingimuste

p 6.1.6 süüline rikkumine. Kohtuotsusest ei selgu, milliste lepingu punktide põhjal on kohus teinud

järelduse, et üldtingimuste p-s 6.1.6 märgitud kohustuse rikkumise tagajärgede sisukohalt ei oma süü

selle kohustuse rikkumises tähtsust. TsK § 227 sätestas, et isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle

mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul,

v.a seaduse või lepinguga ettenähtud juhud.

15. Vastates hageja apellatsioonkaebuse väitele, et kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldudes

toimis kostja hea usu põhimõtte vastaselt, asus apellatsioonikohus seisukohale, et kuna KindlS § 9

annab pooltele võimaluse määratleda kindlustusjuhtumiks olevad sündmused, seisundid ja teod ning

hüvitis makstakse välja kõigi kokkulepitud tingimuste olemasolu korral, siis ei saa kindlustuslepingus

kokkulepitu järgimine olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu selline seisukoht ei ole kooskõlas seadusega. Enne 1. juulit

2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 sätestas, et tsiviilõiguste teostamisel ja

tsiviilkohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Sama seaduse § 1 järgi sätestati selles seaduses

tsiviilõiguse üldpõhimõtted ning seadus oli kohaldatav ka võlaõiguse üldosana. Seega laienes § 108

lõikes 1 sätestatud hea usu põhimõte ka kindlustuse õigussuhtele ning kindlustuslepingu pooled pidid

lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste teostamisel toimima heas usus. Kindlustuslepingus

kokkulepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse kasutamine võib teatud

asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane. Sel juhul võib kohus tõkestada kindlustusandjal selle

õiguse kasutamise ja mõista kindlustushüvitise lepingus sätestatud maksest keeldumise õigusele

vaatamata kindlustusandjalt välja.

16. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha sõidukikindlustuse üldtingimuste

punktis 6.1.6 märgitud kohustuse rikkumise mõju osas kindlustusjuhtumi toimumisele,

kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ja kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suurusele. Kui

üldtingimuste p 6.1.6 rikkumine kindlustusjuhtumi toimumisele, kindlustusjuhtumi

kindlakstegemisele ega kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju suurusele mõju ei avaldanud, siis

tuleb kaaluda, kas kostja keeldumine kahjuhüvitise väljamaksmisest üldtingimuste p 6.1.6 rikkumise

tõttu oli kooskõlas hea usu põhimõttega.

17. Kohtukulude väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik