3-2-1-112-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-112-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Maaja Eero hagi AS Eesti Merelaevandus vastu töötaja

algatusel töölepingu lõpetamise tunnistamiseks, töötasu,

puhkusetasu, lõpparve maksmise ja tööraamatu

kätteandmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2004. a

otsus asjas nr 2-2/192/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Eesti Merelaevandus ja Maaja Eero kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

11. oktoober 2004. a

Istungil osalenud isikud

AS Eesti Merelaevandus esindaja vandeadvokaat Liina Linsi ning

Maaja Eero

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

26. aprilli 2004. a otsus osas, millega mõisteti AS-lt Eesti

Merelaevandus välja palgaviivis 72 409 krooni, õigusabikulu

3716 krooni ja riigilõiv 4750 krooni ning osas, millega jäeti

M. Eero nõue lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise

saamiseks rahuldamata. Muus osas jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

2. Saata asi tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. AS Eesti Merelaevandus kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Advokaadibüroole Lepik & Luhaäär 26. mail

2004. a AS-i Eesti Merelaevandus kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 809 (kaheksasada üheksa) krooni.

5. Maaja Eero kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Tagastada Tiit Sepastele Maaja Eero kassatsioonkaebuselt

26. mail 2004. a tasutud kautsjon 6902 (kuus tuhat

üheksasada kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maaja Eero töötas AS-s Eesti Merelaevandus 6. augustist 1993. a. 1. oktoobril 2001. a sõlmisid

pooled meretöölepingu nr 093640. 4. juunil 2002. a teatati M. Eerole suuliselt eelseisvast

koondamisest. 2. juulil 2002. a esitas M. Eero AS-le Eesti Merelaevandus avalduse töölepingu

nr 93640 (1999. aasta redaktsioonis) lõpetamiseks alates 8. juulist 2002. a töölepingu seaduse (TLS)

§ 82 lg 1 alusel ning meretöölepingu tühistamiseks. 31. juulil 2002. a teavitas tööandja hagejat

meretöölepingu lõpetamisest TLS § 86 p 3 alusel 5. novembrist 2002. a. Tööraamatu kande kohaselt

lõpetati hagejaga leping nr 093640 5. novembril 2002. a.

2. 26. augustil 2002. a esitas M. Eero töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu nr 93640 TLS § 82

alusel lõppenuks tunnistamiseks alates 8. juulist 2002. a ja hüvitise saamiseks, saamata jäänud töö- ja

puhkusetasu, palgaviivise väljamõistmiseks ning tööraamatusse kande tegemiseks ja tööraamatu

kätteandmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 25. veebruari 2003. a otsusega avalduse osaliselt ja

mõistis AS-lt Eesti Merelaevandus välja vähem saadud töötasu ning hüvitise lõpparve kinnipidamise

eest summas 45 452 krooni.

3. M. Eero ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ning esitas kohtule järgmised nõuded:

1) tunnustada töölepingu lõpetamist 8. juulist 2002. a TLS § 82 alusel ja välja mõista sel alusel

töölepingu lõpetamisel ettenähtud hüvitis;

2) välja mõista lepingujärgsed tasud (töötasu) 2000. a, 2001. a ja 2002. a laeva ootel viibimise aja

eest ja viivis palgaseaduse § 35 alusel;

3) välja mõista töötasu 1348 krooni 10 senti puhvetipidaja asendamise eest;

4) välja mõista vähem saadud puhkusetasu 8568 krooni 42 senti ja hüvitis kasutamata puhkuse eest;

4) välja mõista hüvitis lõpparve maksmisega viivitamise eest ja

5) välja mõista hüvitis tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest.

Hageja leidis, et 1. oktoobril 2001. a poolte allkirjastatud meretööleping ei ole töölepingu uus

redaktsioon, see ei muuda töölepingut. Alates meretöölepingu allakirjutamise kuupäevast oli poolte

vahel sõlmitud kaks erinevat lepingut: tööleping ja meretööleping. Meretööleping on töövõtuleping.

Kahe erineva lepinguga on tegemist ka seetõttu, et erinevad on neis nimetatud ametikohtade kokk-

puhvetipidaja ja stjuuardi tööülesanded. Hageja teatas töölepingu lõpetamisest kooskõlas TLS §-ga

82 viis päeva ette ega läinud pärast nimetatud tähtaja möödumist enam tööle.

4. Kostja vaidles hagile vastu. 1. oktoobril 2001. a sõlmitud meretööleping oli 1993. a sõlmitud

töölepingu uus redaktsioon. Meretöölepingu sõlmimine tulenes 1. aprillil 2001. a jõustunud

mereteenistuse seaduse § 62 lg-st 2. 2002. a juulis ei olnud hagejal enam võimalik nõuda töölepingu

lõpetamist, kuna alates meretöölepingu sõlmimisest lepingu eelmine redaktsioon enam ei kehtinud.

Hageja viivisenõue on aegunud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1

alusel. Üheaegselt ei saa nõuda viivist PaS § 35 alusel ja hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel. Viivist saab

arvestada kuni töölepingu lõppemise päevani, sealt edasi saab järgneda vastutus lõpparve

kinnipidamise eest. Samuti on aegunud nõue TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise saamiseks.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-lt Eesti Merelaevandus M. Eero kasuks

välja vähem makstud töötasu 47 372 krooni, viivise 97 864 krooni ja lõpparve maksmisega

viivitamise eest hüvitise 11 234 krooni. Ülejäänud nõuded jättis kohus rahuldamata.

6. Pooltevaheline töösuhe algas 6. augustil 1993. a. 22. aprillil 1999. a vormistati töölepingu uus

redaktsioon, mille kohaselt täitis hageja kokk-puhvetipidaja tööülesandeid. Tema tööaeg oli määratud

kollektiivlepinguga. 1. aprillist 1999. a oli hageja baaspalgaks 6079 krooni ja koos lisatasudega kuni

12 000 krooni kuus. Lepinguga ei reguleeritud tasu maksmist tööseisaku (laeva ootel oleku) ajal,

mistõttu tuli nendel juhtudel lähtuda TLS §-st 66 ja PaS §-st 20. Kostja on tasunud hagejale

tööseisakute aja eest vähem makstud 45 452 krooni 90 senti.

7. Kohus luges tõendatuks, et 14.-21. detsembril 2000. a laeva ootel viibimise aja eest ei ole hagejale

tasu makstud. Kohus mõistis hagejale välja 6 tööpäeva eest 1919 krooni 68 senti.

8. Kohus ei nõustunud kostja ja töövaidluskomisjoni seisukohaga viivisenõude aegumisest.

Viivisenõuet ei saa vaadelda eraldi nõudena, vaid tegemist on palganõudega vahetult seotud nõudega.

Nõude aegumise tähtaeg pikenes kolmele aastale nende nõuete osas, millised ei olnud nõude

esitamise ajaks veel aegunud. Hageja nõue ei olnud aegunud. PaS § 35 kohaselt palga maksmisega

või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud

päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kuna kostja ei vaielnud

hageja esitatud viivisearvestusele vastu, lähtus kohus põhiosas hageja arvestusest. Kohus nõustus

kostja vastuväitega, et palgaviivist ei ole alust nõuda pärast töösuhte lõppemist, sest seejärel on

tegemist juba lõpparve maksmisega viivitamisega. Saamata jäänud töötasu on lõpparve osa, mille

väljamaksmisega viivitamisele laieneb TLS § 119 lg-s 2 sätestatud sanktsioon. Kohus leidis, et

pooltevaheline töösuhe lõppes 5. novembril 2002. a, mistõttu saab viivist arvestada kuni selle ajani.

9. Kuna lõpparve maksti välja ettenähtust väiksemas suuruses, mõistis kohus kostjalt välja hüvitise

TLS § 119 lg 2 alusel. Keskmise töötasu arvestamisel lähtus kohus töövaidluskomisjoni arvestusest,

s.o 11 232 krooni 11 senti kuus.

10. Kohus ei nõustunud hageja käsitusega 1999. a sõlmitud töölepingust ja 1. oktoobri 2001. a

kuupäeva kandvast meretöölepingust kui kahest erinevast, üheaegselt poolte suhteid reguleerinud

lepingust. Poolte vahel 1993. a alanud töösuhte olemus ei muutunud meretöölepingu sõlmimisega.

Hagejaga sõlmitud tööleping viidi kooskõlla 1. aprillist 2001. a jõustunud mereteenistuse seadusega.

Asjaolu, et ümbervormistamisega muudeti ka töösuhte sisulisi tingimusi, ei muuda iseenesest tehtud

toimingut. Hageja kirjutas meretöölepingule tööandja pakutud variandis alla. Pärast meretöölepingu

sõlmimist reguleeris poolte töösuhteid meretööleping ja sellest pidid pooled lähtuma.

11. Hageja rahalised nõuded alates 1. oktoobrist 2001. a, lähtusid tema arusaamast, et pärast

meretöölepingu sõlmimist kehtis poolte vahel edasi tööleping 1999. aasta redaktsioonis. Kuna poolte

töösuhteid reguleeris alates 1. oktoobrist 2001. a meretööleping, siis puudus alus nende nõuete

rahuldamiseks.

12. Kohus jättis töölepingu TLS § 82 alusel lõppenuks tunnistamise nõude aegumise tõttu

rahuldamata. Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida 2. juulil 2002. a esitatud töösuhte

lõpetamise nõude sisulist põhjendatust. Hageja sai 8. juulil 2002. a teada oma õiguste rikkumisest,

kuna tööandja ei nõustunud TLS § 82 alusel töösuhet lõpetama, ei maksnud välja lõpparvet ega

andnud kätte tööraamatut. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 2 alusel oli hagejal

õigus ühe kuu jooksul pöörduda töövaidlusorganisse. Hageja pöördus töövaidlusorganisse alles

26. augustil 2002. a.

13. Kohus leidis, et kostja ei ole hagejale tööraamatu kätteandmisega viivitanud. Poolte töösuhe

kestis 5. novembrini 2002. a. Hagejat kutsuti 5. novembril 2002. a tööraamatule järele, kuid hageja

seda ei teinud. Töövaidluskomisjoni otsusest nähtub, et ka selles menetluses keeldus hageja

tööraamatu vastuvõtmisest.

14. AS Eesti Merelaevandus esitas apellatsioonkaebuse. Vastuapellatsioonkaebuse esitas M. Eero.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

15. Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2004. a otsusega muudeti linnakohtu otsust töötasu ja viivise

osas, ühtlasi muudeti ja täiendati linnakohtu otsuse motiive. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja

töötasu 1919 krooni 68 senti ja viivise 72 409 krooni 76 senti. Samuti mõistis ringkonnakohus

kostjalt välja riigilõivu 4750 krooni ja hageja kantud õigusabikulud 3716 krooni.

16. Linnakohus leidis õigesti, et pooltevahelist töösuhet reguleeris tööleping, mida 1. oktoobril

2001. a muudeti, nimetades seda meretöölepinguks. Hageja väide, et ükski seadus ei keela sõlmida

samaaegselt mitut töölepingut, on ebaõige. Töölepinguga reguleeritakse tööõiguslikke suhteid

tööandja ja töötaja vahel, mistõttu see leping erineb oma olemuselt tsiviilõiguslikest lepingutest.

Töösuhte oluliseks tunnuseks on alluvuslik palgatöösuhe. Seetõttu saab samade poolte vahel olla

üheaegselt vaid üks töösuhe. Seega kehtib vaid üks leping ning seda ka juhul, kui see oleks

vormistatud mitme erineva dokumendina. Hageja käsitus, mida ta kordab ka oma kaebuses, ei ole

vastavuses töösuhteid reguleerivate õigusnormidega ega töölepingu seaduse mõttega. Ka ei ole

kohtule esitatud tõenditega vastavuses väide, et hageja töötingimuste muutmine 1. oktoobril 2001. a

toimus tema nõusolekuta, ega väide, et tegemist oli töövõtulepinguga. Linnakohus leidis õigesti, et

meretöölepingule on allakirjutanud mõlemad pooled, mistõttu ei ole alust pidada nimetatud

dokumenti tühiseks.

17. Hageja töö tasustamisel tööseisaku aja eest tuleb lähtuda TLS §-st 66 ja PaS §-st 20. Tööandja

pidi säilitama hagejale tööseisaku ajaks keskmise palga. Ringkonnakohus ei nõustu kohtu viitega

kostja omaksvõtule 45 452 krooni 90 sendi osas TsMS § 182 tähenduses. Vastuses hagiavaldusele

tunnistas kostja hagi vähem makstud töötasu 34 218 krooni 78 sendi osas, s.o 2000. aasta veebruari ja

2001. aasta märtsi-septembri eest. Kostja kinnitas kohtus, et tasus töövaidluskomisjoni väljamõistetud

summa, kuid hagile tervikuna vaidles ta vastu.

Kuna kostja apellatsioonkaebuses tunnistab hageja nõuet vähem makstud töötasu 34 218 krooni 78

senti osas ning on selle kohtumenetluse kestel hagejale vabatahtlikult tasunud, seostamata seda

töövaidluskomisjoni otsusega, siis pidas kolleegium võimalikuks selles osas kohtuotsust muuta ning

jätta hagi 2000. aasta veebruari ja 2001. aasta märtsi-septembri eest vähem makstud töötasu 34 218

krooni 78 senti saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et hagejal on

õigus saada 2000. aasta detsembri eest 1919 krooni 68 senti.

18. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu hinnanguga palgaviivise nõude tähtaegsusele. 7. aprillist

2000. a kehtiva ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtajaks 3 aastat.

Palgaseadusest tulenevalt on viivis vahetult seotud palgaga. PaS § 35 ei seosta viivise maksmise

kohustust töötaja nõudega, vaid märgib, et palga maksmisega viivitamise eest maksab tööandja

töötajale viivist. Seetõttu ei ole võimalik rääkida töötasu nõude põhjendatusest, sh tähtaegsusest,

jättes samal ajal viivisenõude aegumise tõttu rahuldamata.

19. Viivisenõude piiriks on töösuhte lõppemise aeg. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude

viivise saamiseks pärast töölepingu lõpetamist.

20. Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et hageja nõue töölepingu lõpetamise tunnistamiseks TLS § 82

alusel oli töövaidluskomisjonile esitamise ajal aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Õige ei ole

käsitada TLS § 82 alusel esitatud nõuet töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisena, millele

kohaldataks ühekuulist nõude esitamise tähtaega. TLS § 143 ja ITVS § 6 lg 2 kohaselt on ühekuuline

tähtaeg kohaldatav vaid nõudele, millega on vaidlustatud töölepingu lõpetamist. Hageja avaldus oli

suunatud töölepingu lõpetamisele, mida kostja ei aktsepteerinud. Seaduse mõttega kooskõlas on

hageja kaebuses sisalduv käsitus töölepingu lõpetamisest TLS § 82 alusel kui töötaja algatusel

toimuvast protseduurist.

21. Kostja on maksnud hagejale töötasu pärast 8. juulit 2002. a. Tööleping lõpetati 5. novembril

2002. a TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu ning maksti välja vastav hüvitis, kusjuures hageja on

makstud summad ka vastu võtnud. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus õigeks hinnata

töölepingut hageja näidatud ajal lõppenuks. Vastasel juhul oleks põhjust rääkida tööraamatu

kinnipidamisest ja muudest kostjapoolsetest rikkumistest, kuid seda ajal, mil tööandja täitis

omapoolseid kohustusi. Selline käsitus oleks vastuolus 1. juulist 2002. a kehtiva tsiviilseadustiku

üldosa seadusega, mis on kohaldatav üldosana ka töösuhtes.

22. Kuna pooltevaheline töösuhe kestis 5. novembrini 2002. a, siis on hagejal õigus saada selle ajani

ka palgaviivist. Linnakohtu viivisearvestus ei ole õige. Enne viivise arvestamist tuli palgast maha

arvata tulumaks. PaS § 35 kohaselt tuli viivist arvestada vaid makstavast palgast.

23. TLS § 119 lg-s 2 on sätestatud tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest. Seega on kuupalga

suuruse hüvitise maksmise kohustus seotud tööandja tahtliku tegevusega jätta töötajale lõpparve

maksmata. Antud juhul on kostja maksnud töölepingu lõpetamisel hagejale välja kogu summa, mis

töötajal oli sellel ajal saada, mistõttu ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2

tähenduses. Seaduse mõtte ja kohtupraktika kohaselt ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega siis,

kui tööandja maksab õigeaegselt välja kõik töölepingu lõpetamisel makstavad summad.

24. Hageja nõude hüvitise saamiseks TLS § 119 lg 2 alusel jätab kohus rahuldamata põhjusel, et

kostja on seda tunnistanud ning vastava summa vabatahtlikult hüvitanud.

25. Töösuhteid reguleerivatest seadustest tulenevalt on kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks anda

pooltele lisaks töölepingu seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi. TLS § 14 kohaselt

võib töötajale seadusega antud õigusi kollektiivlepinguga laiendada. Nii on kõnealuses

kollektiivlepingus kehtestatud lõpparve maksmisega viivitamise eest töötaja jaoks ilmselt soodsam

kord. Seaduse mõttega ei ole vastuolus kollektiivlepingu laiendamine ametiühingusse

mittekuuluvatele töötajatele tööandja ühepoolse normatiivse dokumendiga. Kuna antud juhul ei olnud

tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses, ei olnud alust ka kollektiivlepingu

vastava punkti kohaldamiseks.

26. M. Eero nõue puhkusetasu väljamaksmisega viivitamise aja võrra puhkuse pikendamise eest

puhkusetasu saamiseks ei tugine seadusele ning jääb seetõttu rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

27. Kassatsioonkaebuses esitasid mõlemad pooled.

28. Kostja AS Eesti Merelaevandus palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hageja kasuks

viivise 72 409 krooni 76 sendi ja kohtukulu 3716 krooni ning riigilõivu 4750 krooni riigituludesse

väljamõistmise osas.

Kostja palus teha uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, jättes hageja

nõuded palgalt arvestatud viivise ja kohtukulu väljamõistmiseks rahuldamata ning riigilõivu

riigituludesse välja mõistmata.

29. Ringkonnakohus on viivisenõude rahuldamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi.

Kostja on viidanud viivisenõude aegumisele ITVS § 6 lg 1 järgi ning palunud kohaldada aegumist.

Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et PaS § 35 alusel esitatud viivisenõue on

palganõudega vahetult seotud nõue, millele laieneb ITVS § 6 lg 3 kohaselt 3-aastane aegumistähtaeg.

Töötasu maksmisega viivitamise eest PaS § 35 alusel makstav viivis ei kuulu palga koosseisu.

Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis nr 3-2-1-122-02.

30. Viivisenõue on õiguskaitsevahend, mida töötaja võib kasutada juhul, kui tööandja rikub oma

kohustust maksta töötajale palka töölepingus kokkulepitud palgapäeval. Seega ei kehti viivise suhtes

ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud palgamaksmise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg, vaid sama seaduse § 6

lg-s 1 sätestatud töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks ettenähtud

nõude esitamise 4-kuuline tähtaeg. Viivisenõudele palganõudega sama aegumistähtaja kohaldamine

ei ole kooskõlas palgaseaduse eesmärgi ega mõttega. Viivised ei saa ega tohi olla lisatasu teenimise

abinõuks.

31. M. Eero vaidleb vastuses AS Eesti Merelaevandus kassatsioonkaebusele vastu. Palgaseadus § 35

kohustab tööandjat maksma viivist, mitte ei anna töötajale õigust viivist nõuda. Kostja on unustanud

palgaseaduse põhilise eesmärgi: tagada palga ja muude tasude õigeaegne väljamaksmine töötajale.

Viivise maksmise kohustus on suunatud õigesti arvestatud palga võimalikult kiirele kättesaamisele.

Saamata palga väljamaksmisel saab tööandja teada, kui suurelt summalt ja millise perioodi eest peab

ta viiviseid maksma. Viivisenõude esitamise tähtaega tuleb arvutada pärast PaS § 35 rikkumist.

32. M. Eero leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus võttis protsessiõiguse norme rikkudes

temalt võimaluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Seoses sellega jättis kohus ebaõigesti

rahuldamata ka vastava hüvitise nõude. Hageja palub Riigikohtul tunnistada tühiseks meretööleping

TsÜS §-de 94 ja 98 alusel.

33. Ringkonnakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja eksis vabade päevade arvu määramisel, mistõttu

jättis alusetult rahuldamata hageja nõuded töötasu ja viivise saamiseks 2000. aasta eest. Kohtuotsuse

aluseks olid tööandja esitatud võltsitud tööaja tabelis näidatud vabad päevad. Hageja leiab, et

ringkonnakohus on materiaalõiguse norme ebaõigesti kohaldades ja protsessiõiguse norme rikkudes

jätnud rahuldamata töötasu ja viivise nõude ajavahemiku 1. oktoobrist 2001. a kuni 13. detsembrini

2001. a ja ajavahemiku 22. jaanuar 2002. a kuni 25. juuni 2002. a eest.

34. Hageja arvates jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata hageja nõude hüvitise

saamiseks tööraamatu kinnihoidmise eest ja puhkusetasu väljamaksmisega viivitamise aja võrra

puhkuse pikendamise eest puhkusetasu nõude.

35. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja pole lõpparvet kinni pidanud.

36. AS Eesti Merelaevandus leidis vastuses M. Eero kassatsioonkaebusele, et hageja ei ole

kassatsioonkaebuses selgitanud, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti

kohaldanud või millist protsessiõiguse normi oluliselt rikkunud. Hageja ei nõustu kohtute poolt

tõenditele antud hinnanguga.

Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et poolte vahel sai kehtida ainult üks tööleping.

Pooltevaheline töösuhe kestis 5. novembrini 2002. a ning lõpetati koondamisega TLS § 86 p 3 alusel.

1. oktoobrist 2001. a sõlmitud meretöölepingu kohaselt saanuks hageja lepingu lõpetada, kui reeder

rikkunuks oma kohustusi, üksnes mereteenistuse seaduse § 59 lg-le 1 tuginedes ja selles viidatud

tingimustel. Tööandja jätkas ka pärast töötaja esitatud avaldust meretöölepinguga reguleeritud

töösuhte täitmist. Seega on kohtud jätnud põhjendatult rahuldamata töötaja nõude hüvitise saamiseks

töölepingu lõpetamise eest TLS § 82 lg 1 alusel.

Hageja ei ole varem esitanud kohtule nõuet meretöölepingu tühiseks tunnistamiseks. Töötaja on

ebaõigesti asunud seisukohale, et poolte vahel kehtis kaks eraldi suhet (tööleping ja meretööleping).

Kuivõrd meretöölepingu kohaselt peatus leping kuni laevale suunamiseni ja kokku oli lepitud kehtiva

miinimumpalga maksmine, siis puudub töötajal õigus nõuda lepingu peatumise aja eest keskmist

palka.

Kohtud on tõendeid õigesti hinnates asunud seisukohale, et tööraamatu kätteandmine töötajale ei

viibinud tööandja süül ning puuduvad alused töötaja nõude rahuldamiseks TLS § 119 lg 1 alusel.

Tõendamist leidis, et kostja maksis hagejale töösute lõpetamisel välja kogu summa, mis hagejal oli

sel ajal saada, mistõttu ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses.

37. Riigikohtu istungil jäid hageja ja kostja esindaja oma kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade

juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

38. Kolleegium leiab, ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt välja viivis 72 409 krooni ning jäeti

hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks rahuldamata. Asi tuleb tühistatud osas

saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

39. Ringkonnakohus on töölepingu lõpetamise aluse osas ning töötasu, täiendava puhkusetasu ja

tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise nõude kohta otsuse tegemisel järginud protsessiõiguse norme

ning õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Puhkusetasu nõude on ringkonnakohus jätnud õigesti

rahuldamata. Ka on kohus põhjendanud seda, miks võetakse hüvitise arvestamisel aluseks

töövaidluskomisjonis tehtud keskmise palga arvestus.

40. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuses esitatud väitele, et ringkonnakohus võttis temalt võimaluse

töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel peab kolleegium vajalikuks selgitada TLS § 82 alusel

esitatud nõude rahuldamata jätmise kohta järgmist. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja

2. juulil 2002. a kostjale avalduse töölepingu nr 93640 lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel

alates 8. juulist 2002. Hageja ei ole taotlenud meretöölepingu nr 093640 lõpetamist. Kohtud on

tuvastanud, et meretöölepingu sõlmimisega 1. oktoobril 2001. a kaotas töölepingu eelmine

redaktsioon kehtivuse ning pooled pidid edaspidi täitma lepingus nr 093640 kokkulepitud tingimusi.

Kuna hagejal puudus alus nõuda kostjalt kehtivuse kaotanud lepingu nr 93640 tingimuste täitmist, on

alusetu nii formaalses kui ka sisulises mõttes tema nõue selle töölepingu lõpetamiseks.

41. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis alusetult

kohaldamata kostja vastutuse lõpparve maksmisega viivitamise eest. Ringkonnakohus jättis hageja

selle nõude rahuldamata kahel põhjusel: töölepingu lõpetamisel maksis kostja hagejale välja kogu

summa, mis tal oli sellel ajal saada, ja kostja on töötasu vähemmaksmist tunnistanud ning vastava

summa vabatahtlikult hüvitanud.

42. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise väljamõistmine eeldab

tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale lõpparve või osa lõpparvest välja maksmata, kuid järeldus,

et kostja maksis töölepingu lõpetamisel hagejale kogu saadaoleva summa, ei rajane tuvastatud

asjaoludel. 26. augustil 2002. a töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis hageja vähem

makstud töötasu väljamõistmist. Töölepingu lõpetamisel 5. novembril 2002. a pidi kostja seega

arvestama, et töövaidluskomisjonile esitatud töötasu nõude põhjendatuse korral ei ole ta õigeaegselt

välja maksnud kogu summat, mis töölepingu lõpetamisel maksta tuli. Töölepingu lõpetamisel

tähendas hageja töötasu nõue ühtlasi vaidlust lõpparve suuruse üle. Kolleegium soostub Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-00 (RT III 2001, 3, 27)

väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses

tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel

põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve

koosseisus väljamakstavate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus,

millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu

teiste tingimustega. Kostja selliseid põhjusi esile ei toonud, vaid tunnistas ja maksis kohtumenetluse

ajal hagejale maksmata töötasu 34 218 krooni 78 senti.

43. Lõpparve kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmata jätmine põhjusel, et kostja maksis

kohtumenetluse kestel vabatahtlikult hagejale saadaoleva töötasu, ei põhine seadusel. Tööandja on

kohustatud TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (PaS) § 32 lg 1 järgi maksma töölepingu lõpetamise päeval

töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad.

44. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et viivisenõudele palganõudega sama

aegumistähtaja kohaldamine on väär.

Palgaseaduse § 2 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule

või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk

koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja

juurdemaksetest. Palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamisel näeb PaS

§ 35 tööandjale ette maksta töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või

ülekandmisele kuulunud palgast. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2002. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02 (RT III 2002, 34, 375) sedastatakse, et viivis, mida tööandja on

kohustatud PaS § 35 alusel maksma palga maksmisega viivitamise eest, ei kuulu palga hulka.

Palga maksmisega viitamine toob PaS § 35 kohaselt tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse.

Kuid üksnes selle seose kaudu ei saa palganõude esitamise tähtaega laiendada viivisenõudele. ITVS

§ 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude

esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Sama paragrahvi 2. ja

3. lõikes tehakse vastavalt erand töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise ja palga maksmise

nõude esitamise tähtaja kohta. Töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 2

järgi üks kuu ja palga maksmise nõude esitamise tähtaeg sama paragrahvi 3. lõike järgi kolm aastat.

Kõigi muude töösuhtest tulenevate võimalike nõuete esitamise tähtaeg neli kuud. Seega on

seadusandja sätestanud erandid üldisest tähtajast numerus clausus'e põhimõttel.

45. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuses soovitule tunnistada tühiseks pooltevaheline

meretööleping, märgib kolleegium, et TsMS § 353 lg 3 järgi põhineb riigikohtu otsus alama astme

kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Riigikohtule ei saa esitada nõudeid, mida ei ole käsitletud

ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ning mille osas ringkonnakohus ei võtnud ega

pidanudki võtma seisukohta (TsMS § 338). Kuna seda nõuet ei ole ringkonnakohus käsitlenud, ei pea

Riigikohus nimetatud küsimuses seisukohta võtma.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu