3-3-1-58-04 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-58-04

Määruse kuupäev

15. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Leida Milleri, Tiina Nigu, Sirje Soosalu ja Taissa Vorobjova

kaebused Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 1996. a korralduse

nr 1772-k ja 26. septembri 2001. a korralduse nr 4061-k

tühistamiseks Tallinnas Sõpruse pst 8 asuvate ruumide osas ning

Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuste tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. juuli 2004. a

määrus haldusasjas nr 2-3/836/04 ja Tallinna Halduskohtu

10. mai 2004. a määrus haldusasjas nr 3-36/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Leida Milleri, Tiina Nigu, Sirje Soosalu ja Taissa Vorobjova

erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. juuli 2004. a määrus haldusasjas

nr 2-3/836/04 ja Tallinna Halduskohtu 10. mai 2004. a määrus haldusasjas nr 3-36/2004 ning

saata asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. Milleri, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova omandis on Tallinnas Sõpruse pst 8 asuvas elamus

korterid, mille ostu-müügi lepingud sõlmiti 31. oktoobrist kuni 8. novembrini 1995.

2. Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 1996 korraldusega nr 1772-k tunnistati Tallinnas Kristiine

Linnaosa bilansis olevaid ruume mitteeluruumideks, sh Sõpruse pst 8 asuvas elamus paiknevad

ruumid inventariseerimisplaani järgi numbritega 3–8 pinnaga 146,8 m2 ja 12 pinnaga 9,5 m2.

Tallinna Linnavalitsuse 26. septembri 2001. a korraldusega nr 4061-k muudeti eelnimetatud

korraldust, kuid Sõpruse pst 8 asuvaid ruume puudutavat osa ei muudetud. Nimetatud korralduste

alusel kanti need mitteeluruumid hooneregistrisse.

3. L. Milleri, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova väidete kohaselt said nad korteriomandite seadmisel

teadlikuks asjaolust, et Sõpruse pst 8 hoones on mitteeluruume. 11. oktoobril 2001 pöördusid nad

selle teabe täpsustamiseks järelepärimistega Tallinna Hooneregistri ja Tallinna Säästva Arengu ja

Planeerimise Ameti poole. Tallinna Hooneregistri 16. oktoobri 2001. a kirjaga nr 1-16/4937 teatati

L. Millerile nimetatud mitteeluruumide kandmisest registrisse viitega Tallinna Linnavalitsuse

28. juuni 1996. a korraldusele nr 1772-k ja 26. septembri 2001. a korraldusele nr 4061-k. Tallinna

Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti 29. oktoobri 2001. a kirjaga nr 1/3-1/433 teatati kasutusloa

väljastamisest 17. augustil 2001 Sõpruse pst 8 keldriruumide kasutamiseks kaubanduspinnana ning

märgiti, et kasutusluba ei muuda ruumide omandiõiguslikku kuuluvust. Kaebuste esitajad pöördusid

5. detsembril 2001 Harju Maavalitsuse poole taotlusega tühistada Tallinna Linnavalitsuse korraldused

nr 1772-k ja 4061-k Sõpruse pst 8 keldrikorruse ruumide (146,8 m2 ja 9,5 m2) mitteeluruumideks

muutmise osas. Samuti pöördusid nad 5. detsembril 2001 Majandusministeeriumi poole ja teatasid, et

"Kristiine Linnaosa Valitsus registreeris Sõpruse pst 8 elamu keldrikorrusel asuvad abiruumid

mitteeluruumidena, Tallinna Linnavalitsuse korralduste 1772-k 28.06 1996 ja 4061-k 26.09 2001

alusel, Tallinna Hooneregistrisse 2001. aasta oktoobris" ja palusid "selgitada, kas Kristiine LOV

talitas õigesti muutes elanikele kuuluvate mõtteliste osade suurust ja tehes majas ümberehitusi

elanikelt nõusolekut küsimata".

4. L. Miller, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova esitasid 13. mail 2002. a Tallinna Halduskohtule

kaebused, milles nad taotlesid:

1) Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 1996. a korralduse nr 1772-k ja 26. septembri 2001. a korralduse

nr 4061-k tühistamist Tallinnas Sõpruse pst 8 asuvate ruumide osas;

2) Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemist Sõpruse pst 8 asuva elamu mõtteliste osade

ümberarvestuse tegemiseks lähtuvalt Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lõikest 1, mille alusel

omandavad Sõpruse pst 8 korteriomanikud eluruumid ning nendega koos muud mõttelised osad kogu

elamust. Ümberarvestused esitada ehitusregistrile registrikannetes muudatuste tegemiseks;

3) Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemist Sõpruse pst 8 asuvate ruumide suhtes Tallinna

linna poolt sõlmitud rendilepingute üleandmiseks Korteriühistule Sõpruse pst 8.

Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.

5. Halduskohus teavitas 23. märtsil 2004. a toimunud kohtuistungil kaebuste esitajaid, et kaebuste

esitamise tähtaeg oli kaebuste esitamise ajaks möödunud ning et kaebuste esitajatel on võimalus

esitada taotlus tähtaja ennistamiseks vastavalt HKMS § 14 lg-le 3. Kaebuste esitajad esitasid Tallinna

Halduskohtule 7. aprillil 2004. a taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Taotluse

kohaselt ei teadnud nad Harju maavanema poole pöördumisel vaidlustatud korralduste sisu ning ei

olnud sellest tulenevalt teadlikud, et nende õigusi on rikutud. Kaebuste esitajad ei vaidlustanud

haldusakte seaduses sätestatud tähtaja jooksul õigusliku olukorra ebaselguse tõttu. Õiguste rikkumine

sai neile teatavaks alles pärast Tallinna Linnavalitsuse vastust teabenõudele. Kaebuste esitajad

leiavad, et tegutsemine asjas selguse saamiseks ning võimalike kohtuväliste lahendite leidmiseks ei

saa kaasa tuua rikutud õiguste kaitsevõimalustest ilma jäämist.

6. Tallinna Halduskohus jättis 10. mai 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-36/2004 taotluse kaebuste

esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas asja menetluse. Kohus leidis, et mõjuv põhjus

kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks saab olla üksnes objektiivne asjaolu, mis takistab kaebuse

õigeaegset esitamist. Kaebuste esitajad olid Harju maavanema poole ja majandusministri poole

pöördudes teadlikud kaevatavate haldusaktide sisust. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve,

peab isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades vajaduse korral

professionaalset erialast abi, ning otsustama ka vaidlustamise. Kohus pole kaebuste esitamise tähtaja

ennistamise vajadusele varem osundust teinud, sest menetlusosalised otsisid kokkuleppe saavutamise

võimalusi. Ülejäänud taotluste puhul on tegemist viidatud haldusakti tühistamiskaebusega vahetult

seotud taotlustega ning menetlus kuulub lõpetamisele tervikuna.

7. L. Milleri, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova erikaebuses paluti halduskohtu määrus tühistada.

8. Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse muutmata ja erikaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) HKMS § 10 lg 4 sätestab: "Kui kaebus esitatakse pärast halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja

möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise põhjused."

Sellele nõudele vastavust peab halduskohus kontrollima asja kohtuliku läbivaatamise

ettevalmistamisel enne asja menetlusse võtmise määruse tegemist. HKMS § 12 lg 3 kohaselt

kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste

protsessiosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus

rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui

halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta asja menetluse määrusega;

2) halduskohus oleks pidanud kaebuste esitajatelt taotlema puuduse kõrvaldamist kaebustes enne

määrusega asja menetlusse võtmist. Sellel juhtumil toimis kohus vastuolus HKMS § 11 lg 1 p-ga 1.

Siiski ei saa see menetlusviga olla kohtumääruse tühistamise aluseks. Kohus andis võimaluse

kaebuses puuduse kõrvaldamiseks. Ka ei saa kaebuse esitajal tekkida õiguspärast ootust, et kaebuse

menetlusse võtmisega lõpeb vaidlus kaebuse tähtaegsuse osas. Riigikohtu halduskolleegium on

20. veebruari 2001. a määruses asjas nr 3-3-1-68-00 märkinud: "Vastustajal ja kolmandal isikul peab

olema võimalus avaldada oma arvamust tähtajast kinnipidamise ja tähtaja ennistamise küsimuses ka

siis, kui tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud ning kohus pole menetlusnorme rikkudes tähtajast

kinnipidamist eelmenetluses kontrollinud." Siit nähtub, et kaebuse tähtaegsuse küsimuse saab

lahendada teiste menetlusosaliste taotlusel ka pärast eelmenetluse lõppu. Käesoleval juhul lahendas

halduskohus eelmenetluses nimetatud küsimuse. See, et eelmenetlus kestis seaduses ettenähtust

kauem, pole kohtumääruse tühistamise aluseks;

3) halduskohus andis menetlusosalistele võimaluse kokkuleppe otsimiseks ning kohtu passiivne

käitumine pika aja vältel oli põhjendatud tulenevalt poolte soovist kokkulepe saavutada;

4) ringkonnakohus nõustus Tallinna Halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad haldusaktist

teadasaamist ja tähtaja ennistamist. Riigikohtu halduskolleegiumi 21. detsembri 2000. a määruses

asjas nr 3-3-1-52-00 on märgitud: "Kui haldusakti ei ole isikule teatavaks tehtud, kuid isikule on

muul viisil üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata,

et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja

jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks." Kaebuste esitajad

said Sõpruse pst 8 asuvas hoones mitteeluruumide olemasolust teada hiljemalt Tallinna Hooneregistri

16. oktoobri 2001. a kirjaga nr 1-16/4937, millest nähtub nimetatud mitteeluruumide kandmine

registrisse viitega Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 1996. a korraldusele nr 1772-k ja 26. septembri

2001. a korraldusele nr 4061-k. Ka Harju Maavalitsuse 18. jaanuari 2002. a kirjast nr 2.1-2/2, mis on

adresseeritud T. Vorobjovale, nähtuvad samad asjaolud ning sõnaselgelt ka asjaolu, et registreerimine

puudutas linnaosa valitsuse bilansis olevaid ruume. Seega teadsid kaebuste esitajad vaidlustatud

haldusaktist enam kui 30 päeva enne halduskohtusse pöördumist;

5) ka kaebuste esitamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg 1 sõnastusest nähtub, et kaebuse esitamise

tähtaeg pole seotud isiku õiguste rikkumisest teadasaamise, vaid haldusaktist teadasaamisega. Seda

kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-38-01, mille

kohaselt "seadusandja on HKMS §-s 9 lg 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse

haldusaktist teadasaamisest, mitte aga selle õigusvastasusest teadasaamisest. Selles, kas haldusakt

rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud

tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset erialast abi, ning otsustama ka akti

vaidlustamise küsimuse. Kui haldusakti adressaat seaduses ettenähtud tähtaja jooksul oma õiguste

rikkumises selgusele ei jõua ning akti ei vaidlusta, on haldusakti hilisem vaidlustamine võimalik

ainult siis, kui kohus kaebaja taotlusel ennistab mõjuvate põhjuste olemasolul kaebuse esitamise

tähtaja. Määratlemata mõiste "tähtaja ennistamise mõjuvad põhjused" sisustamisel peab kohus

kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toodud

põhjendusi. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel

peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Haldusakti

adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks

ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise

mõjuvaks põhjuseks.";

6) Riigikohtu halduskolleegium on 1. oktoobri 2002. a määruses asjas nr 3-3-1-57-02 märkinud

järgmist: "Üksnes haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust ja suutmatus hinnata akti

oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise

tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte,

peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks

vajadusel professionaalset abi. Samas võib haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest

puudulik arusaamine mõjuva põhjusena kõne alla tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et

ebaselgus kõrvaldada.";

7) käesoleval juhtumil ei ole kaebuste esitajad ebaselguse kõrvaldamiseks jõupingutusi teinud, vaid

on kasutanud kohtuväliseid õiguskaitse võimalusi, pöördudes oma õiguste kaitseks Harju

Maavalitsuse ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole. Kohtuväliste õiguskaitse

abinõude kasutamisel pidid aga kaebuste esitajad olema teadlikud, et kohtusse pöördumise võimalus

langeb kohtusse pöördumise tähtaja möödumise tõttu ära.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

9. L. Miller, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova esitasid Riigikohtule erikaebuse, milles paluvad

tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha uus määrus, millega ennistatakse kaebuste esitamise

tähtaeg. Erikaebuses väidetakse järgmist:

1) kaebetähtaeg lasti mööda, sest kaebajad ei teadnud vaidlustatavate haldusaktide sisu. Kaebajad

tegid kõik endast oleneva, et saada teada nende õigusi rikkuvatest haldusaktidest ja püüdsid

lahendada õigusi rikkuvate haldusaktide toimet kohtuväliselt;

2) vaidlustatud haldusaktidega on oluliselt rikutud kaebuste esitajate omandiõigust. Asjas puudub

oluline avalik huvi. Nimetatud eluruumid kuuluvad praeguseni Tallinna linnale. Haldusaktide

tühistamine pärast kaebetähtaja möödumist ei rikuks kellegi õigusi.

10. Tallinna Linnavalitsus peab ringkonnakohtu määrust õigeks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtus pole vaidlust selle üle, et kaebetähtaeg on mööda lastud.

12. Ringkonnakohtu määruses Halduskohtumenetluse seadustiku tõlgendamise kohta esitatud

seisukohad on iseenesest õiged, kuid pole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kohaldatavad

käesolevas asjas. Kui juhinduda ainult ja üksnes Halduskohtumenetluse seadustikust, siis tuleb

tõepoolest jõuda järeldusele, et kaebetähtaeg on mööda lastud ning jätta tähtaeg ennistamata. Katsed

kasutada kohtuvälise õiguskaitse abinõusid ei saa kaasa tuua kaebuse esitamise tähtaja ennistamist

olukorras, kus täitevvõim kohtuvälise lahenduse otsimisel ei viinud haldusakti adressaate eksitusse

või ei andnud neile mõistlikku lootust lahendada olukord kohtuväliselt. Käesoleva asja materjalidest

ei nähtu eksitamist ega mõistliku lootuse andmist.

13. Riigikohtu halduskolleegium ei pea aga käesolevas asjas põhiküsimuseks seda, kas kaebuste

esitamise tähtaeg lasti mööda mõjuvatel või mittemõjuvatel põhjustel ja kas tähtaja möödalaskmise

põhjuste analüüs kallutas halduskohtu ja ringkonnakohtu õigesti järeldusele, et tähtaeg tuleb jätta

ennistamata. Kolleegium peab põhiküsimuseks seda, kas halduskohus jõudis mõistliku aja jooksul

järeldusele, et kaebetähtaeg on mööda lastud.

14. L. Miller, T. Nigu, S. Soosalu ja T. Vorobjova esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused 13. mail

2002. a.

Halduskohus tegi 28. mail 2002. a määrused, millega jättis kaebused käiguta ja andis kaebuste

esitajatele puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva, arvates määruse ärakirja kättesaamisest.

Halduskohtu määruste kohaselt ei nähtu kaebustest, millal isik sai teada kaevatavast haldusaktist või

toimingust. 11. juunil 2002. a teatasid kaebuste esitajad halduskohtule, et nad said kaevatavatest

haldusaktidest teada 30. aprillil 2002. a Advokaadibüroo Arvo Junti kaudu.

Halduskohtu 2. augusti 2002. a määrusega võeti kaebused menetlusse.

5. augusti 2002. a määrusega liitis halduskohus haldusasjad nr 3-/911/2002, 3-912/2002, 3-913/2002

ja 3-914/2002 ning luges põhiasjaks haldusasja nr 3-911/2002.

19. septembril 2002. a tegi halduskohus määruse, millest nähtub, et kohus vaatas eelmenetluses läbi

kaebused Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 1996. a korralduse nr 1772-k ja 26. septembri 2001. a

korralduse nr 4061-k peale ning määras HKMS § 12 lg 2 p 7 alusel kohtuistungi ajaks 4. oktoobri

2002.

19. septembril 2002. a tegi halduskohus määruse, millest nähtub, et kohus vaatas eelmenetluses läbi

kaebused Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 1996. a korralduse nr 1772-k ja 26. septembri 2001. a

korralduse nr 4061-k peale ja kohaldas esialgset õiguskaitset.

Pärast seda pidas halduskohus seitse kohtuistungit. Kohtuistungid toimusid 4. oktoobril 2002,

5. detsembril 2002, 3. märtsil 2003, 8. mail 2003, 14. augustil 2003, 29. oktoobril 2003 ja 23. märtsil

2004.

Viimasel kohtuistungil selgitas kohus kaebuste esitajatele, et tähtaeg kaebuse esitamiseks on mööda

lastud ning on võimalik esitada taotlus tähtaja ennistamiseks. Kaebuste esitajate esindaja teatas

23. märtsi 2004. a kohtuistungil, et tähtaja ennistamise taotlus soovitakse esitada kirjalikult kahe

nädala jooksul. Kohus rahuldas selle taotluse. Kaebuste esitajad esitasid halduskohtule kaebetähtaja

ennistamise taotluse.

10. mail 2004 tegi halduskohus määruse, millega jättis kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja

lõpetas menetluse.

15. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul lahendas halduskohus tähtaja küsimuse eelmenetluses,

ja kohtumääruse tühistamise aluseks pole see, et eelmenetlus kestis seaduses ettenähtust kauem.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et halduskohus lahendas tähtaja küsimuse eelmenetluses.

Halduskohus pani asja HKMS § 12 lg 2 p 7 alusel 19. septembri 2002. a määrusega kuulamisele.

Esimene kohtuistung toimus 4. oktoobril 2001. Formaalselt oli sellega eelmenetlus lõppenud, ehkki

sisulise kohtuvaidluseni esimesel kohtuistungil ei jõutud. Sisuline kohtuvaidlus poolte vahel toimus

5. detsembri 2002. a istungil. Seega oli Riigikohtu halduskolleegiumi arvates eelmenetlus lõppenud

ajaks, mil halduskohus pöördus kaebetähtaja juurde tagasi.

See, kas kaebetähtaja juurde tuldi tagasi eelmenetluses või kohtuistungil, pole kolleegiumi arvates

käesoleval juhul siiski otsustava tähtsusega. Kolleegium arvab, et ka ringkonnakohus ei omistanud

oma määruse motivatsioonis otsustavat tähtsust sellele, millises kohtumenetluse staadiumis tähtaja

küsimusega tegelema hakati. Nimelt märkis ringkonnakohus, et halduskohus andis menetlusosalistele

võimaluse kokkuleppe otsimiseks ning kohtu passiivne käitumine pika aja vältel oli põhjendatud

tulenevalt poolte soovist kokkulepe saavutada.

16. Kolleegiumi jaoks on põhiküsimus on selles, kas halduskohus jõudis tähtaja küsimuse

lahendamiseni mõistliku aja jooksul. Selleks, et mõõta, kas kohtumenetlus on toimunud mõistliku aja

jooksul, tuleb hinnata vaidluse keerukust ning menetlusosaliste ja kohtu käitumist.

Materiaalõigusliku vaidluse keerukus ei saa kolleegiumi arvates käesolevas asjas mõjutada hinnangut

ajale, mille möödumisel kohus jõudis tähtaja küsimuseni. Selleks, et hinnata seda, kas halduskohus

jõudis tähtaja küsimuse lahendamiseni mõistliku aja jooksul, tuleb käesolevas asjas seega analüüsida

menetlusosaliste tegevust kohtus ja kohtu tegevust.

17. Poolte sooviga otsida kokkulepet haldusorganiga ei saa kolleegiumi arvates õigustada seda, et

kohus tegi kaebetähtaja küsimuses määruse umbes kaks aastat pärast kaebuste esitamist.

Kokkuleppeid võib otsida kohtumenetluse igas staadiumis.

18. Tallinna Linnavalitsus esitas halduskohtule 6. novembril 2002. a vastuse kaebustele (halduskohtu

tl 157), milles ei nõustunud kaebuste esitajate väitega, et nad said kaevatud haldusaktidest teada

advokaadi kaudu 30. aprillil 2002. Kohus sellele väitele tähelepanu ei pööranud. Tallinna

Linnavalitsus ei esitanud hiljem väiteid selle kohta, et kaebused pole esitatud tähtaegselt.

Pärast tähtaja ennistamise taotluse esitamist teatas Tallinna Linnavalitsus 29. aprillil 2004 kohtule, et

linnavalitsus jääb neutraalsele seisukohale ja leiab, et kohus peab aegumise kohaldamise küsimuse

lahendama haldusasjas kogutud tõendite alusel vastavalt seaduse nõuetele.

19. Esmakordselt pööras halduskohus kaebuse esitamise tähtajale tähelepanu ettevalmistavas

menetluses, kui tegi 28. mail 2002. a kaebuste käiguta jätmise määruse põhjendusega, et kaebustest ei

nähtu, millal kaebuste esitajad said vaidlustatud haldusaktidest teada. 2. augusti 2002. a määrusest,

millega kaebused menetlusse võeti, saab oletada, et kohus võttis teadmiseks kaebuste esitajate poolt

ilma tõendeid lisamata esitatud selgitused selle kohta, millal kaebuste esitajad said teada

korraldustest. Kuid sellest määrusest võib oletada ka seda, et kohus luges kaebused tähtaegselt

esitatuks. Need oletused pole käesoleval juhul määrava tähtsusega.

Oluline on see, et asi oli halduskohtu menetluses 2. augustist 2002, ja see, et halduskohus ei tegelnud

kaebetähtajaga kuni 23. märtsini 2004.

20. Kolleegiumi arvates polnud kaebuste esitajatel mingit põhjust tõstatada kaebuste tähtaegse

esitamise küsimust olukorras, kus halduskohus võttis asja pärast kaebuste puuduste kõrvaldamist

menetlusse 2. augustil 2002, kohaldas 19. septembril 2002 esialgset õiguskaitset ning pidas pärast

seda seitse kohtuistungit.

21. Kolleegiumi arvates on eeskätt halduskohtu tegevuse tulemusel, kuid ka linnavalitsuse

passiivsuse tagajärjel kujunenud olukord, kus kohus asus analüüsima kaebuste tähtaegse esitamise

küsimust alles pea kaks aastat pärast kaebuste menetlusse võtmist.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et selliseid asjaolusid arvestades asus halduskohus kaebetähtaja

küsimusega tegelema ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul. Isikul on õigus sellele, et tema kohtuasi

lahendataks mõistliku aja jooksul. See õigus kätkeb kolleegiumi arvates ka õigust sellele, et asja

menetlev kohus lahendaks menetluslikud küsimused mõistliku aja jooksul.

22. Kolleegium ei näe siseriiklikus õiguskorras kohtumenetluslike minetuste kõrvaldamiseks ja

kaebuste esitajate õiguste kaitseks muud vahendit kui tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu

määrus ja saata asi läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld