3-1-1-103-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-103-04

Otsuse kuupäev

5. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Eno Vaigurand'i süüdistuses KarS § 414 lg 1 ja

lg 4 p 2, § 415 lg 1 ning § 418 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-184-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri Rakvere osakonna

vanemprokurör Sirje Merilo, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2004

Istungil osalenud isikud

Ringkonnaprokurör Sirje Merilo ja Eno Vaigurandi kaitsja

vandeadvokaat Lembit Nirgi

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsus Eno Vaigurandi õigeksmõistmises

KarS § 414 lg 4 p 2 järgi ja liitkaristuse mõistmise osas.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

3. Kassatsioonprotest rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Viru Maakohtu 30. märtsi 2004. a otsusega tunnistati Eno Vaigurand süüdi KarS § 414 lg 1

ja lg 4 p 2 järgi ja teda karistati kolmeaastase vangistusega. Sama kohtuotsusega tunnistati

E. Vaigurand süüdi ka KarS § 418 lg 1 ja § 415 lg 1 järgi ning teda karistati vastavalt

4-kuulise ja 2 -aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused

raskemaga kaetuks ja mõistis E. Vaigurandile liitkaristuseks kolm aastat vangistust. KarS § 65 lg 2

alusel suurendas kohus mõistetud liitkaristust Lääne-Viru Maakohtu 24. aprilli 2002. a otsusega

mõistetud ja ärakandmata karistuse - seitsme kuu vangistuse - võrra, mõistes E. Vaigurandile

liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi eest kolm aastat ja seitse kuud vangistust. KarS § 51 alusel võttis

kohus E. Vaigurandilt kaheks aastaks ära relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise

ja kandmise õiguse.

KarS § 414 lg 1 ja lg 4 p 2 järgi tunnistati E. Vaigurand süüdi selles, et ta käitles (soetas, hoidis ja

kasutas) Lõhkematerjaliseaduse §-de 3 ja 16 ning Relvaseaduse § 19 lg 3 nõudeid eirates

ebaseaduslikult tsiviilkäibes lubatud ja tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali, kusjuures tsiviilkäibes

keelatud lõhkematerjal oli suures koguses. Lõhkematerjali käitlemine leidis aset järgmistel asjaoludel.

Umbes 1997. aastal võttis E. Vaigurand lõhkematerjali soetusluba omamata I. Sitsi käest omandatud

paukpadrunitest välja 110 grammi tsiviilkäibes lubatud suitsuta püssirohtu ja hoidis seda kuni

21. oktoobril 2003. a toimunud läbiotsimiseni oma elukohas.

Samuti omandas ta 2002. aastal 974 grammi tsiviilkäibes keelatud lõhkeainet meliniiti ja hoidis seda

kuni läbiotsimiseni oma elukohas.

18. oktoobril 2003. a kasutas E. Vaigurand meliniiti Lääne-Viru Maakonnas Saksi vallas asuva endise

Männiku sõjaväebaasi territooriumil paiknevas punkris, et saada kätte metallist relsid ja need

varastada.

2. Maakohus leidis, et E. Vaigurandile esitatud süüdistus on täies mahus tõendatud. Seoses

E. Vaigurandi süüdistusega KarS § 414 lg 4 p 2 järgi asus kohus seisukohale, et teo objektiks oli

lõhkematerjal suures koguses. Kohus põhjendas seda asjaoluga, et E. Vaigurandilt võeti ära 974

grammi meliniiti. E. Vaigurandi ütluste kohaselt kasutas ta kahe lõhkeseadeldise valmistamiseks ca

400 grammi meliniiti. Seega oli lõhkeainet kokku ca 1400 grammi. Maakohtu arvates oli tegemist

vaieldamatult suure kogusega, kuna toimunud lõhkamised olid piisavalt suure jõuga, samuti on

meliniit trotüülist tundlikum lõhkeaine. Kohus viitas ka tunnistaja ütlustele, mille kohaselt oli

plahvatusega kaasnenud pauk tugev.

3. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse E. Vaigurandi kaitsja vandeadvokaat

L. Nirgi. Apellant palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada, kvalifitseerida E. Vaigurandi käitumine

KarS § 414 lg 4 p 2 asemel sama paragrahvi teise lõike järgi. Samuti palus kaitsja karistada

E. Vaigurandi kuritegude eest rahalise karistusega.

Kaitsja pidas põhjendamatuks maakohtu seisukohta, et 1400 grammi meliniiti on käsitatav lõhkeaine

suure kogusena.

4. Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu otsus E. Vaigurandi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 414 lg 4 p 2 järgi, samuti liitkaristuse mõistmise osas.

E. Vaigurand mõisteti KarS § 414 lg 4 p 2 järgi õigeks. KarS § 414 lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus

E. Vaigurandile karistuseks üheaastase vangistuse. KarS § 64 lg 1 järgi mõistis kohus E. Vaigurandile

liitkaristuse kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud liitkaristust

seitsme kuu võrra, mõistes E. Vaigurandile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi eest kaks aastat ja

seitse kuud vangistust. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et tõendamata on E. Vaigurandi poolt käideldud

lõhkematerjali suur kogus. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et E. Vaigurand tuleb

KarS § 414 lg 4 p 2 õigeks mõista, kuna isikule ei saa inkrimineerida tsiviilkäibes keelatud

lõhkematerjali ebaseaduslikku käitlemist suures koguses ilma, et süüdistuses oleks tehtud viide sama

paragrahvi lõikele kaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti ringkonnaprokurör S. Merilo, kes

palub tühistada ringkonnakohtu otsuse E. Vaigurandi õigeksmõistmises KarS § 414 lg 4 p 2 järgi,

samuti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Protestis taotletakse

kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule.

Kassaator leiab, et isiku ühe ja sama teo kvalifitseerimine üheaegselt nii KarS § 414 lg 2 kui ka lg 4

p 2 järgi ei ole mõeldav, kuna KarS § 414 lg 2 sätestab tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali

käitlemise põhikoosseisu, § 414 lg 4 näeb ette sama koosseisu raskendavad asjaolud.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud protesti ja palus selle rahuldada.

E. Vaigurandi kaitsja vaidles protestile vastu ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Viru Ringkonnakohtu seisukohaga, et isiku

süüdistamisel tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali suures koguses ebaseaduslikus käitlemises tuleb

lisaks KarS § 414 lg 4 p-le 2 teha viide ka KarS § 414 lg-le 2.

KarS § 414 lg 1 sätestab vastutuse "tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku valmistamise,

soetamise, üleandmise, turustamise või muu ebaseadusliku käitlemise eest". Paragrahvi teine lõige

aga "sama teo eest, kui see on toime pandud tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali käideldes". Seega

sätestab KarS § 414 lg 2 viitelise normina tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali käitlemise kui kuriteo

põhikoosseisu. KarS § 414 lg 4 näeb ette karistuse "käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest",

kui "see on toime pandud vähemalt teist korda" (p 1) või kui "teo objektiks on olnud lõhkematerjal

suures koguses" (p 2). KarS § 414 lg 4 näol on tegemist tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali

ebaseadusliku käitlemise kvalifitseeritud koosseisuga, mis sätestab raskendavad asjaolud sama

paragrahvi teises lõikes ette nähtud põhikoosseisule. Sarnaselt näeb KarS § 414 lg 3 ette tsiviilkäibes

lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise (KarS § 414 lg 1) kvalifitseeritud koosseisu.

Kohtukolleegium märgib, et süüteo põhikoosseis ja sellele põhikoosseisule vastav kvalifitseeritud

koosseis on üld- ja erinormi vahekorras. Järelikult, kui isiku käitumises esineb mõni süüteokoosseisu

raskendav asjaolu, kuulub kohaldamisele üksnes kvalifitseeritud koosseis ja puudub alus eraldi viite

tegemiseks põhikoosseisule. Erandina on viide põhikoosseisule süüdistuse mõistetavuse aspektist

siiski vajalik näiteks juhul, kui kvalifitseeritud koosseisus sätestatud raskendavad asjaolud laienevad

üheaegselt mitmele erinevale dispositsioonile (vt nt KarS § 184 lg 21 või § 240 lg 3).

Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et E. Vaigurandi õigeksmõistmisel

KarS § 414 lg 4 p 2 järgi on Ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust AKKS § 39

lg 2 p 1 tähenduses.

8. Lisaks märgib kriminaalkolleegium, et tsviilkäibes keelatud lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine

moodustab iseseisva kuriteokoosseisu ega ole tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku

käitlemise kvalifitseerivaks koosseisuks. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et tsiviilkäibes lubatud

lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise koosseis (KarS § 414 lg 1) koos oma kvalifitseeriva

koosseisuga (KarS § 414 lg 3) paikneb Karistusseadustiku samas paragrahvis tsiviilkäibes keelatud

lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise põhi- (KarS § 414 lg 2) ja kvalifitseeritud koosseisuga (§ 414

lg 4).

Seega on tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine ja tsiviilkäibes keelatud

lõhkeaine ebaseaduslik käitlemine eraldi kuriteod, mis üheaegse esinemise korral moodustavad

kuritegude reaalkonkurentsi. Sellisel juhul tuleb karistuse mõistmisel juhinduda KarS § 63 lg-s 2

sätestatust.

Käsitletavas kriminaalasjas tuleb aga silmas pidada asjaolu, et juhul kui kriminaalasja uuel arutamisel

tunnistatakse E. Vaigurand süüdi nii tsiviilkäibes keelatud kui ka lubatud lõhkematerjali

ebaseaduslikus käitlemises, tuleb talle küll mõista kummagi teo eest eraldi üksikkaristus, kuid

lähtudes AKKS § 32 lg-st 1 ei saa talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetav liitkaristus ületada maakohtu

poolt mõistetud kolmeaastast vangistust.

II

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu veel mõningatele asjaoludele,

mida tuleb kriminaalasja uuel arutamisel arvestada.

10. Lääne-Viru Maakohtu 30. märtsi 2004. a otsusega tunnistati E. Vaigurand KarS § 414 lg 4 p 2

järgi süüdi tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali - meliniidi - ebaseaduslikus käitlemises suures

koguses. Süüdistuses ja kohtuotsuses märgiti, et meliniit on tsiviilkäibes keelatud lõhkeaine vastavalt

Lõhkematerjaliseaduse §-le 3.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et 1. mail 2004. a, s. o pärast maakohtu otsuse tegemist

käesolevas asjas, jõustus uus Lõhkematerjaliseadus (RT I 2004, 25, 170). Erinevalt 1. jaanuaril

1998. a jõustunud Lõhkematerjaliseadusest (RT I 1997, 86, 1461; 2004, 13, 86), millest lähtutakse

E. Vaigurandi süüdistuses, ei tunne kehtiv seadus enam sellist mõistet nagu "tsiviilkäibes keelatud

lõhkematerjal". 1998. aasta Lõhkematerjaliseaduse kohaselt loeti tsiviilkäibes keelatuks selline

lõhkematerjal, mille kohta Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ei olnud ühelegi isikule välja andnud

alalist või ajutist kasutusluba (seaduse § 3 lg-d 1-2). Uus Lõhkematerjaliseadus ei näe enam ette

lõhkematerjalile kasutusloa andmist. Lõhkematerjali võib lasta turule, kui see vastab õigusaktides

sätestatud nõuetele ja selle nõuetele vastavus on õigusaktides sätestatud korras tõendatud (§ 8).

Seejuures tagab lõhkematerjali nõuetele vastavuse tõendamise selle tootja või viimase volitatud

esindaja (§ 9) koos teavitatud asutusega (§ 10). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 19. aprilli

2004. a määruse nr 87 "Nõuded lõhkematerjalile ja lõhkematerjali vastavushindamise protseduurid"

(RTL 2004, 45, 774; 73, 1201) § 1 kohaselt tuleb lõhkematerjalile esitatavate nõuete ja nende

kontrollimise osas lähtuda EL Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivist 93/15/EMÜ

"Tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud lõhkematerjali turule laskmist ja järelevalvet käsitlevate

sätete ühtlustamise kohta" (EÜT L 121, 15. 05. 1993, lk 20).

12. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel kindlaks teha, kas

E. Vaigurandi käideldud meliniit on Lõhkematerjaliseaduse § 8 tähenduses turule lastud või mitte.

Juhul, kui käesoleval ajal on tegemist turule lastud lõhkematerjaliga, tuleb E. Vaigurandi käitumine

kvalifitseerida küll lähtudes teo toimepanemise ajal kehtinud õigusest, kuid karistus tuleb mõista

sanktsiooni järgi, mis vastab tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali käitlemise koosseisule (KarS § 414

lg 1 või lg 3).

13. E. Vaigurandi süüdistatakse meliniidi käitlemises suures koguses. Seda, millal on tegemist

lõhkematerjali suure kogusega KarS § 414 lg 4 p 2 tähenduses, ei ole üheski õigustloovas aktis

kindlaks määratud. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis tuleb sisustada kohtupraktikas

lähtudes konkreetse lõhkematerjali füüsikalistest omadustest ja üldisest ohtlikkusest. Kriminaalasja

uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul anda omapoolne hinnang, kas E. Vaigurandi käideldud meliniit

oli suures koguses või mitte.

14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3 ja AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ning § 65

lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsuse

E. Vaigurandi õigeksmõistmises KarS § 414 lg 4 p 2 järgi, samuti talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2

alusel liitkaristuse mõistmise osas ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru

Ringkonnakohtule.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi